X-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 tugevdatud järelevalve kohaldamisega Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Indrek Arming
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märtsil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 10. märtsil 2024 Viru Vanglale taotluse, milles nõuab vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot. Kaebaja viibib vangistuses alates 22. märtsist 2012. Ta vahistati Soome Vabariigis toime pandud
3-24-1545 kuriteo eest ja talle mõisteti Soome Vabariigis vanglakaristus. Seal paigutati ta alguses tugevdatud järelevalvega osakonda, kuid aasta möödudes paigutati ta tavaosakonda. Kaebaja toodi 19. mail 2017 karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki Viru Vanglasse, kus ta paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda. Olukorras, kus Soome Vabariigis lubati kaebaja tavaosakonda, ei oleks tohtinud teda sama kuriteo eest Eesti Vabariigis uuesti tugevdatud järelevalvega osakonda paigutada. Kaebaja riskihindamisel on tehtud vigu ning kasutatud andmeid, mis ei ole ajakohased, või siis on riskihindamises sihilikult andmeid manipuleeritud. Kaebaja ei ole kunagi olnud kuritegeliku ühenduse liige, ta tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemisel ning ei soovi olla „eluosakonna liider“, ebaõiged on väited, et kaebaja oskab teiste inimestega manipuleerida jne. Puudub otsus kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta, vangla ei ole esitanud kaebajale sellekohaseid põhjendusi ega võimaldanud esitada omapoolseid seisukohti. Kaebaja suhtes on põhjendamatult rakendatud erirežiimi juba seitse aastat. Kaebaja õiguste riive on võrreldes tavaosakonnas viibivate kinnipeetavatega oluliselt intensiivsem ning vangla ei ole pakkunud kaebajale piisavalt mõtestatud tegevusi. Eeltooduga on alandatud kaebaja väärikust.
1.Viru Vangla jättis 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla ei edastanud kaebaja taotlust osaliselt lahendamiseks Justiitsministeeriumile, kuna solidaarse kahjunõude esitamine ministeeriumile ei ole lubatav. Kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma 19. mail 2017 ning alates 27. juulist 2017 paigutati ta tugevdatud järelevalvega osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021. Ajavahemikul 2. märts kuni 23. märts 2021 viibis ta Tartu Vanglas tavarežiimil ning alates
23.märtsist 2021 kuni käesoleva hetkeni viibib kaebaja Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kuivõrd kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul päevast, mil kaebaja sai teada talle tekitatud kahju tekitamisest, on nõue aegunud perioodi 27. juuli 2017 kuni 10. märts 2021 kohta. Nõue on lubatav ajavahemiku 10. märts 2021 kuni 10. märts 2024 kohta, kuid võttes arvesse, et kaebaja viibis kuni 23. märtsini 2021 Tartu Vanglas, kus talle tugevdatud järelevalvet ei kohaldatud, lahendab vangla kahjunõude sisuliselt perioodi 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 osas. Viru Vangla lähtus kaebaja paigutamisel Eesti Vabariigis vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vangla riskihindamisega on tuvastatud korrektselt, et kaebaja vajab tugevdatud järelevalvet.
2.Kaebaja esitas 23. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kaebaja jääb vanglale 10. märtsil 2024 esitatud taotluse põhjenduste juurde ning ei nõustu vangla 10. mai 2024. a otsusega nr 6 16/24/47-2. Kaebaja esitatud kahjunõue ei ole osaliselt aegunud, kuna tegemist on jätkuva toiminguga. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist ja riskihindamise algandmete avaldamist. Kaebaja peab võimalikuks asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Kaebaja palub tema nimi avaldatavas kohtulahendis asendada tähemärgiga.
3.Tartu Halduskohus tegi 4. juuni 2024. a määrusega kindlaks vaidluse eseme ning määras sellest lähtudes vastustaja. Kohus mõistis, et kaebaja nõuab Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikel 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 ning 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kaebaja leiab, et vangla alandas tema väärikust. Kohus tagastas X-i kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 tugevdatud järelevalve kohaldamisega (määruse resolutsiooni p 1). Ülejäänud osas jättis
2
3-24-1545 kohus kaebaja hüvitamiskaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja hüvitise suuruse täpsustamiseks ja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks (määruse resolutsiooni p 2).
