X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/497-1 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks; samuti Politseija Piirivalveameti 29.10.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1465-4 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Alexander Kilmet Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.04.2026 a.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 22.09.2025 otsusega nr 15.3-3.2/497-1 (dtl 12 jj) X. Xle püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest. Keeldumise õiguslikuks aluseks on VMS § 124 lg 1 p 1 ja § 124 lg 2 p 11 ehk on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ning välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. - Taotleja õppis Venemaa Föderatsiooni (edaspidi ka VF) riiklikus lennutehnilises ülikoolis arvutustehnika ja automatiseeritud süsteemide programmeerimise erialal, läbides ka 450-ne tunnise sõjalise väljaõppe. Talle omistati relvajõudude leitnandi auaste ja ta arvati reservi. - Taotleja töötas erinevates VF-i telekommunikatsiooni ettevõtetes infotehnoloogia alal arvutiprogrammide programmeerijana ja tarkvarasüsteemide arendajana. Seejärel töötas taotleja tippspetsialistist tarkvaraarendajana Eesti ettevõtetes. - Taotleja esitas 2021. a elamisloa taotluses illustratiivse ingliskeelse eluloo, mis erineb tööraamatu, pensionifondi ja resümee andmetest ega anna tegelikku ülevaadet taotleja elukäigust. 1(12)
- Käesoleva elamisloa taotlemisel esitas taotleja FSB reservohvitseri sõjaväepileti, mille kohaselt on tal FSB vanemleitnandi auaste ja ta on arvatud FSB reservi. Taotleja selgitas, et ta viidi FSB reservi tööandja suunise alusel, et ta ei peaks töölt eemal olema. Talle ei antud mingeid ülesandeid ning viimane kokkupuude oli tal 2015. aastal. - Taotleja on infotehnoloogilise kõrghariduse ja tarkvara arendaja töökogemusega FSB reservohvitser. FSB reservi kuulumine tähendab FSB-ga teadlikult ja vabatahtlikult koostööle asumist, millega taotleja nõustus hüve eesmärgil. Praeguseks on maailmas valitsev julgeoleku olukord kardinaalselt muutunud seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse ning FSB mõju võib ulatuda käesoleval ajal ka Venemaa territooriumilt väljaspoole. - Taotleja selgitas, et kavatses lasta end sõjaväereservist välja arvata, kuid see võib olla ohtlik ja nõuab isiklikult VF-i kohale minekut. Piiriületuste andmebaasist nähtub, et taotleja on alates täiemahulise sõja algusest Ukrainas käinud VF-is 20-l korral, kestusega mõnekümnest minutist tundideni. Teda ei ole piiriületustel üle kuulatud ja tal ei ole olnud seal mingisuguseid vahejuhtumeid. Seega ei ole usutav, et reservist maha arvamine oleks taotlejale ohtlik. Taotleja ei ole astunud selleks mingeid muid samme. - Eesti riigil ei ole võimalik kontrollida, et taotlejal ei ole olnud kontakte FSB-ga. FSB võib reservi kuuluva taotlejaga igal ajal kontakti võtta kirja teel, läbi VF-is elavate sugulaste, piiriületustel või Eestis. FSB võib kutsuda taotleja õppekogunemisele või andmete kontrollimisele. FSB võib taotlejat mõjutada tema kodakondsuse, reservi kuulumise ja VF-is elavate sugulaste kaudu. Need, taotlejast lähtuvad asjaolud, kujutavad julgeoleku ohtu Eesti riigile. - Arvestades taotleja vanust, FSB vanemleitnandi auastet ning et ta kuulub praegu reservohvitserina FSB reservi ja ta on kogenud IT-spetsialist, siis ei ole võimalik kohaldada taotluse suhtes VMS § 125 lg 1 p-s 7 sätestatud erandit, kuna eelviidatud asjaoludel ei ole taotleja kutsumine välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse välistatud. - Taotleja on Eestis elanud ja töötanud alates 2021. aasta novembrist ning töötanud kuni käesoleva ajani infotehnoloogia vallas ning seega on tal kogunenud teadmised Eesti infrastruktuurist ja selle toimimisest ning ta tunneb kohalikku igapäevaelu ja selle erisusi. Samas on tal jätkuvalt kohustusi FSB-s. Seega võivad VF eriteenistused kasutada taotlejat oma huvides. - On alust arvata, et VF eriteenistused kasutavad välismaal elavaid huvipakkuvate teadmiste ja oskustega VF-i kodanikke, kes on töötanud VF-i IKT ettevõtetes ja/või on sulandunud välismaal asuvasse mistahes huvipakkuvasse info- ja tegevusruumi, vajalikul momendil oma salajaste sõjaliste või luureliste ülesannete täitmiseks; sh küberoperatsioonide, sabotaaži- või diversiooniaktide, mõjutustegevuse ja vaenu õhutavate tegevuste läbiviimiseks vajaliku infrastruktuuri ettevalmistamiseks, käimasolevate operatsioonide toetamiseks ja VF-i eriteenistustele vajaliku toetustegevuse ja info pakkumiseks. Selleks võidakse kasutada ka Eesti IKT ettevõtetes töötavaid VF-i kodanikke, kellel on asjakohane IKT-alane tsiviilharidus ja töökogemus ning teave, samuti oskus oma tegevust varjata. - Taotlejal on VF-i kodakondsusest tulenevalt lojaalsuskohustus VF-i ees. Erioskustega isikutelt nõutakse lojaalsuskohustuse täitmist, kui see on vajalik Venemaa riiklike huvide täitmiseks. Ka näiliselt tsiviilerialade töötajatel võib olla sõjaolukorras sõjalisi rolle ja ülesandeid, mille täitmist võidakse neilt nõuda tundide jooksul. IKT- ja küberturbealaste eriteadmistega ning vaenulikule võõrriigile lojaalsuskohustusega isikute ligipääs Eesti olulistele võrkudele kujutab endast julgeolekuohtu. - Taotleja abikaasa ja laps ning abikaasa laps, kes on samuti VF kodanikud, elavad taotlejaga seotud tähtajalise elamisloa alusel Eestis alates 2022. aastast. Taotleja ja tema abikaasa sidemed oma kodakondsusriigiga on säilinud. Kuna kõik pereliikmed on Venemaa kodakondsusega ja Eestis elanud 3-4 aastat, siis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus riivab küll taotleja õigust perekonna- ja eraelule, kuid see riive ei kaalu üles, et taotleja on olnud välisriigi julgeolekuteenistuses ja võib tulevikus kujutada ohtu Eesti julgeolekule ning sellest tulenevalt ka 2(12)
ohtu avalikule korrale. Lapsed omandavad teadmisi ka vastavalt vanemate hoiakutele ja tõekspidamistele. X. X esitas otsusele 02.10.2025 vaide, mis jäeti 10.10.2025 vaideotsusega (dtl 366 jj) rahuldamata.
