Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar 22. detsember 2025, Tartu 3-23-905
Haldusasi
X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
20.aprilli 2023. a ettekirjutuse nr 1052267091 osaliseks tühistamiseks, s.o sissesõidukeeldu puudutavas osas
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X.X. esindaja v.adv Nele Tammemäe Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Artjom Fedjajev
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 20. aprilli 2023. a ettekirjutus nr 1052267091 sissesõidukeeldu puudutavas osas.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks menetluskulude katteks välja kolm tuhat seitsesada nelikümmend viis (3745) eurot.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2026.
1.Kaebaja on Valgevene kodanik, kellele on väljastatud Poola elamisluba nr RR3130753 kehtivusega 27. juulini 2031.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tuvastas 18. aprillil 2023 riikliku järelevalve käigus, et kaebaja teostas Auvere õlitehase ehitusobjektil Auvere külas Narva-Jõesuu linnas Ida-Viru maakonnas ettevõtte Osaühing Tetaro Grupp kasuks töid, kuid tema lühiajaline töötamine ei olnud registreeritud välismaalaste seaduse (VMS) § 104 nõuete kohaselt.
3.PPA lõpetas 20. aprillil 2023 ennetähtaegselt kaebaja viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt. Viimane lubatud viibimispäev oli 20. aprill 2023. Samal päeval
tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1052267091 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 27. aprillil 2023, mis kuulus sundtäitmisele alates 28. aprillist 2023, ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse kohaselt viibib kaebaja alates 20. aprillist 2023 Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebaja selgitas, et ta viibis Eestis töötamise eesmärgiga ning tal puuduvad sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eesti Vabariigiga. Kaebaja ja tema perekond (abikaasa ja poeg) elavad Poolas. Abikaasa ja poeg on Valgevene kodanikud ja omavad Poola elamisloakaarte. Ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Esineb vajadus kohaldada kaebaja kui ebasoovitava välismaalase suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni alale 3 aastaks.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 20. aprilli 2023. a ettekirjutuse nr 1052267091 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kaebuse kohaselt on ettekirjutuses jäänud märkimata sissesõidukeelu faktilised ja õiguslikud asjaolud. PPA on kohaldanud 3-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale suvaõiguse alusel. Ettekirjutuse andmisel ei ole rakendatud kaalutlusõigust. Sissesõidukeelu kohaldamine on vastuolus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-ga 272. Kuivõrd kaebajal on Poola elamisluba, on kaebaja suhtes tulenevalt VSS §-st 27 2 koosmõjus VSS § 75 lg-ga 1 sissesõidukeelu kohaldamine välistatud.
5.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et arvestas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ütluste ja vastuväidetega. Kaebajal on vaatamata Poolas töötamiseks elamisloa omamisele jätkuvalt ka sissekirjutus Valgevenes ning ta on eelnevatel aastatel pikaajaliselt elanud Valgevenes. Sissesõidukeelu eesmärgiks on ennekõike ebasoovitava välismaalase Eestis viibimise vältimine ning sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel, mida antud juhul ei esinenud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Halduskohus jättis 11. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.
7.Halduskohus selgitas, et vastustaja lõpetas kaebaja Eestis viisavaba viibimise aja tuginedes VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja § 52 lg 2 p-le 3 ja leides, et oli alust arvata, et kaebaja väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Kaebaja lühiajaline töötamine ei olnud vastavalt VMS §-le 104 PPA-s registreeritud. Kaebajale määrati selle nõude rikkumise eest rahatrahv 800 eurot, mida kaebaja maakohtus edutult vaidlustas.
8.Vaidluse all on, kas olukorras, kus PPA kohustas kaebajat ettekirjutusega 7 päeva jooksul Eestist lahkuma, oli õiguspärane ja proportsionaalne kohaldada kaebaja suhtes 3aastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile. VSS § 7 lg-st 2 ning § 7 4 lg-test 3 ja 4 tuleneb haldusorganile välismaalasele sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel kaalumiskohustus.
