Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada U.U kinni ning paigutada ta kinnipidamis-keskusesse
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Sigrid Pure Puudutatud isik – U.U
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
U.U määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse U.U peale.
määruskaebus Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määruse
Rahuldada määruskaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning teha asjas uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus loa saamiseks rahuldamata. Vabastada U.U viivitamatult kinnipidamiskeskusest.
Jätta U.U riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on andnud U.U-le elamisloa, viimati 07.05.2025 otsusega kehtivusega 11.09.2024 kuni 11.09.2026 püsivalt Eestisse elama asumiseks. Koos temaga elavad Eestis tema abikaasa ja nende kaks last.
2.Varssavi Śródmieście rajoonikohus mõistis 04.09.2025 otsusega U.U-le Poolas toime pandud kuriteo eest karistuseks kolm kuud vangistust. Poola poolt PPA-le jagatud teabe
3-26-1231 kohaselt (dtl 51) sisenes U.U 01.09.2025 Varssavis toidukauplusesse, kandes suusamaski ja hoides käes pulgakujulist eset, käsutas inglise keeles, et isikud lahkuksid kauplusest ning karjus „Allahu Akbar“. U.U kasutas füüsilist jõudu kassapidaja suhtes ja kohale saabunud politseipatrull pidas ta kinni. U.U selgitas, et ta kuulis peas Allahi häält, kes käskis temal seda kõike teha. Samuti tunnistas ta kohapeale saabunud politseinikele, et ta on suitsetanud marihuaanat.
3.Pärast karistuse kandmist peeti U.U-d alates 28.11.2025 kinni Poola välismaalaste kinnipidamiskeskuses tema väljasaatmise eesmärgil. Poola ametiasutus tegi 29.11.2025 otsuse, millega kohustas U.U-d lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani ning keelas kümneks aastaks sisenemise Poolasse ja mujale Schengeni alale.
4.PPA tunnistas 12.02.2026 otsusega nr 15.3-3.4/72-4 U.U tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) 135 lg 1 p 4 ning § 135 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 alusel kehtetuks alates 26.02.2026.
5.U.U esitas 03.02.2026 Poolas rahvusvahelise kaitse taotluse. Poola esitas 18.02.2026 PPA-le U.U tagasivõtmispalve Dublini III määruse alusel, mille PPA rahuldas. 23.04.2026 saabus U.U Poolast Eestisse. Puudutatud isik selgitas temaga vestelnud PPA ametnikule, et taotles Poolas rahvusvahelist kaitset, kuna tahtis, et teda saadetaks Eestisse, mitte Pakistani. Samuti taotleb ta Eestis rahvusvahelist kaitset, kuna tema ei saa ega soovi Pakistani tagasi minna.
6.PPA pidas puudutatud isiku 23.04.2026 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinni 48 tunniks.
7.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 24.04.2026 taotluse anda luba pidada U.U kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks, kuivõrd isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning § 361 lg 2 p-des 4, 5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused. U.U põgenemise ohtu kinnitab väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu. Puudutatud isiku kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotlusega seotult täiendava intervjuu korraldamiseks ja tema esitatud asjaolude kontrollimiseks. Lisaks, kuigi puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Poolas, on PPA-l kahtlus, et isik esitas selle seal oma lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks. Isiku käitumine Poolas tekitab põhjendatud kahtluse, et ta ei soovi minna tagasi koduriiki ja on valmis tegema kõike, et seda kohustust vältida, kaasa arvatud põgenemine mõnda teise riiki või enda varjama asumine Eestis. U.U