X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X , esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katrin Toom Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. juunil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 17. detsembri 2024. a otsusega nr 15.3-3.4/1559-1 kehtetuks X-i (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33L000443 alates samast päevast välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras viiel korral ning mitmel korral ka väärtegude toimepanemise eest.
3-24-3415 Süütegude toimepanemisega on kaebaja ohustanud korduvalt avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ning Eesti Vabariigis elavate isikute õigusi ja huve. Isiku karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse. Oht, et kaebaja jätkab pärast vangistusest vabanemist kuritegude sooritamist, jääb suureks. Kaebaja puhul on suurimaks riskifaktoriks alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki juhtimine. Kuigi kaebaja on sündinud Eesti Vabariigis ja siin elanud, on tal sidemed ka oma kodakondsusjärgse riigi Venemaa Föderatsiooniga. Kaebajast tulenev oht kaalub üles huvi säilitada isiku pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebajast tulenev oht ei ole siiski piisavalt tõsine, et tingida praegu lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega juhul, kui kaebaja taotleb edukalt tähtajalist elamisluba, ei võeta temalt võimalust jätkata seaduslikku elamist ja töötamist Eesti Vabariigis.
2.Kaebaja esitas 23. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 17. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus põhjendamata, ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega.
3.Tartu Halduskohus võttis 3. jaanuari 2025. a määrusega X-i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 17. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1559-1 tühistamiseks menetlusse. Kohus määras vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
4.Vastustaja esitas kohtule 3. veebruaril 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus otsustas 24. märtsi 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
6.1.Vaidlustatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on kaalumisvigadega ning ebakohaselt põhjendatud, kaebaja terviseseisundit pole piisavalt arvestatud. Vastustaja ei ole kaebaja terviseseisundile otsuse tegemisel vajalikku tähelepanu pööranud. Kaebaja esindaja mulje järgi võivad kaebaja kognitiivsed võimed ja suhtlemisvõime olla piiratud, mistõttu ta on eesti keele õppimine raskendatud. Kaebaja keeleja õigusarusaam on piiratud.
6.2.PPA ei kaalunud elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, kelle sidemed Eesti Vabariigi ja päritoluriigiga on erinevad. Kaebaja on sündinud ja kogu elu elanud Eestis ning tal puudub tihe side Venemaa Föderatsiooniga, kus ta viimati viibis üle kümne aasta tagasi.
6.3.Kaebajast tulenev oht on tõendamata ning tugineb ebakohasele ohuhinnangule, milles on peamiselt keskendutud isiku varasemale käitumisele ja eelkõige toimepandud kuritegudele. Ohuhinnang peab olema juhtumipõhine ning sisaldama tulevikuprognoosi, mitte tuginema üksnes varasematele süüdimõistmistele. Kaebaja on teinud rehabilitatsioonis samme: osales vanglas programmis “Eluviisitreening”, töötas vanglas koristajana. Nende pingutuste eiramine rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Isikust väidetavalt lähtuv oht ei kaalu üles isiku huvi elamisluba säilitada. PPA põhjendus, et kuriteod on muutunud raskemaks ning tuginemine riskiprotsentidele ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisav.
6.4.Kui kaebajast lähtuv oht ei ole piisavalt tõsine, et sellega kaasneks kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine, siis jääb arusaamatuks,
2
3-24-3415 miks oli vajalik tema pikaajalise elaniku elamisluba üldse kehtetuks tunnistada. PPA ei ole piisava selgusega selgitanud kaebajale enda riigis viibimise edasise seadustamise võimalusi.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.1.Vaidlustatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole üldpreventsioon ega karistus, vaid haldusõiguslik ohutõrje meede. Otsuses on mitmekülgselt ja põhjalikult argumenteeritud, miks vastustaja hinnangul tuleneb kaebajast oht Eesti avalikule korrale ja julgeolekule ning viidanud asjakohastele andmete, sealhulgas kaebaja korduvale kuritegude toimepanemisele ning väljakujunenud käitumismustrile. Menetluses ei olnud menetlusdokumentide tõlkimine vajalik, sest kaebajal oli menetluses eesti keelt mõistev vandeadvokaadist esindaja.
7.2.Kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks ja varasemalt korduvalt kaebajale määratud tingimisi karistused kui ka viimasel korral esialgselt kohtu määratud tingimisi karistus kuriteo toimepanemise eest ei andnud loodetud tulemust ega muutnud kaebaja hoiakuid ning soovi mitte enam kuritarvitada alkoholi ning jätta seljataha oma varasem hoolimatu ja seadusevastane minevik. Kaebaja rikkus mitmel korral kriminaalhoolduse nõudeid, mille tulemusena tema karistus täitmisele pöörati.