2.PPA tunnistas 29.10.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1465-4 (dtl 400jj) X. X tähtajalise elamisloa Eestis töötamiseks (nr 1062351031/TE, kehtivus 17.04.2023-17.04.2028) kehtetuks alates 29.11.2025. - VMS § 135 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. Vastavalt VMS § 135 lõike 2 punktile 3 tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Käesoleval juhul on põhjendatud alus järeldada, et X. X viibimine Eestis kujutab sellist ohtu. Haldusakt tugineb faktiliste asjaolude osas 22.09.2025 otsuses nr 15.3-3.2/497-1 toodule. - Kui senises kohtupraktikas on peetud mõnd ühiskonna põhihuvi või asjaomase liikmesriigi sisevõi välisjulgeolekut ohustavate isikute all silmas terrorismi, organiseeritud kuritegevuse jm raskete kuritegudega seotud isikuid, siis praegusel juhul on tegemist teist laadi ohuga (sõja puhkemine ja riigi eksistentsi lõpp). Mida rängemad tagajärjed võib kaasa tuua julgeolekuohu realiseerumine, seda madalam on tõendamisstandard. Avalike allikate kohaselt on käesolevaks ajaks Kaitsepolitseiamet välja selgitanud, et Vene eriteenistus on koordineerinud Eesti Vabariigi vastast hübriidoperatsiooni, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas külvata hirmu ja tekitada pingeid. - Ei saa välistada võimalust, et isik on olnud ja/või on jätkuvalt VF-i eriteenistuste tähelepanu all ning et eriteenistused võivad välismaalast kasutada luure- või vastuluuretegevuseks. - Kuna perekond asus Eestisse elama peaaegu üheaegselt, leiab PPA, et perele on üheselt arusaadav, millisel alusel on neile tähtajalised elamisload väljastatud. Lapsevanem on tähtajalise elamisloa alusel Eestisse tööle asudes võtnud teadliku riski, et tema lapsel ja abikaasa lapsel ei pruugi olla võimalik haridusteed Eestis jätkata. Stabiilse, turvalise ja etteaimatava elukeskkonna loomise õigus ja kohustus lasub esmajoones vanematel. Seetõttu ei riiva tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine perekonnaelu. Pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist peab välismaalane koos perekonnaga naasma oma kodakondsusjärgsesse riiki, Venemaa Föderatsiooni. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega kaasnev võimalik eraelu riive ei kaalu üles asjaolu, et X. X on olnud välisriigi julgeolekuteenistuses ja võib tulevikus kujutada ohtu Eesti julgeolekule ning sellest tulenevalt ka ohtu avalikule korrale. Faktiliselt on pere suurema osa oma elust elanud väljaspool Eestit koduriigis Venemaal.
3.X. X esitas 20.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 22.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/497-1 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. X. X esitas 20.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 29.10.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1465-4 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: - Kaebaja vastab püsivalt Eestisse elama asumise nõuetele. Kaebaja ei ole õigusrikkumisi toime pannud. Julgeolekuoht on tõendamata. Kaebajat ei ole julgeolekuohu osas ära kuulatud ehk temaga ei ole vesteldud. - Kaebaja sõjaväekohustus oli formaalne ning tema õpingud toimusid enam kui 20 aastat tagasi. Kaebaja ei ole teeninud armees ega oma sidemeid FSB-ga. Sõjaväekohustus on universaalne kodaniku kohustus igas riigis ega saa olla õiguste piiramise alus. Kaebajast tulenevat ohtu ei ole hinnatud individuaalselt. Kaebajast tulenevat ohtu hinnati juba 2023. aastal elamisloa andmisel. Erinevused eluloolistes andmetes ei olnud tahtlikud. - Kaebaja väidetav lojaalsus kodakondsusriigi suhtes ei ole asjakohane. Kaebaja ei tohi täita käske või korraldusi, mis lähtuvad agressorriigi õigusest ning on vastuolus rahvusvahelise õiguse ning inimliku moraali põhimõtetega. Kaebajal on kohustus austada Eesti seadusi ja põhiseaduslikku korda. Kaebaja ei toeta VF poliitikat ning ta lahkus Venemaalt, et kaitsta lapsi propaganda ja surve eest. 3(12)
- Kaebaja piiriületused olid lühikesed ning vajalikud varatehingute ja juriidiliste toimingute jaoks. Kokku on olnud 12 reisi, millest enamik toimus esimesel Eestis elamise aastal. - Kaebaja on nõutud ja kõrgelt kvalifitseeritud IT-spetsialist, kes valdab eesti keelt tasemel B1 ja inglise keelt vabalt. Kaebaja perekond on lõimunud Eesti ühiskonda. Elamisloa puudumine seab ohtu pere sotsiaalse ja kultuurilise elu ning laste hariduse ja heaolu. Kaebaja on panustanud maksudega Eesti majandusse. - Kaebaja tööandjal ei olnud 2025. aastal enam võimalik tegutseda Eestis, mistõttu viidi tööandja tegevus üle teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja töösuhe lõpetati 31.10.2025 ettevõtte likvideerimise tõttu. Kaebaja on saanud tööpakkumise Slovakkiast. Kaebaja ei saa ega soovi naasta Venemaa Föderatsiooni. Kaebajast väidetavalt tulenevale ohule vaatamata on tal olnud võimalik saada elamisõigus teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Tegemist on sunnitud ja ajutise valikuga.