Eesti Keskkonnateenused AS-i kaebus tühistada Keskkonnaameti 05.06.2024 korraldus nr DM-117332-59 ja kohustada Keskkonnaametit vaatama Eesti Keskkonnateenused AS-i keskkonnaloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja Eesti Keskkonnateenused AS, esindajad v.adv Helena Noot ja v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad Merle LiivrandSieger ja Evelyn Jallai Kaasatud haldusorgan – Viljandi Linnavalitsus, esindaja linnasekretär Ene Rink
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.04.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta vastu võtmata Viljandi Linnavalitsuse 25.08.2026 ringkonnakohtule esitatud tõendid.
Jätta Tallinna Halduskohtu 30.04.2025 otsus muutmata osas, millega kohus rahuldas kaebuse.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.04.2025 otsus osas, millega kohus mõistis kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulu 4000 eurot ületavas osas. Jätta 4000 eurot ületavas osas kaebaja menetluskulu esimese kohtuastmes tema enda kanda.
Mõista Keskkonnaametilt välja Eesti Keskkonnateenused AS (rg-k 10277820) kasuks 2000 eurot teise kohtuastme menetluskulu katteks. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulu teises kohtuastmes nende endi kanda.
3-24-1987 Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Keskkonnateenused AS (edaspidi EKT) esitas 01.10.2021 Keskkonnaametile jäätmete käitlemiseks Viljandis Musta tee 9 kinnistul keskkonnaloa taotluse nr T-KL/1009475-2, mida muutis 28.04.2022. Taotluse kohaselt ei soovi EKT püstitada kinnistule uusi hooneid, ta soovib jäätmeid käidelda siseruumides, peamiselt on vaja sorteerida plast- ja paberpakendeid.
2.Keskkonnaamet keeldus 21.07.2022 korraldusega nr DM-117332-40 EKT 28.04.2022 taotluse alusel keskkonnaloa väljastamisest. Keskkonnaamet leidis Viljandi Linnavalitsuse seisukohale tuginedes, et Musta tee 9 kohta kehtivad planeeringud ei võimalda seal käidelda jäätmeid. Kaebaja soovitud tegevus eeldab uue detailplaneeringu kehtestamist.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.09.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1768 EKT kaebuse, tühistas Keskkonnaameti 21.07.2022 korralduse ja kohustas Keskkonnaametit vaatama taotluse uuesti läbi. Halduskohus leidis, et vastustaja ei olnud seotud Viljandi linna seisukohaga uue detailplaneeringu vajalikkuse kohta ja pidi selle asjaolu ise kindlaks tegema. Halduskohus tegi kindlaks, et Musta tee 9 kinnistul jäätmete käitlemine kaebaja taotluses näidatud viisil on kooskõlas alal kehtiva 2003. a detailplaneeringuga (edaspidi DP) ja 2010. a üldplaneeringuga (edaspidi ÜP). Kaebaja saab DP alusel kasutada oma kinnistut kuni 100% ulatuses tööstusmaa otstarbel. Tootmismaa sihtotstarbega maad võib kasutada jäätmete käitlemiseks, välja arvatud jäätmehoidla, st prügila tarbeks. DP võimaldab kaebaja soovitud tegevusi teostada ja järelikult puudus vastustajal õigus loataotlust rahuldamata jätta. Vastustaja kohtuotsust ei vaidlustanud ja kohtuotsus jõustus 21.10.2023.
4.Keskkonnaamet pöördus 15.03.2024 Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi (edaspidi REM) poole seisukoha küsimiseks selle kohta, kas Viljandi Linnavalitsuse tõlgendus DP-s määratud sihtotstarbe kohta on kooskõlas maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 lg 3 p-ga 5 ja planeerimisseaduse (PlanS) § 126 lg-ga 5. REM esitas seisukohad 17.04.2024 kirjas.
5.EKT esitas 02.05.2024 Keskkonnaametile taotluse lahendada tema loataotlus võimalikult kiiresti kooskõlas jõustunud kohtuotsusega. EKT rõhutas, et vastustajale on kohustuslik mitte üksnes kohtuotsuse resolutsioon, vaid ka kohtuotsuses toodud õiguslikud seisukohad ning suunised.