7.3.Hoolimata asjaolust, et kaebaja puhul esineb ka positiivseid asjaolusid, ei ole kaebaja järginud Eestis elades riigis kehtivaid õigusakte. Oht, et kaebaja jätkab tulevikuks kuritegude toimepanemist on jätkuval suur. Siinkohal on vastustaja tuginenud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu hindamisel ning teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Otsuses on esitatud kaebaja ohuprognoos ning andmed, millel see põhineb. Vastustaja hinnangul pole kaebaja otsusega põhjalikult tutvunud, sest kaebaja välja toodud asjaolud pole terviklikud võrreldes otsuses seisnevaga.
7.4.Kaebaja terviseseisund ei oma temast lähtuva ohu hindamisel ning pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tähtsust. Kaebajal teadaolevalt esinevate krooniliste haiguste ning alkoholisõltuvuse ravi võimalikkus ei kao tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Menetluses kogutud tõendite põhjal, samuti varasemate kriminaalasjade materjalide pinnalt ei ole olnud alust arvata, et kaebajal esinenuks alandatud arusaamis- ja mõtlemisvõime ega teisi tegureid, mis mõjutaks tema võimet adekvaatselt aru saada tegelikust olukorrast, õppida ja suhelda, või et ta oleks süüdimatu või raske psüühikahäirega. Kaebaja esindaja pole ka ise pidanud haldusmenetluses vajalikuks kaebaja tervist puudutavaid asjaolusid kordagi mainida.
7.5.Vastustajale teadaolevalt ei esine kaebajal õpi- ja käitumisraskusi, samal arvamusel on Viru Vangla. Kaebajal oli võimalik eesti keelt õppida, kuid ta pole seda 42 aasta jooksul kuigi oluliseks pidanud. Vanglas alustas kaebaja eesti keele õpinguid, kuid jättis kursuse pooleli.
7.6.Kuna isikul on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, siis on tema seos Venemaaga ilmselge ning asjaolu, et ta ei ole varem seal elanud ei oma määravat tähtsust. PPA ega vangla sotsiaalametnik ei ole kuidagi piiranud kaebaja võimalust taotleda enda viibimise seadustamist Eestis. Kaebajal on võimalik saada õiguslik alus riigis viibimiseks tähtajalise elamisloa abil.
7.7.Kaebajale anti tema taotluse alusel PPA 13. jaanuari 2025. a otsusega tähtajaline elamisluba kaheks aastaks ning PPA kohustas kaebajat täitma VMS § 117 lg 1 p-des 3 ja 4 tingimusi (tagama legaalne ja piisav sissetulek ning sõlmima ravikindlustusleping). Töötamise registri andmete aluse ei ole kaebaja praeguseks tööle asunud, kuigi on töötamiseks võimeline. Samuti on teave, et kaebaja suhtleb pärast vanglast vabanemist isikuga, keda on kahel korral kriminaalkorras karistatud ning kaebaja tarbib jätkuvalt alkoholi, mis on olnud
3
3-24-3415 tema viimase kuriteo toimepanemise ajendiks. Seega näitavad asjaolud ka pärast vaidlustatud otsuse tegemist, et kaebaja ei ole oma käitumist rehabiliteerinud ja osasid tähtajalise elamisloa tingimusi ei täida.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasus. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja temast lähtuvat ohtu õigesti hinnanud, on kaalutlusõigust ebakohaselt kasutanud ning jätnud olulised asjaolud arvestamata. Vastustaja kaebaja etteheidetega ei nõustu ning on seisukohal, et otsuses on kaebaja käitumist ja temast lähtuvat ohtu õigusaktidele vastavalt hinnatatud ning kaebajat iseloomustavaid asjaolusid igakülgselt ja põhjalikult analüüsitud.
9.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lgst 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja/või tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
10.Isikust lähtuv oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Vaidlustatud otsuses asus PPA seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised ja senine käitumine, sh karistuse kandmise ajal, kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on olemas. Kohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsuse tegemisel järginud kohtupraktikat ja analüüsinud asjakohaseid asjaolusid. Kohus nõustub PPA kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA põhjendusi detailselt otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgnevat.
