Tartu Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Einar Vene ja Tanel Saar 22. detsember 2025, Tartu 3-25-34
Haldusasi
X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Kaebaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raivo Laus Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Vastustaja esindaja Ragne Õunap
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele on väljastatud Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisluba.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27. detsembri 2024. a otsusega nr 15.33.4/1506-3 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL91L004773 alates 27. detsembrist 2024 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2, § 16 ja § 243 alusel. PPA selgitas, et kaebaja viibis 1. jaanuarist 2015 kuni 15. juulini 2023 Eestis kokku 44 päeva. Pärast 15. juulit 2023 sisenes ta Eestisse taas 1. detsembril 2024. Seega oli ta viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Registreeritud elukoha omamine ja töötamine Venemaal kinnitab, et kaebaja eemalviibimine ei olnud ajutine. Kaebajal ei esine pereriivet. Kaebaja on vallaline ning lähisuhtevõrgustiku moodustavad tema Eestis elav vend (Venemaa Föderatsiooni kodanik) ning Moskvas elav tütar. Kaebaja emakeel on vene keel, ta
elab ja töötab pikaaegselt Venemaal. Kinnisvara omamine Eestis ega Eestis osaühingu juhtorgani liikmeks olek (alates 19. märtsist 1998) ei ole seni takistanud elada ja töötada Venemaal.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 27. detsembri 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1506-3 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt anti kaebajale elamisluba töötamiseks Eestis. Seega on ta kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt ning tal on tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab jätkata elamisloa alusel töötamist äriühingu juhatuse liikmena. Kaebajal on tihedad sidemed Eestiga ning ta peab Eestit oma kodumaaks. Ta on siin sündinud ja koolis käinud. Elukoha registreering Venemaal Tuulas on ajutine, kaebaja eemalviibimine tervislikel põhjustel oli ajutine. Talle tehti järjest mitu rasket operatsiooni ning tal oli keelatud liikuda, misjärel toimus taastusravi ja rehabilitatsioon. PPA ei ole täpsemalt põhjendanud, miks kaebaja tervislik seisund ei ole küllaldane põhjus eemalviibimiseks. Sellega on haldusorgan rikkunud põhjendamiskohustust. Asjakohatu on viide kaebaja tegevusele xxx direktorina ja seos mitme äriühingu asutamisega Venemaal. Tegemist pole keelatud äritegevusega. Kaebaja pole enam selle vabriku direktor.
4.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja põhiline elukoht on olnud Venemaal, mitte Eestis, ning ta on elamisluba kasutanud vaid lihtsamaks piiriületuseks, mis ei ole aga elamisloa andmise mõte. Kaebaja selgitused tervisliku seisundi kohta hõlmavad vaid 2023. aasta lõppu, 2024. aasta keskpaika ja 2024. aasta lõppu. Kaebaja lahkus viimati Venemaale 15. juulil 2023 ning varasemate aastate muster on näidanud, et ta viibibki Eestis vaid korra aastas paariks päevaks. Kaebajal ei olnud tähtajalist elamisluba töötamiseks, vaid pikaajalise elaniku elamisuba koos õigusega töötada Eestis. Tema elamisloakaart on antud kehtivusega kuni 24. maini 2028. Välismaalasel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et tema elamisluba, mida ta eesmärgipäraselt ei kasuta, jääb kehtima. Kuna kaebaja ei ole Eestisse elama asunud, mis on pikaajalise elamisloa põhieesmärk, ei saa kaebaja elamisloa omamist pidada põhjendatuks.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus selgitas, et pikaajalise elaniku elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele (VMS § 230).
7.Vastavalt VMS § 241 lg 2 p-le 2 tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. VMS § 241 lg 2 p 2 koosmõjus sama paragrahvi neljanda lõikega võimaldab aga kaalumisruumi neis sätetes nimetatud asjaolude piires, s.t juhul, kui vastustaja loeb Eestist eemalviibimise põhjendatuks.
8.Kaebaja on tõepoolest viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud – ta saabus Eestisse viimati 1. detsembril 2024, olles eelnevalt Eestist lahkunud 15. juulil 2023. Kaebaja Eestiga seotust kinnitavad asjaolud ei saa tõendada ega õigustada kaebaja eemalviibimist.
