Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

rahvusvahelist kaitset ja otsida võimalusi normaalseks eluks. PPA 17.11.2025 otsusega nr 12503210011-1 loeti välismaalase esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 20 lg 2 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta. Lisaks tehti talle VSS § 7 2 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Venezuela Bolívari Vabariiki vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva ning kohaldati VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi üheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Välismaalane vaidlustas PPA otsuse. Tallinna Halduskohtu 23.03.2026 tehtud otsusega nr 3-25-4525 jättis välismaalase kaebust rahuldamata. Välismaalane esitas 23.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni peatada PPA 17.11.2025 otsuse nr 12503210011-1 täitmine. Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2026 tehtud määrusega nr 3-25-4525 jättis kohus välismaalase esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Välismaalane esitas määruskaebuse. Riigikohtu 17.04.2026 tehtud määrusega nr 3-25-4525 jättis kohus välismaalase määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega välismaalane oli kohustatud lahkuma Venezuela Bolívari Vabariiki hiljemalt 06.04.2026. Välismaalane esitas 02.04.2026 PPA-le taotluse tema vabatahtliku lahkumiskohustuse pikendamiseks, seoses sellega, et International Organization for Migration (IOM) ei saanud õigeaegselt organiseerida isikule lennupiletid. PPA 06.04.2026 otsusega nr 1052295902 pikendati isikule tema lahkumiskohustust 30 päeva võrra kuni 08.05.2026. Välismaalane esitas 30.04.2026 uuesti PPA-le avalduse vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks, kuna tema elamisluba Tšiili Vabariigis oli menetlemisel, mistõttu ei olnud tal võimalik Tšiili Vabariiki veel siseneda ning koduriiki Venezuelasse naasmine on poliitilistel põhjustel ohtlik. PPA 07.05.2026 otsusega nr 15.716/198-3 leiti, et avalduse ei ole põhjendatud ja jäeti rahuldamata. Seega oli isiku vabatahtliku lahkumise tähtaeg 08.05.2026. Välismaalane Eestist ei lahkunud, seega kuulus ettekirjutus sundtäitmisele alates 09.05.2026. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 43 sätestab välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. P.R on välismaalane ja tal puudub VMS § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks alates 09.05.2026. P.R peeti kinni 12.05.2026 kell 10:10 VSS § 15 lg 41 alusel. Isikule koostati sundtäitmise protokoll, mille kohaselt kuulub ta väljasaatmisele Venezuela Bolívari Vabariiki. VSS § 68 p 1 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Punkti 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht siis, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 12.05.2026 toimunud küsitluse käigus küsis PPA esindaja, miks välismaalane ei täitnud vabatahtlikku lahkumiskohustust õigeaegselt ning välismaalane selgitas, et ei lahkunud õigeaegselt, kuna tema arvas, et tema lahkumistähtaega pikendatakse, kuna ta soovib taotleda Tšiili viisat. IOMi esindaja selgitas temale ja tema abikaasale, et IOM vastutab nende reisi eest ning et nemad ise ei pea mitte midagi tegema. Lisaks selgitas välismaalane, et tal on hirm Venezuelasse naasta, sest ta osales seal meeleavaldustel. Ta on nõus minema Tšiilisse, kus tema abikaasal XX on väidetavalt elamisluba, aga selleks ta vajab viisat. Küsitluse käigus selgitas ta, et tal on kõik dokumendid viisa taotlemiseks juba olemas. Väidetavalt 11.05.2026 üritas ta interneti teel viisataotluse esitada, aga süsteemi tõrke tõttu see ei õnnestunud. Lisaks viisa taotlemiseks oli talle vajalik väljavõte Venezuela karistusregistrist, mida tuli kõigepealt kinnitada apostilliga. Apostillitud dokumendi väidetavalt sai ta kätte alles 04.05.2026. Samas küsitluse raames ütles välismaalane, et tal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid päritoluriiki naasmiseks, 2

