X.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keelamiseks lugeda kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.01.2026 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X.F Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
X.F määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X.F määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.01.2026 määruse peale.
2.Rahuldada X.F määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.01.2026 määruse resolutsiooni punkt 2.
3.Teha uus määrus ja rahuldada X.F esialgse õiguskaitse taotlus. Keelata esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveametil teha kuni käesoleva haldusasja menetluse lõppemiseni X.F-i Ameerika Ühendriikide kodakondsuse vastuvõtmisega Eesti kodakondsuse kaotanuks lugevat otsust.
4.Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja kaebaja emaema nimed tähemärkidega.
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.F esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti kodakondsuse omandamise aluse muutmiseks, st muuta naturalisatsiooni korras saadud Eesti kodakondsus sünniga omandatud kodakondsuseks.
3-26-187
2.PPA alustas menetlust asjaolude kontrollimiseks ja saatis 04.09.2025 taotlejale selgitava kirja nr 15.2-6/300-1 ning andis võimaluse esitada asjaolude kohta oma arvamus või vastuväited.
3.X.F esitas 11.09.2025 PPA-le vaide, milles selgitas, et esitas 15.09.2025 Rahvusarhiivi päringu oma esivanemate andmete kohta ning palus peatada menetluse ja anda täiendav tähtaeg dokumentide esitamiseks. PPA 25.09.2025 vaideotsusega nr 15.2-6/307-2 rahuldati vaie osaliselt ning anti taotlejale täiendav tähtaeg dokumentide esitamiseks kuni 04.01.2026.
4.X.F saatis 14.12.2025 PPA-le vastuse, milles palus lõpetada tema suhtes algatatud Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse ning kinnitada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga ja parandada ära rahvastikuregistrisse tehtud kanne kodakondsuse omandamise kohta. Kirjale lisas taotleja Rahvusarhiivist küsitud dokumendid, millega soovis tõendada, et tema emaema Y on sündinud 1917. a Medovo külas Kulje (hiljem Kalda) vallas, Petseri maakonnas ning tal eksisteeris kodakondsuslik seos Eesti Vabariigiga juba sünnihetkel, mida hilisemad okupatsioonid ei katkestanud.
5.PPA selgitas oma 13.01.2026 e-kirjas taotlejale järgmist: „PPA vaatas Teie poolt esitatud dokumendid läbi ja tuvastas, et Teie emaema Y ei ole sündinud Medovo külas Kulje/Kalda vallas Petseri maakonnas. Esitatud teenistuskaardi andmetel on Teie emaema Y sündinud Pavski rajoonis Tšubarevi külanõukogus Nižnije-Gorki külas ja 1993. aasta elukoha registreerimisteatel on Teie emaema Y sünnikohaks märgitud Pihkva oblast Porhhovi rajoon Medovo küla. Selgitame, et Pavski rajoon ja Porhhovi rajoon ei ole kunagi kuulunud Eesti Vabariigi koosseisu. Seega ei ole Teie emaema Y sündinud Eesti Vabariigi ajaloolisel territooriumil ja ta ei ole omandanud Eesti kodakondsust. Siinjuures juhime tähelepanu, et Teie emaema sündimise ajal 1917. aastal ei eksisteerinud Eesti Vabariiki, mistõttu ei saanud ta omandada sünniga Eesti kodakondsust. Samuti märgime, et Petserimaa liideti Eesti Vabariigiga pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 02.02.1920 ja alles pärast seda hakati määratlema Petserimaa territooriumil elanud isikute kodakondsust. Lisaks selgitame, et pelgalt Eesti Vabariigis sündimine ei andnud isikule automaatselt Eesti kodakondsust. Üheks tingimuseks Eesti Vabariigi loomisel Eesti kodanikuna määratlemisel oli elamine Eesti Vabariigi territooriumil. Teie poolt esitatud Rahvusarhiivi teatiselt ei nähtu andmeid, et Teie emaema oleks elanud Eesti Vabariigi territooriumil aastatel 1918–1940, mis on oluline ajavahemik Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamisel.“ PPA selgitas, et kui taotleja soovib säilitada Eesti kodakondsuse, siis ta peab koheselt asuma loobuma Ameerika Ühendriikide kodakondsusest ning muid võimalusi tal Eesti kodakondsuse säilitamiseks ei ole. Ameerika Ühendriikide kodakondsusest loobumise kohta palus PPA esitada kirjaliku kinnituse ja Ameerika Ühendriikide passi koopia PPA-le hiljemalt 13.02.2026. PPA selgitas, et kui taotleja ei asu Ameerika Ühendriikide kodakondsusest loobuma ja ei esita tähtajaks nõutud kinnitust, loeb PPA teda pärast 13.02.2026 Eesti kodakondsuse kaotanuks ning tunnistab kehtetuks talle välja antud Eesti kodaniku dokumendid.