4.Tartu Halduskohus võttis 16. oktoobri 2024. a määrusega menetlusse X-i kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kohus andis Viru Vanglale tähtaja kaebusele ja selles esitatud taotlustele vastamiseks.
5.Vastustaja esitas 26. novembril 2024 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangla esitas 11. aprillil 2025 vastuseks kohtunõudele 7. aprilli 2020. a riskihindamise ankeedi nr 156047, 28. aprilli 2021. a riskihindamise ankeedi nr 166675, 26. augusti 2022. a riskihindamise ankeedi nr 174542, 24. jaanuari 2023. a riskihindamise ankeedi nr 177378 ja vangla selgituse riskihindamise ankeetide juurde (vastuse lisad 1-5). Vastustaja palus vastuse lisade 1-5 osas menetluse kinniseks kuulutada ning eemaldada kaebaja, tema esindaja(d) ja menetlusvälised isikud tõendite uurimiselt, keelata eelnimetatud isikutel tõenditega tutvumine ja nendest koopiate saamine.
6.Tartu Halduskohus kuulutas 11. aprilli 2025. a määrusega haldusasja menetluse Viru Vangla 11. aprilli 2025. a vastuse lisade 1-5 osas kinniseks (määruse resolutsiooni p 1). Kohus otsustas keelata kaebajal tutvuda Viru Vangla 11. aprilli 2025. a vastuse lisadega 1-5 ja saada nendest koopiaid ning kohtuistungi korraldamisel eemaldada kaebaja tõendite uurimiselt (määruse resolutsiooni p 2).
2.Tartu Halduskohus määras 23. jaanuari 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
3.1.Sisuliselt viidi kaebaja suhtes läbi nn topeltmenetlus, sest Soome Vabariigis lubati ta tugevdatud järelevalvega osakonnast tavaosakonda, kuid Eesti Vabariigis kohaldati tema suhtes uuesti tugevdatud järelevalvet.
3.2.Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta puuduvad kirjalikud otsused ning asjakohased põhjendused, samuti ei ole kaebajale võimaldatud enda seisukohta väljendada. Tugevdatud järelevalve kohaldamise jätkamist tuleb süstemaatiliselt hinnata, sellele on viidanud ka Euroopa Nõukogu piinamisvastane komitee (CPT) ja Euroopa Nõukogu oma soovitustes ning nende kohaldamine peaks olema erandlik meede ka Euroopa vanglareeglistiku järgi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud konventsiooniga kokkusobivaks seda, kui kinnipeetavat hoitakse erirežiimil ebamõistlikult pikalt. Kuna vangistusseadustikus ei ole detailselt reguleeritud tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist, siis on tegemist lüngaga ja see ei ole kooskõlas põhiseadusega.
3.3.Vangla on kaebaja riskihindamisel teinud vigu ning on tuginenud ebakohastele andmetele ning võib olla sihilikult riskihindamisel andmetega manipuleerinud ja arvestanud andmeid, mis ei ole ajakohased. Kaebaja ei ole kunagi olnud kuritegeliku ühenduse liige ega soovi olla eluosakonna liider, samuti tunnistab ta süüd kuriteo toimepanemises. Kaebaja käitumine ei ole olnud manipuleeriv. Kohtule kaebuste esitamine on iga inimese põhiseaduslik õigus ja selle õiguse kasutamise eest teda kritiseerida ei ole õige, kaebaja ei ole õigussüsteemi vastane. Vangla tegevuse kritiseerimine ning teistele kaebuste koostamisel abi
3
3-24-1545 osutamine ei ole asjaolud, mis võimaldaks pidada kaebajat ohtlikuks või muul viisil tema suhtes tugevdatud järelevalve rakendamist õigustavaks.
3.4.Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimine omas olulist mõju kokkusaamistele, mis nähtub ka Tartu Halduskohtu 30. septembri 2020. a otsusest asjas nr 319-1538).