9.Kaebaja on enne tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud ning ta sai esitada oma seisukohad (20. aprilli 2023. a küsitluse protokoll, dtl 106–108). Kaebaja selgitas, et tuli Eestisse tööle, muid sotsiaalseid ja majanduslikke sidemeid tal Eestiga ei ole ning tema perekond elab Poolas. Kaebaja ei olnud 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisega nõus, põhjendades seda sellega, et ta oli kindel, et ta võib Eestis töötada ning sissesõidukeelu kohaldamisel ei saaks ta näha oma perekonda.
10.Kaevatavast otsusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud mõne olulise asjaolu arvesse võtmata või kaalutlusotsuse tegemisel mõnda asjaolu üle- või alatähtsustanud. Samuti ei ole kaebaja avaldanud PPA-le tema küsitlemise käigus mõnda sellist temaga seotud aspekti, mis oleks saanud anda PPA-le aluse VSS § 74 lg-s 1 sätestatud 3-aastase sissesõidukeelu lühendamiseks VSS § 74 lg 3 alusel.
11.Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu oleks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine vastuolus VSS §-ga 272. VSS § 27 lg 1 teine lause sätestab selgelt, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS 5. peatükis sätestatut. Kaebaja viidatud VSS § 75 lg 1 ei käsitle seda, millised normid on kohaldatavad lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele, vaid üksnes seda, et VSS 5. peatükis sätestatut kohaldatakse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses osutab kaebaja, et ettekirjutusega on kaebajale pandud kohustus lahkuda Eesti Vabariigist Valgevenesse (sihtriik, kuhu väljasaadetav saadetakse) VSS § 14 ja 17 alusel, mis on otseses vastuolus VSS § 17 lg 3 sätestatuga. VSS § 76 lg 3 sätestab, et välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse riiki. Seega oleks pidanud ettekirjutuses märkima sihtriigiks Poola, kuivõrd kaebajal on kehtiv Poola elamisluba ning kaebaja lahkuski Eestist Poola 21. aprillil 2023. VSS §-d 76 lg 3 ja 74 lg 41 on omavahel vastuolus – olukorras, kus välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse riiki (VSS §-d 7 6 lg 3), ei ole võimalik tema suhtes kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu VSS § 74 41 alusel. Juhul, kui kohus leiab, et VSS § 74 41 ja § 27 ei ole võimalik kohaldamata jätta vastuolu tõttu EL õigusega, tuleb vastava sätte põhiseadusevastasust hinnata ja jätta see kohaldamata põhiseadusega vastuolu tõttu. Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise korrakohase registreerimise eest kannab vastutust siiski tööandja, vaatamata asjaolule, et VMS § 304 võimaldab trahvida ka välismaalast ennast. Töötaja kui töösuhtes nõrgema osapoole karistamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ettekirjutuses on jäänud märkimata sissesõidukeelu kohaldamise faktilised ja õiguslikud alused.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kaebajale koostati ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku tähtajaga, ning kohustati lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul. Ettekirjutuses on sihtriigiks õigesti märgitud Valgevene, kuna isikut saadetakse välja sihtriiki (Valgevene) juhul, kui tema ei täida lahkumiskohustust vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul. Vastavalt VSS § 74 lg 42 PPA piirab lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalase vastuvõtvaks riigiks on Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik. Vastustajal puudus alus piirata kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kuna PPA-l puudub tagasiside Poola Vabariigist. Sissesõidukeeld on peatatud ning ei ole praegusel momendil ka Schengeni infosüsteemis (SIS) kehtivat hoiatusteadet. Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks
või kehtetuks tunnistamiseks vastavalt VSS § 32 lg 1 võib kaebaja esitada taotluse Siseministeeriumile või volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutusele. Arvestades kõiki menetluse käigus kogutud kaebajaga seotud asjaolusid kogumis, on vastustaja seisukohal, et kaebajale 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane ja proportsionaalne ning selle tühistamiseks puudub alus.