9.Kaebaja on esitanud ravil ning taastusravil viibimise kohta järgmised tõendid:
1) A. N. Rõžihi nimelise Riikliku meditsiinilise uurimistöö keskuse väljakirjutamise epikriisi (tõlge dtl 26-28) kohaselt viibis kaebaja haiglaravil 19. kuni 26. novembrini 2023. Haiglaravi lõppedes on antud soovitus piirata kehalist aktiivsust 2-3 kuud; 2) Guta Kliiniku epikriis (tõlge dtl 31-32), millelt nähtub diagnoos „Traumajärgne vasaku õlaliigese artropaatia (liigesehaigus). Vasakpoolse õlaliigese pealmise lihase rebend“. Epikriisilt ilmneb, et kaebaja on viibinud statsionaarsel ravil 4.-6. augustil 2024 ning seejärel on haiguslehte pikendatud kahe päeva võrra kuni 8. augustini 2024. Samas on märgitud, et patsient ei vajanud edaspidist statsionaarset ravi ning kirjutati haiglast välja rahuldavas seisundis; 3) Ortorehab kliiniku 6. detsembri 2024. a tõend (dtl 33; tõlge kohtute infosüsteemis kaebuse lisa 9), mille kohaselt on kaebajale osutatud alates 7. septembrist 2024 kolm korda nädalas taastusravi, mis on ette nähtud kuni 28. veebruarini 2025.
10.Tõendid kinnitavad küll kaebaja lühiajalisi viibimisi haiglaravil ja ambulatoorset taastusravi ning edaspidiseks antud soovitusi tõsisemat füüsilist koormust piirata. Samas ei saa neist tõenditest teha järeldust, et reisimine polnuks võimalik, kui kaebaja pidas oluliseks osalemist Eestis registreeritud ettevõtte juhtimisel ja suhtlust perekonnaliikmete ja sõpradega.
11.Vastustaja ei ole teinud otsustamisel kaalumisviga. Viitamine kaebaja varasemale käitumismustrile ei ole asjakohatu, vaid ilmestab kaebaja suhestumist Eesti Vabariigiga üldisemalt.
12.Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud asjakohaselt ka kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive intensiivsust. Nõustuda saab vastustajaga, et Eestis asuva ettevõtte juhtimises saab kaebaja jätkuvalt osaleda ka Venemaal elades. Kinnisvara omamine Eestis ei tingi samuti kaebaja eraelu kuigi suurt riivet – nagu eelnevalt tuvastatud, viibib kaebaja Eestis vähe ning kinnisvara eest hoolitsemise saab korraldada ka kohapeal viibimata. Kaebaja elukohariigiks ei ole põhjust pidada Eestit. Mõistetav on kaebaja soov külastada oma Eestisse maetud sugulaste haudu. Samas saab haudade eest hoolitseda vajadusel kaebaja vend.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et Eestist eemalviibimise põhjuseks oli kaebaja tervislik seisund. Kaebaja terviserikked takistasid tal objektiivselt Eestisse naasmast. Kaebaja otsustas teadlikult teha operatsiooni oma valdkonna juhtiva doktori juures, kes on selle valdkonna üks tuntumaid spetsialiste maailmas. PPA-l ei ole võimalik põhjendatult väita, et kaebaja oleks saanud samaväärset ravi Eestis. Taastusravi ettekirjutuste mittetäitmine oleks otseses vastuolus kaebaja õigusega saada terveks ja mitte kahjustada oma tervist bürokraatliku ettekirjutuse formaalse täitmise huvides. Kaebaja enesetunne ja hinnang oma terviseseisundile ei olnud kõnealuse üle 12-kuulise perioodi jooksul kunagi piisavalt hea, et kaebaja oleks pidanud võimalikuks ja mõistlikuks võtta ette reis Eestisse. Novembris 2023 oli kaebaja operatiivravil Moskvas. Kaebajat opereeriti kõhu piirkonnast, mille tagajärjel kaebaja oli 72 päeva sunnitud olema liikumatus asendis, st ei tohtinud käia. Peale nimetatud aja möödumist sai ta liikuda üksnes siseruumides, ta ei tohtinud lennata. Aprillis 2024 peale esimest operatsiooni, kui arstid lubasid tal õues käia, kukkus kaebaja õla peale. Parema käe lihased rebenesid õlavarre küljest. Ta ei saanud pikka aega operatsioonile, mistõttu käsi oli korsetiga kinni pandud, mis koosmõjus eelmise haigusega ei võimaldanud tal liikuda.