on korduvalt avaldanud soovi olla koos perekonnaga ja selgitanud ka politseile, et esitas Poolas rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna soovis Eestisse tagasi saatmist. Abikaasa koos lastega käis isikut külastamas Poolas kinnipidamiskeskuses. Järelikult ei ole abikaasal lastega Euroopas reisimine ka varem tekitanud probleeme. Sellest järeldab PPA, et ka nüüd vabaduses viibides ei ole perekonnal probleemi lahkuda mujale Euroopasse, et vältida tagasisaatmist juhul, kui peaks tulema negatiivne otsus rahvusvahelise kaitse menetluses. U.U on selgitanud, et Prantsusmaal elab tema vend, kelle juures on ta korduvalt käinud ja kelle juurde ta soovis minna ka enne Poolas pahandustesse sattumist. Isik on teadlikult kasutanud võimalust päritoluriiki tagasipöördumise edasilükkamiseks või vältimiseks ja selgelt väljendanud, et ei soovi naasta oma päritoluriiki. Abikaasadel puudub seaduslik alus Eestis töötamiseks, seega puuduvad neil vahendid elatist teenida ja neil on olemas liikumisvahend, et lihtsalt lahkuda. U.U kujutab ohtu avalikule korrale. Teda karistati Poolas kolmekuulise vangistusega ning teda kohustati Poolast lahkuma koos 10-aastase sissesõidukeeluga Poolasse ja Schengeni alale. Poola Sisejulgeolekuameti 28.11.2025 konfidentsiaalse kirja kohaselt kujutab isiku viibimine Poola territooriumil endast ohtu Poola riigi julgeolekule ja isikut peeti Poolas kinni 2(7)
3-26-1231 kuni tema üleandmiseni Eestile 23.04.2026. Poola riik on oma otsustes (Europoli kaudu saadetud teavitus) hinnanud isikust tulenevat ohtu selliselt, et teda on kinni peetud. PPA ei näe põhjust kahelda Poola riigi otsustes ja isiku ohtlikkus ei saa piirneda ainult Poola territooriumiga. Puudutatud isiku viibimine vabaduses on ohuks Eesti avalikule korrale, kuna ta on oma ohtlikkust juba välja näidanud ning PPA ei saa usaldada isikut vabadusse, pannes sellega ohtu Eesti elanikud. Isikust lähtuda võiv oht avalikule korrale on endiselt tegelik, hoolimata sellest, et isik ise korrutab, et ta ei ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 24.04.2026 määrusega (resolutsiooni p-d 1 ja 2) PPA taotluse ning andis loa pidada U.U kinni ja paigutada ta kinnipidamise aluse äralangemiseni KPK-sse kuni kaheks kuuks (kuni 24.06.2026 k.a). Taotlus tuleb VRKS § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel rahuldada. U.U andis Poola võimudele korduvalt teada, et ei soovi naasta Pakistani ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Poolas eesmärgiga saada Eestisse. Ta on seda kinnitanud ka Eestis toimunud vestlusel. Tal on Eestis naine ja alaealised lapsed, kuid kuna Schengeni ala riikide vahel piirikontrolli ei ole, esineb võimalus, et ta liigub koos perekonnaga Pakistani väljasaatmise vältimiseks mõnda teise liikmesriiki, näiteks Prantsusmaale, kus elab tema vend. VRKS §-des 15 ja 18 ettenähtud toimingud (täiendav küsitlus, väidete kontroll jmt) ei ole lõpule viidud ning isiku kindel kättesaadavus on vajalik taotluse sisuliseks menetlemiseks. Eelkõige on kinnipidamise aluseks võimalik oht avalikule korrale ja julgeolekule, mida on eelnevalt hinnanud Poola ametivõimud, seoses puudutatud isiku toime pandud kuriteoga, mis kohtu arusaamist mööda toimus Poolas toidukaupluses viibinud inimeste vägivallaga ähvardamises ja sundimises. Poolas on talle määratud karistuseks vangistus (3 kuud, karistus on kantud), tehtud lahkumisettekirjutus ning määratud 10-aastane sissesõidukeeld Schengeni alale. Isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, kuna see eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Isiku eelneva käitumise põhjal ei ole sellist usaldust tekkinud.