6.Keskkonnaamet keeldus 05.06.2024 korraldusega nr DM-117332-59 uuesti kaebajale keskkonnaloa andmisest Musta tee 9 kinnistul jäätmete käitlemiseks. Korralduses on märgitud, et loa andmisest tuleb keelduda keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 52 lg 1 p 4 alusel, kuna keskkonnaloa andmine oleks vastuolus KeÜS §-ga 2(8)
3-24-1987
55.Tuginedes Viljandi Linnavalitsuse ja REM-i seisukohtadele, leidis Keskkonnaamet, et jäätmete käitlemine Musta tee 9 kinnistul EKT 28.04.2022 taotluses näidatud viisil ei ole kooskõlas DP-ga ega ÜP-ga. Keskkonnaamet märkis, et võtab uuendatud menetluses REM-i 17.04.2024 selgitusele tuginedes 20.09.2023 kohtuotsusest erineva seisukoha, arvestades et kohus lähtus otsuse tegemisel sel hetkel teada olevatest asjaoludest. Keskkonnaamet lähtub kohtuotsuse täitmisel kohtuotsuse resolutsioonist, mitte põhjendustest. REM-i valitsemisalas on ruumilise planeerimise korraldamine riiklikul tasandil, samuti planeerimisvaldkonda reguleerivate õigusaktide kohta selgituste andmine. Keskkonnaamet arvestab pädeva asutuse antud selgitusega, et alus katastriüksusele sihtotstarbe määramiseks tuleneb DP-s määratud krundi kasutamise sihtotstarbest, mitte vastupidi.
7.Eesti Keskkonnateenused AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 05.06.2024 korralduse nr DM-117332-59 tühistamiseks.
8.Keskkonnaamet ning arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Viljandi Linnavalitsus palusid jätta kaebus rahuldamata.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.2025 otsusega kaebuse, tühistas Keskkonnaameti 05.06.2024 korralduse nr DM-117332-59 ning kohustas Keskkonnaametit vaatama 28.04.2022 keskkonnaloa taotluse viivitamata uuesti läbi, arvestades siinses asjas tehtud kohtuotsuse ning Tallinna Halduskohtu 20.09.2023 otsuse haldusasjas nr 3-22-1768 põhjendusi. Samuti mõistis kohus Keskkonnaametilt EKT kasuks välja menetluskulu katteks 5445,50 eurot. Haldusorgan on kaebaja sama keskkonnaloa taotluse kohta tehtud jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi eirates andnud välja õigusvastase haldusakti. Seda lubades kaotaks halduskohtumenetlus oma eesmärgi. Kui kohus on teinud haldusorganile kohustuse vaadata taotlus uuesti läbi, ei saa haldusorgan kohtuotsuse põhjendusi valikuliselt kohaldada, vaid järgimiseks kohustuslikud on kõik kohtuotsuse põhjendavas osas tehtud järeldused. Taotluse, mille rahuldamisest vastustaja keeldus, esitas kaebaja 01.10.2021 ning muutis seda 28.04.2022. Vahepeal kaebaja taotlust muutnud ei ole. Järelikult ei ole taotluse tingimustes võrreldes Tallinna Halduskohtu 20.09.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1768 mingeid muutusi. Samuti ei ole ilmnenud asjas uusi faktilisi asjaolusid ega muudetud planeeringuid, muutunud ei ole asjassepuutuvad õigusaktid ega kohtupraktika. Keskkonnaamet ei saa otsustamisel lähtuda kaalutlusest, kas jäätmekäitlus Musta tee 9 kinnistul oleks Viljandi linna seisukohalt vajalik. Keskkonnaamet saab loast keelduda üksnes seaduslikel alustel, seejuures ei ole Viljandi linna seisukoht neile siduv (KeÜS § 43). Haldusorgan on pädev tõlgendama õigust selleks, et teha õiguspärane otsus. Kohalik omavalitsus ei ole ainupädev tõlgendama oma planeeringuid. Siinsel juhul lasus vastutus ÜP ja DP õiguspärase tõlgenduse eest Keskkonnaametil. Seda enam ei saanud Keskkonnaamet sellele asjaolule tugineda olukorras, kus kohtuotsusega tuvastati, et Viljandi linna seisukoht uue detailplaneeringu vajadusest oli väär. Keskkonnaamet pöördus REM-i poole tõlgenduse saamiseks, kuid asjaolu, et samas küsimuses on samade poolte vahel läbitud juba kohtuvaidlus ja jõustunud kohtuotsus, Keskkonnaamet ei maininud. REM-i vastuses sisalduv õiguslik käsitus sellest, kas DP võimaldab jäätmekäitlust tootmismaal, erines haldusasjas nr 3-22-1768 tehtud kohtuotsuse seisukohtadest. Ministeeriumilt õiguse tõlgendamise küsimuses arvamuse saamine ei ole uus asjaolu, mis oleks saanud muuta jõustunud kohtuotsuse järeldusi kehtetuks. Vastustaja ei saa pärast kohtuotsuse edasi kaebamata jätmist avada uuesti arutelu selle otsuse õigusliku käsituse paikapidavuse üle. Ta oleks saanud küsida ja esitada REM-i seisukoha varasemas
