3-26-513 L.Z kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuste peale eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisel Tallinna Halduskohtu 10.03.2026 määrus
Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja L.Z Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja
Menetluse alus ringkonnakohtus
L.Z
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Võtta L.Z määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.03.2026 määruse peale menetlusse.
2.Rahuldada L.Z määruskaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 10.03.2026 määruse resolutsiooni punkt 2. Teha selles osas uus määrus ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Saata haldusasi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
3.Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.03.2026 määrus muutmata.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 79 lg 5, § 88 lg 5 ls 2, § 124 lg 3 ja § 155 lg 5). Määrus pole vaidlustatav esialgse õiguskaitse osas (HKMS § 252 lg 7)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-26-513
1.Kaebaja on Hispaania Kuningriigi kodanik, kes oli Eesti Vabariigi e-resident ajavahemikul 2020–2025.
2.Kaebaja esitas 09.10.2025 Politsei-ja Piirivalveametile (PPA) taotluse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamiseks isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 20 5 lg 1 alusel.
3.PPA tunnistas 25.11.2025 otsusega 075108493/EDID kehtetuks kaebajale varem väljastatud e-residendi digitaalse isikutunnistuse ning keeldus uue isikutunnistuse väljastamisest. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajaga seotud äriühingutel sisuline majandustegevus ning nende tegevus ei vasta e-residendi programmi eesmärkidele, viidates muu hulgas võimalikule mainekahju riskile Eesti riigile ja programmile.
4.Kaebaja esitas PPA 25.11.2025 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 08.12.2025 vaideotsusega nr 15.3-24/283-3 rahuldamata. Kaebaja esitas 16.12.2025 PPA-le uue vaide, mille PPA jättis 29.12.2025 vaideotsusega nr 15.3-24/283-5 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 23.02.2026 halduskohtule kaebuse PPA 25.11.2025 otsuse ning 08.12.2025 ja 29.12.2025 vaideotsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks andma kaebajale e-residendi digitaalne isikutunnistus või alternatiivselt uue põhjendatud otsuse tegemiseks. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist. PPA tegevus pärast 29.12.2025 vaideotsust võis objektiivselt luua arusaama menetluse jätkumisest. Kaebaja sai enda väitel menetluse lõppemisest aru 20.02.2026. Lisaks raskendas kaebuse tähtaegset esitamist kaebaja viibimine välisriigis. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse (EÕK) kohaldamist, paludes peatada 25.11.2025 otsuse kehtivus, kuna e-residendi digitaalse isikutunnistuse puudumine takistab tal kasutada Eesti e-teenuseid ning juhtida oma äriühinguid.
6.Tallinna Halduskohus jättis 10.03.2026 määrusega kaebaja tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetas menetluse, piiras kaebaja juurdepääsu PPA 09.03.2026 menetlusdokumendile „E-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse asjaolude ja kaalutluskäigu selgitus“ ning kuulutas menetluse selles osas kinniseks. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vastavalt HKMS § 47 lg 2 tuleb kaebus esitada 30 päeva jooksul, alates menetlust lõpetava lahendi teatavakstegemist. Kaebaja sai 29.12.2025 vaideotsuse nr 15.3-24/283-5 kätte samal päeval ning kaebuse esitamise tähtaeg lõppes 28.01.2026. Kohtule 23.02.2026 esitatud kaebus on seega hilinenud. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. HKMS § 71 lg 1 kohaselt on tähtaja ennistamine võimalik üksnes mõjuval põhjusel, mida menetlusosaline ei saanud mõjutada. Kaebajast sõltumatuid objektiivseid asjaolusid, mis annaks aluse tähtaja ennistamiseks, ei esine. PPA 29.12.2025 vaideotsuses sisalduv vaidlustamisviide, kuigi puudulik, ei ole eksitav sellisel määral, mis õigustaks kaebetähtaja möödalaskmist. Kaebaja puhul on tegemist õigusteadmistega isikuga, kellelt võib eeldada asjakohaste normide leidmist. Samuti ei õigusta tähtaja ületamist pelgalt elukoht Hispaanias, kuivõrd kaebaja ei ole näidanud, kuidas see takistas kaebuse õigeaegset esitamist; 2) kuna kaebus oli esitatud kaebetähtaja rikkudes ning tähtaja ennistamiseks puudub alus, kuulub menetlus lõpetamisele HKMS § 152 lg 1 p 2, § 152 lg 3 ja § 124 lg 2 alusel. Kohus hindas kaebust ilmselgelt perspektiivituks, mistõttu puudus ka alus EÕK kohaldamiseks. Kaebaja tegevus ei vasta e-residendi programmi eesmärkidele ITDS § 205 lg 1 tähenduses. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamist; 3) rahuldada tuleb PPA taotlus piirata kaebaja juurdepääsu PPA 09.03.2026 menetlusdokumendi terviktekstile. Selles osas tuleb menetlus kuulutada kinniseks (HKMS § 2(5)
3-26-513 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1). Avalik huvi e-residentide üle järelevalve meetodite ja taktika kaitseks kaalub üles kaebaja õiguse tutvuda selle teabega.
