PLACET GROUP OÜ hagi Xxxx vastu võlgnevuse 198,17 euro, intressi 57,83 euro, viivise 6,02 euro ja lisanduva viivise ning kahjuhüvitise 44 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
321,97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910, asukoht Fr. R. Kreutzwaldi 4, 10120 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja Marek Aunver (ITM Inkasso OÜ, e-post [email protected]) Kostja Xxxx(endine perekonnanimi xxxx, isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx) Kostja määratud esindaja riigi õigusabi korras advokaat Ilja Sipari (Advokaadibüroo Leonid Olovjanišnikov, epost [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta PLACET GROUP OÜ hagi Xxxx vastu võlgnevuse 198,17 euro, intressi 57,83 euro, viivise 6,02 euro ja lisanduva viivise ning kahjuhüvitise 44 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
1.Jätta menetluskulud PLACET GROUP OÜ kanda.
2.Välja mõista PLACET GROUP OÜ-lt riigituludesse menetluskuludena tasu Xxxx osutatud riigi õigusabi eest summas 408 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul vastavalt otsuse lisas olevale makseinfole. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue
2-15-110243 sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tasumisega viivitamise korral tuleb maksta kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 11.05.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xxxx (kostja) vastu 345,06 euro ja lisanduva viivise saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 13.07.2015 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 14.08.2015 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 198,17 eurot, intressi 57,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 6,02 eurot ja alates 12.08.2015 kuni põhinõude tasumiseni viivise seadusjärgses määras ning kahjuhüvitise 44 eurot (tasuliste meeldetuletuskirjade eest).
3.Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 31.03.2014 sõlmitud SMS kiirlaenuleping (nr XXXX) 700 euro saamiseks laenuperioodiga 360 päeva. Laenutaotluse esitamine toimus internetikeskkonnas www.smsraha.ee ning enne laenutaotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma sellel hetkel kehtinud laenu üldtingimustega. 31.03.2014 rahuldas hageja laenutaotluse ning laenusumma 700 eurot maksti kostjale ülekandega pangakontole. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja võetud laenu tagastama hiljemalt 26.03.2015 (s.o 360 päeva jooksul), tasudes kokku 1092 eurot, sh laenu põhiosa 700 eurot, intressi 378 eurot ja lepingutasu 14 eurot. Kostja jättis laenulepingu maksegraafiku alusel ettenähtud maksed nõuetekohaselt tasumata. Kosta tasus 9 kuu osamaksed ja osaliselt ka 10 osamakse põhiosa 17 eurot, kokku 836 eurot. Kostja poolt tasutud summade arvel loeb hageja laekunuks põhiosa katteks 501,83 eurot (sh 9 kuu osamakse põhiosa ja 10 osamakse põhiosa 17 eurot), intressi katteks 320,17 eurot (sh 9 osamakse intress) ja lepingutasu katteks koos esimese osamaksega 14 eurot. Kostja jättis tasumata kolm viimast osamakset, sh laenu põhiosa 198,17 eurot ja 3 kuu intressi 57,83 eurot (sh jaanuar 2015 intress 22,28 eurot, veebruar 2015 intress 19,31 eurot, märts 2015 intress 16,24 eurot).