4
3-24-3415
11.Kaebaja esindaja on enda subjektiivsest hinnangust lähtuvalt seadnud kahtluse alla kaebaja kognitiivsed võimed ja pidanud tema suhtlemis- ja õppimisvõimet piiratuks, mis raskendab kaebajal õppida eest keelt. Selle kinnituseks ei ole kaebaja esitanud tõendeid. Samuti ei ole varasemate kuritegude hindamisel ja kaebaja süüdimõistmistel tekkinud kahtlusi tema süüdivuses ja arusaamisvõimes. Lisaks tuleb silmas pidada, et isikust lähtuva ohu hindamisel ei ole tema väidetavad raskused suhtlemisel ja vähesed kognitiivsed võimed olulised, sest need ei iseloomusta temast lähtuvat ohtu. Kaebaja esindaja kriitika terviseandmetega mittearvestamise kohta on seetõttu asjakohatu ja väheveenev. Kohtule esitatud materjalidest nähtub pigem kaebaja vähene motivatsioon väljaspool vanglat ja vanglas eesti keelt õppida ning see ei ole esmajoones kantud mitte vähesest õppimisvõimest, vaid eelkõige vähesest distsipliinist ja õppimistahtest.
12.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud vigu, mis oleksid tinginud ebaõige kaalutlusõiguse kasutamise või meelevaldsete järelduste tegemise. Kaebaja puhul esineb järjepidev käitumismuster, mis annab tunnistust tema ohtlikkusest avalikule korrale. Kohtupraktikas on selgitatud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada ohu olemasolu (vt Riigikohtu halduskolleegium 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89). Ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ja võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14).
13.Vastustaja võttis põhjendatult arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust (s.h ohtu teistele ühiskonnaliikmete) ning analüüsis adekvaatselt kaebaja senist käitumismustrit. PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja varasem elukäik, toime pandud õigusrikkumised, sh katseajal, ja käitumine väljaspool vanglat ja karistuse kandmise ajal kinnitavad, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Kohus nõustub sellega. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras viiel korral ning mitmel korral ka väärtegude toimepanemise eest. Tema toimepandud süüteod on olnud vargus, sõiduki ärandamine, röövimine ja korduv joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi kuritarvitamine. Kuritegude toimepanemisega on kaebaja ohustanud korduvalt avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eestis elavate isikute õigusi ja huve ning kaebaja senine käitumismuster ei võimalda asuda seisukohale, et tema võime muutuda ning eelkõige alkoholi tarbimist kontrollida võiks tulevikus palju muutuda. PPA ei ole piirdunud otsuses üksnes kaebaja süüdimõistmise faktiga, vaid on hinnanud ka kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal ning temast lähtuva ohu tõenäosust tulevikus. PPA otsuses on analüüsitud, kas kaebaja võib kuritegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale tõenäoline. Kohus nõustub, et kaebaja käitumine katseajal, mil ta ei suutnud kehtestatud kontrollinõudeid ja kohustusi täita, sest tarvitas alkoholi ja jättis kriminaalhooldusnõuded täitmata, mistõttu pöörati Viru Maakohtu 21. juuli 2021. a määrusega asjas nr 1-20-7258 Viru Maakohtu 30. oktoobri 2020. a otsusega määratud ära kandmata karistus ca 8 kuud pärast otsuse tegemist täitmisele, viitab sellele, et kaebajal on raskusi vabaduses olles nõuete täitmisega, eelkõige alkoholi mittetarbimisega. Viru Maakohus asus seisukohale, et kaebaja ise ei teadvusta endale täiel määral, et tal on kohtu poolt seatud keeld alkoholi tarvitamisele ja selle jätkuv rikkumine takistab kriminaalhooldust. Isik ei tunnista, et tal oleks probleem alkoholi tarvitamisega.
