X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.11.2024 otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X., esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X.X. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta toimiku materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.
2.Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus haldusasjas nr 3-24-3225 muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2026. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuur tunnistas 19.11.2024 otsusega nr 15.33.4/1462-3 Venemaa Föderatsiooni kodaniku X.X. (sündinud xxx) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33B000578 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 alusel alates 19.11.2024 kehtetuks. X.X.-il on olnud alates 2000. a-st alaline elamisluba, mis hiljem asendus pikaajalise elaniku elamisloaga. Piiriületuste andmetel on X.X. viibinud Eestis alates 2015. aastast kuni 18.11.2024 kokku 364 päeva. See annab aluse kahelda, kas ta elab alaliselt Eestis. X.X. oli lahkunud 14.03.2023 Venemaale ning viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kuni 04.10.2024, mil PPA algatas tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Kuna ta viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud, tuleb tema pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 241 lg 2 p 2 alusel kehtetuks tunnistada.
2.X.X. esitas 27.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 19.11.2024 otsuse nr 15.33.4/1462-3 tühistamiseks. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õigusvastane, sest kaebaja ei lahkunud teise riiki mitte alaliseks, vaid ajutiseks elamiseks. VMS § 241 lg 1 ei kohusta PPA-d pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistama. PPA ei võtnud otsuse tegemisel arvesse, et kaebaja sõitis Venemaale selleks, et hooldada Belgorodi oblastis elavat ema. Kaebaja ema on sündinud 1931. aastal, tema tervis on halb ning ta võib ilma kõrvalise abita elu kaotada, samas on ta keeldunud hooldekodusse minemast. Kaebaja ema tervislik seisund halvenes järsult 2023. a sügisel ning seetõttu pidi kaebaja ema juurde sõitma. Teisi lähedasi kaebaja emal ei ole. Samuti ei võtnud PPA arvesse, et kaebaja on elanud Eestis koos abikaasaga 41 aastat ja neil ei ole peale Eestis asuva korteri muud elukohta. Eestis elavad ka kaebaja kaks tütart ja lapselapsed. Kaebaja ainus sissetulekuallikas on Eestis makstav pension. Vaidlustatud otsus ei ole proportsionaalne. 66-aastaselt perest, elukohast ja pensionist ilmajäämine on Eestist üle 12 kuu kestva eemalviibimisega seotud rikkumise lubamatud tagajärjed. Sätte rikkumine on formaalne, sest see ei põhjustanud riigile kahju. Kaebajal ei ole Venemaal ühtegi teist lähedast peale 94-aastase ema. Kaebaja eraldati oma abikaasast, kes on Eesti alaline elanik, ning tütardest, kes elavad samuti Eestis. Perekonnaliikmete eraldamisel perekond puruneb.
3.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste juurde.
4.Tartu Halduskohus jättis 29.08.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. VMS § 241 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Tegemist on Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas oleva juhtumiga. VMS § 241 lg 2 p-ga 2 on Eesti õigusesse üle võetud direktiivi 2003/109 (nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike kohta) art 9 lg 1 p c, mis sätestab, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui tema äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud. Euroopa Kohus on asunud direktiivi 2003/109 art 9 lg 1 p c tõlgendamisel seisukohale, et kui isik on Euroopa Liidu territooriumilt 12 järjestikust kuud ära (eemal) olnud, siis on tema side Euroopa Liidu territooriumiga katkenud ning sellises olukorras kaotab isik õiguse pikaajalise elaniku staatusele. Pikaajalise elaniku staatuse kaotamise vältimiseks piisab, kui isik viibib 2(6)
