Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. jaanuar 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-1442
Haldusasi
Q.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. aprilli 2025. a otsuse nr 12410220019-1 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. augusti 2025. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Q.U Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
Q.U apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
15. detsember 2025
RESOLUTSIOON
Jätta Q.U apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. augusti 2025. a otsus haldusasjas nr 3-25-1442 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga ja mitte avaldada otsuses halli taustavärviga tähistatud osasid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. veebruaril 2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-25-1442 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Q.U on Venemaa Föderatsiooni kodanik (sünd. XX.XX.XXXX Ukrainas), kes lahkus XX.XX.XXXX Ukrainast ja saabus XX.XX.XXXX Eestisse. Q.U taotles 02.08.2022 ajutist kaitset ning Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 02.08.2022 otsusega temale ajutise kaitse alusel tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 02.08.2023. Q.U-le anti ajutine kaitse oma Ukraina kodanikust alaealise tütre (kes on Eestis saanud ajutise kaitse) perekonnaliikmena. PPA 16.06.2023 otsusega pikendati tähtajalist elamisluba kuni 16.06.2024, kuid PPA keeldus 01.10.2024 otsusega nr 72404010069-2 tähtajalise elamisloa teistkordsest pikendamast, kuna Q.U tütar oli saanud täisealiseks, asunud tööle ja kolinud iseseisvalt elama.
2.Q.U esitas PPA-le 22.10.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotleja on sündinud Ukrainas ja kolis koos vanematega Venemaale, kui ta käis umbes 6. klassis. Nõukogude Liidu lagunemise ajal elas ta Venemaal ja sai seega Venemaa kodakondsuse. Ukrainasse tagasi kolis ta umbes XXX, kuid ei taotlenud Ukraina kodakondsust, vaid elas seal elamisloa alusel kuni XXX. Seejärel töötas ta viisa alusel XXX, kust naasis XX.XX.XXXX Ukrainasse. Siis algas sõda ja XX.XX.XXXX lahkus taotleja koos lähedastega Ukrainast Eestisse ning sai siin ajutise kaitse, mida 2024. a-l enam ei pikendatud. Rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseks on see, et taotlejale ei meeldi Venemaa tegevus, kuid ta ei saa pöörduda tagasi ka Ukrainasse, sest Venemaa kodanikuna ei lasta teda üle piiri ja Ukraina ametiasutused ei võta teda jutule.
3.PPA luges 20.04.2025 otsusega nr 12410220019-1 Q.U rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Sama otsusega tegi PPA taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 2 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva (kuulub sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ning jättis VSS § 7 4 lg 4 alusel sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Taotluse kohaselt kolis taotleja Ukrainasse tagasi XXX ning ei ole üle 20 aasta Venemaal käinud ja tal ei ole Venemaaga mingeid sidemeid. Taotleja ei nõustu Venemaa tegevusega ning ta on pärast Ukraina sõja algust teinud sotsiaalmeedias (peamiselt Telegramis, samuti mõnedel internetilehekülgedel) avameelseid sõjavastaseid postitusi ja kommenteeris Venemaa tegevust. Taotluse esitamise hetkeks ei ole taotleja enam postitusi teinud rohkem kui aasta ning ta on oma Telegrami konto kustutanud. Taotleja olevat Venemaa riigivõimu vastast meelsust väljendanud Eestis ka väiksemas isikute ringis (sugulased ja töökaaslased). Taotleja ei ole Venemaal tuntud opositsionäär või avaliku arvamuse kujundaja, samuti pole ta osalenud meeleavaldustel. Pole tõenäoline, et taotleja võiks Venemaale naastes hakata oma meelsust avaldama senisest oluliselt suuremas mahus ja aktiivsemalt ning sellel võiks olla potentsiaali mõjutada Venemaal laiemat auditooriumi. Samuti ei ole põhjust arvata, et Venemaa ametivõimud oleksid saanud taotleja võimukriitilisest meelsusest teadlikuks, tema vastu
2(10)
3-25-1442 esineks kõrgendatud huvi või hakataks teda poliitiliste vaadete tõttu Venemaal jälgima ja taga kiusama. Taotleja ei ole dissident, kellele Venemaa õigussüsteem oleks tegelikkuses ohtlik. Puudub päritoluriigi teave, et Venemaa kodanike suhtes algatataks Euroopa Liidust saabumisel või selle järel massiliselt kriminaalmenetlusi või neid kiustataks taga. Taotleja passis puuduvad Schengeni viisad või piiriületustemplid. Päritoluriigi info ei kinnita, et Venemaa kodanikele saaks koduriigis osaks tagakiusamine pelgalt Ukraina elamisloa omamise või Ukrainas elamise tõttu. Tagasi pöörduvaid Venemaa kodanikke võib piirikontrollis oodata ees pikem küsitlus ja isiklike asjade (sh nutiseadmete) läbivaatus ning vahel kinnipidamine, kuid seda ei saa pidada tagakiusamiseks. Eestis asuv Venemaa saatkond on XXX väljastanud taotlejale