9.U.U esitas halduskohtu 24.04.2026 määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles soovib enda vabastamist KPK-st. Ühtlasi taotleb ta riigi õigusabi. Puudutatud isik on elanud Eestis viimased 10 aastat. Ta ei ole pannud toime ühtegi kuritegu ning kinnitab, et on valmis koostööks PPA-ga mis tahes edasise menetlustoimingu tegemiseks. Puudutatud isiku abikaasa ning nende alaealised lapsed vajavad puudutatud isiku igapäevast hoolt, tuge ja kohalolu. Tema eemalviibimise tõttu on pereliikmed sattunud emotsionaalselt ning toimetuleku poolest väga keerulisse olukorda ning neil on väga raske ilma puudutatud isikuta hakkama saada. Puudutatud isik on oma pereliikmete heaolu pärast väga mures. Perel on alaline elukoht Tallinnas, üürileping kehtib kuni järgmise aastani ning üürileandja on väljendanud valmidust seda pikendada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
3(7)
3-26-1231
11.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Halduskohtu määrus tuleb tühistada, kuna puudutatud isiku KPK-s kinnipidamiseks antud luba on ebaproportsionaalne ega arvesta piisavalt juhtumi asjaolusid. Põgenemisoht
12.Rahvusvahelise kaitse taotleja KPK-sse paigutamise aluseks on üldjuhul (v.a VRKS § 36 1 lg 2 p 6 alusel kinnipidamine) asjaolu, et esineb isiku põgenemise oht (RKHKm 3-3-1-52-14, p 12). Ringkonnakohus leiab, et siinse juhtumi asjaolud ei anna alust piisava kindlusega väita, et puudutatud isik võib KPK-sse paigutamata jätmise korral põgeneda ning muutuda PPA-le kättesaamatuks.
13.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 6 8 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu tuvastamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks sedastamiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ning juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt RKHKm 3-20-2004, p 18.5; 3-3-1-93-16, p 13).
14.PPA tugines oma taotluses puudutatud isiku põgenemise ohu põhistamisel VSS § 6 8 p-le 6, mille kohaselt esineb see oht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Nimelt on U.U nii Poola kui ka Eesti ametivõimudele väitnud, et ta ei soovi minna tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda U.U soovimatus minna Pakistani seda, et esineb tema põgenemise oht. Tuleb arvestada, et puudutatud isik on vaidlustamata asjaolude kohaselt elanud ligi 10 aastat Eestis seaduslikult. Ka ajal, mil ta peeti Poolas kahtlustatavana kinni, oli tal kehtiv Eesti elamisluba ning õigus viibida Schengeni alal. Poola ametiasutus tegi 29.11.2025 otsuse, millega kohustas U.U-d lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki Pakistani ning keelas kümneks aastaks sisenemise Poolasse ja mujale Schengeni alale. See otsus ei muutnud Eesti elamisluba automaatselt kehtetuks. Ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Poolas 03.02.2026, mil tema Eesti elamisluba veel kehtis. Võib eeldada, et U.U uskus, et tal on õigus Eestisse naasta. PPA piirivalvuri 23.04.2026 ettekandest (dtl 23) nähtub, et isik esialgu ei plaaninud taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, kuid tegi seda siis, kui piirivalvur selgitas talle, et viibib Eestis seadusliku aluseta. Ta viitas sellele, et ei saa Pakistani naasta, kuna seal on tema elu ohus. PPA ei ole väitnud ning halduskohus ei ole tuvastanud, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselt põhjendamatu.
16.U.U ei ole Eestis juhuslik sisse- või läbirändaja, vaid ta on siin seaduslikult elanud pikka aega koos oma abikaasa ja kahe lapsega. Abikaasa töötas kuni elamisloa kehtetuks tunnistamiseni lasteaias, lapsed on väiksed ja käivad lasteaias, s.o pere on Eestis kohanenud ja lõimunud, neil on püsiv elukoht Tallinnas. Vastasel korral poleks PPA neile andnud elamisluba Eestisse püsivalt elama asumiseks. Ringkonnakohus peab liialdatuks PPA argumente, et isikute põgenemise ohule viitab see, et U.U on reisinud varem Euroopas ning abikaasa ja lapsed käisid teda Poolas kinnipidamise ajal külastamas. Omades Eesti elamisluba, oli neil õigus Schengeni alal vabalt liikuda. Põgenemiskalduvust sellisest reisimisest välja lugeda ei ole õige. See, et pere käis U.U-d Poolas külastamas, viitab pigem tugevate peresidemete olemasolule. Perekond on Eestis ennast sisse seadnud, nad saavad rahvusvahelise kaitse taotlejatena jätkata tuttavas keskkonnas elamist, sotsiaalteenuste kasutamist, lapsed lasteaias käimist jne. Ehkki teoreetiliselt pole välistatud, et vabaduses viibiv rahvusvahelise kaitse taotleja mingil põhjusel (teadmatusest, ekslikust lootusest jne) jätab kogu elu Eestis seljataha ja reisib väikeste lastega illegaalselt võõrasse riiki, kus puuduvad ametlikud toetused ja ähvardab pidev kinnipidamise oht, tuleb kaebaja ja tema perekonnaga seotud asjaolusid kogumis arvestades pidada seda ohtu faktidega 4(7)
3-26-1231 mittepõhistatuks ja pigem siiski hüpoteetiliseks. Asjaolu, et põgenemine ei ole 100% välistatud, ei saa põhiseaduse ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõudeid arvestades olla inimeselt vabaduse võtmise aluseks. Põgenemisoht peab olema kindlaks tehtud sellele viitavate tõendite alusel, mida siinses asjas pole piisavalt.