2-15-110243
4.Kostja viidatud 16.07.2014 laenuleping nr XXXX ei oma käesolevas tsiviilasjas mingit puutumust ja on kohut eksitav. Käesolevas tsiviilasjas on hageja nõue 31.03.2014 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel. Samuti ei oma käesoleva tsiviilasjaga mingit puutumust kostja poolt 03.09.2015 esitatud tõendid, sh arve nr XXXX, kuivõrd eeltoodud tõend on 21.04.2014 sõlmitud laenulepingu nr XXXX kohta, tabel hageja laenusummade arvestuse kohta jne. Kostja on laenukeskkonnas www.smsraha.ee saanud laenu 9 korda perioodil 10.08.201016.04.2014. Käesoleval juhul on krediidikulukuse määr 141,02% ning lubatud määra on ületatud enam kui 3 korda (pole ületatud enam kui 6 korda). 31.03.2014 laenuleping ei ole automaatselt õigustühine. Kostja on esitanud vaid paljasõnalised väited, mis on tõendamata. Seega ei olnud sundolukorda ja kostja oleks teinud tehingu igal ajal, sest talle oli tehingu väärtus laenu saamise ajal ükskõik. Enne laenu saamist 31.03.2014 oli kostja varasemalt võtnud laenu 6 korral laenukeskkonnas www.smsraha.ee. Laenu saamise ajal (31.03.2014) ei saanud kostja olla krediiditurul täiesti kogenematu, kuivõrd kostjal oli juba varasemast ajast olemas vastav laenusaamise kogemus. Eeltoodut on kostja ka ise kinnitanud 31.03.2014 laenutaotluses, märkides, et tal on olemas eelmine laenukogemus, sh kiirlaen. Kostja on korduvalt tutvunud laenutingimuste ja krediidi kulukuse määraga. Hageja on piisava hoolega kontrollinud, et kostja ei sõlminud lepingut erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest. Tulenevalt laenulepingu p-st 16.8. on kostja lepingu sõlmimisel kinnitanud, et lepingus tema kohta esitatud andmed on tõesed ning p-s 16.9., et on lepingu läbi lugenud ja saanud üksikasjalikku teavet lepingu ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ning on lepingust täielikult aru saanud ja selle tingimustega nõus. Samuti on kostja kinnitanud, et tema majanduslik seisund on selline nagu see on märgitud laenutaotluses ja ta ei sõlmi lepingut erakordsest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest. Hageja hindas laenutaotluses esitatud andmete ning Krediidiinfo väljavõtte põhjal, et laen summas 700 eurot lepingus toodud tingimustel on kostja majanduslikku olukorda silmas pidades temale jõukohane, mistõttu hageja rahuldas kostja laenutaotluse 700 euro saamiseks. Seega on TsÜS § 86 kohaldamine välistatud ka seetõttu, et täitmata on sätte kohaldamise eelduseks olev subjektiivne asjaolu – hageja on hoolsalt kontrollinud, et kostjal ei esine lepingu sõlmimist tingivaid erakordseid raskeid asjaolusid. Alusetu on kostja väide selle kohta, et ta on 31.03.2014 laenu ennetähtaegseks tagastamiseks esitanud vastava avalduse 08.05.2014, kui käis kontoris. Hagejale ei ole eeltoodud asjaolu teada. Kostja on esitanud vaid paljasõnalise väite, mis on tõendamata. Arusaamatu ja ainetu on kostja väide selle kohta, et ta pole tutvunud hinnakirjaga. 31.03.2014 laenulepingu sõlmimisega on kostja kinnitanud laenulepingu üldtingimustega nõustumist, sh on kinnitanud nõustumist üldtingimuste p-s 9.3., mille kohaselt on ta teadlik, et ta on kohustatud hagejale hüvitama võla menetlemisega seotud kulud vastavalt kehtestatud teenustasude hinnakirjale, mis on laenulepingu lahutamatuks osaks. Kostja peab olema piisavalt teadlik laenulepingu üldtingimustest ja endale võetud kohustustest. Tema jaoks ei olnud oluline nendega nõustumine või mittenõustumine, sest kostja oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. 31.03.2014 laenuleping on sidevahendi abil sõlmitud leping ja ei pea olema allkirjastatud VÕS § 52 mõttest tulenevalt. 31.03.2014 sõlmitud laenuleping ei ole tühine ja on kehtiv.
