Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

2(6)

3-26-795 kasutas füüsilist jõudu kannatanu suhtes, täpsemalt lõi kannatanut rusikaga näo ja keha piirkonda. Lähtuvalt puudutatud isiku varasemast tegevusest ja soovist jõuda Austriasse, ei ole usutav, et ta jääks vabaduses viibides Eestisse ning aitaks kaasa enda dokumenteerimisele ja väljasaatmisele. Dokumentide puudumine ei ole varem takistanud isikul piirikontrolliga piiride ületamist. Schengeni alal puudub piirikontroll ning isik saab märkamatule edasi liikuda temale sobivasse liikmesriiki. Isik ei täida kaasaaitamiskohustust ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3). Isik on keeldunud dokumentide allkirjastamisest (16.03.2026 kinnipidamise protokoll, 16.03.2026 küsitluse protokoll), ei ole huvitatud oma koduriiki naasmisest ega PPA-ga koostöö tegemisest. Isik ei ole esitanud enda dokumentide asukohta ega ühtegi fotot dokumentide kohta. 28.06.2025 seletuses väitis isik, et tema dokumendid on sõjakomissariaadis. 20.01.2026 nõustamisel ütles isik, et tal on kehtiv reisidokument olemas, kuid see asub kindlas kohas ning ta ei võtnud seda teadlikult endaga kaasa. Isik tundis huvi kolmandasse riiki, nt Türki, lahkumise võimaluste kohta. See kinnitab põgenemisohu olemasolu. 16.03.2026 vestlusel väitis isik, et tal on Itškeeria rahvavabariigi pass, mis ei ole tema käes, vaid kindlas kohas. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis esineb isiku puhul suur põgenemisoht ning tema kinnipidamine on õigustatud kuni PPA on läbi viinud isiku dokumenteerimise ja väljasaatmise korraldamise. Põgenemisohust tulenevalt ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Valitud abinõu ei saa pidada ülemääraseks. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, tal ei ole Eestis elu- ega töökohta ega perekonnaliikmeid. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud majutus, toitlustus, vajadusel arstiabi, psühholoogiline nõustamine ning võimalus viibida värskes õhus. Isiku kinnipidamine ja paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

Puudutatud isik vaidles 17.03.2026 kohtuistungil PPA taotlusele vastu.

Tallinna Halduskohus andis 18.03.2026 määrusega PPA-le loa X.X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 18.05.2026 (k.a).

PPA taotlus on VSS § 23 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 alusel põhjendatud. Puudutatud isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks; ta saabus Eestisse, ületades ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont ja talle on tehtud koheselt sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni. Isiku väljasaatmine pole 48 tunni jooksul võimalik, kuna tema dokumenteerimine ja väljasaatmise korraldamine võtab aega. Puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht, sest ta on andnud PPA-le teada ja PPA järeldab põhjendatult tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 6 8 p 6). Puudutatud isiku 16.03.2026 küsitlemise protokollist nähtub, et ta on kategooriliselt keeldunud Venemaale naasma ning ei soovi aidata PPA-d tema dokumenteerimisel. Arvestades ka isiku varasemat teadlikult etteplaneeritud piiriületust ja soovi jõuda Austriasse, kus elavad tema sugulased (vt 29.06.2025 kohtuistungi protokoll haldusasjas nr 3-25-2127, lkd 1 ja 2), on ebatõenäoline, et ta jääks vabaduses viibides Eestisse ning aitaks kaasa enda dokumenteerimisele ja väljasaatmisele Venemaa Föderatsiooni. Dokumentide puudumine pole tal varem takistanud riigipiiri ületada. Schengeni alal, kus puudub piirikontroll, saaks ta märkamatult edasi liikuda endale meelepärasesse riiki. Puudutatud isik pole soovinud PPA-le avaldada oma dokumentide asukohta.

3(6)

3-26-795 Puudutatud isiku kinnipidamine on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt tema liikumisvabadust, ei ole valitud abinõu ülemäärane, sest leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Puudutatud isikul puuduvad Eestis perekondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed. Kohtule esitatud andmete põhjal pole põhjust arvata, et isiku kinnipidamine võiks ohustada tema tervist või turvalisust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