3.5.Kaebaja õiguste riive on võrreldes tavaosakonnas viibivate kinnipeetavatega oluliselt intensiivsem ning vangla ei pakkunud piisavalt mõtestatud tegevusi. Kaebaja inimväärikust on alandatud ja seeläbi tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb vastustajal talle rahalise hüvitisega hüvitada.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
4.1.Asjaolu, et Soome Vabariigi ametivõimud hindasid kaebaja riskid ümber ning paigutasid ta erirežiimilt tavarežiimile ning Viru Vangla koostatud riskihinnangust tulenevalt vajas kaebaja Eesti Vabariigis tugevdatud järelevalvet, ei oma tähtsust, sest tegemist ei ole topeltmenetluse olukorraga, kuivõrd riskihindamine ei ole kinnipeetavale kuriteo eest karistuse määramine. Kuigi kinnipeetavale riskihindamise tulemusi tutvustatakse, ei võimaldata kinnipeetavatel tutvuda riskihindamise ankeediga, kuivõrd tegemist on dokumendiga, mis sisaldab informatsiooni vanglatöös kasutatavate meetodite ja kinnipeetavale antava ohu- ja riskihinnangu kujunemise kohta. Kriminogeensete riskide hindamine on prognoosiotsus, mis tugineb isiku ütluste, karistusandmete ja muude dokumentide analüüsile.
4.2.Kaebajat on aastate jooksul korduvalt karistatud ning tema toimepandud kuritegude üldine dünaamika on läinud raskemaks. Kaebaja üritas 2016. a Soomes vanglas olles sealt põgeneda ning ta järgib kriminaalse subkultuuri väärtusi ning ta korduvalt vangla kodukorda rikkunud. Vangiregistri andmete kohaselt on kaebajat vaidlusalusel ajavahemikul karistatud üle 30 korra, millest valdava osa moodustavad karistused allumatuse ning tööst keeldumise eest.
4.3.Kaebaja on kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid käsitlenud meelevaldselt ning püüdnud moonutada nende tegelikku sisu, sest nimetatud asjades oli vaidluse esemeks lukustatud režiimil viibimine, millega tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimise näol tegemist pole. Kaebaja poolt viidatud EIK lahendites ei ole rõhuasetus isikute viibimisel tugevdatud järelevalvega osakonnas, vaid ennekõike konkreetsete isikute käitumisel ja nende konkreetsete isikute suhtes kohaldatud piirangutel, mis seisnesid ennekõike eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises.
4.4.CPT seisukohad on oma olemuselt soovituslikud ega ole siduvad. Vastustaja on järginud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning kaebaja on paigutatud tugevdatud järelevalve osakonda lähtudes tema riskihindamise tulemusest. Vanglasisene paigutamine on toiming, millele ei eelne haldusakti andmist ning sellele ei kohaldata haldusakti andmisele omast põhjenduskohustust. Kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda otsustati riskihindamise tulemusena täitmiskavas ning paigutamisel lähtuti justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimusest.
4.5.Kaebajal oli tugevdatud järelevalvega osakonnas viibides võimalik suhelda vahetult osakonnas paiknevate kaaskinnipeetavatega liikumiseks ettenähtud ajal ja vanglaametnikega, mistõttu ei saa rääkida eraldatusest ning mõtestatud suhtluse ja huvitegevuse puudumisest. Samuti oli kaebajale tagatud võimalus saata kirju ning suhelda väljaspool vanglat olevate isikutega neile helistades.
4.6.Kaebaja väited rutiinsete läbiotsimiste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Seaduses ei ole ka sätestatud jalutusboksi täpseid parameetreid ja tingimusi, hoone katusel asuvat jalutusboksi ei ole alust pidada rõhuvaks. Katusepealsed jalutusboksid on suurusega 22,2– 23,2 m2 ning kooskõlas ehituslike nõuetega. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-21-818 on
4
3-24-1545 arusaamatu ega seostu selle asja vaidluse esemega. Valvurite juuresolek meediku vastuvõtul ei ole isiku õigusi rikkuv.