3(8)
3-24-1987 kohtumenetluses, mh apellatsioonimenetluses. Jättes kohtuotsuse edasi kaebamata, möönis Keskkonnaamet edaspidist seotust kohtuotsuses tuvastatuga. Kui kohtuotsus jõustus, muutus see vastustajale kaebaja taotluse lahendamisel kohustuslikuks ning see oli nii isegi juhul, kui hiljem ilmnes teistsuguseid õiguslikke käsitusi. Riigikohus on 27.05.2015 otsuse nr 3-3-1-14-15 p-s 27 selgitanud: „HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. See säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga. Kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. /---/ Olukorras, kus kõrgema astme kohtu seisukohad on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule (HKMS § 233 lg 1), ei näe kolleegium põhjust, miks peaks haldusorganil olema lubatud kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel ignoreerida. Vastasel juhul võiks haldusorgan korduvalt teha samu kaalumisvigu. See tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise ning võiks lõppkokkuvõttes viia PS § 15 lg 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseni.“ Eeltoodud põhimõtet on Riigikohus kinnitanud 18.03.2019 otsuses nr 3-14-52793, p 37. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2024 otsuses haldusasjas 3-23-646 viidanud eeltoodud seisukohtadele ning rõhutanud haldusorgani kohustust järgida mitte üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, vaid ka selle põhjendusi, vältimaks hilisemaid kaalumisvigu. Kuigi Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus riigis ühtset kohtupraktikat tervikuna. Seega on Riigikohtu seisukoht HKMS § 177 lg 1 tõlgendamise kohta vastustajale kohustuslik. Kohus tühistas asjas nr 3-22-1768 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 2 Keskkonnaameti 21.07.2022 korralduse ning kohustas vastustajat vaatama taotluse uuesti läbi. Keskkonnaamet kohtuotsust ei vaidlustanud, mistõttu olid temale taotluse uuel lahendamisel kohustuslikud ka kohtuotsuse põhjendavas osas esitatud õiguslikud seisukohad, mitte üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kohtuotsuses toodud õiguslike seisukohtade ja suuniste järgimisel ei saanud enam tõusetuda küsimust sellest, kas kõnealusel krundil jäätmekäitluse käivitamine on alal kehtiva ÜP ning DP-ga lubatud või mitte. Jõustunud kohtuotsuses asjas nr 3-22-1768 (p 17) on leitud, et jäätmete käitlemine Musta tee 9 kinnistul taotluses näidatud kujul on kooskõlas DP ja ÜP-ga ning planeeringutes näidatud katastriüksuse sihtotstarvet tööstusmaa tuleb sisustada tootmismaana MaaKatS § 181 lg 3 tähenduses. Halduskohus leidis, et vastustaja on ekslikult pidanud Viljandi linna seisukohta endale siduvaks. Peale selle andis kohus hinnangu sisuliselt, analüüsides keeldumise põhjusi. Kohus leidis asjas nr 3-22-1768 sarnaselt kaebajaga, et DP ega ÜP ei anna alust väiteks, et kaebaja keskkonnaloa taotluses märgitud tegevusteks kaebaja kinnistul oleks vajalik kehtestada uus detailplaneering. Kohus leidis, et MaaKatS § 181 lg 3 p 5 järgi saab tootmismaa sihtotstarbega maad kasutada jäätmete käitlemiseks, välja arvatud jäätmehoidla, st prügila tarbeks (vt MaaKatS § 18 1 lg 6). Järelikult on Musta tee 9 kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil DP-ga ja ÜP-ga kooskõlas. Kuna vastustaja andis korralduse, mis on jõustunud kohtuotsuse põhjendustega vastuolus, siis on korraldus vastuolus kehtiva õigusega (KeÜS § 52 lg 1 p 4, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54). Eeltoodud põhjustel ei analüüsi kohus REM-i seisukohta sisuliselt, kuna see on jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu menetluslikult asjassepuutumatu.
