Keskkonnaõigus

3-25-4591 Kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja põhikirjaliseks eesmärgiks ei ole keskkonnakaitse. Kaebaja põhikirja p 1 sätestab: „Terve Eesti Koostöökoda MTÜ, asub Eestis [---], eesmärgiga koondada sarnaselt mõtlevaid inimesi ehk inimesi, kes seisavad põhiõiguste ja isikuvabaduste eest, tehes seda kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega“. Muid eesmärke kaebaja põhikirjas nimetatud pole. Eesmärgist koondada inimesi, kes seisavad põhiõiguste ja isikuvabaduste eest, saab tuletada eesmärgi kaitsta inimeste põhiõigusi ja isikuvabadusi. Sellest ei ole aga võimalik tuletada eesmärki kaitsta muid põhiseadusega kaitstavaid väärtusi, sh maapõueressursse ja looduskeskkonda (vt põhiseaduse §-d 5 ja 53). Riigikohus on selgitanud, et kuigi keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg-st 2 tuleneb keskkonnaorganisatsiooni (KKO) õigus kohtusse pöörduda, seab säte KKO kaebeõigusele ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga, peab nendega seonduma ka KKO kaebuse alus (Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1472, p 17). Praegusel juhul see nii ei ole. Kaebuse väited, mis puudutavad vaidlustatud otsuse materiaalset õiguspärasust, piirduvad ulukite liikumisteede säilitamise, samuti nahkhiirte ja kahelehise käokeele kaitse tagamise vajadusega. Nendel argumentidel ei ole seost inimeste põhiõiguste (nt õigus tervise kaitsele või eraelu puutumatusele) kaitsega. Vaidlustatud otsuse formaalne õigusvastasus tuleneb kaebaja hinnangul sellest, et menetluse algatamise kohta jäeti avaldamata teade kohalikus ajalehes (KeÜS § 47 lg-d 1 ja 2). Ka leiab kaebaja, et KeA jättis ekslikult algatamata keskkonnamõju hindamise (KMH). KMH tegemise ja teate avaldamise vajadust põhjendab kaebaja põhjavee ja elurikkuse kaitse eesmärgil esitatud argumentidega, mis ei seondu kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega. KeA leiab õigesti, et väide, et kaevandamisega seondub oluline avalik huvi, kuna kaevandus teenindab Rail Balticu ehitamist, pole asjakohane. KeÜS § 47 lg 2 teise lause kontekstis tuleb hinnata avalikku huvi, mis seondub kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnahäiringu või keskkonnariskiga. Seoses kohalikus ajalehes kaevandamisloa menetluse kohta teate avaldamise vajadusega väidab kaebaja paljasõnaliselt, et kaevandamine mõjutab kohalike elanike igapäevaelu. Ühtki seda väidet põhjendavat argumenti pole esitatud. Kaebuse põhjendused piirduvad elurikkuse kaitseks esitatutega. Eeltoodu põhjal ei anna alust kaebeõigust tunnustada ka kaebuse argumendid, mis puudutavad avalikkuse kaasamise võimalikku õigusvastasust. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et tema liikmed elavad Kohila vallas. Isegi kui see nii on, ei saa kaebaja kaitsta kolmandate isikute, sh oma liikmete subjektiivseid õigusi (vt HKMS § 44 lg 2). KKO kaebeõigus on ette nähtud avalike huvide kaitseks. Kui kaevandamisluba rikub kaebaja liikmete subjektiivseid õigusi, oli neil võimalik luba ise vaidlustada. Liiati ei saaks ulukite liikumisteede ja kaitsealuste liikide kaitse abil kaitsta konkreetsete piirkonnas elavate inimeste subjektiivseid õigusi. Kohtunõudele esitatud vastuses toodud väide, et kaevandamine mõjutab kaebaja liikmete põhiõigusi müra ja tolmu leviku tõttu, on otsitud, paljasõnaline ning konkreetsete olude ja asjaoludega seostamata. Riigikohus leidis asjas nr 3-21-1360, et KeÜS § 31 lg 2 kohaselt peetakse keskkonnakaitse edendamiseks ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil. Sellest tuleb järeldada, et KeÜS kohaselt ei loeta KKO-ks üksnes selliseid ühendusi, kes n-ö kaitsevad loodust tema enda pärast, vaid ka ühendusi, kelle sihiks on inimeste elukeskkonna parandamine keskkonnakaitse abil. Sellistel eesmärkidel võivad muu hulgas tegutseda kohaliku kogukonna huve esindavad ühingud, kes soovivad parandada piirkonna elukvaliteeti (p 15). Isegi kui tunnustada kaebaja põhikirjalise eesmärgina ka kohalike elanike põhiõiguste kaitset, ei nähtu kaebusest põhjendusi, millest saaks järeldada, et kaevandamine praegusel 2(4)