uue passi, mille taotlemisel mingeid probleeme ei esinenud. Iga tavaline Venemaa kodanik, kes on kunagi sotsiaalmeedias Ukraina sõja kohta midagi öelnud, ei pea kartma tagakiusamist ning kõigi selliste isikute tagakiusamine ei ole Venemaa võimudele jõukohane. Venemaa võimudel võib olla andmebaase ja arvutiprogramme, mis suudavad inimeste sotsiaalmeediapostitusi üles leida ja nutiseadmetesse tungida, kuid see eeldab, et võimudel on eelnev teave, et isik võib olla tegelenud režiimivastase tegevusega. Taotleja puhul ei ole alust seda eeldada. Eesti ja Venemaa vahelist piiri iga päev ületavate isikute suure arvu põhjal on mõistlik eeldada, et nutiseadmete kontroll ei puuduta kõiki piiriületajaid. Puudub põhjus arvata, et taotleja oleks oma meelsuse avaldamise tõttu mingis „mustas nimekirjas“, mis tingiks piirivalvurite teravdatud tähelepanu. Isegi taotleja telefoni läbivaatusel on tema sotsiaalmeedia postituste leidmine vähetõenäoline, arvestades, et ta on oma Telegrami konto ammu kustutanud. Taotleja ei vaja ka täiendavat kaitset VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Taotleja on Venemaa kodanik, kes ei ole pikka aega Venemaal elanud ja puuduvad andmed, et ta oleks Venemaal tagaotsitav. Pole alust arvata, et taotlejat ootaks Venemaale naastes ees alusetu kriminaalkaristus. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võiks ohustada iga Venemaal elava isiku elu. Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise tõttu ei ole taotlejal seaduslikku alust Eestis viibida, siis tuleb talle teha ettekirjutus Eestist lahkuda. Puuduvad sellised sotsiaalsed või majanduslikud põhjused, mis takistaksid taotleja Eestist lahkumist. Taotleja tütar on täisealine, tal on olemas töökoht ja eraldi elukoht. Taotleja Eestis elavad õde ja õetütar ei sõltu taotlejast. Taotlejal ei ole siduvat töösuhet ja tal puudub Eestis vara. PPA andmetel ei ole taotlejal vara ja pereliikmeid ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Taotleja terviseprobleem (neerukivid) ei takista Eestist lahkumist. Kuigi taotleja on väljendanud, et ei soovi kindlasti Venemaale tagasi minna, ei ole taotleja toonud välja ka ühtegi kolmandat riiki, kuhu ta võiks seaduslikult lahkuda. Seega on põhjendatud määrata sihtriigiks Venemaa. Arvestades, et Eestis elavad ajutise kaitse alusel taotleja Ukraina kodanikest tütar, õde ja õetütar ning taotleja saabus Eestisse Ukrainast seoses sõjaga ning tal ei ole Venemaal pereliikmeid ega muid sidemeid, tuleb sissesõidukeeld jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
4.Q.U esitas Tallinna Halduskohtule 15.05.2025 kaebuse tühistada PPA 20.04.2025 otsus nr 12410220019-1 ja kohustada PPA-d vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud kaebajat puudutavaid individuaalseid asjaolusid. Kaebaja on korduvalt ja erinevates olukordades nii eravestlustes kui ka Telegramis väljendanud kriitilist suhtumist Venemaa režiimi ja tegevusse Ukrainas, sh nimetanud Venemaa režiimi kuritegelikuks ja V. Putinit kurjategijaks. PPA järeldus, et Venemaa ametivõimud ei ole kaebaja vaadetest teadlikud, eirab tänapäevase infojälgimise võimalusi. Ulatuslik digitaalne jälgimine, andmete kogumine, tsensuur ja selektiivne repressioon Venemaal on tõendatud fakt. Venemaa algatatud sõja ja Venemaa armee kohta „valeinfo“ levitamise eest karistatakse mitme aasta pikkuse vangistusega. Kaebaja poolt enda nime all 3(10)
3-25-1442 Telegrami kanalites jagatud postitused, isegi kui need on hiljem kustutatud, võivad olla arhiveeritud ja identifitseeritavad ning tuua kaasa tema karistamise või vähemalt kinnipidamise ja väärkohtlemise. Piirikontrolli käigus on mobiilsete seadmete läbiotsimine tavapärane ning selleks kasutatakse tarkvara, mis võimaldab juurdepääsu sotsiaalmeedia kontodele ja salvestatud teabele. Venemaale naasmine on kaebajale ohtlik, sest tõenäoliselt hakataks teda poliitiliste vaadete tõttu taga kiusama. Ühtlasi rikuks see kaebaja põhiõigusi, sest ta on viibinud Venemaalt pikalt eemal ja tal puuduvad seal sotsiaalsed sidemed. PPA hinnang, et kaebaja ei ole võimudele piisavalt huvipakkuv, ei arvesta Venemaal toimuvate repressioonide meelevaldsust ja juhuslikkust. Paljudel juhtudel on üsna tühiste asjade eest aastatepikkuse vangistusega karistatud ka tavakodanikke. Tagakiusamise riski hindamisel ei tohi eeldada, et inimene peab olema silmapaistev või varasemalt repressioone kogenud isik. Samuti tuleb hinnata, kuidas kaebaja käituks pärast tagasipöördumist, ja arvestada võimalust, et tema poliitilised vaated saavad Venemaa ametivõimudele teatavaks hiljem. Tagasisaatmise keelamiseks piisab ka ebakindlast, kuid usutavast väärkohtlemise riskist. PPA ei ole vajaliku põhjalikkusega analüüsinud asjaolu, et Ukraina keeldus kaebajat XXXX riiki lubamast, kuigi tal on seal elamisluba ja perekondlikud sidemed.