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Lisaks haldusaktis toodule on vastustaja selgitanud järgnevat. - 2021. aastal ja 2023. aastal ei olnud veel praktikat sõjaväepileti küsimise kohta. Seega sai vastustajale kaebaja FSB reservi kuulumine teatavaks alles 2025. a taotluse läbi vaatamise käigus. Lisaks sõjaväepiletile on kaebajal FSB valitsuse poolt antud mobilisatsiooni ettekirjutus, millest tulenevalt peab kaebaja mobilisatsiooni väljakuulutamisel ilma kutset ära ootamata, ilmuma viivitamatult mobilisatsiooni ettekirjutuses välja toodud aadressile. - Vastustajal oli õigus arvestada sellega, et kaebajal on tulenevalt kodakondsusest lojaalsusside oma riigiga ning sellega kaasnevad talle ka kohustused, mis võivad olla ohuks Eesti riigi julgeolekule. Eesti riigi ees kaebajal sellist lojaalsuskohustust ei ole. - Üldteada on asjaolu, et Venemaa arvab endal omavat õigust teha seda, mida tehakse Ukrainas ning hübriidrünnakuid teiste riikide, sh Eesti suunal. VF-i jaoks ei ole tegemist ebaseaduslike ülesannetega ning ei ole eluliselt usutav, et nende ülesannete täitjad võetakse vastutusele. - Asjaolu, et kaebaja ei nõustu, et tema arvamusest ja vastuväidetest hoolimata tunnistati tema tähtajaline elamisluba kehtetuks, ei viita vastustajapoolsele rikkumisele. - Vastustajal oli kohustus tunnistada kaebaja elamisluba kehtetuks. Vastustaja otsus on prognoosotsus ning sellise otsuse õiguspärasus ei sõltu ohuprognoosi realiseerumisest. - Asjaolu, et enamik piiriületusi jäi 2021. aastasse ning viimati käis kaebaja Venemaal 2024. aastal ei väära seda, et kaebajal on sidemed oma kodakondsusjärgse riigiga ning sinna elama asumine ei ole tema jaoks välistatud. - Asjaolu, et kaebaja on saanud loa elada teises riigis, ei tähenda, et Eesti Vabariik ei võiks isikut pidada jätkuvalt ohuks enda julgeolekule ning välistada isiku enda territooriumil elamise läbi selle, et keeldub tähtajalise elamisloa andmisest või tunnistab antud tähtajalise elamisloa kehtetuks.
5.Kaasatud haldusorgan vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. - Kaebaja tööleping senise tööandjaga lõppes 31.10.2025 ja tal ei ole kehtivat töösuhet. Kaebajale väljastatud elamisloa eesmärk ei ole anda talle õigust EL-is reisimiseks, vaid see on antud Eestis töötamiseks. Juhul, kui kaebaja ei soovi naasta oma kodakondsusjärgsesse riiki, on tal võimalik taotleda Slovakkia viisat ja selle alusel reisida seaduslikult Slovakkiasse. - Kaebajast ei tulene vahetut ja otsest julgeolekuoht, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise ligikaudu üheks kuus. - Kaebaja on FSB reservohvitser, mis tähendab, et ta on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega VMS § 124 lg 2 p 11 mõttes. Ainuüksi kaebaja seos FSB-ga kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule ning annab aluse talle elamisloa andmisest keeldumiseks ning kehtiva elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Sõjaväekohustus ei ole formaalne, vaid selle täitmata jätmisel on ette nähtud tagajärjed. Eesti riigil puudub võimalus tuvastada, kas kaebaja on teinud koostööd FSB või muude VF-i eriteenistuste või jõustruktuuridega või kas ta plaanib teha seda tulevikus. - Kaebajal on VF-i konstitutsioonist tulenev lojaalsuskohustus VF-i ees ning temalt võidakse nõuda lojaalsuskohustuse täitmist sõltumata sellest kas ta jagab hetkel valitseva võimu vaateid või mitte. 4(12)
Kuna kaebaja sugulased elavad VF-is, annab see VF-i eriteenistustele võimaluse kaebajat vajadusel survestada. - Vastustaja ei ole 17.04.2023 otsust tehes Kaitsepolitseiametilt kaebajast tuleneva julgeolekuohu osas seisukohta küsinud, mistõttu ei hinnatud 17.04.2023 otsust tehes kaasneda võivat ohtu riigi julgeolekule. Hinnangu küsimata jätmine ei tähenda, et kaebajal oleks õiguspärane ootus, et temast lähtuvat julgeolekuohtu järgmistes menetlustes või elamisloa kehtivusaja jooksul ei hinnata. Lisaks on Eesti ja Euroopa Liidu poliitiline olukord seoses VF-i jätkuvalt agressiivse tegevusega muutunud veelgi pingelisemaks. - PPA on kaebaja mõlema otsuse tegemise eel kirjalikult ära kuulanud. HMS ei kohusta haldusorganit isikut suuliselt ära kuulama.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus käsitleb esmalt PPA 22.09.2025 otsust, millega keelduti kaebajale püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest (I). Seejärel käsitleb kohus PPA 29.10.2025 otsust, millega tunnistati kaebaja tähtajaline elamisluba Eestis töötamiseks kehtetuks (II). I
7.PPA 22.09.2025 otsuse (dtl 12 jj) õiguslikeks alusteks on VMS § 124: - lg 1 p 1 – on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ning - lg 2 p 11 – välismaalane töötab või on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses või muus jõustruktuuris või on seotud või on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga. Vastustaja on otsuse sisulistes põhjendustes tuginenud avalikule korrale laialt nii, et see hõlmab ka riigi julgeolekut. VMS § 124 lg 3 ei välista lisaks seal loetletud konkreetsetele alustele muude asjaolude käsitlemist ohuna riigi julgeolekule. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab avalik julgeolek nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut, mistõttu võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (vt nt C82/16, p 91). Selliselt on riigi julgeolek seotud ka avaliku korra kaitsega laias mõttes, s.o Eesti riigi sisemise ja välimise rahu tagamisega. Oht avalikule korrale või julgeolekule ei ole seega seotud kitsalt üksnes juba toime pandud süütegudega või juhuga, kui sellise süüteo toimepanemist on vahetult tõkestatud.