3-24-3225 Euroopa Liidu territooriumil äraoleku algusele järgneva 12 järjestikuse kuu jooksul, isegi kui tema kohalolek ei kesta kauem kui mõne päeva. Kaebaja lahkus Eestist Venemaale 14.03.2023 ning naasis 04.10.2024, viibides väljaspool Eestit rohkem kui 12 järjestikust kuud. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses väitnud, et ta viibis 12 kuu jooksul pärast 14.03.2023 Eestist lahkumist mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Seega on VMS § 241 lg 2 p 2 faktiline koosseis täidetud. VMS § 241 lg 4 näeb ette, et VMS § 241 lg 2 p-s 2 sätestatud asjaolu ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on lugenud välismaalase Eestist eemalviibimise põhjendatuks. VMS § 241 lg 2 p-i 2 ja § 241 lg-t 4 tuleb tõlgendada nii, et PPA-l on otsustusruum küsimuses, kas isiku 12 järjestikust kuud ületav Euroopa Liidust eemalviibimine on põhjendatud. Kui PPA asub seisukohale, et eemalviibimine ei ole põhjendatud, tuleb pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Teatud äärmiselt erandlikel juhtudel võib PPA-l tekkida Euroopa Liidu esmase õiguse alusel VMS § 241 lg 2 p 2 ja § 241 lg 4 kohaldamisel kaalumiskohustus. Eeskätt võib selline vajadus ilmneda juhul, kui kaitsmist ei vaja pikaajalise elaniku, vaid tema lähedaseks oleva Eesti kodaniku õigused. Praeguses asjas ei saa olla sellise juhtumiga tegemist juba ainuüksi põhjusel, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja abikaasa Eesti kodanik. PPA andis kaebajale võimaluse selgitada, miks ta viibis alates 2023. a-st väljaspool Eestit. Kaebaja selgitas 7.10.2024 vastuses, et ta ei viibinud Eestis perekondlikel põhjustel, sest ta hoolitses Venemaal elava 1931. a-l sündinud ema eest. Kaebaja lisas, et ta elab Eestis alates 1983. aastast ning ta saab alates 2023. a-st Eesti Vabariigilt vanaduspensioni. Ta palus lugeda oma eemaloleku põhjus mõjuvaks ning lõpetada elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus. Kuigi PPA ei ole vaidlustatud otsuses VMS § 241 lg-le 4 viidanud, nähtub otsuse põhjendustest piisava selgusega, et PPA võttis otsuse tegemisel kaebaja selgitusi arvesse ning hindas, kas kaebaja Eestist (ning kogu Euroopa Liidust) eemalviibimist saab lugeda põhjendatuks. Selleks, et PPA loeks isiku 12 järjestikust kuud ületava Euroopa Liidust eemalviibimise põhjendatuks, peab isikul olema kaalukas põhjus. Tegemist peaks olema takistusega, mille tõttu ei olnud isikul mõistlikke pingutusi tehes võimalik viibida Euroopa Liidu territooriumil kasvõi mõni päev. Põhjendatud pole kaebaja väide, et PPA oleks pidanud otsuse tegemisel arvesse võtma, et kaebaja oli enne pensionile jäämist töövõimetu, tema abikaasa, lapsed ja lapselapsed elavad Eestis, talle ja ta abikaasale kuulub Sillamäel asuv korter ning et kaebajale maksti Eestis pensioni. Tegemist ei ole asjaoludega, mis annaksid teavet, miks ei olnud kaebajal võimalik enne 12 kuu möödumist Eestisse või mujale Euroopa Liidu territooriumile tulla. Asjaolud, et PPA võttis kaebajalt 28.11.2024 kontrollimiseks tema elamisloa ja väljastas talle samal päeval piiril sisenemiskeelu ning et Sotsiaalkindlustusamet peatas 31.12.2024 otsusega kaebajale alates 01.01.2025 vanaduspensioni maksmise, ei mõjuta PPA 19.11.2024 otsuse õiguspärasust. Need otsustused on tõenäoliselt küll PPA 19.11.2024 otsusega seotud, kuid on tehtud hiljem ning nende õiguspärasus ei ole praeguses asjas vaidluse all. Kaebaja 07.10.2024 selgituses esitatud üldsõnaline põhjendus, et ta viibis 2023. a-l Eestist eemal vajaduse tõttu hooldada Venemaal elavat eakat ema, ei võimaldanud PPA-l veenduda, et kaebaja eemalviibimine oli põhjendatud. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esile toonud asjaolusid, mis osutaksid, et tal oleks olnud ebamõistlikult keeruline reisida ajavahemikus 15.03.2023–15.03.2024 Eestisse või muusse Euroopa Liidu riiki kasvõi mõneks päevaks. Kaebaja esitas väite, et tema ema tervis halvenes järsult 2023. a-l, alles kohtumenetluses. Ühtlasi selgitas kaebaja 18.08.2025 avalduses kohtule, et ta kavatses aidata emal talve üle elada ning alustada 2024. a kevadel emale sotsiaalhoolekande korraldamist. See õnnestus alles 3(6)