3-25-4591 juhul selliseid õigusi rikuks. Seega ei anna Riigikohtu kõnealune seisukoht alust tunnustada praegusel juhul kaebaja kaebeõigust. Kohus leiab siiski, et kaebaja põhikirjaline eesmärk on liiga avaralt sõnastatud selleks, et tunnustada sarnaselt Riigikohtu lahendis nimetatud linnaosaseltsiga kaebaja tegevuse eesmärgina konkreetse piirkonna kogukonna elukeskkonna hoidmist. KKO kaebeõigust puudutavaid õigusnorme ei tohi küll tõlgendada kitsendavalt, kuid see ei tähenda, et kaebaja kaebeõigust tuleks praegusel juhul tunnustada. Kaebaja põhikirjalised eesmärgid ei vasta nõuetele, mida KeÜS § 31 kaebeõiguse tunnustamiseks ette näeb, ega lange kokku kaebuse alusega. See, et KeA tunnustas kaebaja õigust esitada korralduse peale vaie, ei piira kohtu õigust hinnata kaebaja kaebeõigust kohtumenetluse raames (HKMS § 4 lg 4).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon.

3(4)

3-25-4591 tehes seda kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, on väga avara sõnastusega. Kaebaja põhikirja lugedes ei anna miski tunnistust sellest, et loodud MTÜ eesmärgiks on kaitsta keskkonda. Sisuliselt nähtub kaebaja põhikirjast eesmärk asutada inimeste vabaduste (inimõiguste) kaitsega tegelev ühing. Laiemas mõttes võivad põhiseadusega kooskõlas olevad põhiõigused ja isikuvabadused omada suuremal või vähemal määral puutumust ka keskkonnaga. Kuid see kaugeks jääv seos ei ole piisav, et lugeda kaebaja KKO-ks, mis on selle liikmete poolt asutanud keskkonnakaitse eesmärgil. KeÜS §-de 30 ja 31 aluseks oleva Århusi konventsiooni kohaselt peetakse KKO-sid osaks asjast huvitatud üldsusest, keda tuleb riigil intensiivsemalt kaasata keskkonnaotsuste tegemisse. Selliseid täiendavaid menetluslikke õigusi on Århusi konventsiooni ja KeÜS mõtte kohaselt põhjendatud anda mitte igale inimeste vabaduste kaitsega tegelevale organisatsioonile, vaid justnimelt keskkonna kaitsmisega tegelevale ühendusele. Eesti riigisisene õigus nõuab seejuures kooskõlas Århusi konventsiooniga, et asjaomane KKO peab oma keskkonnakaitselise huvi deklareerima selgelt ning kirjalikult (MTÜ-d ja sihtasutused põhikirjas ning juriidiliseks isikuks mitteolevad muud ühendused liikmete kirjalikus kokkuleppes, KeÜS § 31 lg 1). Seega ei ole keskkonnakaitselise eesmärgi äramärkimise nõude näol tegemist pelgalt formaalsusega. Seadus nõuab keskkonnakaitselise eesmärgi kajastamist MTÜ põhikirjas ja ei piisa sellekohase tahte manifesteerimisest muul viisil, sh kaebaja veebilehel Terve Eesti Koostöökoda MTÜ – Toeta meie tegevust! lausega „Meie missiooniks on kaitsta Eesti elanikke õigusi, sh loomariigi ja eluslooduse omi“.

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.