5.PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsuses on õigesti järeldatud, et kaebaja ei ole sellise profiiliga isik, kelle suhtes on Venemaa võimudel kõrgendatud huvi ja kelle tegevust nad jälgivad. Kaebaja seisukoht, et Venemaa võimudel on olemas andmed tema postituste kohta, on oletuslik. Kuna kaebaja on pikka aega elanud Ukrainas, siis on põhjendatud järeldada, et ta ei ole olnud Venemaa võimude huviorbiidis ega satu tõenäoliselt ka tulevikus. Kuigi Venemaal võib olla karistatav igasugune riigivõimu kritiseerimisena käsitatav tegevus, ei ole kõigi režiimivastaste vaadetega isikute jälgimine ja karistamine Venemaa ametiasutustele ilmselgelt jõukohane. Rahvusvahelise kaitse andmise lävend ei ole nii madal, et pagulastena tunnustada kõiki Venemaa kodanikke, kellel on riigivõimule vastanduvad poliitilised vaated ja kelle tagakiusamist ei saa seetõttu välistada. Sellest, et Ukraina keeldus kaebajat riiki lubamast, ei saa järeldada kaebaja tagakiusamise ohtu Venemaal. Kuigi Venemaal koheldakse ukrainlasi või Ukraina kodanikke halvemini kui venelasi, ei ulatu see tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja soovimatus Venemaale minna on inimlikult mõistetav, kuid see ei saa olla aluseks, et tunnustada teda pagulasena. Lahkumisettekirjutus on õiguspärane.
6.Tallinna Halduskohus jättis 18.08.2025 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA otsuses esitatud põhjendustega ning pidamata vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Tagakiusamise ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Tagakiusamise ohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 15). Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Puudub vaidlus, et kaebaja on suure osa elust (ligi 30 aastat) elanud Ukrainas, kuid on Venemaa kodanik. Kaebaja on Eestis viibimise ajal taotlenud Venemaa saatkonnast passi väljastamist ja see anti talle ilma probleemideta. Venemaal viibis kaebaja viimati 20 aastat tagasi ja tal ei ole kunagi esinenud probleeme Venemaa võimudega (sh meelsuse pinnalt). Kaebaja kardab enda tagakiusamist eeskätt Telegrami suhtlusrakenduse kontol ja YouTube’s tehtud Ukraina sõja ja Venemaa võimude suhtes kriitiliste postituste tõttu, millest Venemaa võimud võivad teadlikuks saada nt piiriületusel kaebaja telefoni kontrollides. Lisaks on kaebaja ühe korra annetanud raha Ukraina toetamiseks. Kaebaja peab tagakiusamist 4(10)
3-25-1442 võimalikuks mh põhjusel, et ta on pikka aega elanud Ukrainas ja seejärel Euroopa Liidus (Eestis). PPA ei kahtle, et kaebaja omab Venemaa võimude ja Ukraina sõja vastaseid vaateid ning ta võib olla teinud internetis avalikke postitusi, mis kritiseerivad Venemaa režiimi. Siiski tuleb PPA-ga nõustuda, et ainuüksi sellest ei järeldu kaebaja tagakiusamise ohtu. Kohtupraktika kohaselt ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane karistada kõiki riigivõimu suhtes kriitilisi isikuid ning tagakiusamine poliitilistel põhjustel ohustab eelkõige inimesi, kes väljendavad võimukriitilist meelsust järjepidevalt või kelle kaudu võidakse soovida saata sõnumit teistele sarnases olukorras olevatele isikutele (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p-d 17 ja 19; 19.11.2024 otsus nr 3-23-1723, p-d 14–15; 16.04.2024 määrus nr 3-23-1231, p 13). Tagakiusamise järeldamiseks ei ole piisav, et tagakiusamist ei saa välistada (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 15). Kaebaja on oma Telegrami konto kustutanud enam kui aasta tagasi ning tehtud postitused ei ole säilinud ja nende sisu ei ole võimalik hinnata. Väidetavalt on kaebaja lisaks teinud postitusi YouTube’s, kuid ei ole neid PPA-le ega kohtule esitanud ning kaebaja möönis kohtuistungil, et neid ei pruugi olla võimalik enam leida. Juba pikemat aega tagasi tehtud ja nüüdseks kustutatud postitused, mis ei ole omanud mingit äratuntavat mõju avalikkusele ega ka pälvinud tähelepanu Venemaa võimude poolt, ei erista kaebajat tavalisest riigivõimu suhtes kriitilisest inimesest, kes võivad