Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

3-23-1722 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-23-1722 Kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse sertifikaatide peatamise ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise faktiline alus on PPA-le teatavaks saanud teave kaebaja tegevuse kohta, mis on seadnud tema usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla. Kuna e-residendile võimaldatakse Eesti digitaalse dokumendiga ligipääs e-teenustele (nii avalikele kui eraõiguslikele, sh pankade e-teenustele), peab e-resident olema laitmatu tausta ning kõrge usaldusväärsusega isik. Kui Eesti riik pakub ebausaldusväärsele e-residendile hüvena ligipääsu e-teenustele, satub ohtu maailmas suhteliselt unikaalse e-residentsuse programmi maine ning selle kaudu Eesti riigi maine. Mainekahju põhjustab riigile tervikuna ka majanduslikku kahju, mis on oluliselt suurem, kui jääda ilma ühe e-residendi, sh kaebaja, toodetud maksutulust. Vaidlustatud otsusest nähtub nii uurimispõhimõtte järgimine kui kaalutlusõiguse teostamine. ITDS § 207 lg 3 p 4 ja lg 5 kohaselt märgitakse e-residendi isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise teates haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning ITDS § 20 6 lg-st 2 või 3 tulenev alus. Seega on seadusandja piiranud e-residendi digitaalse isikutunnistusega seotud haldusmenetluses otsuse põhjenduste avaldamise menetlusosalisele miinimumini. Ärakuulamisõigust HMS § 40 lg 1 ette nähtud ulatuses kaebajale ei tagatud, kuna järelevalve e-residentide tegevuse üle on eripärane menetlus võrreldes HMS-s reguleeritud haldusmenetluse üldpõhimõtetega.