14.Ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses
20.novembri 2025. a määrusega. Ühtlasi palus ringkonnakohus kaebajal selgitada, kas talle Poola Vabariigi poolt väljastatud elamisluba tähtajaga 27. juuli 2031. a on jätkuvalt kehtiv ja kas ta on kohtumenetluse ajal taotlenud vastustajalt sissesõidukeelu tühistamist või sissesõidukeelu tähtaja lühendamist. Vastustajal palus ringkonnakohus avaldada seisukoht küsimuses, kuidas ta mõistab VSS § 17 lg 1 regulatsiooni koostoimes VSS § 17 lg-s 3 sätestatuga, arvestades, et kaevatavas ettekirjutuses on vastustaja tuvastanud kaebajal Poola Vabariigis väljastatud kehtiva elamisloa olemasolu. Mõlemal poolel palus ringkonnakohus vastata küsimustele, millist riiki tuleb vaidluse asjaoludel pidada vastuvõtvaks riigiks VSS § 74 lg 42 mõttes, kas juhul, kui Poola Vabariik ei anna tagasisidet kaebaja viibimisaluse kohta, saab eeldada, et VSS § 7 4 lg 42 kohaldamise tingimus ei ole täidetud ning, kas ja kuidas on ületatav õiguslik vastusolu, kui samaaegselt on kehtiv Poola Vabariigi poolt kaebajale väljastatud elamisluba ning vaidlustatud ettekirjutusega kaebajale kehtestatud Schengeni sissesõidukeeld. Pooled ringkonnakohtule ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
-
-
16.Arvestades, et pooled ringkonnakohtule ei vastanud ja uut teavet ei avaldanud, lähtub ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaoludest: kaebaja on Valgevene kodanik, kellel on Poola Vabariigi pikaajaline elamisluba;
20.aprilli 2023. a teatisega lõpetas vastustaja kaebaja Eestis viisavaba viibimise aja; vaidlustatud ettekirjutusega pani PPA kaebajale kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist seitsme päeva jooksul ja hoiatas, et lahkumiskohustuse täitmata jätmise korral saadetakse kaebaja välja Valgevenesse. Ühtlasi otsustas vastustaja kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks; Kaebaja lahkus 21. aprillil 2023 Eestist vabatahtlikult Poola Vabariiki.
Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus all, kas vastustaja õiguspäraselt kohaldas kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
17.Vastavalt VSS § 6 lg-le 2 Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida. Olukorras, kus Eestis viisavaba viibimisaja lõppemise tõttu puudus kaebajal Eestis viibimise õiguslik alus, pidi vastustaja VSS 7 lg 1 järgi tegema kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Käesoleva aasta 6. juulist kehtivas redaktsioonis täpsustab säte, et isik tuleb kohustada lahkuma VSS §-s 17 nimetatud vastuvõtvasse riiki. VSS § 17 lg 1 kohaselt võib vastuvõtvaks riigiks olla isiku kodakondsusjärgne riik, transiitriik või kolmas riik. Väljasaadetav, kellel on seaduslik alus elamiseks või ajutiseks viibimiseks Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis, saadetakse aga välja sellesse riiki (VSS § 17 lg 3). VSS § 76 lg 3 omakorda sätestab, et välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma sellesse riiki. Üksnes juhul kui välismaalane seda kohustust ei täida või välismaalase väljasaatmine on
avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, tehakse talle ettekirjutus lahkuda Eestist VSS § 17 lg-s 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki.
18.Ringkonnkohus mõistab toodud regulatsiooni selliselt, et kaebajat, kui isikut, kellel on Poola Vabariigi elamisluba, tuli kohustada lahkuma Poola Vabariiki. Väljasaatmine kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki tulnuks kõne alla, kui kaebaja ei oleks lahkumiskohustust vabatahtlikult täitnud või kui kaebaja väljasaatmine Valgevenesse olnuks avaliku korra või riigi julgeoleku huvides. Vastustaja ei väida kummagi nimetatud aluse esinemist. Lisaks kinnitab PPA vastuses apellatsioonkaebusele, et vaidlustatud ettekirjutuses ta pidaski silmas, et kaebaja kuulub väljasaatmisele Valgevene Vabariiki üksnes juhul, kui ta ei täida lahkumiskohustust vabatahtlikult. Eelnevast ilmneb, et kaebajal oli kohustus lahkuda Poola Vabariiki. Kuna ta selle kohustuse vabatahtlikult täitis, siis tuleb Poola Vabariiki pidada vastuvõtvaks riigiks VSS 2. peatüki tähenduses.