10.Keskkonnaamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.04.2025 otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata, alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus kohustas haldusasjas nr 3-22-1768 Keskkonnaametit taotlust uuesti läbi vaatama, kuid ei selgitanud, millises ulatuses on kohtuotsuse põhjendused siduvad. Otsuse põhjendused ei saa olla täitmiseks kohustuslikud, kui need ei sisaldu otsuse resolutsioonis ega ole antud siduva juhisena põhjendavas osas. Keskkonnaametil oli õigus küsida täiendavat teavet Viljandi Linnavalitsuselt ja REM-ilt ning võtta teavet kaalumisel arvesse, eeldusel et see ei ole vastuolus kohtulahendi resolutsioonis ega põhjendustes esitatud konkreetsete kohustustega. Kohus ületas kaebuse piire (HKMS § 157 lg 1, § 162 lg-d 1 ning § 177 lg-d 1 ja 3), tehes otsuse resolutsioonis ettekirjutuse, mis piirab vastustaja kaalutlusruumi viisil, mida seadus ei luba. HKMS ei näe ette võimalust asuda uues kohtumenetluses omal algatusel hindama varasema kohtuotsuse täitmise piisavust, kui seda ei ole konkreetselt taotletud kohustamiskaebusega või ei ole seda tehtud uue haldusakti peale esitatud kaebuse esemena. Halduskohus jättis kaebuse sisuliselt läbi vaatamata ning asus selle asemel lahendama Tallinna Halduskohtu 20.09.2023 otsuse haldusasjas nr 3-22-1768 täitmise küsimust. Halduskohus ei saa teha haldusorganile ettekirjutust viisil, mis de facto asendab uue haldusakti sisu. Samuti ei saa kohus piirata haldusorgani õigust koguda täiendavaid tõendeid, küsida täiendavat teavet või hinnata muutuvaid õiguslikke asjaolusid, kui seadus seda ei välista. Keskkonnaametil oli õigus teha otsus kaalutlusõiguse alusel, ta võis pöörduda REM-i poole, kelle valitsemisalas on ruumilise planeerimise korraldamine riiklikul tasandil, samuti planeerimisvaldkonda reguleerivate õigusaktide kohta selgituste andmine. Vastustaja lähtus taotluse uuel läbivaatamisel arusaamast, et halduskohus määras haldusasja nr 3-22-1768 otsuse resolutsioonis kindlaks otsuse täitmise tingimused (HKMS § 162 lg 3 ning § 177 lg 1). Kohus märkis tolles otsuses, et keskkonnaloa taotluse menetlus oli puudulik: Keskkonnaamet on jätnud täitmata uurimiskohustuse, asja sisuliselt kaalumata ning oma otsustuse põhjendamata, ja kohustas Keskkonnaametit taotlust uuesti läbi vaatama. Seega sai Keskkonnaamet asja uuel läbivaatamisel kasutada kaalutlusõigust ja pidi järgima uurimispõhimõtet. HKMS § 61 lg 4 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega, s.o teises asjas tehtud kohtulahend on teistes kohtuasjades käsitatav ühe dokumentaalse tõendi liigina. Praeguses asjas asus halduskohus teise kohtu tehtud otsust ümber hindama, välistades KeA kaalutlusõiguse (redutseerides selle nullini, justkui see tuleneks teise asja kohtuotsuse põhjendustest), kuigi selline välistus otsuses puudus. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab kohtulahendi täitmata jätmine kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist ja ainult selle eest saab trahvi määrata (RKHKm 29.05.2014, 3-3-1-11-14, p 9). Korraldus oleks õigusvastane HMS § 54 mõttes juhul, kui see rikuks kehtivat õigust. Kohtuotsuse resolutsioon võib olla haldusorgani suhtes siduv (HKMS § 177 lg 1), kuid otsuse põhjendused ei ole kehtiv õigus HMS § 54 tähenduses. Kohtuotsus ei ole õigustloov akt, vaid lahendab üksikjuhtumit. Halduskohus jättis põhjendamatult kaebaja menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda, kuna kaebaja menetluskulud 5445,50 eurot ei ole põhjendatud ega proportsionaalsed. Kaebaja kordas oma varasemaid seisukohti, seega võttis nende esitamine vähem aega.