8.Kui VMS § 124 lg 1 näeb ette juhud, mil elamisloa andmisest võib keelduda, siis lg-s 2 on loetletud alused, mille korral on vastustajal kohustus elamisloa andmisest keelduda. Selles lõikes loetletud alused ei pruugi samas välistada täielikult vastustaja kohustust sisustada määratlemata õigusmõisteid või teha prognoosotsus, mistõttu on vastustajal hindamisruum, st normi tagajärg ei pruugi olla põhjendusteta üheselt määratletav. VMS § 124 lg 2 p 11 keeldumise aluse korral on ette nähtud ka erandid. Vastavat punkti ei kohaldata NATO liikmesriigi kodaniku suhtes (lg 5). Kui puuduvad muud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib ka VMS § 124 lg 2 p 11 aluse korral välismaalasele elamisloa siiski anda (§ 125 lg 1 p 7). Seetõttu ei ole kohtuasja lahendamisel asjakohane kaebaja seisukoht, et sõjaväekohustus iseenesest ei saa olla välismaalase õiguste piiramise aluseks. Esiteks on riigil lai kujundusõigus, milliste välismaalaste siin viibimist 5(12)
lubada. Teiseks, muu riigi, mis ei kuulu meiega samasse kollektiivse kaitse organisatsiooni, jõustruktuuris töötamine loob tugeva eelduse, et isikust võib tuleneda oht Eesti Vabariigi julgeolekule. Kuna seadus näeb samas ette ka erandid (VMS § 125), puudub vajadus asuda kontrollima, kas VMS § 124 lg 2 p 11 on põhiseadusega vastuolus. Käesoleval juhul on vastustaja tuginenud lisaks sellele, et kaebaja on seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse või muu jõustruktuuriga, ka muule ohule avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohus märgib, et täiendavale alusele tuginemine ei või olla kunstlik, st sama faktilise asjaoluga (seos jõustruktuuriga) sisustatakse mõni muu VMS § 124 lg-tes 1 ja 2 loetletud keeldumise alus, et vältida erandi kohaldamise võimalus (§ 125 lg 1). Kohus leiab samas, et käesoleval juhul ei ole tegemist sama faktilise aluse osas kunstlikult mitme õigusliku aluse kohaldamisega. Lisaks seosele välismaa jõustruktuuriga on vastustaja ja kaasatud haldusorgan tuginenud: - kaebaja kodakondsusest tulenevale lojaalsuskohustusele, sh kohustusele osaleda VF-i sõjalises tegevuses; - kaebaja omab IKT-sektori haridust ja töökogemust; - Eestis IKT-sektoris õppivad ja töötavad VF-i kodanikud on VF-i eriteenistuste teravdatud tähelepanu all; - VF-i eriteenistused (sh FSB) on kasutanud oma välisriikides viibivaid kodanikke VF-i erinevate luurealaste ja hübriidsete eesmärkide saavutamiseks. Seega tuginevad haldusorganid laiemalt nii muutunud globaalsele julgeolekuolukorrale, st Venemaa Föderatsiooni kallaletungile Ukrainale koos kõigi selle järelmitega, kui ka asjaolule, et kaebajal on haridusest ja töökogemusest tulenevad eriteadmised, mille rakendamisest võivad olla VF-i eriteenistused huvitatud. Niisiis ei ole tegemist üksnes VMS § 124 lg 2 p-s 11 nimetatud faktilise alusega ehk seostega VF jõustruktuuridega.
9.VMS § 15 seab ka siinse vaidluse tõendamisstandardi: - tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (lg 1); - arvestatakse menetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamise võimalikkust ja nende tulevikus muutumise tõenäosust (lg 2); - kui toiming sooritati või haldusakt anti tulevikus aset leida võivaid asjaolusid arvestades, ei mõjuta asjaolu saabumine või mittesaabumine toimingu või haldusakti õiguspärasust (lg 3). VMS § 14 lg 2 sätestab täiendavalt, et avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks võib ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel arvesse võtta menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid. Seega tuleb lähtuda põhjendatud kahtluse põhistamise ja prognoosotsuse kontrollimise nõuetest. Prognoosotsuse hindamise eripärana ei pea olema oht realiseerunud või realiseerumas (st isiku kinnipidamine õigusrikkumise toimepanemiselt), vaid tegemist peab olema piisava põhistusega, et pidada ohu saabumist võimalikuks. Seega ei tähenda ohtude ennetamine elamisloa andmise menetluse kontekstis, et välismaalane peaks olema toime pannud karistusseadustikus nimetatud kuriteo. Samas ei tähenda eeltoodu, et riigil on suvaõigus määratlemaks, et milline on oht avalikule korrale või julgeolekule, mille korral on lubatav elamisloa andmisest keelduda, nt jalakäijana punase tulega tee ületamise korral võib selline otsustus olla meelevaldne. 6(12)
Teiselt poolt võib ohu kohta tehtud prognoosotsuse kaalukus sõltuda sellest, millise menetlusega on tegemist. Pikaajalise elaniku kaitse väljasaatmise eest on ulatuslikum kui tähtajalise elamisloaga välismaalasel. Kui välismaalane on juba saanud tähtajalise elamisloa, tuleb möönda tal mingis osas õiguspärase ootuse olemasolu, et seda ei tunnistata vähetähtsal põhjusel enne kehtivuse tähtaja lõppu kehtetuks.