KOHTU SEISUKOHT
5.Vaidluse all on ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmise õiguspärasus. Kaebaja hinnangul ei esinenud alust tema tugevdatud järelevalvega osakonnakonnas hoidmiseks alust ning vangla on tekitanud seeläbi talle rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju. Vastustaja palub jätta hüvitamiskaebuse rahuldamata.
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
7.Kaebaja hinnangul ei olnud tema hoidmine tugevdatud järelevalvega osakonnas ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 õiguspärane, sest selle kohta ei vormistatud kirjalikke otsuseid, kaebaja pole ühiskonnale ega vanglas olevatele isikutele ohtlik, hinnang tema ohtlikkusele ei vastanud tingimustele, Soome Vabariigis teda ohtlikuks ei peetud, kinnipidamistingimused olid tugevdatud järelevalvega osakonnas tavaosakonnaga võrreldes askeetlikumad, sh jalutusvõimalused, mis toimusid nt hoone katusel jms.
8.Asjaolu, et kaebaja viibis algselt Soome Vabariigis karistust kandes esmalt tugevdatud järelevalvega osakonnas ja aasta möödudes paigutati ta nn tavaosakonda, ei oma praeguse kahjunõude lahendamisel määravat tähtsust. Esiteks ilmestab eelnimetatu kaebaja olukorda aastatel 2012-2017 Soome Vabariigis, mis ei ole üle kantav Eesti tingimustele. Tegemist on teise riigi halduspraktika ja karistuse täideviimise viisi valikuga, millel ei ole otseseid järelmeid Eestis rakendatud kinnipidamistingimustele. Tegemist ei ole kaebaja väidetud topeltmenetlusega, sest vangistuse täideviimine Eestis toimub Eesti õigusaktide ja halduspraktika järgi, mida teise riigi kinnipidamispraktika otseselt ei mõjuta. Kaebaja viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused ei ole siduva iseloomuga ning ainuüksi nendele tuginemine ei saa samuti kinnitada vangla õigusvastast tegevust. Kahjunõude lahendamisel tuleb vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel esmajoones arvestada kaebaja käitumist ja temast lähtuda võivat ohtlikkust ilmestava teabega.
9.Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakond erineb teistest osakondadest eelkõige intensiivsema järelevalve poolest, samuti toimuvad osad taasühiskonnastavad tegevused tavaosakonnaga võrreldes teistel tingimustel. Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21
5
3-24-1545 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 2 lg 1 alusel viiakse iga aasta läbi kinnipeetava riskihindamine, mille raames selgitatakse välja kinnipeetavaga seotud riskid, muuhulgas isiku kõrgendatud järelevalve vajaduse. Riskihindamise koostab inspektor-kontaktisik või muu riske hindav ametnik ning kinnipeetava riskihindamise tulemused on aluseks kinnipeetava täitmiskava koostamisele (sama määruse § 3 lg 1 ja lg 2 ls 2). VangS § 16 lg 1 p 1 kohaselt nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette muu hulgas tema paigutamine vanglas. Justiitsministri 25. juuli 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru Vanglasse. Tugevdatud järelevalve vajadus tugineb kehtiva seadusandluse järgi seega riskihindamise analüüsile ning seeläbi isiku ohtlikkusele antavale hinnangule. Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise alused on seega reguleeritud ning kaebaja väidetud lünka õiguses ei esine. Tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimist ei saa samastada kartserikaristuse või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, millel on erinevalt tugevdatud järelevalvest kinnipeetava eraldamise eesmärk teistes ning üksikvangistuse iseloom. Tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimisel selliseid tagajärgi ei kaasne.