KOSTJA VASTUVÄITED
2-15-110243
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal sundseisus, kuna tema eluks vajalikud väljaminekud olid ja on tänaseni suuremad kui sissetulekud. Tuginedes 07.12.2015 kohtumääruses tuvastatud asjaoludele, on kohus põhjendatult leidnud, et kostja on isikuks, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Laenutaotlusel on mh märgitud, et kostja on pensionär ja kostja igakuised väljaminekud moodustavad 300 eurot kuus. Seega juba laenutaotluses toodud andmete põhjal pidi hagejal kui professionaalil tekkima põhjendatud kahtlus, et kostja võtab laenu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on heade kommetega vastuolus ja tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Samas tühise laenulepingu alusel saadud laenu on kostja tagastanud juba 08.05.2014. Juhul, kui vaidlusalune leping on kehtiv, siis on kostja hagejale tasunud juba 08.05.2014 (ehk 38 päeva pärast laenulepingu sõlmimist) kokku 721 eurot (05.05.2014 summas 91 eurot ja 08.05.2014 summas 630 eurot). VÕS § 411 lg 1 kohaselt võib tarbija tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. VÕS § 421 kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. 08.05.2014 käis kostja hageja kontoris ja tegi avalduse laenu ennetähtaegse tagastamise kohta. Juhul, kui hageja väidab, et ta ei ole kostja vastavasisulist avaldust saanud, siis ainuüksi raha laekumisel sisuliselt kogu laenujäägi ulatuses, pidi hageja aru saama, et kostja soovib tagastada laenu ennetähtaegselt. VÕS § 411 lg 1 ei näe ette vorminõuet, kuidas tarbija peab laenuandjat laenu ennetähtaegse tagastamise soovist teavitama, seega võimalik on ka järelduslik teavitamine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Eluliselt ei ole usutav, et tarbija maksab laenuandjale laenujäägiga võrdse summa selleks, et teha ettemaksu 56% suuruse aastaintressi tasumiseks. Seega isegi juhul, kui laenulepingut pidada kehtivaks, siis vähemalt osaliselt on kostja laenu tagastanud ennetähtaegselt ja hageja meelevaldne väide, et ta „loeb“ kostja poolt tasutud summade arvel laekunuks tuleviku intressi, on ainetu. Arvestades seda, on hageja esitatud nõude kujunemine ebaselge ja nõue ei ole summade osas (põhiosa, viivis, intress) kontrollitav. Selles valguses on selgusetu ka see, kui põhjendatud oli kostjale võlateatiste saatmine ja inkassoettevõtte kaasamine, sest väidetavat võlgnevust polnud olemas. Puutuvalt nõudekirjade „maksumusse“ ja inkassoettevõtte kaasamisse, siis kulud ei ole kostja arvates mõistlikud (VÕS § 128 lg 3), inkassoettevõtte kaasamise osas on arusaamatu ka kulude tegemise vajadus (siinkohal juhib kostja hageja tähelepanu VÕS § 139 lg-tele 1-2). Kuivõrd inkassoteenust osutaval ettevõttel ei ole reaalset (seaduslikku) sunnijõudu, siis võib inkassoettevõtte kaasamine rikkuda võlausaldaja kohustust kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks (VÕS § 139 lg 2). Seda enam, et hageja põhitegevus on suunatud raha laenamisele ning sellelt intressi teenimisele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb selle tegevusega laenusaaja poolse võlgnevuse tekkimise korral viimase teavitamise vajadus ja seadusest tulenevalt ka kohustus. Inkassoettevõtte kaasamine sisuliselt ainult võlgnevuse
2-15-110243 meeldetuletamiseks rikub kostja hinnangul võlausaldaja kohustust kahju võimaliku suurenemise ärahoidmiseks ja selle kahju tekkimise eest vastutab hageja ise. Kostja ei ole hageja hinnakirjaga tutvunud ega sellega nõustunud, vähemalt meeldetuletuste maksumuse osas on hinnakirja kohaldamine vaidlusalusele lepingule tüüptingimusena tühine, kuna kostjalt nõutakse ebamõistlikult kõrge meeldetuletustasu maksmist ning sissenõudekulude tasumist. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi võib olla tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Kostja leiab, et nn teenustasu, mida hageja hinnakirja järgi peab tasuma lepingus fikseeritud juhtudel lepinguga seotud toimingute eest, on ebamõistlikult suur ning põhjendamatu. Teenustasu 12 eurot meeldetuletuskirja eest ületab kümnekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning ei kajasta sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust. Ei ole põhjendatud pidada nimetatud teenustasu mõistlikuks võla sissenõudmiskulutuseks. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et kostja on tutvunud vaidlusaluse laenulepingu üldtingimustega. See, et kostja isikusamasuse tuvastamine on toimunud 16.10.2012 Tallinna Õismäe postkontoris ja et isikusamasuse tuvastamise ankeedis kinnitab kostja oma allkirjaga, et ta on tutvunud mingisuguse laenulepingu üldtingimustega ei tähenda seda, et kostja on n-ö automaatselt tutvunud kõigi tulevikus sõlmitavate lepingute tingimustega. Hagiavalduse lisana lisatud üldtingimustes on toodud konkreetse laenulepingu number (XXXX) ja kuupäev (31.03.2015), isikusamasuse tuvastamise ankeedis vaidlusaluse laenulepingu number puudub, mistõttu on väär hageja arusaam, et 16.10.2012 nõustus kostja 31.03.2014 sõlmitud laenulepingu tingimustega. Tsiviilasja materjalides puudub seega allkirjastatud laenuleping, mille alusel oleks võimalik väita, et kostja on võtnud laenu just hageja poolt näidatud tingimustel (sh intressimäär). Hageja on sisuliselt tõendanud üksnes laenu taotlemist ja 700 euro suuruse laenu kostja arvelduskontole deponeerimist. Hagiavaldusele lisatud maksekorralduse selgituses on märgitud laenuleping XXXX, mis ei ole aga kostja poolt allkirjastatud.