10.Käesoleval juhul on vastustaja keeldunud kaebajale uuel alusel – püsivalt Eestisse elama asumiseks – tähtajalise elamisloa andmisest. Välismaalasel ei ole reeglina subjektiivset õigust Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Siinses asjas ei ole vaidluse all ka põhiõigused, mille riive korral võib selline subjektiivne õigus tekkida, sealjuures kuna kaebajal ja tema pereliikmetel on sama välisriigi kodakondsus ning neil on võimalik jätkata pereelu ühiselt mujal. Seega ei ole kaebajal ka õiguspärast ootust sellele, et talle antakse viibimisalus uuel õiguslikul alusel. Uuel alusel elamisloa andmine võib tähendada seda, et eelmine viibimisalus on lõppenud, nt isik on asunud töötamise asemel õppima, abielu on lõppenud vms. Seega sarnaneb uuel alusel elamisloa andmise küsimuse lahendamine enim esialgse elamisloa andmise menetlusele ja selles õigushüvede kaalukusele hinnangu andmisele. Kaebaja senine elamisluba oli seotud töötamisega ning omakorda konkreetse tööandjaga. Eeltoodu tähendab omakorda ka Eesti Töötukassa loa, makstavale töötasule, välismaalasele ja tööandja usaldusväärsusele esitatavate nõuete (VMS § 177-180) järgimise kohustust. Erandina üldreeglist ei ole püsivalt Eestisse elama asuv välismaalane arvestatud ka sisserände piirarvu sisse (VMS § 115 p 13). Seega ei ole püsivalt Eestisse elama asuv välismaalane enam seotud konkreetse kutsujaga (õppeasutus, pereliige, tööandja). Seda ilmestab omakorda ka VMS § 2101 lg 1, et Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega. Eeltoodu võimaldab seada ka vastustaja ohuhinnanguga prognoosotsusele suurema kaalu, võrreldes kaebaja sooviga saada uuel alusel elamisluba, mille andmine annab välismaalasele suurema valikuvabaduse Eestis oma elu korraldamisel. Sealjuures puudub välismaalasel ka subjektiivne õigus kindlat liiki elamisloale ning elamisloa liigi valik on üldreeglina siseriiklike ametiasutuste sisustada (EIKi 07.12.2007 otsus nr 59643/00, Kaftailova vs Läti1, p 51).
11.Ringkonnakohus nõustus siinses asjas 17.12.2025 määruses, et kaebaja profiiliga isik võib kujutada ohtu Eesti riigi julgeolekule: Kaebaja kuulub FSB reservi. Ta osales 2007. a-l FSB õppusel ja sai 2008. a-l FSB vanemleitnandi auastme. Seega on kaebaja seotud VF-i julgeolekuteenistusega. Kaebajal on IT-alane kõrgharidus ja pikaajaline töökogemus selles valdkonnas. Eestis IT-valdkonnas töötades on kaebajal kogunenud teadmised selle valdkonna toimimisest Eestis. Ta on pärast Eestisse elama asumist käinud korduvalt Venemaal. Neist asjaoludest tulenevalt on tõenäoline, et kaebaja on Venemaa eriteenistuste huviorbiidis ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eesti julgeolekut. Sellega on täidetud ka VMS § 15 lg-s 1 toodud tõendamisstandard (p 23). Sarnases asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus ka 19.12.2024 määruses nr 3-24-2989 teise kaebaja kohta, et Venemaa eriteenistused ei tunne huvi pelgalt riigisaladuste vastu, vaid igasuguse info vastu ning info kogumiseks on inimluure jätkuvalt üks olulisemaid meetodeid. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad Venemaad ja kellel on Venemaaga alaline seos (nt seal elavate sugulaste kaudu). Kuna kaebaja vanem elab Venemaal, annaks see Venemaa eriteenistustele võimaluse kaebajat vajaduse korral survestada (p 14). Ka käesolevas asjas on haldusorganid tuvastanud, et kaebajal elavad Venemaal vähemalt isa ja ema (dtl 15). 1
https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-83770
7(12)
12.Kaebaja ei ole haldusaktis toodud faktilisi asjaolusid ümber lükanud. Kaebaja ei vaidle ka nendele asjaoludele sisuliselt vastu ning kaebaja väited on ennekõike suunatud sellele, et faktilistele asjaoludele on antud vale kaal ning tehtud prognoosotsus ei ole õige. Kohus nõustub haldusaktis (dtl 13-14) tooduga, et oluline ei ole see, mis asjaolude ja kaalutluste tulemustel kaebaja FSB reservi sattus. Määrav on üksnes see, et kaebaja on FSB nimekirjas ning teda on võimalik kaasata FSB eesmärkide täitmisele. Sealjuures võib kaebaja olla mõjutatav ka oma VF-is elavate pereliikmete kaudu. Olukorras, kus kaebaja on pärast Ukrainas täiemahulise sõja algust külastanud korduvalt VF-i (dtl 128-129), ei ole usutavad ka kaebaja väited, et ta ei saa end sõjaväereservist välja arvata. Ühtegi tõendit sellekohaste katsete kohta ei ole kaebaja esitanud.
13.Kaebajal ei ole õigust valida ka vormi ja viisi, kuidas teda haldusmenetlusse kaasatakse, st talt tõendeid ja selgitusi kogutakse; ning ära kuulatakse (HMS § 5 lg 1). Ka ei tulene seadusest kohustust, et kaebaja pidanuks haldusmenetluses ära kuulama (seda enam suuliselt) haldusorgan, kellelt menetluse läbiviija, st PPA arvamust küsis. Kaebaja ei ole asjas välja toonud ka ühtegi asjaolu, mille välja selgitamine oleks olnud võimalik üksnes suulise vestluse toimumisel. Nagu kohus ka eelnevalt selgitas, ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust asjaolude endi üle, vaid nende kaalukuse üle otsustamisel, kas kaebajale tuleks elamisluba anda või mitte. Kaalumise läbiviimiseks ja prognoosotsuse tegemiseks ei ole aga kaebaja suuline ärakuulamine vajalik. Vastustaja on enne elamisloa andmisest keeldumist selgitanud kaebajale kõiki vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid ja kaalutlusi, millest tulenevalt võib vastustaja anda keelduva hal-dusakti (dtl 355-360). Samuti on vastustaja küsinud kaebajalt mitmeid küsimusi, mille eesmärgiks on olnud kaebaja elukäiguga seotud asjaolude väljaselgitamine (dtl 160).