17.Seega ei VSS § 68 p 6 kohaldamise eeldused täidetud. Muudele alustele PPA ei tuginenud. Halduskohus tsiteeris oma määruses ka VSS § 68 p-i 2, kuid ei selgitanud, kuidas see säte võiks seonduda siinse juhtumi asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades põgenemisohu kohta käesolevas määruses tuvastatut, ei saa asjakohane olla ka mõni muu VSS §-s 68 loetletud alus. Oht avalikule korrale
18.Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikust lähtub teatud oht avalikule korrale, mida kinnitab asjaolu, et tema tähtajaline elamisluba on mh sellel alusel kehtetuks tunnistatud.
19.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ohu tõttu avalikule korrale peavad aga olema täidetud kõrgendatud nõuded. Ei piisa ainuüksi faktist, et isikut on kuriteo toimepanemise eest karistatud. Oluline on ka kuriteo raskus või laad ning tegelik ja vahetu oht, et isik jätkab avaliku korra rikkumist, ning see peab olema vabaduspõhiõigusest kaalukam. Riigikohus selgitas asjas nr 3-19-1068/39 (p 21), et VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e, mille kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine. Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU: J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N., p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C601/15 PPU: J. N., p 67). Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16), et selle hindamise käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell, p-d 82–83). Riigikohus on ka leidnud, et VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab oht avalikule korrale või julgeolekule olema märkimisväärne (määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12).
20.Praeguses asjas puuduvad tõendid selle kohta, et U.U on seotud terrorismiga. Sellise ohu kohta isiku puhul, kes on Eestis ligi 10 aastat elanud, peaksid olema ilmnenud mingidki tõendid. PPA ei ole neid halduskohtule esitanud.
21.PPA ohuhinnang põhineb Poolas toimunud intsidendil, mille eest Poola kohus mõistis U.U-le 3-kuulise vangistuse. Ringkonnakohtul ei ole andmeid, kas see kohtuotsus on kõrgema astme kohtusse edasi kaevatud ja mis on asja lahendamise tulemused. U.U on väitnud PPA-le (dtl 13), et „kriminaalasja osas otsus tuleb alles 26.04.2026“. Selge on siiski see, et tegemist oli avaliku korra rikkumisega, kuid see ei saanud olla oma olemuselt eriti raske, arvestades karistuse väiksust. Isik on möönnud, et oli tarvitanud marihuaanat. Poola kinnitas Eestile, et U.U tunnistati süüdi Poola karistusseadustiku art 191 p 1 alusel (ähvardamine/sundimine), mille eest maksimumkaristus on 3 aastat vangistust (dtl 24). Jääb selgusetuks, millel põhineb PPA väide, et Poola Vabariik on kvalifitseerinud U.U käitumise 5(7)
3-26-1231 oma territooriumil kui terrorismi. Dtl 24 olevast tõendist seda ei nähtu. Poola karistusseadustiku art 191 ei hõlma terrorismi, see on ilmselge juba sanktsioonimäära järgi. Asjaolud, et kaebaja karjus „Allahu Akbar“ ning et SIENA teate edastas dtl 24 märgitud Poola ametiasutus, ei kinnita, et Poola kvalifitseerib teates toodud tegu terrorismiks. Poola võimude otsused U.U väljasaatmise ja kinnipidamise kohta (ebakvaliteetsed automaattõlked alates dtl 150) ei sisalda põhjendusi terrorismikahtluse kohta. Viidatakse küll Sisejulgeolekuameti 28.11.2025 konfidentsiaalsele kirjale, kuid selle dokumendi sisu kohta pole Poola PPA-le andmeid saatnud (dtl 120) ja sellele ei saa siinses menetluses seega tugineda. PPA pole tuginenud ka sellele, et täpsemat infot võib olla terrorismi tõkestamisega tegeleval Kaitsepolitseiametil.