10.Ebaõige on kaebaja kriitika kirjaliku otsuse puudumise kohta seoses tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisega. VangS § 11 lg 1 järgi toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kuna vanglasisene paigutamine on käsitatav toiminguna (Riigikohtu 26. mai 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08) ning toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, siis ei ole kaebaja etteheited kirjaliku otsuse puudumise osas põhjendatud. Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise aluseks on riskihindamise tulemusena täitmiskavasse tehtavad märkmed ja otsustused. Seega ei ole eraldi haldusakti andmine ette nähtud ega vajalik. Siiski tuleb silmas pidada, et kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtade järgi ei ole isikliku täitmiskava ega selle raames läbiviidud riskihindamise tulemust eraldi võimalik vaidlustada, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küll aga on võimalik vaidlustada haldusakte, mis on antud isiklikus täitmiskavas planeeritud eesmärkide saavutamiseks, kui riskihindamise tulemus oli otsustamise aluseks. Samuti on kinnipeetaval võimalus vaidlustada muu hulgas vanglasisest paigutamist kui toimingut.
11.Vanglal on suur kaalutlusõigus kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel (vt nt Riigikohtu
19.jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11; 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 14). Kaebaja tugevdatud järelevalve vajadus sõltub eelkõige kaebaja enda käitumisest ja olekust ning kaebajal on võimalik otseselt mõjutada seda, kuivõrd soodne tema ja tema lähedaste jaoks vangistuse täideviimine kujuneb. Kohtu hinnangul kinnitavad kohtule esitatud riskihinnangud, millele kaebaja juurdepääsu kohus 11. aprilli 2025. a määrusega piiras, et kaebaja jätkuv hoidmine asjakohasel ajavahemikul tugevdatud järelevalvega osakonnas oli õiguspärane. Kaebaja suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise vajadust on adekvaatselt hinnatud riskihindamise ankeetides aastatel 2020-2023 kajastatud andmete alusel ja nendes tehtud järeldused ei ole meelevaldsed, vaid tuginevad kogutud ja süstemaatiliselt hinnatud teabele. Riskihindamistel on arvestatud ka iga aasta jooksul kaebaja käitumises toimunud muutustega. Arvestades riskihindamise ankeetide punktides 10.1 ja 10.2.1. esitatud kokkuvõtetes kajastatud teavet, esines kaebaja suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise vajadus, sest kaebajast lähtuvat riski avalikkusele ja vanglale on hinnatud kõrgeks. Riskihinnangus on toodud detailselt välja asjaolusid, millest saab järeldada, et kaebaja käitumises, hoiakutes ja suhtumises ning varasemalt toimunule antud hinnangutes esinesid viited sellele, et kaebaja käitumises on jätkuvalt subkultuurilisi hoiakuid (sh majandustööde
6
3-24-1545 tegemisest keeldumine) järgivaid jooni, ta on võimeline koondama enda ümber teisi isikuid, sh kujunema eluosakonna liidriks, ning planeerima selle abil nii vangla kui ka ühiskonna julgeolekut ohustavaid tegusid. Riskihinnangutes on analüüsitud detailselt kaebaja käitumist vanglas, sh on arvestatud distsiplinaarsüütegude toimepanemise ja nende iseloomu ning kaebaja käitumisest nähtuva arusaamaga vanglas valitsevale korrale, sh korraldustele allumise raskustele, samuti kaebaja suhtlemisringkonna ja -viisiga. Põhjendatult on arvestatud kaebaja käitumises ilmneva kohati üleoleva ja manipuleeriva iseloomuga, samuti teiste kinnipeetavate käitumise suunamise tahtega. Tõele ei vasta ka kaebaja kahtlus, et riskihindamisel ei ole arvestatud tema seisukohaga kuriteo toimepanemise kohta ning et vangla on seisukohal, et ta ei tunnista oma süüd kuriteo toimepanemises. Riskihindamise ankeetide p-s 1.17. kajastatu seda ei kinnita. Kaebaja väited tema riskihinnangus andmetega manipuleerimise ja tugevdatud järelevalve vajaduse puudumise kohta ei ole veenvad, kohtumenetluses esitatud materjalid ei kinnita nende kaebaja positsioonide õigsust. Kaebaja käitumises ilmnenud süstemaatiline allumatus ja mõnel korral esinenud üleolevus vangla töötajate ja teiste isikute suhtes, samuti pidev distsiplinaarsüütegude toimepanek iseloomustas tema võimekust vangla kodukorda järgida ning õigustas tema suhtes tugevdatud järelevalve rakendamise jätkamist. Riskihindamise ankeetidest nähtuvalt kaebaja käitumine aastate jooksul allumatuse ja vangla kodukorra järgimise osas oluliselt ei muutunud. Riskihindamisel on adekvaatselt arvestatud ka kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu ja tema aktiivset rolli nende toimepanemises, sh grupis. Vastustaja on kaebajast lähtuvate riskide hindamisel võtnud igas riskihindamise ankeedis arvesse asjakohase teabe ning see kinnistas vajadust hoida kaebajat tugevdatud järelevalvega osakonnas. Seega oli kaebaja hoidmine tugevdatud järelevalvega osakonnas ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 põhjendatud, kuna ta oli igal aastal toimunud asjakohaste riskihindamiste tulemusel hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks.