Taotleja esitas vastuväite PPA 13.01.2026 kirjale, millele PPA vastas 15.01.2026 kirjaga.
7.X.F esitas 22.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada PPA seniste menetlustoimingute ja tegevusetuse õigusvastasuse, kohustada PPA-d jätkama menetlust kooskõlas seadustega ning vältida kaebajale tekkivat pöördumatut ja eluohtlikku kahju. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub keelata PPA-l kuni käesoleva haldusasja lahendamiseni teha kaebaja suhtes toiminguid või rakendada 2(6)
3-26-187 meetmeid, mis võivad viia kaebaja õigusliku staatuse muutumiseni või realiseerida sellest tulenevaid tagajärgi. Kaebaja soovib säilitada oma senise õigusliku staatuse kuni kohtu lõpliku lahendini ning vältida kaebajale pöördumatu kahju tekkimist enne, kui kohus on saanud kontrollida PPA tegevuse õiguspärasust. Taotluse kohaselt muutuks ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta kaebaja õigus kohtulikule kaitsele illusoorseks, kuna kahjulikud tagajärjed võivad saabuda enne, kui kohus saab sisuliselt sekkuda. Kui PPA senised menetlustoimingud või võimalikud edasised toimingud realiseeruvad enne kohtulikku kontrolli, võib kaebaja kaotada ravikindlustuse, jääda ilma vajalikust ravist ning sattuda olukorda, kus tema elu ja tervis on reaalselt ohustatud.
8.Tallinna Halduskohus jättis 23.01.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. PPA on kaebaja poolt esitatud Rahvusarhiivist saadud dokumente hinnanud ning kaebajale arusaadavalt selgitanud, miks need ei tõenda, et tema emaema Y sündis ja elas Eesti Vabariigi territooriumil ning omandas Eesti kodakondsuse (vt PPA 13.01.2026 kiri). Kaebuses ei ole põhistatud, et PPA oleks teinud kaebaja esitatud dokumentidest ekslikke järeldusi, ega tuginetud ka tõenditele, mis kinnitaksid tema emaema sündimist ja elamist Eesti Vabariigi territooriumil. Kuna kaebaja esitatud dokumentidest ei leidnud tõendamist, et kaebaja on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, polnud PPA-l võimalik ka muuta ära kaebaja Eesti kodakondsuse saamise alust (st muuta naturalisatsiooni korras saadud Eesti kodakondsus sünniga omandatud kodakondsuseks). PPA märkis seega õigesti, et kui kaebaja soovib säilitada Eesti kodakondsuse, tuleb tal loobuda Ameerika Ühendriikide kodakondsusest. Kohtu hinnangul ei ole seega põhjendatud keelata PPA-l teha haldusakti kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise kohta, kui kaebaja PPA määratud tähtajaks ei kinnita Ameerika Ühendriikide kodakondsusest loobuma asumist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X.F palus 25.01.2026 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 23.01.2026 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus kuni põhiasja lõpliku lahendamiseni. Kohtu järeldus, mille kohaselt kaebaja ei jääks ilma hädavajalikust meditsiinilisest abist, põhineb üksnes tervishoiuteenuste formaalsel olemasolul Eestis. Tegelik ligipääs tervishoiuteenustele sõltub aga isiku reaalsest majanduslikust suutlikkusest neid teenuseid kasutada. Kaebaja majanduslik olukord ei võimalda tal kasutada