Operatsiooni ei olnud võimalust kohe määrata eriarstiabi puudumise tõttu. Kaebajat opereeriti Moskvas 5. augustil 2024. Pärast operatsiooni pidi kaebaja 3 nädala jooksul käima regulaarselt eriarsti vastuvõtul, ning läbis taastusravi 7. septembrist 2024 kuni 28. veebruarini 2025 Moskvas. Kaebaja esitas tõendi, et tema elukoha registreering aadressil Tuula linnas on olnud vaid ajutine, perioodiga 12. novembrist 2024 kuni 12. novembrini 2025. Õige ei ole väide, et kaebaja vajab elamisluba vaid hõlpsaks piiriületuseks. Kaebaja on äriühingu üks juhatuse liikmetest ja osanikest koos oma vennaga. Vastustaja leidis valesti, et kaebaja ei ole Eestisse püsivalt elama asunud. Kaebaja elamisloa taotlemise aluseks oli töötamine Eestis. Seega kaebaja on kasutanud elamisluba sihtotstarbeliselt. Kaebaja ja tema eelnevate põlvkondade jooksul on välja kujunenud side Eestiga. On ebahumaanne lahutada kaebajat oma sünnimaast. Tema lähemad sugulased ja sõbrad on Eestis. Kaebaja külastab lähedaste haudu ning saab seda teha üksnes Eestis viibides.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja väited Eestisse naasmise võimatuse kohta ei ole veenvad. Kaebuses ning kohtuistungil esitatud selgitused ei kummuta tõendites esitatut, et ravi ja töövõimetuse perioodide vahel oli ajavahemikke, mil otsest tegelemist terviseprobleemidega ei nähtu ning soovituste kohaselt tuli vältida tõsisemaid pingutusi, kuid mitte näiteks keeldu igapäevasteks tegevusteks. Kaebaja ei väitnud halduskohtu menetluses, et tal oleks pärast 2023. aasta novembris toimunud operatsiooni esinenud valu või halb enesetunne. Kaebaja väited liikumise piiratuse kohta pärast operatsiooni on paljasõnalised ja tõendamata. Guta Kliiniku väljastatud dokumendis on kirjas, et kaebaja ei saa töötada ja talle on avatud haigusleht alates 4. augustist 2024 kuni 6. augustini 2024. Sellest järeldub, et kaebaja on Venemaal tööle asunud ning Venemaal viibimine ei ole olnud tema jaoks ajutise iseloomuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas loogiliselt jälgitavalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise regulatsiooni, tuvastas asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja kontrollis neile tuginedes vastustaja poolt tehtud kaalutlusotsuse õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väietele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Vastavalt VMS § 241 lg 2 p-le 2 tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Toodud normiga on Eesti võtnud siseriiklikku õigusesse üle direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 c), mille järgi ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui isiku äraolek ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 2 sätestab, et erandina sama artikli lõike 1 punktist c võivad liikmesriigid ette näha, et 12 järjestikust kuud ületav äraolek või teatud konkreetsetel või erakorralistel asjaoludel toimuv äraolek ei põhjusta staatuse tühistamist või kaotamist. Eesti ongi kehtestanud VMS § 241 lg-ga 4, et 12 järjestikust kuud ületav äraolek ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. Seega võib PPA asjaolude kaalumisel erandina otsustada, et välismaalase pikaajaline viibimine
väljaspool Euroopa Liitu on põhjendatud ega too seega kaasa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kehtiv õigus ei täpsusta, millistel tingimustel saab lugeda pikaajalise äraoleku põhjendatuks. Seega pidi PPA otsustama selle küsimuse kaalutlusõiguse üldiste reeglite alusel, s.o kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).