14.Venemaa Föderatsiooni hübriidtegevus oma lähipiirkonna riikide ühiskonna lõhestamisel ja Ukrainale avaldatava toe murendamisel on üldteada. Tõenäoline on see, et selliseks tegevuseks soovitakse kaasata isikuid, kellel on sõjaväeline väljaõpe, jõustruktuuride taust ja neisse kuuluvus ning väljaõpe ja töökogemus alal, milles on võimalik tekitada korraga laialdast kahju, kuid samas eitada enda seost (nt IKT valdkond). Kaebaja vastab kõikidele eelloetletud tunnustele. Venemaa eriteenistuste senist praktikat arvestades ei saa pidada kaebajaga seotud võimalikku julgeolekuohtu pelgalt hüpoteetiliseks või abstraktseks. Seda eriti Euroopa praeguses julgeolekuolukorras, kus Venemaa peab agressioonisõda Ukrainas ning kasutab enda eesmärkide saavutamiseks ühtlasi iga võimalust destabiliseerida olukorda Ukrainat toetavates ja Venemaa vastaseid sanktsioone rakendavates riikides (sh Eestis) (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2024 määruse nr 3-24-2989 p 14). Asja materjalide kohaselt selgus kaebaja terviklik elukäik alles 2025. aastal esitatud taotluse menetlemisel. Kaebaja elukäik on teada ennekõike kaebajale endale. Arvestades kaebaja sõjaväelist väljaõpet ning jõustruktuuride tausta, pidi kaebajale olema arusaadav, et tal ei saa tekkida õigustatud ootust, et tal on võimalik jääda Eestisse pikemaks ajaks, sealjuures geopoliitilise olukorra olulisel muutumisel, ning et temast tulenevate riskidega ei arvestataks. Taotledes elamisluba Eestisse püsivalt elama jäämiseks, pidi kaebaja arusaam olema seda selgem. Kuigi vastustaja ja kaasatud haldusorgan on kohtumenetluses möönnud, et kaebajast ei tulene sellist julgeolekuohtu, mis välistaks tema Eestis viibimise lühikese aja (ca ühe kuu) jooksul (s.o vahetu oht), ei tähenda see sellise julgeolekuohu puudumist, mis saab õiguspäraselt olla tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Ohuhinnangu kaalukust ei vähenda ka see, et teine Euroopa Liidu liikmesriik ei ole kaebajale samal alusel viibimisaluse andmisest keeldunud. Kohtule ei ole teada, kas teisele liikmesriigile olid teada samad asjaolud, mis on asjakohased siinses asjas ohuhinnangu andmisel. Ka võib ohuhinnang julgeolekule erineda sõltuvalt sellest, milline on riikide 8(12)
varasem kokkupuude Venemaa Föderatsiooni (hübriid)rünnakutega ning kas tegemist on piirinaabriga. Kaebajal ei ole õigust pöörduda kohtusse avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Seetõttu ei ole ohuhinnangu andmisel ja sellest tulenevalt elamisloa andmisest keeldumisel oluline see, kas kaebaja siin viibimine võiks olla avalikes huvides näiteks seetõttu, et kaebaja töötamise tulemusel laekub riigile maksutulu.
15.Välismaalasel puudub põhiõigus Eestis viibimiseks. Välismaalasel võib olla kaalukas huvi ja õigus Eestis viibimiseks siis, kui muul juhul satub ohtu tema elu, tervis või inimväärikus või õigus perekonnaelule. Elamisloa taotlus püsivalt Eestisse elama asumiseks ei ole sobilik menetlus, mille käigus hinnataks, kas kaebaja tagasipöördumisel satuks tema elu, tervis või inimväärikus ohtu. Sellel eesmärgil tuleb soovi korral esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Kaebaja ei ole loonud ka Eestis peret nii, et siit lahkudes satuks ohtu pere koos püsimine. Kaebaja selgituste kohaselt on tema pereliikmed saanud elamisload kaebaja kaudu ehk kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise korral tunnistataks kehtetuks ka pereliikmete elamisload ning neil tuleks ühiselt Eestist lahkuda. Vastustaja on hinnanud ka kaebaja ja tema pereliikmete eraelule tekkivat riivet, hinnates, et neil on jätkuvalt säilinud sidemed kodakondsusriigiga (vt piiriületuse andmed dtl 130-131). Kaebaja pereliikmed kolisid Eestisse 2022. aasta kevadel, mil vanim laps oli 13-aastane ning noorem 7aastane. Hetkel on lapsed vastavalt 17- ja 11-aastased. Seega on laste lapsepõlv möödunud Venemaal ning nad oskavad eelduslikult nii vene keelt kui ka tunnevad vene kultuuri. Vastustaja on ka põhjendatult märkinud, et lapsed omandavad teadmisi ka vastavalt vanemate hoiakutele ja tõekspidamistele. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja võib soovida kasvatada oma lapsi teistsuguses väärtusruumis, ei loo kaebajale ja tema perele subjektiivset õigust siia jäämiseks. Arvestades laste vanust, tuleb pidada tõenäoliseks, et oluline osa väärtuskasvatusest on juba toimunud. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12.12.2023 kohtuotsuse nr 3-22-2509/36 p-s 18.8, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Halduskohus leiab, et seetõttu ei saa sellist eesmärki samuti eeldada välismaalaste seadusest tulenevalt, eriti olukorras, kus välismaalastele antakse elamisluba ennekõike kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1) ning käesoleval juhul ei ole vaidluse all ka perekonna koospüsimine. Lisaks ei ole Eesti Vabariigi kohustuseks tagada siia jäämise võimalus kõikidele Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes oma kodakondsusriigi poliitikate ja tegevusega ei nõustu. Vastupidise möönmise korral muutuks võimatuks ka Venemaa Föderatsiooni tegevuse suunamine erinevate piirangute (sanktsioonide) kaudu.