3-24-3225 2024. a novembri lõpus. Kohtule esitatud 26.11.2024 tõend kaebaja ema tervise kohta kinnitab kaebaja väiteid üksnes osas, et tema ema vajab oma tervisliku seisundi tõttu kõrvalist hooldust. Nimetatud tõendist aga ei nähtu, et kaebaja ema tervis oleks 2023. a-l järsult halvenenud. Vastustaja on kohtumenetluses põhjendatult märkinud, et tulenevalt kaebaja ema vanusest ei saanud ema hooldusvajadus ja tema tervise järsk halvenemine olla kaebaja jaoks täielikult ootamatu ja ettearvamatu. Asjaolusid arvestades pole tõendatud, et kaebajal puudus mõistlik võimalus tulla enne 15.03.2024 Eestisse või mõnda muusse Euroopa Liidu liikmesriiki kasvõi mõneks päevaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X.X. palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Vaidlus on küsimuses, kas vastustaja võis, arvestades kaalukaid asjaolusid, jätta kaebajalt pikaajalise elaniku elamisloa ära võtmata. PPA pidi kaaluma võimalust jätta elamisluba kehtima. Vastuolus VMS § 241 lg 4 mõtte ja sõnastusega on halduskohtu järeldus, et PPA ei saa valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel ning ei teosta kaalutlusõigust. Samuti on põhjendamatu seisukoht, et kaalumiskohustus võib tekkida vaid äärmuslikel erandjuhtudel. Kohus ei täitnud HKMS § 158 lg 3 nõuet kontrollida, kas haldusorgan on kaalutlusõiguse kasutamisel järginud selle piire, eesmärki ja muid kaalutlusreegleid. PPA ei rakendanud kaalutlusõigust ega uurimispõhimõtet, kui ta ei küsinud kaebajalt, miks ta ei toonud oma 93-aastast ema Eestisse. Kui vastustaja oleks vastava küsimuse esitanud, oleks kaebaja esitanud arstitõendi, et tema raskelt haige ema on transpordivõimetu. Kui ema ka oleks saanud passi ja viisa, oleks tema Eestisse transportimine olnud eluohtlik. Kaebaja töövõimetus, pere elukoht Eestis, siin asuv korter ja isiklik vara ning pensioni saamine Eestis ei seostu küll selgitusega, miks ta ei saanud Eestisse naasta enne 12 kuu möödumist, kuid need tõendavad tema tugevat isiklikku ja emotsionaalset seost Eestiga. Samuti jättis kohus hindamata viite rahvusvahelise õiguse põhimõttele, et perede lahutamine ei ole lubatud ilma mõjuva põhjuseta. Põhjendatud ei ole kaebajale ette heita, et ta esitas PPA-le vaid üldsõnalise põhjenduse, miks ta viibis üle 12 kuu Eestist eemal. Vastustajal oli kohustus selgitada välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja vajadusel koguda tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Seega oleks vastustaja pidanud uurima, kas kaebaja ema vajas pidevat hooldust, kas ta oli transporditav ja miks kaebaja ei saanud varem naasta. Kuna pikaajaline elamisluba antakse vaid üks kord elus, oleks PPA pidanud selle andmisel isikut kirjalikult teavitama võimalikest tagajärgedest 12-kuulise eemalviibimise korral.
6.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.VMS § 241 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui ta viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Halduskohus märkis õigesti, et viidatud norm ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust. Alused, millal PPA peab kaaluma pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, on sätestatud VMS § 241 lg-s 1. 4(6)
3-24-3225 Vastavalt VMS § 241 lg-le 4 ei ole VMS § 241 lg 2 p 2 elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. „Põhjendatud Eestist eemalviimine“ on määratlemata õigusmõiste. Seega sai PPA hinnata üksnes seda, kas kaebaja Eestist eemalviibimine oli põhjendatud, mitte aga kaaluda, kas tunnistada elamisluba kehtetuks või mitte – kui PPA jõudis õigesti järeldusele, et kaebaja eemalviibimine polnud põhjendatud, oli vahetuks tagajärjeks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Kõike eeltoodut on halduskohus otsuses õigesti selgitanud. Kaebaja teistsugused väited ei ole põhjendatud.