17.Vastavalt VMS §-le 230 on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Direktiivi 2003/109/EÜ art-test saab järeldada, et pikaajalise elaniku staatuse andmisel on oluline isiku riigis elamine, samuti hakkamasaamiseks piisava sissetuleku ja ravikindlustuse olemasolu. Ka kaebajale elamisloa väljastamise eesmärgiks oli tema Eestis elamine. Ühtlasi andis elamisluba kaebajale õiguse Eestis töötada (VMS § 231 lg 3). Ringkonnakohus mõistab VMS § 241 lg-t 4 koostoimes pikaajalise elaniku elamisloa üldise regulatsiooniga selliselt, et Eestist pikaajalise äraoleku põhjendatuse kaalumisel pidi PPA arvestama pikaajalise elaniku staatuse otstarbega, kaebaja elukorralduse ning huvidega Eestis ja välisriigis, samuti äraoleku asjaolude, eelkõige objektiivsete takistustega Eestisse naasmisel 12-kuulise perioodi jooksul või ka selle lõppemise järel. -
18.Apellatsioonkaebuses ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut. s.o: kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisluba; kaebaja on sündinud Eesti Vabariigis, talle kuulub korteriomand Eestis, ta on Eesti äriühingu juhatuse liige ühes oma Eesti Vabariigis elava vennaga, Eestis asuvad kaebaja vanemate ja vanavanemate hauad; alates 2015. aastast vaidlustatud otsuse tegemiseni viibis kaebaja Eesti Vabariigis kokku 48 päeva; kaebaja külastas Eestit 2023. aasta suvel, lahkus Eestist 15. juulil 2023 ja saabus seejärel Eestisse uuesti 1. detsembril 2024, s.o rohke kui 12 kuud hiljem; kaebaja viibis Venemaa Föderatsioonis haiglaravil 2023. aasta novembris, pärast kirurgilist ravi kirjutati kaebaja haiglast välja 26. novembril 2023; kaebaja sai õlaliigese vigastuse 20. aprillil 2024, vigastuse raviks sai ta Venemaa Föderatsiooni kirurgilist ravi 2024. aasta augustis ja kirjutati haiglast välja pärast kolmepäevast haiglas viibimist 6. augustil 2024.
19.Kaebaja selgitusel oli tal objektiivselt võimatu külastada Eestit 2023. aasta novembrist kuni 2024. aasta detsembrini. Pärast 2023. aasta novembris toimunud operatsiooni oli kaebaja sunnitud olema liikumatus asendis (ei tohtinud käia) 72 päeva ja seejärel võis liikuda üksnes siseruumides. Kui arstid lubasid kaebajal õues liikuda, kukkus kaebaja õla peale. Ta ei saanud pikka aega operatsioonile, mistõttu käsi oli korsetiga kinni pandud, mis koosmõjus eelmise haigusega ei võimaldanud tal liikuda. Pärast operatsiooni pidi kaebaja 3 nädala jooksul käima regulaarselt eriarsti vastuvõtul, siis alustati füsioteraapia ja rehabiliteerimise protseduuridega. Kaebaja läbis taastusravi alates kuni 28. veebruarini 2025 Moskvas.