erameditsiiniteenuseid. Isikut tõendavate dokumentide kehtetuks tunnistamine toob kaasa ligipääsu katkemise elutähtsatele e-teenustele (e-toimik, Terviseportaal, e-Kool). Kaebaja ei saaks enam sotsiaaltoetust ning tal puuduks sissetulek. Kaebaja viitab, et tema perekond on ajalooliselt repressioonide all kannatanud ning sellest tulenevalt on tal õiguspärane ootus, et ta ei satuks olukorda, kus riigi tegevus ja kohtulik kontroll põhjustavad repressiivseid ja eluohtlikke tagajärgi. USA kodakondsusest loobumisega kaasneb püsiv ja pöördumatu õiguste kaotus, mh: õigus siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja seal elada; õigus USA konsulaarkaitsele; USA kodaniku poliitilised ja tsiviilõigused; õigus anda USA kodakondsus edasi tulevastele lastele. Kaebaja alaealine laps on sünnijärgne USA kodanik ning see avaldab negatiivset mõju lapse õigustele. Kaebaja taotleb oma õiguse tunnistamist sünnijärgse õigusliku järjepidevuse alusel, viidates esitatud tõenditele.
3(6)
3-26-187 Kaebaja esitas 26.01.2026 pöördumise, mis oli vastuseks PPA 23.01.2026 e-kirjale. Kaebaja taotles menetluse peatamist, kuni talle on antud riigi õigusabi. Kaebaja esitas 02.02.2026 täiendava seisukoha, millega edastas 02.02.2026 õiguskantsleri kirja nr 14-7/260232/2600896. Õiguskantsler rõhutas kaebajale saadetud kirjas, et Riigikohus on 13.10.2025 määruses haldusasjas nr 3-25-2024 selgitanud Eesti kodakondsuse katkematust kui iseseisvat õigushüve, samuti rõhutas õiguskantsler vajadust Eesti kodakondsuse äravõtmist sisuliselt kaaluda, sh Euroopa Liidu kodakondsuse aspektist. Kaebaja esitas 19.02.2026 täiendava dokumendi, milles märkis, et PPA teavitas teda samal päeval, et tema Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise kohta tehakse haldusotsus ja see saadetakse kaebaja e-posti aadressile. Kaebaja taotles võimaliku Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise haldusakti täitmise peatamist kuni kohtumenetluse lõpuni ning PPA keelamist tunnistada kehtetuks kaebaja Eesti kodaniku dokumente, katkestada ravikindlustust ja katkestada töövõimetoetuse maksmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus vastab nõuetele, on tähtaegne ja ringkonnakohus võtab selle menetlusse.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja 26.01.2026 Tallinna Halduskohtule adresseeritud avaldus seotud määruskaebuse menetlusega, vaid on esitatud sisulise seisukohana halduskohtu menetluses. Seda kinnitab avalduse sisu, milles kaebaja ei maini määruskeabust ega esialgse õiguskaitse küsimust. Seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka nimetatud avalduses esitatud taotlused menetluse peatamiseks ja riigi õigusabi määramiseks, need taotlused tuleb lahendada asja läbivaataval halduskohtul. Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et kaebajal võiks olla vajadus määruskaebemenetluses riigi õigusabi järele, kuna ta on oma seisukohad põhjendatult ja arusaadavalt esitanud. Määruskaebemenetluses ei ole kaebajal vaja teha täiendavaid toiminguid ja määruskaebuse menetlemise peatamine ei oleks ilmselgelt kaebaja huvides.