PPA palub 10.04.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Puudutatud isik saadeti 20.03.2026 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni. Asjas tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad puudutatud isiku kinnipidamist. Isikule on 20.01.2026, samuti 16.03.2026 taotluse tutvustamisel selgitatud, miks ta ei saa ilma kehtiva ja rahvusvaheliselt tunnustatud reisidokumendita lahkuda kolmandasse riiki. Lisaks peavad olema täidetud VSS § 17 lg 1 p-s 3 toodud tingimused: 1) välismaalane soovib sinna lahkuda; 2) ta võetakse seal vastu. Riigi nõusolek isiku vastuvõtmiseks eeldab isikul konkreetse sideme olemasolu kolmanda riigiga. See on eelkõige olukord, kus isikul on kolmanda riigi elamisluba või elavad seal tema pereliikmed. Puudutatud isiku kinnipidamine on proportsionaalne meede. Halduskohus on piisavalt analüüsinud isikuga seotud asjaolusid. Isiku suhtes esineb põgenemisoht. Isiku kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ja koduriiki naasmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kuna määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 9), jätab ringkonnakohus läbi vaatamata puudutatud isiku taotluse määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

Puudutatud isiku taotlus kohtuistungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 264 lg 5 teise lause kohaselt ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Isik sai osaleda 17.03.2026 halduskohtu istungil, millest võttis osa vene keele tõlk. Isiku riigi õigusabi korras määratud advokaat sai määruskaebuses välja tuua kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja

4(6)

3-26-795 põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses. Lisaks on puudutatud isik tänaseks Eestist välja saadetud.

Kuigi PPA 10.04.2026 vastuse kohaselt on puudutatud isik Eestist välja saadetud, ei võta see kõrgema astme kohtult võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ja seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15).

Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

PPA tugines 16.03.2026 taotluses kinnipidamise alustena VSS § 23 lg 1 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Isiku põgenemise ohtu seostas halduskohus VSS § 68 p-des 4, 6 ja 8 märgitud asjaoludega. VSS § 68 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4), välismaalane on mh PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6), või välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p 8). VSS § 6 8 näeb siiski ette üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 19).

Halduskohus tuvastas õigesti isiku põgenemise ohu (VSS § 23 lg 1 p koostoimes VSS § 68 p-des 4, 6 ja 8 toodud ning konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega). Puudutatud isik on toime pannud kuriteo, mille eest on talle Krimmi Vabariigi Sakõ rajoonikohtu 19.01.2018 otsusega mõistetud 7 aasta ja 2 kuu pikkune vangistus range režiimiga paranduskoloonias. Puudutatud isik keeldus 16.03.2026 vestlusel (dtl 33˗36) kategooriliselt abistamast PPA-d reisidokumendi vormistamisel ning Venemaale naasmisest. Viimast on kaebaja korranud ka määruskaebuses. Isik on varem selgitanud, et võimaluse korral sooviks ta minna Austriasse, kus viibivad tema sugulased (Tartu Halduskohtu 29.06.2025 kohtuistungi protokoll, dtl 45˗47). 20.01.2026 nõustamisel (dtl 37) tundis isik huvi võimaluse kohta lahkuda Türki. Ka määruskaebuses märkis isik, et passi PPA-le andmiseks tuleb talle tagada Türki minek. Vaidlust pole, et puudutatud isik saabus Eestisse ebaseaduslikult. Isikul pole mistahes sidemeid ega muud pidepunkti Eestis, mis võimaldaks prognoosida, et ta on Eestis dokumenteerimiseks ja väljasaatmiseks PPA-le kättesaadav. Eelneva põhjal kogumis oli puudutatud isiku kinnipidamine VSS § 23 lg 1 p 1 alusel põhjendatud, sest esines tema põgenemise oht VSS § 68 p-de 4, 6 ja 8 alusel. Seetõttu puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3.

Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul põhjendatud, kuna isikust lähtub põgenemisoht ja ta ei pruugi olla PPA-le väljasaatmise eesmärgil kättesaadav. Kuna isikut vastuvõttev välisriik on olemas, ei saa väljasaatmise eesmärgi kahekuulist kinnipidamist pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks meetmeks.

5(6)

3-26-795 Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2026 määrus muutmata.

RÕS § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmise.

PPA 10.04.2026 vastuse kohaselt on puudutatud isik 20.03.2026 välja saadetud Venemaa Föderatsiooni. Riigi õigusabi andmisel peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Olukorras, kus puudutatud isik on saanud realiseerida kaebeõigust, kuid on praeguseks Eestist välja saadetud ning saab vajadusel korraldada ise enda õiguste kaitsmise, ei pea ringkonnakohus õigeks, et advokaat jätkaks menetluses osalemist ja suurendaks seeläbi põhjendamatult riigi õigusabi kulusid. Eeltoodu ning RÕS § 6 lg 1 1 ja VSS § 66 lg 4 alusel tuleb seega X.X-ile riigi õigusabi andmine lõpetada. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest. 02.04.2026 taotluse alusel määrab ringkonnakohus eraldi määrusega kindlaks riigi õigusabi osutanud advokaadi ringkonnakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruse.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.