20.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et kaebaja väiteid ulatuslike ja pikaajaliste liikumisraskuste kohta ei ole tõendatud. Nii nähtub epikriisist (dtl 26-28), et kaebaja viibis haiglaravil haigla üldise väheinvasiivse koloproktoloogia osakonnas. Haiglast väljakirjutamisel 26. novembril 2023 antud soovituste kohaselt nähti kaebajale ette dieet, kehalise aktiivsuse piiramine 2-3 kuud ja jälgimine elukohajärgse arsti poolt 3 kuud. Seega ei kinnita kaebaja enda esitatud tõend, et ta olnuks sunnitud veetma 72 päeva liikumatult ja seejärel võinuks liikuda üksnes siseruumides. Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud muid tõendeid haigusjuhu kohta, ei ole alust eeldada, et kaebaja tegelik tervenemine oleks kulgenud oluliselt erinevalt haigla soovitustest
ilmnevast. Kaebaja väide, et ta kukkus väljas jalutades 20. aprillil 2024 kinnitab, et tema võime liikuda oli selleks ajaks suuresti taastunud. Sama osutab kaudselt seegi, et kukkumise tagajärjel sai kaebaja küll õlatrauma, kuid ei ilmnenud mingeid negatiivseid tagajärgi kirurgiliselt opereeritud kõhupiirkonnale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada sedagi, et pärast kukkumist saadud vigastus olnuks kaebaja tegevust sedavõrd piirav, et takistas mõistlikult Eestisse reisimist. Nimelt kinnitab kaebaja, et sai vigastuse 20. aprillil, kuid vigastuse kõrvaldamiseks vajalik operatsioon toimus alles ca kolm ja pool kuud hiljem. Seejuures kaalus kaebaja võimalust operatsiooniks Eestis, kuid otsustas Moskva haigla kasuks, kuna seal töötab selle valdkonna tippspetsialist maailmas. Operatsiooni pikaajaline viibimine ja Eestis opereerimise võimaluse kaalumine viitab sellele, et vigastuse laad ei olnud selline, mis teinuks igapäevase hakkamasaamise ületamatult keeruliseks, s.t nõudnuks edasilükkamatut arstiabi. Eelkõige Eestis opereerimise võimaluse kaalumine osutab aga sellele, et ka kaebaja enda hinnangul ei välistanud vigastus tegelikult reisimist. Kaebaja langetas otsuse jääda Venemaa Föderatsiooni otstarbekuse kaalutlusel, hinnates sealse arstiabi kvaliteetsemaks. Epikriisist (dtl 31-32) ilmneb, et haigusleht avati kaebajale haiglasse saabumisel 4. augustil 2024 ja pikendati lõpuks 8. augustini 2024. Asjaolu, et kaebaja ei olnud haiguslehel enne haiglasse saabumist, kuid haigusleht oli siiski vajalik osutab, et enne operatsiooniks haiglasse saabumist oli kaebaja hõivatud töökohustusega, aga samas ei olnud oma tegevusala tähenduses töövõimetu. See omakorda samuti kaudselt viitab, et kaebaja oli suuresti tegutsemisvõimeline. Seega ei ole alust kogutud tõendite pinnale eeldada, et Eestisse reisimine olnuks välistatud ainuüksi kaebaja tervisliku seisundi tõttu.
21.Nendel asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et veenvad pole kaebaja väited, et tal polnud võimalik rohkem kui aasta vältel Eestisse tulla. Kaebaja ei ole suutnud ümber lükata tõenditest nähtuvat, et aasta jooksul, s.h ajal, mil 12-kuuline äraolemise tähtaeg lähenes lõpule, oli perioode, kui ravi ega tervisprobleemid ei takistanud Eestisse reisimist.
22.Vastustaja tuvastatud asjaolud kaebaja elukorralduse kohta näitavad, et kaebaja pikaajaliselt elas ja töötas püsivalt Venemaa Föderatsioonis. See ilmneb selgelt sellest, et kaebaja oli Venemaa Föderatsioonis 2002. aastal farmaatsiatehase asutajaks ja pikaajaliseks direktoriks, omas elukoha registreeringut, ning vastustaja välja toodud perioodil (alates 2015. aastast) külastas Eestit korra või kaks aastas mõne päeva kaupa. Kaebaja ainus lähedane Eestis on tema vend, tal puuduvad Eestis perekonnaliikmed väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja ülenejad sugulased on elanud Eestis ja siia maetud. Ka kaebaja ise on Eestis sündinud ja hariduse saanud. Samas näitab kaebaja elukorraldus selgelt, et tema sidemed Eestiga on oluliselt nõrgenenud.