5
3-24-3415 Sellisel juhul on võimatu prognoosida, et nüüd teeb isik pingutusi selleks, et loobuda alkoholi tarvitamisest. Kaebaja kriminaalhooldusele piisava hoolsusega allumise võime on vähene, tema suhtumine on kergemeelne ning sama kergemeelselt jagab ta kohtule lubadusi olla edaspidi hoolikas, teha koostööd ja täita nõudeid. Vangistuse ajal läbis kaebaja küll sõltuvusainete kuritarvitajatele suunatud sotsiaalprogrammi, kuid arvestades tema vähest suutlikkust hoiduda alkoholi tarvitamisest vabaduses ei anna see kohtule kindlust, et nüüd suudab isik vabaduses alkoholi tarvitamisest loobuda. Seetõttu Viru Vangla kaebajat 23. jaanuari 2024. a ja 2. septembri 2024. a määrustega vangistusest tingimisi enne tähtaega ei vabastanud. Eelnevast nähtub, et ka vangistuse ajal kaebaja suhtumine toimepandusse ning tema motivatsioon muutusteks märkimisväärselt ei paranenud. Vastustaja on põhjendatult tuginenud ka asjaolule, et varasem katseajal uue kuriteo toimepanemine, samuti kaebaja senine motivatsioon käitumiskontrolli nõuete täitmisel ei kinnita, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks marginaalne. Kaebaja on toime pannud kuriteo ka ajal, mil ta kandis juba varem kohtuotsusega mõistetud tingimisi vangistust, samuti on kuritegude toimepanemist oluliselt mõjutanud alkoholi tarbimine ning sellest lähtunud sõltuvusprobleemid. Samuti iseloomustab kaebaja senine väheedukas tegelemine oma sõltuvusprobleemidega tema suhtumist ja kontrollivõimet oma tegevuste üle.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja senist pikaajalist süütegude toimepanemise praktikat ning sõltuvusprobleemidega vähest tegelemist arvestades ei ole alust eeldada, et kaebaja oma juurdunud elustiili lähitulevikus suudaks märkimisväärselt muuta. Kaebajale on varasemalt korduvalt antud võimalus oma käitumist muuta (osa karistusi määrati tingimisi ja rakendati erinevaid kontrollinõudeid, mida kaebaja siiski ei suutnud nõuetekohaselt järgida), kuid kaebaja ei ole antud võimalusi suutnud kasutada. Kaebaja senine elukäik ei veena kohut, et oht sarnaste süütegude toimepanekuks tulevikus oleks väike või et nendega kaasnevad kahjulikud tagajärjed oleksid väheolulised ja seeläbi oht avalikule korra ja ühiskonna turvatundele oleks marginaalne või sedavõrd madal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oleks õigusvastane.
15.Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa isiku riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelule sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See aga ei tähenda, et mõju perekonnaelule puuduks täielikult. Vastustaja on võtnud arvesse, et kaebaja on sündinud ja elanud valdavalt Eestis, kuid see ei muuda olematuks fakti, et kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning seeläbi side nimetatud riigiga, samuti on kaebaja seda riiki varasemalt külastanud. PPA võttis adekvaatselt arvesse kaebaja senist tegevust Eesti ühiskonnaga lõimumisel, sealhulgas vanglas läbitud sotsiaalprogramme ja keeleõpinguga alustamist vanglas, kuid ka sellega seonduvalt kaebajal esinenud vähest motivatsiooni keeleõpingutega jätkamiseks. Samuti on PPA põhjendatult arvestanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaebajale kaasneda ebakindlus tuleviku osas, kuid kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisavalt oluline, et pidada pere- ja eraelu puutumatuse riivet proportsionaalseks. Kohus nõustub PPA-ga, et ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud ja sobiv meede. Kaebajale lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemata jätmine ei tähenda, et kaebajast ei lähtu ohtu avalikule korrale. Kaebajale soodsa otsuse tegemine, et teisi meetmeid ei kohaldata, ei muuda iseenesest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alust olematuks ja otsust õigusvastaseks. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja esindajaga, et kuna lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemiseks vajadust ei olnud, siis puudus alus ka
6
3-24-3415 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. VMS § 241 lg 1 p 2 aluse esinemine on vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendatud ning vaidlustatud otsus õiguspärane.
16.Põhjendamatu on ka kaebaja esindaja kriitika kaebajale riigis viibimise võimaluste selgitamise osas. Esiteks on vaidlustatud otsuses viidatud tähtajalise elamisloa taotlemise võimalustele ning kuna kaebajal oli haldusmenetluses riigi õigusabi korras ka vandeadvokaadist esindaja, siis oli ka esindajal kohustus kaebajale selgitada edasisi toiminguid, kuidas kaebaja saab enda riigis viibimist tulevikus seadustada. Samal põhjusel ei ole viljakas ka esindaja kriitika haldusmenetluses menetlusdokumentide mittetõlkimise kohta.
17.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta isikult õigust taotleda ja saada riigis viibimiseks teine seaduslik alus. Kuna vastustaja kaebajale lahkumisettekirjutust ega sissesõidukeeldu ei kehtestanud, siis ei pidanud ta ka otsuse tegemisel kaaluma võimaliku väljasaatmise tagajärgi kaebajale. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja puhul ei esine lahkumisettekirjutuse tegemiseks vajalikku kõrgendatud ohulävendit, mistõttu on kaebajal võimalus riigis viibimiseks taotleda tähtajalist elamisluba. Selle saamine ei ole vähetõenäoline, mida näitavad ka pärast vaidlustatud otsuse tegemist toimunud arengud ehk PPA väljastas kaebaja hilisema taotluse alusel talle tähtajalise elamisloa. PPA esitatud asjaolud hilisema tähtajalise elamisloaga sätestatud tingimuste täitmise kohta ei ole praeguse vaidluse lahendamisel olulised, sest tühistamisnõude lahendamisel tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata selle andmise ajal esinenud asjaolude alusel (HKMS § 158 lg 2).
18.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.