11.Eesti Keskkonnateenused AS palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 177 lg 1, eriti sellega seonduvate Riigikohtu 18.03.2019 otsuse nr 3-14-52793 ning Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsuse nr 3-23-646 alusel on ilmne, et vastustajal tulnuks 28.04.2022 taotluse uuel läbivaatamisel juhinduda 20.09.2023 kohtuotsusest ning möönda, et jõustunud kohtuotsusest tulenev redutseerib oluliselt tema kaalutlusõigust. Vastustaja ei tohi HMS §-s 6 toodud uurimispõhimõtet sisustada viisil, mis välistab jõustunud 5(8)
3-24-1987 kohtuotsuse põhjendavas osas antud suunised. Vastustaja jättis täitmata 20.09.2023 kohtuotsuse, milles võeti lõplik seisukoht selle kohta, et 28.04.2022 taotluses märgitud tegevus on kooskõlas DP-ga ja ÜP-ga. REM-i tõlgendused seadusele ei olnud uueks asjaoluks. Vastustaja ei pöördunud REM-i poole asjaolude väljaselgitamiseks, vaid kohtuotsusest erineva õigusliku hinnangu saamiseks. Kohus ei ole ületanud kaebuse piire. Kaebaja tahe kohtusse pöördumisel oli suunatud sellele, et vastustaja järgiks kaebaja taotluse uuel lahendamisel 20.09.2023 kohtuotsuse põhjendusi. Kaebuse etteheide 05.06.2024 korralduse tühistamiseks seisneski selles, et vastustaja on teadvalt eiranud 20.09.2023 kohtuotsuse põhjendusi. Ka sõna viivitamatult kohtuotsuse resolutsioonis vastab kaebaja tegelikule tahtele. Kaebaja esitas taotluse keskkonnaloa saamiseks juba aastaid tagasi ja vastustaja otsib võimalusi keelduda taotluse rahuldamisest. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, miks ei olnud kaebaja menetluskulu suurus vajalik ja põhjendatud.
12.Viljandi Linnavalitsus palub apellatsioonkaebus rahuldada. Viljandi linn on otsustanud jäätmete liigiti kogumiseks rekonstrueerida Viljandi vallas Pärnu mnt 36 asuva jäätmejaama. Projektis osalevad ka maakonna teised kohalikud omavalitsused ja projekt on 15.05.2026 saanud SA-lt Keskkonnainvesteeringute Keskus rahastuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Viljandi Linnavalitsus esitas 25.08.2026 ringkonnakohtule Viljandi Linnavolikogu 29.01.2026 otsuse ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 15.05.2026 otsuse, mis puudutavad Viljandi linna plaani rekonstrueerida koos teiste omavalitsustega Viljandi vallas Pärnu mnt 36 asuv jäätmejaam. Kuna HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga, ei ole need tõendid asjakohased ja tuleb jätta toimikusse võtmata (HKMS § 62 lg 2).