12.Kaebaja esitas 19.02.2026 ringkonnakohtule adresseeritud täiendava dokumendi, mille pealkirjaks on „Taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks“ ja milles kaebaja taotles esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist seoses samal päeval PPA saadetud teatega, et kaebaja suhtes tehakse otsus lugeda ta Eesti kodakondsuse kaotanuks. Kuna ka kaebaja ise möönab antud kirjas, et tegemist oli üksnes teatega, mitte veel haldusakti edastamisega, ja kaebaja ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks kohtule teatanud, et PPA oleks seni teinud otsust lugeda kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks, siis teadaolev õiguslik olukord ei ole eelduslikult võrreldes kaebuse esitamise ajaga muutunud. Seetõttu tõlgendab ringkonnakohus kaebaja 19.02.2026 taotlust mitte uue esialgse õiguskaitse taotlusena, vaid täiendava seisukohana määruskaebuse menetluses.
13.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning määruse 4(6)
3-26-187 ettenähtavaid tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).
14.Halduskohus möönis 23.01.2026 määruses kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust, kuid leidis, et õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks ka kaebaja väiteid, et ta võiks jääda hädavajaliku meditsiinilise abita, ja leidis, et kaebajal on võimalik kodakondsuse kaotamise kahjulikud tagajärjed ise ära hoida.
15.Ringkonnakohus nõustub sisuliselt kõigi halduskohtu määruses väljendatud seisukohtadega. Kaebuse eduväljavaated on ilmselgelt väikesed. KodS § 29 lg-s 1 kajastatud seadusandja tahe, et teise riigi kodakondsuse vastuvõtmisega loetaks isik Eesti kodakondsuse kaotanuks, on üheselt selge. Põhiseaduse § 8 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kandja on üksnes sünnijärgselt kodakondsuse omandanud isik. Ka ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks seni esitanud veenvaid põhjendusi, mis lükkaksid ümber PPA seisukoha, et kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünnijärgselt, vaid naturalisatsiooni korras, ning et rahvastikuregistri kanne on faktiliselt õige. Samuti ei ole alust eeldada, et Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemisega jääks kaebaja ilma hädavajaliku arstiabita. Õigused arsti- ja sotsiaalabile ei kuulu Eestis ainult kodanikele. Ka on kaebajal võimalik Eesti kodakondsuse kaotamine ära hoida, loobudes teise riigi kodakondsusest. Ameerika Ühendriikide reisidokumendi alusel on kaebajal võimalik reisida riikide vahel, viibida 90 päeva Eestis ilma viisata ning pikemaks viibimiseks taotleda viisat või elamisluba. Seeläbi on kaebajal võimalik jätkata ka perekonnaelu oma lapsega, kes kohtule esitatud andmete kohaselt elab Eestis.
16.Siiski leiab ringkonnakohus, tuginedes mh Riigikohtu ülal viidatud 13.10.2025 määruses haldusasjas nr 3-25-2024 väljendatud seisukohtadele, et kodakondsus ja sh selle katkematus tuleb lugeda kaebaja jaoks piisavalt kaalukaks huviks, et ülekaaluka vastassuunalise huvi puudumisel on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kaebuse napp perspektiiv saab iseseisvalt välistada esialgse õiguskaitse kohaldamise vaid juhul, kui kaebusel igasugused usutavad eduväljavaated puuduvad (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Halduskohus järeldas kaebuse eduväljavaadete puudumist sellest, et kaebaja ei olnud kaebuses PPA seisukohale veenvaid faktilisi vastuväiteid esitanud. Kuigi halduskohtu seisukoht on iseenesest põhjendatud, ei saa antud juhul siiski sellel kaalutlusel lugeda kaebuse väljavaateid jäävat allapoole ilmse perspektiivituse lävendit. Sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine mh selle põhjal, kas kaebaja emaema omandas Eesti kodakondsuse enam kui 100 aastat tagasi, on kompleksne küsimus, mille osas kohus saab kujundada sisulise seisukoha tõendeid uurides, rakendades vajadusel oma uurimispädevust asjaolude täiendavaks selgitamiseks. Pelgalt haldusorgani seisukoha ja kaebuse ebapiisavate põhjenduste alusel ei saa enne kaebuse menetlusse võtmist lugeda kaebuse perspektiivitust praegu ilmselgeks määral, mis õiguskaitse kohaldamise välistaks.