sellega pidi neid aitama IOM. PPA on seisukohal, et välismaalasele oli antud võimalus vabatahtlikult Eestist lahkuda hiljemalt 07.04.2026, mida seejärel pikendati 30 päeva võrra s.o kuni 08.05.2026. Sellegipoolest ei ole välismaalane Eestist kuni tema kinnipidamise päevani lahkunud, vaid otsib ettekäändeid, et mitte lahkuda päritoluriiki. mis viitab tema soovile vältida väljasaatmist Välismaalane järjepidevalt rõhutab, et ta ei soovi päritoluriiki naasta ja soovib hoopis taotleda Tšiili viisat, mida PPA teadaolevalt ei ole ta veel endale taotlenud. Samuti ei ole välismaalasel enda sõnul piisavalt rahalisi vahendeid Eestist lahkumiseks. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Välismaalase suhtes olid 02.04.2026 kohaldatud järelevalvemeetmed: ilmuma määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele, mida ta on täitnud. Sellegipoolest PPA rõhutab, et see ei anna talle seadusliku alust Eestis viibimiseks ja teiseks selle järelevalvemeetme kohaldamisega ei saavutatud nõutud eesmärki, milleks on välismaalane Eestist lahkumine päritoluriiki. Isiku dokumendid on hoiule võetud, kuid dokumentide hoiule võtmine ei ole piisav tagamaks põgenemisohu vältimise. PPA hinnangul ei ole elamine kindlaksmääratud kohas antud olukorras rakendatav ega eesmärgipärane järelevalvemeede. PPA-le teadaolevalt elas välismaalane koos oma abikaasaga ajutiselt Roosimaja, Põlula küla, Vinni vald, Lääne-Viru maakond, see on talumaja, mis kuulub kolmandale isikule. Poolte vahel puudub kirjalik üürileping või muu õiguslik alus eluruumi kasutamiseks. Välismaalane selgitas, et omanik lubas neil seal elada, kuna ta koos abikaasaga töötas vabatahtlikult peavarju ja söögi eest. Lisaks puuduvad isikul rahalised vahendid ning isik ei maksnud üüri ega kommunaalkulusid. Sellest tulenevalt ei ole elukoht tegelikult stabiilne ega jätkusuutlik ning majanduslik ebastabiilsus koos elukoha õigusliku ebakindlusega süvendab põgenemisohu hinnangut. Seetõttu ei ole isikul elukoht õiguslikult tagatud, omanik võib igal hetkel nõuda ruumide vabastamist ja PPA-l puudub piisav kontroll isiku kättesaadavuse üle. Selline olukord ei võimalda tagada isiku pidevat kättesaadavust väljasaatmise reaalseks täideviimiseks. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul alates välismaalase kinnipidamisest, kuid Venezuelasse reisi korraldamine koos transiidilubade hankimisega võtab rohkem aega. Seega leiab PPA, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamisekesesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlusteta. Samuti ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.

Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.

temaga midagi tehtaks. Tema suhtes ei esine põgenemisohtu. Tema käes oli 2025. a novembris tema pass ja sel ajal ta Eestist ei põgenenud, kuigi see pass võimaldab siseneda paljudesse riikidesse. Ta on teinud kõik nii, nagu vaja. Venezuelas on olukord inimõiguste osas väga tõsine. Ta on osalenud paljudel protestidel ja tema julgeolek on ohus.

KOHTU SEISUKOHT

Venezuelasse välja saata enne, kui Tšiili teeb tema viisataotluse kohta otsuse, peab kohus tõenäoliseks, et puudutatud isik võib Venezuelasse väljasaatmise vältimiseks Eestist põgeneda. Põgenemist ei takista asjaolu, et puudutatud isiku dokumendid on PPA käes hoiul, sest Schengeni alal piirikontroll puudub ja isik saab vabalt riigipiire ületada. Põgenemisohu puudumist ei saa järeldada ka sellest, et 2025. a novembris oli puudutatud isiku pass tema käes ja siis ta Eestist ei põgenenud. Kohus peab tõenäoliseks, et sel ajal lootis isik, et tal õnnestub Eestis rahvusvahelist kaitset saada, mistõttu ta ka ei kaalunud Eestist põgenemist. Praeguseks on aga Tallinna Halduskohus 23.03.2026 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohus esialgse õiguskaitse küsimust lahendades asunud seisukohale, et rahvusvahelise kaitse saamiseks puudutatud isikul alust ei ole. Põgenemist ei välista ka asjaolu, et puudutatud isiku sõnul on tal raha minimaalselt. Puudutatud isiku senine tegevus näitab, et ta võib leida mooduseid toimetulekuks ka vähese rahaga. Näiteks seni on ta Eestis elanud inimese juures, kelle heaks on ta töötanud, et saada peavarju ja toitu. Ka enne Eestisse saabumist läbis puudutatud isik paljusid riike, mis kinnitab tema valmisolekut ja võimekust sobivama riigi leidmise nimel reisida. Seega võttes arvesse puudutatud isiku soovi igal juhul vältida väljasaatmist Venezuelasse, peab kohus tõenäoliseks, et isik võib hakata Eestist väljasaatmise menetlusest kõrvale hoidma.

5

6

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.