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu osas, millega vastustaja vaidlustab kaebuse rahuldamist ja vaidlustatud korralduse tühistamist.
15.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KeÜS § 55 sätestas vaidlustatud korralduse ajal kehtinud redaktsioonis, et kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. Selle normi rakendamiseks peab vastustaja tegema haldusmenetluses kindlaks faktilise asjaolu, kas taotluses toodud asukohas kehtiv detailplaneering võimaldab soovitavat tegevust. Vastustaja kui menetlust korraldava haldusorgani pädevuses on kontrollida, kas loa andmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud tingimused on täidetud. Muu hulgas peab loa andja tuvastama täies ulatuses kõik asjasse puutuvad ning loa andmiseks vajalikud faktilised asjaolud, sisustama määratlemata õigusmõisted ja teostama talle seadusega antud kaalutlusõigust, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Otsustaja on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Keskkonnaamet vastutab menetluse ja selle tulemuse õiguspärasuse eest tervikuna, ka juhul, kui teine haldusorgan peab talle andma arvamuse. Seega ei olnud Keskkonnaamet seotud Viljandi Linnavalitsuse ega ühegi teise haldusorgani arvamusega, kuidas sisustada DPs ja ÜP-s sätestatud tingimusi. 6(8)
3-24-1987
16.HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. See säte ei piira kohtuotsuse kohustuslikkust üksnes otsuse resolutsiooniga. Kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes, sh tuvastatud asjaolud. Need on hõlmatud kaebuse alusega HKMS § 177 lg 1 mõttes. Haldusorganil ei ole lubatud ignoreerida kohtu seisukohti asja uuel läbivaatamisel. Vastasel juhul võiks haldusorgan korduvalt teha samu kaalumisvigu. See tooks kaasa juba lahendatud vaidluste kordumise ning võiks lõppkokkuvõttes viia põhiseaduse § 15 lg 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseni (vt Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15 (p 27) ja 18.03.2017 otsus nr 3-14-52793 (p 37). Riigikohtu nende lahenditega on vastuolus Keskkonnaameti seisukoht, et talle on siduvad üksnes kohtuotsuse resolutsioonis toodud suunised. Olukorras, kus haldusorgan vaatab sama haldusmenetluse jätkuna läbi taotlust, mille lahendamise kohta on jõustunud kohtuotsuses antud suunised, ei kohaldu HKMS § 61 lg 4, vaid HKMS § 177 lg 1.
17.Keskkonnaamet oli taotluse uuel läbivaatamisel seega seotud Tallinna Halduskohtu 20.09.2023 otsuses haldusasjas nr 3-22-1768 tuvastatud asjaoludega ja antud tõlgendustega. DP sisu tuvastamisel ei teosta haldusorgan kaalutlusõigust, vaid hindab tõendeid ning kohaldab õigust. Selle üle teostab halduskohus erinevalt kaalutlusotsustest täielikku kontrolli ning saab asendada haldusorgani tuvastused enda omadega. Vaidlustatud kohtuotsuses on õigesti leitud, et Keskkonnaamet on läinud vastuollu halduskohtu varasemas otsuses tuvastatud asjaolude ja asja uueks otsustamiseks antud suunistega. Kui vastustaja ei nõustunud halduskohtu 20.09.2023 otsuses tuvastatud asjaolude ja antud suunistega, siis oli tal võimalus esitada apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale, vajadusel vaidlustades üksnes selle põhjendusi (HKMS § 180 lg 1 teine lause).
18.Kuna haldusakti andmisel halduskohtu jõustunud otsuses tuvastatud asjaoludest ja antud tõlgendustest mittelähtumine on õigusvastane (HMS § 54), ei olnud kohtul praeguses asjas samuti võimalik halduskohtu eelmise otsuse põhjendustest kõrvale kalduda. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et halduskohus ei märkinud 20.09.2023 otsuse põhjendustes, et selles toodud suuniste järgimine on kohustuslik. Keskkonnaamet pidi teadma HKMS § 177 lg 1 sisu ja väljakujunenud kohtupraktikat selle sätte kohaldamisel.