9.Põhjendatud ei ole etteheide, et PPA ei ole uurimispõhimõtet õigesti rakendanud. PPA edastas 04.10.2024 kaebajale kirja, kus teavitas, et on algatanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse (dtl 63–66). Kaebajal paluti põhjendada, miks ta viibib püsivalt välisriigis ning mis põhjustel ta vajab Eesti elamisluba. Lisaks selgitati, et kaebaja esitatud tõendeid arvestatakse elamisloa kehtetuks tunnistamise koostamisel. Eeltooduga on vastustaja oma selgitamiskohustuse (HMS § 36) täitnud. PPA ei pidanud peale kaebaja 07.10.2024 vastuse (dtl 67–69) saamist hakkama esitama täiendavaid küsimusi ja koguma kaebaja väidete kontrollimiseks tõendeid. Kaebaja pidi menetlusosalisena olema ise piisavalt hoolas ning esitama ja teatavaks tegema menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid (HMS § 38 lg 3). Vastustaja ei saa kaebaja asemel omada infot selle kohta, millistel põhjustel pole kaebaja enam kui 12 kuu jooksul Eestisse või mõnda teise Euroopa Liidu riiki naasnud. Kaebajal oli aega seisukohta ja tõendeid esitada kuni 18.10.2024. Kaebaja ei ole väitnud, et talle antud tähtaeg oli vajalike tõendite ja selgituste esitamiseks ebapiisav. Kaebajal polnud ka põhjust eeldada, et peale PPA 04.10.2024 kirjale vastamist antakse talle veel üks tähtaeg täiendava teabe esitamiseks.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pole haldus- ega ka kohtumenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et tal polnud võimalik ajavahemikus 15.03.2023–15.03.2024 kasvõi mõneks päevaks Eestisse või muusse Euroopa Liidu riiki naasta. Mõjuvaks põhjuseks ei saa olla üksnes reisi võimalik kulukus või keerulisus. Seadmata kahtluse alla kaebaja väidet, et tema ema vajas pidevat hooldust, leiab ringkonnakohus siiski, et eluliselt usutav pole see, et kaebajal oli võimatu korraldada ema hooldust viisil, kus tal oleks olnud võimalik aasta jooksul vähemalt ühel korral lühiajaliselt Eestisse naasta. Küsimus sellest, kas kaebaja ema oleks saanud Eestisse transportida, ei ole asja lahendamisel määrav. Seega jätab ringkonnakohus asja juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud 24.09.2025 tõendid kaebaja ema tervisliku seisundi kohta (HKMS § 198 lg 3). Põhjendatud pole etteheide, et PPA oleks pidanud pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisel selgitama kohustust püsivalt Eestis elada või enam kui 12-kuulise eemalviimise keeldu. Kaebaja kui soodustava haldusakti adressaat ei saanud eeldada, et elamisloa omanikuna võib ta määramata ajaks riigist lahkuda, ilma et sellega kaasneksid mingid tagajärjed. Nõuet, mille kohaselt peab aasta jooksul vähemalt mõned päevad viibima Eestis või mõnes teises Euroopa Liidu riigis, ei saa pidada ebamõistlikuks. Eriti arvestades, et elamisluba antakse konkreetses riigis püsivalt elamiseks, mitte aga selleks, et lihtsustada piiriületust.
11.Kaebaja pensionieelne töövõimetus, pere elukoht Eestis, siin asuv korter ja isiklik vara ning pensioni saamine Eestis ei ole asjaolud, mis praegusel juhul kinnitaksid kaebaja erilist seost Eestiga ning seeläbi võiksid kaasa tuua VMS § 241 lg 2 p 2 kohaldamisega kaasneva õigusliku tagajärje ebaproportsionaalsuse. Siinkohal on lubatav arvestada, et kaebaja viibis alates 2015. a-st kuni 18.11.2024 Eestis kokku 364 päeva. Seega ei ole Eesti tema püsiv elukoht olnud juba pikki aastaid ning seda ema hooldusvajadusest sõltumata. Venemaa Föderatsioonis elamine ei tähenda vahetult seda, et kaebaja jääb ilma pensionist. Kui tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži, siis on tal jätkuvalt õigus Eesti
5(6)
3-24-3225 pensionile välislepingu alusel. Sotsiaalkindlustusamet peatas kaebajale alates 01.01.2025 pensioni maksmise riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.