7.07.12.2015 kohtumääruse p-s 10 on kohus tuvastanud, et kostja on pensionär, kelle sissetulekuks ühes kuus on pension 273,04 eurot. Finantsinspektsiooni poolt haldaval veebilehel minuraha.ee on mh toodud Eestis tegutsevate krediidi- ja finantseerimisasutuste tingimused laenusaaja maksevõime osas. Kõnealusel lehel on toodud näide „Jürgen soovib 500 eurot laenu võtta arvuti ostuks“, kus mh on toodud koondandmed krediidi- ja finantseerimisasutuste nõuetest nn väikelaenu taotleva laenusaaja minimaalse sissetuleku osas (veerg „Muud tingimused“). Laenusaaja minimaalse netosissetuleku nõue varieerub 300 kuni 500 euroni (nt Swedbank AS-i puhul on see 300 eurot, BigBank AS-i puhul on see koguni 500 eurot). Käesoleval juhul on ilmselge, et Eestis tegutsevate krediidi- ja finantseerimisasutuste silmis ei olnud kostja ega ole ka praegu netosissetuleku osas krediidikõlbulik. Kostja kasutas seega suurema intressiga kiirlaenuteenust mitte põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle lihtsalt mugavam, vaid põhjusel, et soodsamatel tingimustel laenu pakkuvalt krediidi- või finantseerimisasutuselt polnud kostjal võimalik laenu saada. Kostja ei oleks laenulepingut hagejaga sõlminud, kui tal oleks võimalik saada laenu pangast.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. VÕS § 401 lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut,
2-15-110243 kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja nõue (sh tasumata intressi ja hageja hinnakirjast lähtuvate sissenõudmiskulude väljamõistmiseks) võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud intressi tasumises. Hageja on esitanud ka viivisenõude. See võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • hageja ja kostja sõlmisid 31.03.2014 interneti vahendusel laenulepingu, mille alusel võimaldas hageja kostjal võtta kiirlaenu; • kostja laenutaotluse alusel väljastas hageja talle 31.03.2014 laenuna 700 eurot 360 päevaks (st laen tuli tagastada hiljemalt 26.03.2015) intressiga 378 eurot ja lepingutasuga 14 eurot; • lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 141,02% aastas; • kostja on tasunud laenu tagastamiseks 836 eurot.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on eelmärgitud 836 euro tasumise järgselt veel laenulepingust tulenevaid täitmata kohustusi hageja ees, mh on pooltel erimeelsus küsimuses, kas laenuleping ja meeldetuletuste tasu ette nägevad hageja tüüptingimused on kehtivad.
12.Kohus märgib, et kohtupraktikast lähtuvalt peab kohus (tüüptingimuste kehtivuse hindamise kõrval) omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 08.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Kohus peab praegusel juhul vajalikuks kontrollida esmalt sõlmitud laenulepingu (kui tarbijakrediidilepingu) kehtivust tervikuna ning hinnata seejärel vajadusel kostja poolt osundatud tüüptingimuste (kui lepingu ühe osa) tühisust.
13.TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel. Eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt nt Riigikohtu 03.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-14, p 9; 12.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1108-14, p 19; 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22).