19.Väär on vastustaja seisukoht, et halduskohus on alusetult asunud tegelema varasema kohtulahendi täitmise küsimusega HKMS § 248 tähenduses. Halduskohus ei ole määranud vastustajale trahvi kohtuotsuse täitmata jätmise eest, mistõttu on vastustaja viited sellele sättele ja seda kohaldavale Riigikohtu praktikale asjakohatud. Riigikohtu otsuses asjas nr 322-2368 (p 19) toodud seisukohad ei lükka ringkonnakohtu eeltoodud seisukohti ümber, vaid kinnitavad neid. Tolles asjas tegeles Riigikohus korduva kohustamiskaebuse temaatikaga, mis siinses asjas pole probleemiks. Ilmselgelt ei ole tühistamiskaebus Keskkonnaameti 05.06.2024 korralduse nr DM-117332-59 peale korduv kaebus. Riigikohtu seisukoht, et haldusorganil on võimalik asja uuesti otsustades arvestada ka muutunud või varem käsitlemata asjaolusid ja õigusnorme, ei ole vastuolus vaidlustatud halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega. Praegusel juhul ei olnud DP sisu haldusorgani poolt asja uue läbivaatamise ajaks muutunud ja uusi materiaalõiguse norme ei olnud kehtestatud. Nagu eespool juba selgitatud, ei ole ministeeriumi arvamus õigusnormi tõlgendamise kohta vastustajale siduv ega ole käsitatav muutunud asjaoluna ega õigusnormina, mis oleks õigustanud varasemas halduskohtu otsuses antud suunisest kõrvalekaldumist.
20.Halduskohus võis HKMS § 177 lg 1 ning § 246 lg 1 teise lause alusel sõnastada kohtuotsuse resolutsiooni selliselt, et Keskkonnaametit kohustatakse vaatama 28.04.2022 keskkonnaloa taotlus viivitamata uuesti läbi, arvestades siinses asjas tehtud kohtuotsuse ning 7(8)
3-24-1987 Tallinna Halduskohtu 20.09.2023 otsuse haldusasjas nr 3-22-1768 põhjendusi. Kohus ei ole määranud kohtuotsust viivitamata täidetavaks HKMS § 245 tähenduses. Otsuse resolutsioon tähendab, et asja uuel läbivaatamisel ei tohi esineda põhjendamatut viivitust ja kohtuotsuste seisukohad on järgimiseks kohustuslikud (v.a kui faktilised asjaolud või õigusnormid on muutunud, nagu on selgitatud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-14-15 p-s 30).
21.Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu 30.04.2025 otsus muutmata osas, mis puudutab kaebuse rahuldamist. Menetluskulud
22.Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud menetluskulu puudutavas osas. Vastustaja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et kaebaja esindajakulud ei olnud esimese astme kohtus täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud, olles osaliselt korduvad. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu välja mõistetud kaebaja esindajakulu 5425,50 eurot on ülemäärane, võrreldes vaidluse keerukuse ja mahuga. Kaebaja oli juba haldusmenetluses põhjendanud vastustajale, et halduskohtu eelmise otsuse suunised on asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Paljuski jäi vaidlus samasisuliseks ka halduskohtus. Ringkonnakohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud esindajakulud koos riigilõivuga olid 4000 eurot.
23.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1). Kuna apellatsiooniastmes tehakse otsus suuresti kaebaja kasuks, on tal õigus nõuda menetluskulu hüvitamist.
24.HKMS § 109 lg 1 kolmanda ja neljanda lause kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kooskõlas HKMS § 51 lg-ga 4 ja Riigikohtu praktikaga (3-21-459, p 32; 3-161267, p 27; 3-16-1616/14, p 17) menetleb ringkonnakohus kaebaja menetluskulu taotlust vaatamata sellele, et see esitati ühepäevase hilinemisega. Keskkonnaamet jõudis taotlusele vastata ning hilinemine ei toonud kaasa kohtu menetlustoimingute edasilükkumist.
25.Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsiooniastmes peetud vaidluse suhtelist lihtsust ja väikest mahukust tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2000 eurot esindajakulu katteks. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.