7.Kaebaja esitas määruskaebuse, millega taotleb halduskohtu määruse tühistamist kaebetähtaja ennistamist, kaebuse menetlusse võtmist, ning uue määruse tegemist, millega kohustada halduskohut kaebust sisuliselt läbi vaatama. Tühistada tuleb menetlusdokumendi konfidentsiaalsuspiirang ning EÕK korras tuleb PPA 25.11.2025 otsuse kehtivus peatada. Tähtaja möödalaskmine ei ole tingitud kaebajast, vaid põhjustatud PPA eksitavast käitumisest, mis tekitas põhjendatud ootuse, et menetlus jätkub ning kaebetähtaeg ei ole alanud. Halduskohus jättis hindamata PPA ja kaebaja vahelise kirjavahetuse sisu ja mõju kaebajale. Kaebaja kaitseõigust rikuti, kuna talle ei võimaldatud juurdepääsu PPA 09.03.2026 menetlusdokumendile, millele vaidlustatud otsus tugineb. PPA 25.11.2025 otsus on õigusvastane, kuna ITDS § 205 ei sätesta majandustegevuse hindamise kriteeriume ning viide võimalikule mainekahju ohule ei ole tõendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse.
9.Kaebus halduskohtule esitati tähtaja rikkumisega. Kaebaja sai PPA 29.12.2025 vaideotsuse kätte samal päeval ja kaebus oleks tulnud kohtule esitada hiljemalt 28.01.2026. Kuna kaebaja esitas kaebuse 23.02.2026, ei ole kaebuse esitamisel järgitud 30-päevast kaebetähtaega.
10.HKMS § 71 võimaldab kaebetähtaega ennistada, kui tähtaeg lasti mööda mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on peetud eelkõige HKMS § 150 lg-s 1 nimetatud põhjuseid. Need on objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise ei saa vahetult mõjutada ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Subjektiivse asjaoluna on kohtupraktikas peetud teatud tingimustel mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimust protsessitoimingutes. Samas ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad (nt Riigikohtu 01.01.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Asjaomane takistus peab olema ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu ning vältimatu või ületamatu ning kestvalt takistama kaebeõiguse kasutamist ette nähtud ajal. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli üksnes raskendatud või ebamugav, kuid mitte võimatu (vt Riigikohtu 16.05.2011 määrus nr 3-2-1-40-11, p 18; 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12; 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 1). Mõjuvad põhjused ja neid kinnitavad tõendid peab ära näitama kaebetähtaja ennistamist taotlev menetlusosaline, kes soovib neile tugineda (HKMS § 59 lg 1; Riigikohtu 16.02.2005 määrus nr 3-3-1-75-04, p 14). Kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (vt Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 2).
11.HMS § 57 lg 1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Vaidlustamisviite puudumist võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 57 lg 3). Vaidlustatud otsuses oli märgitud küll vaidlustamisviide, kuid seal ei olnud kirjas vaidlustamise tähtaega: „Pursuant to the Administrative Procedure Act, any person shall have the right to file an appeal with Tallinn Administrative Court under the conditions and pursuant to the procedure provided by the 3(5)
3-26-513 Code of Administrative Court Procedure.“ Seetõttu ei vastanud vaidlustamisviide kõikidele HMS § 57 lg-st 1 tulenevatele nõuetele. Usutav on, et siinses asjas vaidlustamise võimaluse tähtaja puudumine tõi kaasa tähtaja möödalaskmise. Kaebaja on välismaalane ega valda riigikeelt. Halduskohtu põhjendused ei luba järeldada, et ta omaks varasemat kogemust haldusprotsessi menetlustoimingutes ja talt võis oodata suuremat hoolsust tähtaja väljaselgitamisel olukorras, kus vaidlustamisviites puudus ka konkreetne viide kaebetähtaja normile. Sellest tulenevalt ei olnud kaebajal alust eeldada, et kaebus tuleb kohtule esitada lühikese (s.o 30-päevase) tähtaja jooksul. Kaebaja ei ole seejuures viivitanud ebamõistlikult kaua kaebuse esitamisega kohtusse. Kaebus oleks küll tulnud esitada 28. jaanuaril 2026, kuid ta tegi seda 23. veebruaril 2026. Seetõttu esineb ringkonnakohtu hinnangul alus kaebetähtaja ennistamiseks. Selles osas tuleb kaebaja määruskaebus rahuldada.