14.Kostja sai 31.03.2014 hagejalt laenu 700 eurot 360 päevaks intressiga 378 eurot ja lepingutasuga 14 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 26.03.2015. Kohus leiab, et antud juhul tuleb arvestada ka lepingutasu 14 eurot tasuna raha kasutamise eest (intressina) (vt ka nt Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 34). Kuigi pooled vastavat tasu intressiks ei nimetanud, tuleb antud juhul lähtuda põhimõttest, et juhul, kui pooled lepivad kokku mingis kohustuses, mis olemuslikult vastab mingile seaduses sätestatud instituudile, siis tuleb kohaldada seaduses vastava instituudi kohta sätestatut, seda isegi siis, kui pooled ise on omavahelises võlasuhtes andnud sellele instituudile teistsuguse tähistuse.
2-15-110243
15.Krediidi kulukuse määr oli laenulepingu järgi 141,02% aastas. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2014. a märtsis 33,96% (vt http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/981/treeMenu/FINANTSSEKTOR/891/1010). Seega ületab vaidlusaluse laenulepingu krediidi kulukuse määr (s.o 141,02%) Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (s.o 33,96%) enam kui kolm korda. Poolte vahel puudub vaidlus, et praeguses asjas ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra enam kui kuus korda. Seetõttu ei ole kostja poolt saadud laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas, mis õigustaks lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka laenusaaja sundolukorda hindamata.
16.TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi ümberpööratud tarbijakrediidilepingutes. Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel (hagejal) võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses (lepingu sõlmimise ajal kehtinud) nimetatud kulukuse määr.
17.Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Seega tuli kostjal välja tuua ja tõendada vähemalt üks TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud sundseisu (sundolukorda) iseloomustav täiendav asjaolu. Kostja on välja toonud, et ta oli laenulepingu sõlmimise ajal sundseisus, kuna tema eluks vajalikud väljaminekud olid ja on tänaseni suuremad kui sissetulekud. Nimelt on kostja pensionär, kelle sissetulekuks ühes kuus on pension 273,04 eurot. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et kostja on isikuks, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu tasuda isegi asjatundliku õigusteenuse eest ning kostja vältimatud püsikulutused on märgatavalt suuremad, kui on tema netosissetulekud (vt II kd, tl 6-10). Sama nähtus ka juba laenutaotluse esitamisel (vt I kd, tl 43-45). Kohus nõustub seejuures kostjaga, et Eestis tegutsevate krediidi- ja finantseerimisasutuste silmis ei olnud ega ole ka praegu kostja netosissetuleku osas krediidikõlbulik (vt ka II kd, tl 84). Kostja kasutas seega suurema
2-15-110243 intressiga kiirlaenuteenust mitte põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle lihtsalt mugavam, vaid põhjusel, et soodsamatel tingimustel laenu pakkuvalt krediidi- või finantseerimisasutuselt polnud kostjal võimalik laenu saada. Kostja on ka kinnitanud, et ta ei oleks laenulepingut hagejaga sõlminud, kui tal oleks võimalik saada laenu pangast. Lisaks on hageja ise välja toonud, et kostja on laenukeskkonnas www.smsraha.ee võtnud perioodil 10.08.2010-16.07.2014 laenu 11 korral ning enne vaidlusaluse laenu saamist 31.03.2014 oli kostja varasemalt võtnud laenu 6 korral (vt II kd, tl 53). Selline käitumismuster, kus kostja on võtnud uued laenud selleks, et vanasid tagasi maksta, viitab kohtu arvates nii kostja sundolukorrale kui ka sõltuvussuhtele.
18.Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg 2 seab tehingu tühisuse tuvastamise eelduseks soodustatud isiku teadmise või teadma pidamise nimetatud asjaoludest. Seega üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. TsÜS § 86 lg 3 muudab tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku (kostja) kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Sellisel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik (hageja) tõendama, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Seejuures on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks rangem kui teistel isikutel.
19.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusaluse laenu krediidi kulukuse määr ületas enam kui kolm korda nimetatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra. Seega eelduslikult on pooltele tulenevate kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja TsÜS § 86 lg 3 esimesest lausest tulenevast eeldusest pidi teine pool kostja erakorralisest vajadusest ja sõltuvussuhtest teadma. Vastupidist pidanuks tõendama hageja, mida ta kohtu hinnangul teinud ei ole. Seega on vaidlusalune leping (tervikuna) tühine.
20.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud asjas laenulepingu tühisuse, võib hagi kuuluda (osaliselt) rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1028 lg-st 1 tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja (hageja) nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt nt Riigikohtu 21.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 21; 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 4 sätestas, et juhul, kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Sisuliselt sama on sätestatud ka kehtiva VÕS § 4062 lg-s 3. Seega peab kostja tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest.