17.Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel muutuks keelamisnõude lahendamine sisuliselt ainetuks ja võimaliku edaspidi antava haldusakti tühistamisnõude rahuldamine ei kaitseks kaebaja õigusi sama tõhusalt. Nagu leidis Riigikohus õiguslikult sarnases asjas ülal viidatud 13.10.2025 määruses, tooks haldusakti andmine kaasa selle, et kaebajal vähemalt ajutiselt ei oleks isikut tõendavat dokumenti, mis raskendaks tema õiguste praktilist teostamist, sh interneti teel. Samuti tuleks tal ka juhul, kui haldusakti kehtivus esialgse õiguskaitse korras peatataks, tasuda uute dokumentide taotlemisel riigilõivu. Lisaks ei saaks kaebaja sel ajal teostada kodaniku kui riigi osana kõrgeimat riigivõimu. Võttes arvesse, et kaebaja on olnud Eesti kodanik üle 20 aasta ja omanud suure osa sellest perioodist paralleelselt ka Ameerika Ühendriikide kodakondsust, ei nähtu kohtule, et kaebajale Eesti Vabariigi kodaniku staatuse 5(6)
3-26-187 ja õiguste säilitamine kohtumenetluse ajaks saaks avalikku huvi täiendavalt oluliselt kahjustada. Ehkki õigusselgus ja topeltkodakondsuse vältimine on Eesti õiguse olulised põhimõtted, kaalub kaebaja õiguskaitsevajadus vastassuunalise avaliku huvi praegu üles.
18.Ringkonnakohus märgib, et arusaamatuks jääb kaebaja tõstatatud poleemika PPA 23.01.2026 e-kirjas esitatud järgmise lause üle: „Teie soov tõendada sünnijärgset Eesti kodakondsust viitab ka üheselt sellele, et Teil on lisaks muu riigi kodakondsus, sest muidu puuduks Teil vajadus sünnijärgse Eesti kodakondsuse tõendamiseks.“ Antud lauset ei saa e-kirja konteksti arvestades kuidagi mõistlikult tõlgendada nii, et selles oleks silmas peetud mõne kolmanda, kirjas manimata riigi kodakondsust. PPA viitab selles lauses ilmselgelt „muu riigi“ mõttes Ameerika Ühendriikidele. Poolte vahel puudub arusaadav vaidlus, et kaebaja on Ameerika Ühendriikide kodanik. Sealjuures ei ole konkreetne riik asja lahendamise seisukohast oluline, sest Eesti kodakondsuse kaotanuks loetakse Eesti kodanik KodS § 29 lg 1 kohaselt ükskõik millise muu riigi, sh Ameerika Ühendriikide kodakondsuse vastuvõtmisega.
19.Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 23.01.2026 määruse resolutsiooni punkti 2 ja rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kohane meede kaebaja õiguste kaitseks on praeguses olukorras keelata PPA-l kohtumenetluse lõpuni teha otsust selle kohta, et kaebaja on Ameerika Ühendriikide kodakondsuse vastuvõtmisega Eesti kodakondsuse kaotanud. Kaebaja taotlus peatada haldusakti täitmine on ennatlik, kuna kohtule ei ole teada, et PPA oleks kaebaja kodakondsuse kaotamise kohta praeguseks haldusakti andnud ja selline võimalik tulevane haldusakt ei ole praeguse kohtuvaidluse esemeks. Samuti on ennatlik taotlus keelata PPA-l tunnistada kehtetuks Eesti kodaniku dokumente. Ravikindlustuse ja töövõimetoetuse võimalik katkestamine ei kuulu PPA pädevusse.
20.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel asendada kaebaja ja kaebaja emaema nimed läbivalt tähemärkidega. /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.