3-23-1722 Vaidlustatud otsuse kohaselt on kahtlus kaebaja ja tema äritegevuse usaldusväärsuses. Isiku ja tema äritegevuse tulemusel võib kannatada saada Eesti riigi maine. Eesti riigi maine kahjustamine ei ole oma olemuselt kooskõlas e-residentsuse programmi eesmärgiga. Mainekahju Eesti riigile ei soodusta riigi majandust, teadust, haridust ega kultuuri, sõltumata e-residendiga seotud ettevõtete toodetud maksutulust. Mainekahju vältimise vajadus on oluline avalik huvi. Ei ole tõenäoline, et Eestisse soovitaks teha investeeringuid või alustada äritegevusega, kui sama võimaldab Eesti Vabariik mitteusaldusväärsetele isikutele, kelle äritegevuse kavatsused ei pruugi olla ausad. Võimalikku mainekahju seoses e-residentsuse programmiga on käsitlenud ka Riigikontroll oma 23.07.2020 kontrolliaruandes, milles leitakse, et e-residentsuse probleemid võivad Eesti mainele lüüa haava, mille ravimine on aeganõudev, ning kokkuvõttes võib saada kahjustada nii sisejulgeolek kui ka ärikliima (lk-d 1 ja 2). Võõrriigi kodanikule e-residendi isikutunnistuse väljastamine toob kaasa kohustusi ka dokumendi väljastanud riigile, kuna see annab võimaluse kasutada riigi loodud identiteeti ning võimaldab kasutada Eesti loodud e-teenuseid, sh osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast (vt ka 699 SE seletuskiri, lk 2). Kuna Eesti riik annab e-residendi isikutunnistuse selle taotlejale heauskseks kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks, on oluline välistada selle andmine isikutele, kelle puhul on PPA-l põhjus eeldada, et ta ei täida ITDS § 20 5 lg-s 2 sätestatud eesmärke. Tegemist on prognoosotsusega, kus e-residentsuse eesmärkide täitmata jätmine või kahjustumine ei pea olema aset leidnud, vaid olemasoleva info pinnalt ei saa seda välistada. Seetõttu oli piisav PPA sedastus, et isiku äritegevus ei pruugi olla usaldusväärne. Kohus on tutvunud vaidlusaluse haldusakti tervikversiooni ja selgitustega. Kaebajale avalikustatud haldusakti versioon ja kaebaja eest varjatav teave terviktekstis on omavahel kooskõlas. Terviktekstis toodud ja kaebaja eest varjatud teave kinnitab, et kaebaja ei ole usaldusväärne ning kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmine ei ole kooskõlas e-residentsuse programmi eesmärgiga, sh võib see kahjustada Eesti mainet. Rohkem ei ole võimalik teabe varjamise eesmärki kahjustamata kaebajale kohtuotsuses haldusakti tervikversiooni sisu avaldada. Vastustaja on haldusaktis leidnud, et vaatamata sellele, et kaebajaga seotud äriühingute osas ei ole tuvastatud puuduseid, peab vastustaja isiku osas teatavaks saanud kahtlusi piisavalt tõsiseks, et olla seisukohal, et isikule ei ole antud asjaoludest tulenevalt võimalik jätkuvalt võimaldada e-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega. E-residentsusest keeldumine ei takista kaebajal äritegevuse jätkamist. Viibides väljaspool Eestit peab välismaalane arvestama sellega, et tema äritegevuse korraldamine on keerukam ning võib nõuda vaatamata digitaalsetele lahendustele kohapeal viibimist. Äriregistri kohaselt on kõigil kolmel äriühingul olemas ka teine juhatuse liige. E-residentsus teeb küll asjaajamise mugavamaks, kuid äritegevusega seotud asjaajamist on võimalik korraldada ka muul moel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-23-1722 Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud HMS §-i 54 ja § 56 lg-t 2. Olukorras, kus PPA-le laekus teave kaebaja tegevuse kohta, mis seadis kaebaja usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla, ei saa peatada kaebaja e-residendi isikutunnistuse sertifikaate tuginedes ITDS § 20 6 lg-le 5 koosmõjus § 206 lg 3 p-ga 2. ITDS § 20 6 lg 3 p 2 käsitleb üksnes e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärke, mitte isiku usaldusväärsust. Kaebaja taotles ja kasutas e-residendi digitaalset isikutunnistust Eesti Vabariigis tegutsevate osaühingute juhtimiseks ning osaniku kohustuste täitmiseks ja õiguste realiseerimiseks. C OÜ, X OÜ ja F OÜ on kaebaja juhtimise ajal soodustanud Eesti majandust läbi riiklike ja tööjõumaksude. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas kahjustaks kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamine või võimalik väärkasutamine Eesti Vabariigi mainet, seda eriti olukorras, kus tegelikult on kaebajal võimalik ka edaspidi tegeleda äritegevusega, kuigi ilma e-residendi isikutunnistuseta. Tegelikkuses ei ole selge, mida ja kuidas üritatakse kaitsta kaebaja eresidendi isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisega. Kaebaja e-residendi isikutunnistuse sertifikaatide peatamine ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine on ebaproportsionaalne. Vastutaja on rikkunud HMS § 40 lg-t 1, sest jättis kaebaja haldusmenetlusse kaasamata ega andnud võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. PPA ja halduskohtu otsused ei ole läbipaistvad, sest on suures osas rajatud kaebaja eest varjatud teabele. Eriseadusega ei ole ette nähtud haldusorgani õigust minna vastuollu HMS § 56 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1722 või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele. Seega näevad ITDS § 207 lg-d 3–32 ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS § 37 lg 2). Viidatud erand laieneb ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega. ITDS ei näe ette erisusi kehtetuks tunnistamise otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57 sätestatust. Seevastu tuleneb ITDS § 207 lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte kehtetuks tunnistamise otsus, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55 lg-s 4 märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning kajastama ITDS § 206 lg-s 2 või 3 nimetatud õiguslikku alust). Eeltoodu ei välista isikule otsuse tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus ITDS § 207 lg 3 alusel piirata tema juurdepääsu asjassepuutuvatele dokumentidele. Nii e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse kui vaideotsuse (ITDS § 207 lg 5) vormistamise erisus on vajalik selleks, et tagada ITDS § 207 lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine (vt Riigikogu XII koosseisu 699 SE seletuskiri, lk 9–10; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2025 otsus asjas nr 3-23-26, p 11; 31.10.2025 otsus asjas nr 3-23-867, p 10). Halduskohus on põhjendatult viidanud, et viidatud normide koosmõjust tuleneb kogumis, et isikut haldusmenetlusse ei kaasata, sh tal võib puududa võimalus tutvuda toimikuga, kui selleks on oluline avalik huvi, ning seega puudub tal ka sisuline võimalus avaldada eelnevalt arvamust ehk olla ära kuulatud. Kuivõrd isikule avaldatakse üksnes õiguslik alus, ei ole isikul sellises olukorras võimalik ka oma ärakuulamisõigust sisuliselt teostada (vrd ITDS § 207 lg 31 p 4).

3-23-1722 Nimetatud asjaolu aga ei välistanud vaidlustatud otsuse tegemist. Seadusandja on loonud eresidendi programmiga välisriigi kodanikule hüve. Põhiseadus sellise hüve loomist ei nõua ja kaebajal on õigus üksnes sellele, et selle hüve kaotamisel järgitaks ITDS-i sätteid. Samuti ei välista keeldumine kaebajal teisel viisil äritegevuse jätkamist. Välismaalasel, kes ei viibi Eestis, ei ole õigust ega ootust sellele, et ta peaks saama välisriigist Eesti Vabariigis ettevõtlusega tegeleda (vt põhiseaduse § 9 lg 1 ja § 31 II lause; Riigikohtu 22.01.2025 otsus nr 5-24-28, p-d 63 ja 64). Seega ei oma välismaalase huvi tegeleda välisriigist Eestis ettevõtlusega sellist kaalu, mida tuleks pidada oluliseks. Muid huve, mida PPA oleks pidanud kaaluma, ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul vastab PPA tegevus seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks Eestis e-residendi digitaalse isikutunnistuse abil ettevõtlusega tegeleda. Kaebajale pole põhiseadusega, seadusega ega PPA praktika alusel tekitatud õiguspärast ootust sellele, et ta saaks tingimusteta jätkata Eestis ettevõtlusega tegelemist.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.