väljendada oma rahulolematust tuttavatele ja sõpradele. Kaebaja ei ole Venemaal tuntud arvamusliider, opositsionäär või teisitimõtleja. Ta ei ole osalenud Venemaal meeleavaldustel või rahutuste korraldamisel ning ei kuulu opositsioonilistesse erakondadesse ega rühmitustesse. Pelgalt kriitiliste sotsiaalmeediapostituste tõttu ei ole põhjendatud alust arvata, et kaebajat võiks ähvardada Venemaa riigivõimu poolne tagakiusamine. PPA võttis arvesse, et kaebaja on teinud võimukriitilisi postitusi Telegrami rakenduse kõrval ka muudel avalikel internetilehekülgedel, kuid järeldas, et need ei muuda hinnangut kaebaja tagakiusamise ohule. Kaebaja ei ole väitnud, et tema postitused YouTube’s oleksid põhimõtteliselt erinenud Telegrami kaudu tehtutest. Kui kaebaja ei suuda postitusi ise leida, siis pole ka alust arvata, et need oleksid Venemaa võimudele või üldsusele kergesti kättesaadavad (sh tehniliste vahendite abil). Pole mingit alust arvata, et Venemaa piirivalvel või julgeolekuorganitel oleks põhjust uurida kaebajat tavapärasest riiki saabujast põhjalikumalt või ta oleks kantud „musta nimekirja“. Kaebajale on väljastatud uus Venemaa pass, milles puuduvad Schengeni viisad või Euroopa Liidu piiriületustemplid. Isegi kui kaebaja peab piiriületuse käigus täitma ankeedi ja läbima küsitluse, ei kujuta see endast veel tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 22). Pole alust arvata, et kaebaja hakkaks oma seisukohti Venemaal väljendama senisest suuremas mahus või intensiivsemalt. Tagakiusamishirm tulenevalt 50 euro suurusest annetusest Ukraina relvajõudude toetuseks ei ole täiesti alusetu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 19), kuid ei ole põhjust arvata, et annetuse tegemine oleks saanud Venemaa võimudele teatavaks, sest annetus on tehtud kas Ukraina või Euroopa Liidu pangakontole. Varasem elamine Ukrainas või Euroopa Liidus ei ole samuti asjaolu, mille tõttu ohustaks isikut Venemaal tagakiusamine. Kaebajasse võidakse tema tausta tõttu suhtuda Venemaal halvemini kui teistesse Venemaa kodanikesse, kuid üksnes see ei anna alust järeldada, et kaebaja vajab rahvusvahelist kaitset (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2025 otsus nr 3-24-110, p 20; 22.09.2023 otsus nr 3-2356, p 18). Viited Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale ei kinnita vastupidist, sest ka nendest lahenditest tulenevalt peab välismaalane lõppastmes siiski ise suutma tõendada teda koduriigis ähvardavat ohtu (vt EIK 20.07.2010 otsus kohtuasjas nr 23505/09, N. vs. Rootsi, pd 52–53; 23.03.2016 otsus kohtuasjas nr 43611/11, F.G. vs. Rootsi, p 113). Kokkuvõttes on PPA õigesti järeldanud, et kaebaja puhul ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada rahvusvahelise kaitse vajadust teda Venemaal ähvardava tagakiusamise tõttu. Rahvusvahelise 5(10)
3-25-1442 kaitse andmise aluseks ei saa olla üksnes kaebaja soov elada Eestis ning tema siinsed isiklikud ja tööalased suhted. Kaebaja ei ole eraldi väitnud, et otsus oleks õigusvastane täiendava kaitse vajaduse puudumist või lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas osas. Kohus nõustub selles osas vastustaja poolt esitatuga. PPA on hinnanud kaebaja terviseseisundit ja võtnud otsuse tegemisel arvesse temal diagnoositud haigust, kuid leidis, et kaebaja terviseseisund ei takista tema Eestist lahkumist. Kaebaja ei ole väitnud, et tema terviseseisund oleks hiljem oluliselt muutunud. Pole tõendatud, et sellise haiguse puhul ei ole kaebajale Venemaal tagatud ravi. See, et kaebajal ei ole võimalik minna Ukrainasse, taotleda Ukraina kodakondsust ega ka loobuda Venemaa kodakondsusest, ei saa tõendada tema tagakiusukartuse põhjendatust. Kaebaja soovimatus lahkuda riiki, millega tal puudub sisuline side ja kus tal ei ela lähedasi, on mõistetav, kuid ei saa tingida vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu ja tema Eestisse naasmine ei ole seega takistatud, kui esineb või tekib õiguslik alus riiki sisenemiseks ja siin viibimiseks.