16.Haldusaktis on mööndud, et keeldumise otsus riivab kaebaja õigust perekonna- ja eraelule, kuid samas on leitud, et kaebajast tulenev oht kaalub selle üles. Arvestades ühelt poolt perekonna jätkuvat koospüsimist ja sidemeid kodakondsusriigiga ning teiselt poolt seda, et kaebajast tulenev oht ei ole tingitud üksnes ühest kaebajat iseloomustavast tunnusest, vaid nende kogumist (vt kohtuotsuse p 14), siis on põhjendatud vastustaja kaalumise lõpptulemus, mis seab julgeolekuohu kaebaja soovitust kaalukamaks. Ringkonnakohus leidis 17.12.2025 määruses, et kuigi kaebajal on tõenäoliselt tekkinud Eestis sotsiaalseid sidemeid, võimaldab tema varasem taust järeldada, et tal on võimalik luua (või taastada) samalaadsed sidemed ka kodakondsuse järgses riigis, samuti jätkata vajadusel sidevahendite abil suhtlemist Eestis tekkinud tuttavatega (p 20). Halduskohus leiab, et kaebaja ja tema pereliikmete vanuseid arvestades, st millest järeldub enamiku teadliku elu elamine Venemaal (v.a noorim laps), ei saa järeldada intensiivset riivet eraelule ainuüksi sellest, et sotsiaalsed sidemed 9(12)
Eestis tekkinud tuttavatega vähenevad. Igal juhul ei kaalu sellised sidemed üles kaebajast tulenevat ohtu Eesti julgeolekule. Sarnases asjas leidis Tallinna Ringkonnakohus 19.12.2024 määruses nr 3-24-2989 teise kaebaja kohta, et kuna kaebaja on elanud ka ise suurema osa elust Venemaal (sh omandanud seal hariduse) ja saabunud Eestisse alles täisealisena, ei ole alust arvata, et kaebaja Venemaale naasmine oleks seotud ebaproportsionaalsete raskustega. Kaebaja vanust ja haridust arvestades on tõenäoline, et ta leiaks Venemaal endale suuremate probleemideta uue elu- ja töökoha ega satuks Venemaal hätta (p 11). Need ringkonnakohtu seisukohad on asjakohased ka käesolevas kohtuasjas. Kaebajale tekkiva riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et FSB reservi asumine oli tingitud kaebaja enda valikutest ning kaebaja pidi oma teadmisi ja väljaõpet arvestades teadma, et tema taust võib hakata mõjutama tema valikuid töökoha leidmisel ja pereelu elamisel välisriigis, eriti välisriigis, mille sisemist ja välist julgeolekut on kaebaja kodakondsusjärgne riik ja selle jõustruktuurid aastakümneid proovinud mõjutada. II
17.Kohtumenetluse kestel on faktilised asjaolud muutunud sedavõrd, et ka PPA 29.10.2025 otsuse õigusvastasuse korral tuleks anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58). Viidatud otsusega tunnistati kaebajale töötamise eesmärgil antud elamisluba kehtetuks alates 29.11.2025. Kohus selgitas 29.10.2025 määruses, et äriregistrist nähtub, et kaebaja tööandja, Maremars OÜ kohta on 28.10.2025 esitatud likvideerimismenetluse teade (dtl 382). Äriregistri kohaselt otsustas osanik 20.10.2025 lõpetada äriühingu tegevuse, s.o 9 päeva enne kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist (mille kohta puudub aga teave 5 päeva varem väljastatud soovituskirjas, dtl 34). TÖR registri väljavõtte kohaselt lõppes kaebaja töösuhe tööandjaga 31.10.2025, s.o 2 päeva pärast haldusakti andmist (dtl 751). Kaebaja ei ole enda kinnitusel asunud tööle Eestisse, vaid sama tööandja on oma tegevuse viinud üle Slovakkiasse (dtl 744), kus kaebaja on saanud endale ka uue viibimisaluse. Kaebaja on kohtumenetluse kestel avaldanud, et kavatseb Eestist lahkuda ja asuda tööle Slovakkiasse (dtl 610). Kuna elamisluba töötamiseks antakse konkreetse tööandja juurde ning tööandjaga on töösuhe lõppenud ning tööandja tegevus on otsustatud lõpetada juba enne vaidlustatud haldusakti andmist, on ilmne, et kaebajal ei ole võimalik säilitada kehtivat elamisluba töötamiseks sama tööandja juures, sõltumata sellest, kas 29.10.2025 haldusakt on õiguspärane või mitte.
18.Nagu kohus eelnevalt nentis, ei ole riigil suvaõigust määratlemaks, et mistahes väikseima ohu korral avalikule korrale või julgeolekule on lubatav juba antud tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistada. Isikul, kellele on antud tähtajaline elamisluba, tuleb möönda õigustatud ootust, et tema elamisluba ei tunnistata meelevaldselt enne tähtaja saabumist kehtetuks, kui tegemist ei ole otseselt elamisloa andmise aluseks oleva asjaoluga (siin õppimine, töötamine või abielu). Lisaks VMSis toodud elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele on olulised põhimõtted toodud ka HMS §-des 64, 66 ja 67. Erinormi alusel haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei tule iga HMSi normides toodud kaalutluse olemasolu või puudumist põhjendada, küll aga tuleb vajadusel, kui konkreetse asja eripära seda nõuab, neid asjaolusid siiski kaaluda. Kuigi vastustaja ei ole haldusaktis eraldi HMSi normidele tuginenud, on käesoleval juhul asjakohasteks kaalutlusteks ka: - haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisus ning nende seos isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega (HMS § 64 lg 3);
10(12)
- haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima (HMS § 66 lg 2 p 2); - kas isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 67 lg 2); - kas haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel (HMS § 67 lg 4 p 7). Käesolevas asjas ongi ka erinormi (VMS) alusel tekkinud vaidlus samade asjaolude kaalumise üle – kas kaebajast tulenev oht julgeolekule kaalub üles kaebaja usalduse, et tal on võimalik tähtajalise elamisloa kehtivuse lõpuni Eestis viibida. Seega ei ole HMSi normidele viitamata jätmine toonud kaasa ekslikku lahendust. Küll aga võimaldab HMS paremini sisustada kummagi kaalutava valiku kaalutlusi ka juhul, kui VMS neid kaalutlusi ei sisalda (vt ka VMS § 12 lg 1 HMSi kohaldamise kohta).