12.HKMS § 88 lg-st 1 tulenevalt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 kohaselt võib seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel (sh avaliku korra tagamiseks, HKMS § 79 lg 1 p 1) ning tingimusel et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 3 kohaselt tuleb menetlusosalisel võimaldada tutvuda toimikus olevate ja selle juurde kuuluvate menetlusdokumentidega maksimaalses ulatuses ning tutvumisloa andmisest keeldutakse vaid minimaalses ulatuses, mis on toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik. Menetlusosalise toimikule juurdepääsu õiguse piiramisel piiratakse tema põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (põhiseaduse § 24 lg 2). Juurdepääsu tõenditele võib piirata, eeldusel et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb kaaluda ühelt poolt huvi saladuse hoidmiseks ja selle eesmärki ning teisalt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Riigikohtu 22.11.2017 määrus nr 3-17-911, p-d 23–24; 09.06.2017 otsus nr 3-3-1-817, p 19; 15.05.2014 määrus nr 3-3-1-36-14, p-d 6 ja 8; Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2019 määrus nr 3-19-206, 28.07.2022 määrus nr 3-22-774 p 6, 18.11.2022 määrus nr 3-22-950, p 10, 13.07.2023 määrus nr 3-23-26, p 9). E-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja positsioon on õiguslikult nõrk (võrreldes nt põhiõigustega). E-residendi digitaalset isikutunnistust väljastatakse riigi huvides, mitte selleks, et kaitsta väljaspool Eestit elava ja Eestiga mistahes muid sidemeid mitte omava isiku õigusi või huve (Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531 p 8).
13.Ringkonnakohus jääb 10.03.2026 määruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja huvi tutvuda PPA 09.03.2026 menetlusdokumendi põhjendustega, ei ole kaalukam vastustaja huvist hoida saladuses teavet, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, millised on PPA meetodid ja taktika e-residendi programmi üle järelevalve teostamisel. Tuleb arvestada, et e-residendi usaldusväärsuse ja tausta kontrollimine on sageli raskendatud ning tugineb väga piiratud informatsioonile, kuid samas on programmiga seotud märkimisväärsed ohud, kuna e-residendi digitaalne isikutunnistus annab omajale ligipääsu kõikidele Eesti eteenustele. Taustakontrolli põhimõtete teadmine (andmete kogumise allikad, sagedus jms) võiks anda kuritegelike kavatsustega isikutele võimaluse oma andmeid varjata või moonutada. E-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamine kuritegelikul eesmärgil kahjustaks oluliselt Eesti mainet ning ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja ei pruugigi tahta teada haldusorgani tegevuse meetodeid ja taktikat, vaid oluline on see, kas need oleksid kogutud sisulise teabe põhjal tuvastatavad või mitte. Kokkuvõtvalt on menetlustaktika e-residendi menetlustes olulise tähtsusega, mistõttu on põhjendatud PPA vajadus hoida seda teavet avalikkuse eest varjatuna (vt ka avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51). 4(5)
3-26-513
14.Kaebaja väide, et PPA viide võimalikule mainekahju ohule ei ole põhjendatud, kuna ITDS § 205 ei sätesta majandustegevuse hindamise kriteeriume, ei ole asjakohane. Asjaolu, et õigusnorm ei näe ette ammendavaid või arvulisi kriteeriume, ei välista haldusorgani õigust hinnata taotleja tegevust tervikuna ega tugineda prognoosil põhinevale hinnangule võimalike riskide kohta, sealhulgas e-residendi programmi mainele. Võimalikku mainekahju seoses eresidendi programmiga on käsitlenud Riigikontroll oma 23.07.2020 kontrollaruandes, milles leitakse, et e-residendi programmi probleemid võivad Eesti mainele lüüa haava, mille ravimine on aeganõudev, ning kokkuvõttes võib saada kahjustada nii sisejulgeolek kui ka ärikliima. Võõrriigi kodanikule e-residendi isikutunnistuse väljastamine toob kaasa kohustusi ka dokumendi väljastanud riigile, kuna see annab võimaluse kasutada riigi loodud identiteeti ning võimaldab kasutada Eesti loodud e-teenuseid, sh osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast (vt ka 699 SE seletuskiri, lk 2). Kuna Eesti riik annab e-residendi isikutunnistuse selle taotlejale heauskseks kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks, on oluline välistada selle andmine isikutele, kelle puhul ei ole PPA-l kindlust, et isik täidab ITDS § 205 lg-s 2 sätestatud eesmärke.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.