7.Tallinna Halduskohus kohaldas 25.08.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas PPA 20.04.2025 otsuse nr 12410220019-1 resolutsiooni p 2 (lahkumisettekirjutuse) täitmise kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Q.U palub 12.09.2025 apellatsioonkaebuses (täiendatud 13.10.2025) tühistada halduskohtu 18.08.2025 otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja on mitmel korral ja erinevates kontekstides väljendanud oma selgelt kriitilist suhtumist Venemaa riigivõimu tegevusse ning eriti sõjalisse agressiooni Ukrainas (sh on korduvalt ja otsekoheselt nimetanud Venemaa režiimi kuritegelikuks ja president V. Putinit kurjategijaks), kuid kohus ei ole seda arvesse võtnud. Halduskohus eeldas, et kaebaja peab täielikult tõendama tagakiusamise ohtu, kuid rahvusvahelise kaitse menetluses kehtib tõendamisstandard „põhjendatud alus karta“ ning kahtlused tuleb lahendada taotleja kasuks. Kohus ei järginud nõuet, et ebamäärasuse korral tuleb lähtuda kaebaja seisukohast. Kohus leidis, et kuivõrd postitused on kustutatud, siis ei ole need tõendatavad. Samas ei välistanud kohus, et Venemaa ametivõimudel on olemas tehnilised vahendid andmete taastamiseks. Hinnang, et tehniline võimekus on küll olemas, aga pole alust arvata, et seda kaebaja puhul rakendatakse, ei ole faktipõhine, vaid hüpoteetiline. Halduskohus on lisaks alahinnanud meelevaldsete süüdimõistmiste ja hirmutamispoliitika ulatust Venemaal. Rahvusvahelised raportid (nr Human Rights Watch, Amnesty) kinnitavad, et isegi väikesed ja varasemad avaldused võivad tuua kaasa repressioonid, kui võimud otsustavad kasutada isikut näidisjuhtumina. Kohus ei ole piisavalt hinnanud kaebaja individuaalset riski sattuda sedalaadi „näidiskaristuse“ ohvriks. Halduskohus möönis, et annetuste eest on isikuid Venemaal süüdi mõistetud, kuid oletas, et kaebaja annetus ei ole saanud Venemaa võimudele teatavaks. Rahvusvahelise kaitse andmiseks piisab, kui risk võib realiseeruda, ning seega ei ole vaja tõendada, et võimud on annetusest juba teadlikud. Kaebaja esitab tõendid, mis kinnitavad ametliku platvormi United24 kaudu tehtud annetusi. Need dokumendid väljendavad kaebaja positsiooni (s.o vaateid ja väärtusi) Venemaa kodanikuna, kes taunib sõjalist agressiooni Ukraina vastu ja toetab Ukraina rahvast. Kohus on lisaks väitnud, et pelgalt inimese seotus Ukrainaga ei too Venemaal kaasa tagakiusamist, kuid rahvusvaheliste allikate kohaselt Venemaa võimud kohtlevad Ukrainaga seotud isikuid sageli suurema kahtlusega. Kohus ei hinnanud piisavalt, kas see võiks kaebaja puhul suurendada üldist riskiprofiili, eriti koos tema poliitiliste avalduste ja annetustega ning arvestades, et küsitletakse kõiki piiriületajaid ja kontrollitakse 6(10)
3-25-1442 nende telefone. Kaebaja haigusega seonduvalt on kohus üksnes deklaratiivselt väitnud, et ravi on Venemaal kättesaadav, kuid EIK praktika kohaselt tuleb sellekohaseid asjaolusid analüüsida sisuliselt. Kuna kaebaja ei ole Venemaal elanud, siis on tõenäoline, et kohe talle ravi ei võimaldata. Kokkuvõttes ei ole halduskohus hinnanud riski kumulatiivselt, vaid hindas iga asjaolu (kriitilised postitused, annetused, pikaajaline viibimine Ukrainas ja Euroopa Liidus) eraldi. Samuti on halduskohus vaid korranud varasemat praktikat, jättes tegemata ajakohase riskihinnangu (HKMS § 158 lg 31) ning ei võtnud arvesse, et olukord Venemaal on viimasel aastal oluliselt halvenenud (sõjaaja tsensuur, repressioonide laienemine).
9.PPA palub 15.10.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning ei korda neid kõiki. See, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei tähenda, et kohus oleks teinud ebaõige lahendi. Kaebaja poolt Venemaa riigivõimu suhtes kriitilise meelsuse väljendamist on kohus käsitlenud otsuse p-des 14–21. Kohus ei ole nõudnud seda, et kaebaja peaks täielikult tõendama tagakiusamise ohtu, vaid viitas, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid enda tehtud postituste kohta. Kaebaja profiili ja temaga seotud asjaolusid arvestades oleks tema tagakiusamine Venemaal ebatõenäoline. Ainuüksi Venemaa ametiasutuste tehniline võimekus taastada mh pikemat aega tagasi kustutatud sõnumeid, ei tähenda, et seda kasutatakse valimatult ja süstemaatiliselt kõigi piiriületajate seadmete kontrollimiseks. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja annetuse tegemist, vaid järeldas õigesti, et pole alust arvata, et Venemaa võimud oleksid sellest teadlikud. Kaebaja tõendid kinnitavad, et ülekanded on tehtud Eesti pangakontolt Ukraina pangakontole. Kaebaja argumendid taanduvad üksnes oletustele. Annetuste tegemine ei ole rahvusvahelise kaitse andmise automaatseks aluseks. Rahvusvahelise kaitse andmiseks peab tagakiusamiseks esinema arvestatav võimalus, mitte ei piisa pelgalt oletusest, et risk võib realiseeruda. Kaebaja terviseseisund (neerukivi) ei ole sellist laadi, mis välistaks tema Venemaale väljasaatmise (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p 16). Individuaalset tagakiusamise ohtu ei saa tuletada üksnes päritoluriigis esinevate inimõiguste rikkumise näidetest, mida võib igapäevaselt lisanduda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Q.U apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Asjaolu, et otsuses on viidatud varasemale asjakohasele kohtupraktikale, ei tähenda, et kohus oleks vaadanud kaebuse läbi üksnes formaalselt. Halduskohus ei ole piirdunud pelgalt viidetega varasematele lahenditele, vaid hindas muu hulgas konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid.