12.Kaebaja on kaebuses viidanud, et ka pika- ja lühiajaliste kokkusaamiste kasutamine oli tugevdatud järelevalvega osakonnas piiratud. Kaebaja tehtud viide selle raames haldusasjale nr 3-19-1538 ei ole põhjendatud, sest nimetatud haldusasjas oli vaidluse all kaebaja ümberpaigutamise võimalused ning selle raames hinnati kokkusaamiste sagedust perekonnaliikmetega seoses nende elukoha ja kaebaja kinnipidamiskoha vahelise vahemaa ning isikute liikumisvõimalustega, mitte see, et kaebaja viibis Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Tugevdatud järelevalvega osakonnas oli kaebajale tagatud vangistusseaduses sätestatud määras kokkusaamiste kasutamise võimalus. Seega pika- ja lühiajaliste kokkusaamiste osas ei ole viide kohtulahenditele haldusasjas nr 3-19-1538 põhjendatud ega kinnita kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonnas hoidmisega tema õiguste rikkumist. Seoses riskihindamisega tuleb silmas pidada, et haldusasja nr 3-19-1538 raames hinnati 2018. a tehtud riskihindamist ning selle kohta võetud seisukohad ei ole otse üle kantavad hilisematele riskihindamistele. Siiski saab tõdeda, et ka nimetatud asjas leidis kohus, et kaebaja suhtes esineb tugevdatud järelevalve vajadus (vt Tartu Halduskohtu 30. septembri 2020.a otsuse p-d 15-16).
13.Asjaolu, et tavaosakonnas on tugevdatud järelevalve osakonnaga võrreldes kinnipeetaval oma õiguste realiseerimise võimalused mõnevõrra avaramad, ei muuda vangla tegevust õigusvastaseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08, p 24). Vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks toimuvad osad resotsialiseerimisega seonduvad toimingud (õppimine, töötamine, huvitegevus, sportimine) tavaosakonnaga võrreldes kinnisemates
7
3-24-1545 tingimustes, kuid kinnipeetavatele on samaväärselt nende tegevustega tegelemine tagatud. Tugevdatud järelevalvega osakonnas on karistust kandvad kinnipeetavad pideva jälgimise all, nende liikumis- ja suhtlusvabadus on piiratum ning seal on paremad tingimused teostada kinnipeetava suhtes pidevat informatsiooni kogumist. See aitab kaitsta avalikku huvi, mis on suunatud sellele, et õiguskord oleks kaitstud ning võimaliku tekkiva kahju tõenäosus oleks viidud miinimumini (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-192035, p 24). Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja väidetud kinnipidamistingimused tugevdatud järelevalvega osakonnas nn tavaosakonna tingimustega võrreldes sedavõrd erinevad, et saaks rääkida ebavõrdsest kohtlemisest või seadusega ettenähtud õiguste rikkumisest.
14.Eelnevat arvestades oli kaebaja hoidmine tugevdatud järelevalvega osakonnas ajavahemikul 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 põhjendatud, kuna ta oli igal aastal toimunud asjakohaste riskihindamiste tulemusel hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning tugevdatud järelevalve kohaldamise vajaduse oli kõrge. Kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
16.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.