19.Käesolevas kohtuasjas on kahe haldusmenetluse koosmõjus jälgitav, kuidas jõudis vastustaja kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseni. - Kaasatud haldusorgan selgitas 2022/2023 aastaraamatus2, kuidas Venemaa algatatud agressiooni tõttu on Eesti muutunud atraktiivseks Venemaa kodakondsusega IT-alal tegutsevatele ettevõtjatele ja spetsialistidele, sh kuna piirangud välistööjõule infotehnoloogia sektoris on leebemad. On tõenäoline, et välismaal asuvaid Venemaa kodanikke püütakse kaasata Venemaa eriteenistuste luurelistesse tegevustesse. - Kaebaja esitas 07.01.2025 taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks, mille menetlemisel selgus, et kaebaja VF-i vastuluureteenistuse FSB reservohvitser. - Vastustaja küsis sellest tulenevalt kaasatud haldusorganilt julgeolekuohu hinnangut. - Pärast kaasatud haldusorgani 09.07.2025 hinnangut ja vastustaja 22.09.2025 otsust, algatas vastustaja menetluse, kaalumaks kaebaja kehtiva elamisloa kehtetuks tunnistamist. Eeltoodust tuleneb, et muutunud geopoliitilises olukorras võimalike julgeolekuohtude parem teadvustamine pärast Venemaa Föderatsiooni agressiooni algust (vt viidatud aastaraamat) ja kaebaja enda esitatud uus taotlus koos seni avaldamata asjaoludega tõid kaasa selle, et kaebaja tausta asuti tervikuna uuesti hindama.
20.Vastustaja on haldusaktis tuginenud samale julgeolekuohule, mis tõi kaasa teisel alusel elamisloast andmisest keeldumise. Vastustaja on hinnanud ka, et kui tuleks otsustada kehtetuks tunnistamise asemel samal alusel elamisloa andmine, esineks alus jätta elamisluba andmata (dtl 401). Sealjuures on vastustaja selgitanud, et kaebaja varasemad selgitused oma elukäigu kohta olid eksitavad (dtl 402). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on täidetud ka HMSist tulenevad kaalumistingimused. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise asjaolud on otseselt seotud kaebaja enda ja tema varasema tegevusega (FSBga liitumine) ning julgeolekuohtu kui kehtetuks tunnistamise põhjust saab pidada ülioluliseks HMS § 64 lg 3 mõttes. Kehtetuks tunnistamise ajal olnuks vastustajal õigus samade andmete ilmnemisel jätta elamisluba andmata (HMS § 66 lg 2 p 2). Kaebaja varasema tausta ja tegevuse kohta andmete avaldamine oli otseselt kaebaja kontrolli all ja tal tulnuks samad andmed avaldada juba eelmise elamisloa taotluse menetluse käigus (HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 4 p 7). Kaebaja on ka samade asjaolude osas enne haldusakti andmist ära kuulatud (dtl 28-30). Arvestades 29.10.2025 otsuse tuginemist varasema otsusega samadele asjaoludele, ei pidanud vastustaja kaebajat täiendavalt või põhjalikumalt ära kuulama. 2
21.Vastustaja on sisustanud riive perekonnaelule eelmise haldusaktiga analoogselt ning kohus on pidanud neid kaalutlusi õiguspäraseks (vt kohtuotsuse punktid 15-16). Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 17.12.2025 määruses, et kaebajal on reaalne võimalus lahkuda Eestist mõnda teise riiki, kui ta ei soovi pöörduda tagasi VF-i (p 22). Ringkonnakohus leidis samas määruses ka, et eeltoodut tuleb arvestada kontekstis, et kaebaja tööandja otsustas Eestis oma äritegevuse lõpetada juba enne kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist; mis toimus kaebaja selgituse kohaselt eesmärgil viia tööandja tegevus Eestist ära teise Euroopa riiki. Nii pidi ka kaebajale olema juba enne elamisloa kehtetuks tunnistamist teada, et tal on võimalik jätkata oma töö- ja pereeluga mõnes muus riigis peale Eesti ja kodakondsusjärgse riigi. Arvestades pereliikmete sama kodakondsust ja õigust taotleda üksteisega seotult elamislube (abikaasa ja vanemate juurde) ei nähtu kohtule riski, et riivatud saaks kaebaja õigus pereelule nii, et pereliikmed lahutataks üksteisest elamisloa kehtetuks tunnistamisest tulenevalt.
22.Kaebajale ei tule säilitada töötamiseks antud elamisloa kehtivust (eriti pärast töösuhte lõppu) ega anda elamisluba Eestisse püsivalt elama asumiseks seetõttu, et ta ei soovi oma veendumuste tõttu kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda. Juhul, kui kaebaja kardab põhjendatult tagakiusamist poliitiliste veendumuste tõttu, on tal võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset (VRKS § 4 lg 1). Kokkuvõte
23.Vaidlustatud haldusaktid on kokkuvõttes õiguspärased ning kohus jätab tühistamisnõuded rahuldamata. PPA 22.09.2025 otsuse nr 15.3-3.2/497-1 tühistamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka kohustamisnõue. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
24.Kohus asendab omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole otsuses muid andmeid, mis võimaldaks kaebajat üheselt tuvastada. Kui menetlusosaline leiab, et esineb vajadus otsuse täiendavaks varjamiseks (nt HKMS § 175 lg-te 4 või 5 alusel), tuleb seda kohtult aegsasti enne võimalikku jõustumist ja avaldamist taotleda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.