22.PPA märkis oma 12.02.2026 otsuses: „PPA jääb seisukohale, et seal ei ole mingit arusaamatust kui isik suitsetab narkootilist ainet mille suitsetamine Euroopa Liidu liikmesriikides on keelatud ning sellest tekkinud luulude ajel ähvardab inimesi. Kuskil ei ole garantiid, et isikul ei tekiks tulevikus uuesti tuju suitsetada marihuaanat ja kedagi võibolla päriselt õhku lasta. PPA on seisukohal, et U.U elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et tema on ohuks avalikule korrale ei ole ebaproportsionaalne, kui võtta arvesse, et teine variant on jätta luba kehtima ja riskida võimaliku tulevikus tekkiva ohuga avalikule korrale Eesti Vabariigi territooriumil. See on PPA prognoosotsus, kuid arvestades, et isik on seda juba korra teinud siis on tõenäoline, et ta võib teha seda uuesti.“ Ringkonnakohus rõhutab siinkohal veelkord, et avaliku korra kaitseks ei saa võtta meetmeid automaatselt süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (vt RKHKo 3-3-1-2-16, p 16). Oht Poolas avalikule korrale võis arusaadavalt ning põhjendatult tingida U.U-le lühiajalise vangistuse mõistmise, isiku Poolast väljasaatmise ja tema sellel eesmärgil kinnipidamise. Selles osas tuleb nõustuda PPA taotluses märgituga, et puudub alus mitte usaldada Poola riigi hinnanguid. Lisaks võib see olla põhjendatult alus tunnistada Eesti tähtajaline elamisluba kehtetuks. Kuid karistus on kantud ning selleks, et samadele asjaoludele tuginedes jätkata Eestiga pikaajaliselt seotud isiku, kes on nüüdseks rahvusvahelise kaitse taotleja, kinnipidamist, peaksid isikust lähtuvat ohtu kinnitama ka muud tõendid. Puudutatud isikule ei ole ette heita avaliku korra ohustamise aspektist midagi muud peale ühe korra Poolas toimunu. Pole andmeid, et U.U oleks Eestis elades toime pannud õigusrikkumisi või saaks temaga seostada muul põhjusel kahtlusi seoses raskete kuritegudega (sh terrorism). Ringkonnakohus on eespool kirjeldanud, et isik on Eestiga pikalt seotud olnud ning on siin elanud tavalist pereelu. Viiteid vastupidise kohta toimikust ei nähtu. Asjaolud kogumis ei kinnita, et U.U kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Ohu kohta, et isik jätkab Eestis narkootikumide tarvitamist ja võib selle mõju all toime panna (raske) korrarikkumise, pole piisavalt tõendeid. Vabadust ei ole lubatav võtta abstraktse kahtluse alusel, tuginedes pelgalt sellele, et rikkumiste toimepanemise oht pole täielikult välistatud.
23.Puudutatud isiku kinnipidamine on kokkuvõttes järelikult ebaproportsionaalne.
24.Kui PPA-le on ilmnenud puudutatud isikust lähtuva ohu kohta täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, mida siinses asjas pole kohtu ette toodud, saab ta vältimatu vajaduse korral esitada halduskohtule uue taotluse. Kokkuvõte
25.Eelneva põhjal tuleb määruskaebus rahuldada, halduskohtu määrus tühistada ja U.U KPK-st viivitamatult vabastada.
26.Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel tuleb riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata, kuna isik saavutab oma eesmärgi ka riigi õigusabi saamata.
6(7)
3-26-1231 (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.