11.VRKS § 4 lg-st 1 ja direktiivi 2011/95/EL1 art 2 punktist d tulenevalt eeldab pagulasena tunnustamine, et välismaalasel on põhjendatud alus karta päritoluriigis tagakiusamist. Sedalaadi tulevikuriski realiseerumise võimalusi hinnates rakendatakse üldjuhul „mõistliku tõenäosuse“ standardit, mis tähendab, et tagakiusamine ei pea olema kindel, väljaspool mõistlikku kahtlust või väga tõenäoline, kuid vajaliku tõenäosuse määr on siiski kõrgem kui lihtsalt juhuse või võimalikkuse puhul. See tähendab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamiseks ei pea tagakiusamise ohvriks sattumise võimalus olema täiesti välistatud (nt lähemalt Euroopa Liidu varjupaigaameti (EUAA) 2024. a juhend „Practical Guide on 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).
7(10)
3-25-1442 Evidence and Risk Assessment“, p 3.3.1, lk 109–111). Vaidlust ei ole selles, et Venemaal võidakse riigivõimust erineva poliitilise meelsuse ja „sõjalise erioperatsiooni“ vastaste vaadete väljendamise eest ning samuti Ukraina materiaalse toetamise eest isikuid kriminaalkorras süüdi mõista ja neid karistada pikaajalise vangistusega, mis oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 19 lg 1 p 1 ja lg 2 p 3 tähenduses. Samuti tuleb nõustuda, et poliitiliste repressioonide ohvriks langemine Venemaal on paljudel juhtudel ettearvamatu ja meelevaldne ning sisuliselt võib see tabada igaüht, mitte pelgalt tuntud opositsionääre või arvamusliidreid. N-ö tavainimeste süüdimõistmise puhul on olnud eeskätt tegu näidisprotsessidega, millega võimud on soovinud näiteks tõsta elanikkonna teadlikkust või saata hoiatava sõnumi mõnele inimgrupile.
12.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et kaebaja tagakiusamist tema Venemaa ametivõimude tegevuse ja Ukraina-vastase sõjalise agressiooni suhtes kriitiliste avalduste tõttu ei saa pidada mõistlikult tõenäoliseks, kuivõrd selliste avalduste tegemisest ei leidu mingeid tõendeid, mis võiksid Venemaa võimudele anda alust teha järeldusi kaebaja poliitilise meelsuse kohta. Puudub vaidlus, et väidetavad postitused Telegramis olid tehtud rohkem kui aasta enne 22.10.2024 taotluse esitamist ja kaebaja oli taotluse esitamise ajaks enda Telegrami konto juba kustutanud. Samuti on kaebaja väidetavalt avaldanud meelsust YouTube’s, kuid neid videoid ei ole tagantjärele suutnud enam leida kaebaja ise ega ka mitte PPA. Kuigi ei ole kahtlust selles, et kaebajal on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised hoiakud ning V. Putini režiimi ja Venemaa sõjategevust Ukrainas hukka mõistvate postituste tegemist võib pidada iseenesest usutavaks, ei ole siiski põhjendatud alust järeldada, et kaebaja satuks Venemaale naastes tagakiusamise ohtu. Isegi kui Venemaa ametivõimudel on olemas tehniline võimekus taastada ka ammu kustutatud Telegrami postitusi (sh kustutatud kontodelt tehtud postitusi), mida ei saa välistada, arvestades, et meedias on korduvalt tõstatatud kahtlusi Telegrami asutaja Pavel Durovi võimalikest seostest Venemaa võimudega,2 eeldaks see ajendit selliseid andmeid uurida. Kindlasti ei ole tõenäoline, et selline võimekus saaks olla olemas igal piirivalveametnikul, olenemata sellest, et Venemaa piirivalveteenistus kuulub FSB koosseisu, sest vastasel korral oleks selle kohta sõltumatutest meediakanalitest leida rohkem kui pelgalt kahtlusi.3 Kuna kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et tema võimukriitilised vaated, mida ta on viimastel aastatel avaldanud vaid eraviisiliselt, oleksid saanud või võiksid olla saanud Venemaa ametivõimudele teatavaks, siis ei ole usutav, et piiriületuse käigus võidakse asuda tema tegevust põhjalikumalt uurima, sh otsima aastate taguseid postitusi sotsiaalmeedias. Kaebaja kartus, et teda võidakse Venemaal kriminaalkorras karistada n-ö hoiatava näitena, ei ole millegagi põhjendatud. Kuigi Venemaa kasutab justiitssüsteemi ulatuslikult poliitilise represseerimise vahendina4, pole siiski andmeid, et see toimuks täiesti suvaliselt. Venemaal toimuv ulatuslik jälgimine ei ole asjassepuutuv, sest kaebaja ei ole kodakondsusjärgses riigis viibinud juba üle 20 aasta.