2-15-110243 Samuti on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmise viivitamisega seoses viivist seadusjärgses määras (VÕS § 113).
21.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasus vaidlusaluse laenuga seoses perioodil 05.05.2014-26.12.2014 kokku 836 eurot. Kostja sai oma kasutusse 700 eurot 31.03.2014. Laenulepingust nähtuvalt pidi kostja laenu tervikuna tagastama 26.03.2015. Seega võis kostja kasutada 700 eurot 360 päeva. Sellel perioodil (s.o 31.03.2014-26.03.2015) oli seadusest tulenev intressimäär ajavahemikus 31.03.2014-30.06.2014 aastas 0,25%, ajavahemikus 01.07.2014-31.12.2014 aastas 0,15% ja ajavahemikus 01.01.2015-26.03.2015 aastas 0,05%. Ajavahemiku 01.04.2014-05.05.2014, s.o 35 päeva eest on 700 euro suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades intress 0,17 eurot (700 * 0,0025 / 365 * 35). Kuivõrd 05.05.2014 esimese osamaksena tasus kostja hagejale 91 eurot, tuleb seda makset käsitleda põhivõla tasumise maksena ning selle tagajärjel vähenes põhivõlg 609 euroni (700 – 91). Seega tuleb alates 06.05.2014 arvestada intressi summalt 609 eurot. Teise osamakse tegi kostja 08.05.2014 summas 630 eurot. Seega tuleb intressi summalt 609 eurot arvestada perioodi 06.05.2014-08.05.2014 eest. Vastavasse perioodi jääb 3 päeva, mis teeb 365-päevast aastat arvestades intressiks 0,01 eurot (609 * 0,0025 / 365 * 3). Alates 09.05.2014 on kostja põhivõlg seega veel 630 euro võrra väiksem ehk põhivõlg on (08.05.2014) tasutud (609 – 630). Lisaks tegi kostja kolmanda osamakse 09.05.2014 summas 7 eurot ja neljanda osamakse 26.12.2014 summas 108 eurot.
22.Hageja on nõudnud ka kostjale saadetud teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt hageja hinnakirjale. Kostjale on väidetavalt saadetud kolm tasulist meeldetuletuskirja (I kd, tl 35-37). VÕS § 158 lg-tes 1 ja 3 sätestatut arvestades on sisuliselt tegemist leppetrahvinõuetega (eelnevalt kokku lepitud hüvitatava kahju summa). Kuivõrd laenuleping on kohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tervikuna tühine, ei ole kehtivad ka selles sisalduvad leppetrahvikokkulepped. Nendele hageja järelikult tugineda ei saa. Teadete väidetava saatmisega seotud tegelike kulude suurust ei ole hageja tõendanud.
23.Kostja on tasunud hagejale lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 836 eurot. Kuna tühisest laenulepingust tulenev põhivõlgnevus oli 700 eurot, katab kostja poolt tasutu mh VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses intressi 0,18 eurot.
24.Kohtu tuvastatud asjaoludel puuduvad kostjal seega täitmata kohustused hageja ees. Seetõttu on õiguslikult põhjendamatu ka hagiavalduses sisalduv viivisenõue. Kohus jätab hageja nõuded rahuldamata. Kohus ei pea eeltoodut arvestades vajalikuks käsitleda otsuses kostja poolt hageja nõuetele esitatud muid vastuväiteid.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
26.Järgnevalt hindab kohus, millised kostja menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas
2-15-110243 tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
27.Kohus määras 11.11.2016 määrusega Advokaadibüroo Leonid Olovjanišnikov vandeadvokaadi abi Ilja Sipari poolt kostjale osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest makstavaks tasuks 408 eurot (II kd, tl 104-106). Kuna kohus jättis antud asjas menetluskulud hageja kanda, siis leiab kohus, et hagejalt tuleb riigituludesse välja mõista kostjale osutatud riigi õigusabi kulud summas 408 eurot TsMS § 190 lg 5 teise lause alusel. See lahend tuleb TsMS § 179 lg-te 5 ja 6 järgi täita jõustumisest alates 15 päeva jooksul, misjärel võib selle saata sundtäitmisele. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 alusel tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
28.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.