23.Kaebaja tegelikuks elukohaks on Venemaa Föderatsioon, ta on seal pikaajaliselt töötanud ja arendanud äritegevust. Venemaa Föderatsioonis elab ka kaebaja tütar. Kaebaja selgitustest järeldub, et kaebajal puuduvad Eestis sidemed ja kohustused, mis tavapäraselt tekivad riigis elades. Kaebaja rõhutab vanemate haudade külastamist Eestis, omandiõigust korteriomandile ja äriühingu juhatuse liikme kohustusi. Ometi ei ole kaebajal vähemalt 2015. aastast alates olnud tema poolt olulistena nimetatud kohustustega seos vajalik Eestis viibida rohkem kui mõnel päeval aastas. Nii Eestis vara omamine kui ka äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmine ei nõua vältimatult Eestis kohalolekut. Seda näitab veenvalt ka kaebaja enda tegevus. Pikaajalise elaniku elamisloa andmise ega kehtetuks tunnistamise otsustamisel ei ole ka kehtivas õiguses nendele asjaoludele määravat tähendust antud. Ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks eksinud, märkides, et kaebaja ei ole kasutanud oma pikaajalise elaniku elamisloast tulenevat õigust kooskõlas elamisloa eesmärgiga, vaid pigem mugava võimalusena piiranguteta pääseda Eestisse ja Euroopa Liidu territooriumile üldisemalt. Kaebaja on
sellele seisukohale küll vastu vaielnud, kuid ei ole suutnud näidata, et ta oleks elamisloast tulenevat õigust eesmärgipäraselt kasutanud. Kaebaja nimetab üksnes töötamist äriühingu juhatuses. See aga ei nõudnud Eestis tegelikku kohalolu. Eestis elamist kaebaja ei väida. Samuti ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, millest ilmneks, et Eesti pikaajalise elaniku elamisloal oleks jätkuvalt eesmärgipärane oluline tähendus kaebaja jaoks.
24.Otsustades, kas kaebaja pikaajaline äraolek Eestist oli põhjendatud VMS § 241 lg 4 mõttes, on PPA seega põhjendatult arvestanud, millises ulatuses on tõendatud kaebaja takistused reisimiseks tema tervisliku seisundi või ravi tõttu. Samuti on õigustatud arvestamine sellega, milline on olnud pikaajalise elaniku elamisloa tähendus kaebaja jaoks, pidades silmas tema elukorraldust ja seotust Venemaa Föderatsiooniga pika aja jooksul. Vastustaja hindas ka kaebaja väiteid tema sidemete kohta Eestiga. Apellatsioonkaebuses ei nimeta kaebaja ühtegi aspekti, mille vastustaja oleks tähelepanuta jätnud. Lisaks sellele, et kaebaja ei nõustu PPA hinnanguga kaebaja terviseseisundi kohta 2023. aasta lõpus ja 2024. aastal, keskendub kaebaja kriitika suuresti kaalutluse teostamisele seoses äraoleku põhjendatuse hindamisega. Selles osas on halduskohus asjakohaselt selgitanud kaalutlusotsustuse kontrolli piire ning põhjendanud, miks vastustaja ei ole kaalutlusviga teinud. Ringkonnakohus nõustub, et PPA analüüsis piisavalt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju ning kaebaja era- ja perekonnaelu riive intensiivsust.
25.VMS § 241 lg 2 p-st 2 koostoimes VMS § 241 lg-ga 4 ei tulene kaebajale õiguspärast ootust, et tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ei tunnistata. Vastupidi, kaebaja pidi oma tegevuste kavandamisel arvestama sellega, et pikaajaline äraolek võib kaasa tuua elamisloa kehtetuks tunnistamise, kuna see võimalus tuleneb otsesõnu seaduse tekstist. Üllatav ei saa olla seegi, et seejuures võidakse arvestada, milline on olnud elamisloast tulenevate õiguste tähendus kaebaja jaoks varasemalt. Kaebaja eksib, leides, et VMS § 241 lg 2 p 2 järgi tuleb 12-kuulise perioodi arvestamisel välja jätta ajavahemikud, mil reisimine ei olnud objektiivselt võimalik. Norm sellist tingimust ei sätesta. Eemalviibimise asjaolusid pidi PPA arvestama VMS § 241 lg 4 kohaselt äraoleku põhjendatuse üle otsustamisel. Kaalutlustes ongi PPA hinnanud kaebaja esitatud tõendeid tema terviseseisundi kohta. Selles küsimuses kaebaja seisukohaga mittenõustumine ei tähenda kaalutlusviga. Sarnaselt PPA-ga on ka kohtud leidnud, et kaebaja tervisest lähtuvad takistused Eestisse reisimiseks ei ole tõendatud kaebaja väidetud ulatuses.
26.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda.
28.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.