13.Kuigi kaebaja ei esitanud esimese astme kohtumenetluses tõendeid Ukraina relvajõudude toetuseks tehtud annetuse kohta, ei kahelnud halduskohus iseenesest kaebaja väite õigsuses (vt halduskohtu otsuse p-d 9.1 ja 23), kuid leidis, et sellest ei saa tuletada tagakiusamise kartust, sest pole alust arvata, et annetuse tegemine oleks saanud Venemaa ametivõimudele teatavaks. Kaebaja on apellatsioonimenetluses 13.10.2025 esitanud tõendid, millest nähtuvalt on ta teinud Ukraina presidendi asutatud ametlikul rahakogumisplatvormil 2
Sellesisulisi kahtlusi ei ole siiski kinnitatud ning need ei pruugi olla põhjendatud, arvestades, et Venemaa võimud on pidanud vajalikuks teiste sõnumirakenduste kõrval osaliselt piirata mh Telegrami kättesaadavust ja survestavad inimesi kasutama riiklikult kontrollitavat sõnumirakendust Max. – Nt „How are wo supposed to communicate?“ – Meduza, 22.12.2025. 3 Nt A. Borodikhin, D. Frenkel „End-to-end suspicion. An iStories -OCCRP investigation raises serious doubts about Telegram’s Russia ties, but evidence remains elusive“ – Mediazona, 11.06.2025. 4 Vt EUAA 2025. a detsembri raport „The Russian Federation: Country Focus“, p 2.1, lk 21–22.
8(10)
3-25-1442 United24 kahel korral 50 euro suurused annetused: 08.07.2025 (dtl 207–208) ja 11.10.2025 (dtl 206). Ringkonnakohus võttis kaebaja esitatud uued tõendid 15.12.2025 istungil haldusasja toimiku juurde. Need täiendavad tõendid ei anna siiski alust kaebust rahuldada. Määravat tähtsust ei oma, kas annetusi on tehtud üks või kaks korda. Oluline on see, et mõlemal juhul on annetused tehtud Eesti krediidiasutuse väljastatud maksekaardiga ning raha saajaks on Ukraina pank. Seega ei ole põhjust arvata, et annetuste tegemine võiks olla või saada Venemaa ametivõimudele teada. Iseenesest kinnitab päritoluriigi teave, et Ukraina relvajõudude rahalise toetamise eest võidakse isikuid Venemaal karistada kriminaalkorras riigireetmise (vt Venemaa kriminaalkoodeksi5 § 275) süüdistuses ja seejuures ei ole oluline annetuse rahaline väärtus.6 Sellele vaatamata nõuaks kaebaja annetuste tegemise väljaselgitamine Venemaa ametivõimudel tõsise uurimishuvi olemasolu (nt kaebajalt kontoväljavõtete nõudmiseks), mida ei ole kaebaja profiili arvestades põhjust eeldada. Kuna kaebaja ei ole rohkem kui 20 aastat Venemaal elanud, siis ei saa välisriigi pangakonto omamine olla Venemaa ametivõimude jaoks kahtlust äratav. Lisaks tuleb märkida, et kuigi kahtlust ei ole kaebaja Ukraina-meelsuses, on kohtumenetluse ajal annetuste tegemine olnud ilmselt kantud eeskätt kohtuasja „tugevdamise“ eesmärgist, võttes arvesse, et Venemaa tungis Ukrainasse juba 24.02.2022, kuid annetused on tehtud 08.07.2025 ja 12.10.2025 (s.o vastavalt esimese ja teise kohtuastme menetluse käigus).