19.Tulenevalt VSS § 74 lg-test 1 ja 41 kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu tähtajaga kolm aasta nn kolmandate riikide kodanike suhtes. Samas näeb VSS § 74 lg 42 erandina sissesõidukeelu kehtivuse piiramise Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalase vastuvõtvaks riigiks on Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik. Et kaebaja vastuvõtvaks riigiks oli Poola Vabariik, siis pidi vastustaja erandina üldreeglist piirama kaebajale kehtestatava sissesõidukeelu Eesti Vabariigi territooriumiga. Vastavalt ei olnud PPA õigustatud kehtestama kaebajale Schengeni sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus ei näe võimalust mõista ülaltoodud sätteid koosmõjus selliselt, et vaatamata kaebaja poolt lahkumiskohustuse vabatahtlikule täitmisele, tuleb vastuvõtvaks riigiks lugeda siiski Valgevene Vabariik. Sellisel juhul kaotaks lahkumiskohustuse vabatahtlik täitmine kaebajaga sarnases olukorras olevate välismaalaste jaoks tähenduse, kuna neile kohaldataks igal juhul üldist Schengeni sissesõidukeeldu.
20.Liiati võimendaks PPA tõlgendusega nõustumine vastuolu Schengeni sissesõidukeelu ja välismaalasele teise Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi poolt elamiseks või viibimiseks antud seadusliku aluse vahel. Schengeni sissesõidukeelu eesmärk on keelata välismaalasel siseneda Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida. Samas teise liikmesriigi antud seaduslik alus riigis elamiseks või viibimiseks annab välismaalasele õiguse Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida. Vastuses apellatsioonkaebusele möönab vastustaja, et tal puudub õigus tunnistada kehtetuks teise Schengeni liikmesriigi väljastatud elamisluba, seega omas kaebaja ettekirjutuse tegemise ajal jätkuvalt Schengeni konventsiooni liikmesriigi (Poola Vabariigi) pädeva asutuse antud elamisluba. Vastustaja selgitab veel, et on vastavalt määruse (EL) 2018/1861 art-le 29 alustanud kaebajaga seoses riiki sisenemise ja riigis viibimise keeldu käsitleva hoiatusteate konsulteerimist Poola Vabariigiga. Tagasisidet ei ole Poola Vabariik PPA edastanud käesolevaks ajaks. Sissesõidukeeld on peatatud ning Schengeni infosüsteemis (SIS) ei ole kaebaja kohta kehtivat hoiatusteadet.
21.14. juuni 1985. a Schengeni konventsioon ja 19. juunil 1990 Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, millega nii Eesti Vabariik kui ka Poola Vabariik ühinesid Euroopa Liidu liikmeks saades, reguleerib muu hulgas olukorda, kui liikmesriik kehtestab sissesõidukeelu välismaalasele, kellel on teise liikmesriigi elamisluba. Nii näeb konventsiooni art 25 p 2 ette, et juhul kui välismaalasele, kellel on ühe konventsiooniosalise antud kehtiv elamisluba, on kehtestatud sissesõidukeeld, konsulteerib sissesõidukeelu kehtestanud konventsiooniosaline elamisloa andnud konventsiooniosalisega, et teha kindlaks, kas elamisloa tühistamiseks on piisav alus. Kui elamisluba pole tühistatud, siis sissesõidukeelu kehtestanud konventsiooniosaline tühistab
selle keelu, kuid võib sissesõidukeeluregistrisse.