14.Kaebajat kui Venemaalt pikka aega eemal viibinud isikut võidakse piiriületusel allutada põhjalikumale kontrollile ja küsitlemisele, kuid tegemist ei ole sellise raskusega tagajärjega, mis kvalifitseeruks tagakiusamiseks VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebaja võiks oma senisest tegevusest tulenevalt olla nn mustas nimekirjas või muul viisil Venemaa ametivõimude huviorbiidis. PPA 20.04.2025 otsuses on lisaks asjakohaselt välja toodud, et kaebajal on olemas kehtiv Venemaa välispass, mis väljastati XX.XX.XXXX (kehtib kuni XX.XX.XXXX) ning milles puuduvad Schengeni viisad või piiriületustemplid, mis võiksid äratada tavalisest suuremat huvi. Isegi kui kaebaja peaks piiriületuse käigus vastama küsimustele mh suhtumisest Venemaa riigivõimu, „sõjalisse erioperatsiooni“ ja Ukrainasse, ei järeldu sellest, et teda ähvardaks tingimata Venemaal tagakiusamine. Päritoluriigi info kohaselt on poliitilise sisuga küsimustele vastamisest võimalik viisakalt keelduda ning kaebajal ei ole seetõttu tarvis valetada ega oma meelsust maha salata. Poliitilise meelsuse avalik väljendamine ei ole olnud kaebajale omane, mistõttu ei eelda vastamata jätmine, et kaebaja peaks muutma oma tavapärast käitumist. Piiriületuse käigus tehtavad kontrollid on olemuselt rutiinsed ning juhul, kui midagi muud kahtlustäratavat ei ilmne, lastakse inimesel minna ja talle ei kaasne mingeid negatiivseid tagajärgi. Asjaolu, et Venemaal võidakse Ukraina päritoluga või Ukrainas pikka aega elanud kodanikesse suhtuda halvemini kui vene rahvusest kodanikesse, ei ole iseenesest alus anda rahvusvahelist kaitset.
15.Kaebajale ei olnud alust anda ka täiendavat kaitset, sest kuigi ta on põgenenud Ukrainast sõja eest ja tal ei ole võimalik naasta Ukrainasse, on kaebajal Venemaa kodanikuna võimalik elada seaduslikult Venemaal, kus teda ei ähvarda tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti ei toimu Venemaa territooriumil sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kodakondsusjärgses riigis kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.
16.Kaebajale rahvusvahelise kaitse andmise ega talle lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise aluseks ei saanud olla ka tema terviseprobleemid. Ringkonnakohus võttis 15.12.2025 istungil haldusasja juurde täiendavad tõendid, mis kajastavad kaebaja terviseseisundit (dtl 5
13.06.1996 föderaalseadus nr 63-ФЗ – https://www.consultant.ru/document/cons_doc_LAW_10699/ Konkreetseid juhtumeid on kajastatud näiteks OVD-Info andmebaasis: https://repression.info/en/articles/275. Vt lisaks EUAA 2025. a detsembri raport „The Russian Federation: Country Focus“, p 2.5, lk 34–36. 6
9(10)
3-25-1442 192–197). Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on 02.01.2025 tuvastatud neerukivi. Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja, et kuigi ta pandi neerukivi purustamise järjekorda, ei ole seda protseduuri talle tehtud, kuna tal puudus ravikindlustus ja tal polnud võimalik selle eest ise tasuda. Samas märkis kaebaja, et on muutnud toimumisharjumusi ning neerukivi ei tekita talle igapäevaseid vaevusi. Tegemist ei ole sedalaadi terviseprobleemiga, mille puhul saaks olla mõistlikku kahtlust selles, et kohane ravi on vajaduse korral kättesaadav ka Venemaal. Vähemasti esmaabi on kaebajale tagatud sõltumata sellest, et ta ei ole pikka aega Venemaal elanud. Kaebajal on diagnoositud ka põlveliigese artroos, kuid puuduvad andmed, et see takistaks jätkuvalt tema liikumist. Esitatud 28.05.2025 epikriisist nähtuvalt on kaebajale määratud valuvaigistit ning soovitatud ortoosi ja rahulikku režiimi kaks nädalat.
17.Kokkuvõtlikult on täiesti mõistetav, et kaebaja ei soovi lahkuda Eestist, kus elavad kõik tema lähisugulased, ega soovi naasta Venemaale, kus ta ei ole aastakümneid elanud, kuid need asjaolud ei saa olla rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Samuti ei tingi rahvusvahelise kaitse andmist asjaolu, et kaebajal kui Venemaa kodanikul ei ole olnud võimalik naasta Ukrainasse. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks saaks olla üksnes see, kui kaebajal oleks põhjendatud alus karta Venemaale naasmisel tagakiusamist, kuid kaebajaga seotud asjaolude pinnalt ei ole selline tagajärg tõenäoline. Kuivõrd kaebaja ei ole nimetanud ühtegi teist riiki, kuhu ta võiks lahkuda, siis on PPA määranud sihtriigiks õigesti Venemaa kui kaebaja kodakondsusjärgse riigi (vt VSS § 17 lg 1 p 1). Sissesõidukeeld on jäetud VSS § 7 4 lg 4 alusel kohaldamata, mistõttu ei ole kaebajal pärast lahkumiskohustuse täitmist takistust taotleda muud õiguslikku alust Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks (vrd VSS § 27 lg-d 1–3).
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Q.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.08.2025 otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud andmeid muude ringkonnakohtu menetluses kantud kulude kohta. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna PPA ei ole esitanud andmeid apellatsiooniastmes kantud kulude kohta, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
20.Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), siis tuleb kaebaja identifitseerimise vältimiseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga ning jätta avaldamata otsuses halli taustavärviga tähistatud osad (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.