siiski
võtta
asjaomase
välismaalase
siseriiklikku
Seega näeb konventsioon tõepoolest ette osalisriikide omavahelise konsulteerimise. Samas on konventsioon selge selles, et kui konsultatsioonide tulemusel elamisluba ei tühistata, tuleb tühistada Schengeni sissesõidukeeld ja algse keelu kehtestanud riik saab jõusse jätta üksnes siseriikliku sissesõidukeelu. Sarnane on ka vastustaja viidatud Schengeni infosüsteemi puudutava määruse (EL) 2018/1861 regulatsioon. Määruse art-d 28 ja 29 panevad liikmesriikidele kohustuse konsulteerida 14 päeva jooksul olukorras, kus liikmesriik kavatseb või on juba sisestanud sissesõidukeelu hoiatusteate Schengeni infosüsteemi välismaalase kohta, kellele teine liikmesriik on andnud elamisloa. Tõsi, art 28 p f kui art 29 p f seavad hoiatusteate sisestamata jätmise või kustutamise sõltuvusse sellest, et teine riik teatab elamisloa kehtima jäämisest. Samas ei pea ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada neid sätteid kaebaja kahjuks selliselt, nagu tuleneks infosüsteemi hoiatusteate sisestamist reguleerivatest normidest ühtlasi see, et juhul kui teine riik jääb konsulteerimisel tegevusetuks, siis võib kehtestada välismaalasele Schengeni sissesõidukeelu vastuolus Schengeni konventsiooni art 25 p-ga sõltumata sellest, et välismaalasel on teise liikmesriigi kehtiv elamisluba. Määruse (EL) 2018/1861 art-te 28 ja 29 järgi tuleb konsultatsioonid läbi viia 14 päeva jooksul ja nende tähtaega võib pikendada erandkorras. Seega on konsultatsioonide tähtaeg praeguseks ammu möödunud ja vastustaja pidanuks seda arvestades võtma samme olukorra lahendamiseks.
22.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast kokkuvõtval, et praegusel juhul andis Eesti siseriiklik õigus PPA-le õiguse kohustada kaebaja lahkuma kodakondsusjärgsesse riiki juhul, kui kaebaja ei oleks vabatahtlikult täitnud vaidlustatud ettekirjutusega kehtestatud lahkumiskohustust või, kui temast lähtuks oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellisel juhul olnuks võimalik ühes lahkumisettekirjutusega ette näha Schengeni sissesõidukeeld. Kaebaja aga täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult ning lahkus Eesti Vabariigist Poola Vabariiki, kus tal on viibimisõigus elamisloa alusel. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole leitud ega põhjendatud, nagu lähtuks kaebajast oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Seega puudus PPA-l õiguslik alus kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeelu kehtestamiseks. Isegi juhul, kui olnuks lubatav kaebajale Schengeni sissesõidukeelu kehtestamine siseriikliku õiguse alusel, pidanuks vastustaja Schengeni sissesõidukeelu tühistama pärast seda, kui konsulteerimine Poola Vabariigiga ei viinud selleni, et viimane oleks tühistanud kaebaja elamisloa. Praeguseks, s.o enam kui kaks ja pool aastat pärast sissesõidukeelu kehtestamist, on konsultatsioonide tähtaeg kahtlemata möödunud ning Eesti Vabariik ja Poola Vabariik oleks seega pidanud kaebaja õigusi puudutava vastuolu ühel või teisel viisil lahendama juba mõnda aega tagasi.
23.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja õigusvastaselt kehtestas kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeelu. Kuna sissesõidukeelu kehtestamiseks puudus õiguslik alus, siis ei ole asja lahendamisel tähendust sellel, kas PPA seejuures kasutas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Ringkonnakohus seda küsimust siinkohal ei analüüsi. Tartu Halduskohtu 11. juuni 2025. a otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 20. aprilli 2023. a ettekirjutuse nr 1052267091 sissesõidukeeldu puudutavas osas.
24.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotles vastustajalt menetluskulude katteks 2110 euro, s.h 20 eurot riigilõivu ja 2090 eurot õigusabikulu, väljamõistmist halduskohtus ja 1635 euro, s.h 20 euro riigilõivu ja 1615 euro õigusabikulu väljamõistmist ringkonnakohtus. Vastustaja ei seadnud kahtluse alla kaebaja menetluskulude vajalikkust või põhjendatust halduskohtus ega ringkonnakohtus. Ka
ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude suurus vastavuses asja mahu ja keerukusega. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kokku 3745 eurot menetluskulude katteks.
25.Vastavalt HKMS § 175 lg-le 3 tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.