Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. jaanuaril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-24-2819
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas 4. oktoobri 2024. a ettekirjutusega nr 1052283138: 1) teha X-ile (kaebaja) ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 11. oktoobril 2024 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 12. oktoobrist 2024, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadmise seaduse (VSS) § 14 lg-le 1 ja §-le 17 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni); 2) kohaldada kaebaja suhtes 3 aastaks Schengeni sissesõidukeeldu. Ettekirjutuse kohaselt viibib kaebaja Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. PPA leiab, et kogutud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal puuduvad perekondlikud ja majanduslikud sidemed Eesti Vabariigiga, tema täiskasvanud tütar elab Hispaania Kuningriigis, kuid tema eest ei ole vaja kaebajal hoolt kanda. Sissesõidukeelu kohaldamisele ja selle pikkusele esitatud vastuväited ei tingi sissesõidukeelu kohaldamata jätmist.
2.Kaebaja esitas 10. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse seoses PPA 4. oktoobri 2024. a ettekirjutusega nr 1052283138.
3.Tartu Halduskohus võttis 25. oktoobri 2024. a määrusega menetlusse X kaebuse PPA 4. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas.
4.Vastustaja esitas kohtule 25. novembril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus otsustas 8. mai 2025. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja hinnangul on sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane ning haldusakt tuleb vastavas osas tühistada. Kaebajat teavitati piiriületusel asjaolust, et ta ületas lubatud viibimisaja Schengeni tsoonis. Viivituse põhjuseks oli õnnetusjuhtum (lõikehaav käel), mis mõjutas kaebaja tervislikku seisundit, kui kaebaja viibis oma tütre juures Hispaania Kuningriigis. Kaebajal ei olnud tervise tõttu võimalik ettenähtud aja jooksul Venemaa Föderatsiooni tagasi pöörduda. Kaebaja oli piiriületusel stressi- ja segadusseisundis ega suutnud PPA-le sündmuste kuupäevi ja oma olukorda piisavalt selgelt väljendada. Kaebaja on varasemalt korduvalt Schengeni tsooni külastanud, järginud viisanõudeid ning kahetseb juhtunut sügavalt.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ja selle pikkus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis alates 27. septembrist 2024 Schengeni territooriumil seadusliku aluseta, sest viisa alusel lubatud viibimisaeg oli möödunud. Kaebajal puuduvad perekondlikud ja majanduslikud sidemed Schengeni liikmesriikides. Kaebajal elab elamisloa alusel Hispaania Kuningriigis tütar, kes on Venemaa kodanik ning kelle kõrval kaebaja sooviks viibida. Kaebaja tütar on abielus ja kaebaja abi ei vaja. PPA arvestas, et kaebajal oli tagasilend esialgu planeeritud õigesti 26. septembriks 2024 ehk viisaga viibimise viimasele päevale, kuid ta vormistas oma
2
3-24-2819 planeeritava tagasilennu ringi. Tema terviseprobleem ei olnud oma olemuselt sedavõrd tõsine, et oleks takistanud oluliselt tema liikumisvõimet ja õigeaegselt Schengeni ruumist lahkumist. Samuti oleks kaebaja saanud taotleda viibimisaja pikendamist. Kaebaja vigastas sõrme pealegi pärast esimest tagasilennu muutmist ja ajal, mil veel viisa kehtis ning ta viibis Schengeni ruumis seaduslikult. Humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu mittekohaldamiseks ei esine. Sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle pikkuse otsustamisel arvestati kaebaja tegevuse ning terviseseisundiga. Kaebaja pani end hoolimatu käitumisega ise olukorda, kus PPA oli sunnitud tegema lahkumisettekirjutuse ja kohaldama sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu pikkus on kaebaja tegevust arvestades proportsionaalne. Kaebaja lahkus Eesti Vabariigist 4. oktoobril 2024 ning ei ole pärast riigist lahkumist VSS § 32 lg 12 alusel PPA-le sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlust esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on PPA 4. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 õiguspärasus osas, millega kehtestati kaebajale Schengeni sissesõidukeeld kestvusega 3 aastat. Kaebaja hinnangul ei olnud sissesõidukeelu kehtestamine vajalik, viibimisaja rikkumine oli mittetahtlik. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et haldusakt on vaidlustatud ulatuses õiguspärane ja proportsionaalne.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja rikkus Schengeni liikmesriigi territooriumil lubatud viibimisaega ning ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud kaebajal õigust viisa alusel Schengeni alal, sh Eesti Vabariigis viibida. Kaebaja on viidanud põhjusena tema terviseseisundis toimunud muutustele Hispaanias (lõikehaava saamine käele), kuid mõistab, et lubatud viibimisaega ta rikkus ning lahkumisettekirjutust sellest lähtuvalt ei vaidlusta. PPA on vaidlustatud otsuses kajastanud asjakohaselt kaebaja viibimisaja rikkumist ning arvestanud kaebaja väidetega viibimisaja ületamise kohta. Kaebaja viidatud terviserike ei olnud sellise iseloomuga, mis oleks takistanud viibimisaja järgimist. Lõikehaav käel ning selle raviks vajalikud toimingud ei olnud iseloomult sellised, mis oleksid oluliselt saanud takistada kaebaja tagasipöördumist Venemaa Föderatsiooni õigel ajal. PPA on põhjendatult arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja muutis tagasilendu juba enne vigastuse saamist ning terviseseisundi muutumine hiljem ei olnud samuti sellise iseloomuga, mis oleks oluliselt saanud takistada tema liikumisvõimalusi. PPA tegi kaebajale seega põhjendatult ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtajaga 7 päeva, mille kaebaja ka täitis.
10.Eelnevast olenemata tuleb PPA vaidlustatud otsus sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistada. VVS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (VSS § 6 lg 2). VSS § 74 lg 1 näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41).
11.Värskes kohtupraktikas on VVS sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise sätteid koosmõjus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2008/115/ tõlgendades leitud, et VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate
3
3-24-2819 sätetega. Peab arvestama ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11, milles reguleeritakse sissesõidukeeldu ja selle pikkust. Direktiivi sissejuhatuse p 6 järgi tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused teha juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeeld on VVS § 6 lg 1 kohaselt täiendav meede hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul ning see on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks, tegemist ei ole karistusega. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette, et kolmeaastane sissesõidukeeld määratakse kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, siis peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul ehk PPA-l on sissesõidukeelu rakendamisel ja selle pikkuse määramisel siiski kaalutlusõigus. Sissesõidukeelu vajadust ja proportsionaalsust tuleb sisuliselt hinnata (VSS § 74 lg 3) ehk tuleb arvestada isikut individuaalselt iseloomustavate asjaoludega. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2025. a otsus asjas nr 3-23-1317).
12.Vaidlustatud haldusaktis on PPA arvestanud peaasjalikult viibimisaja ületamise asjaolusid, kuid ka seda, et kaebajal puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga ning tal ei ole hooldust vajavaid perekonnaliikmeid Euroopa Liidus. PPA ei ole otsuses aga põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle kolmeaastase tähtaja vajadus ja eesmärk. Silmas tuleb pidada, et VSS § 6 lg 1 eesmärk ei ole vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist ning sissesõidukeeld ei ole karistus viibimisaja ületamise eest. Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. PPA otsuses kajastatu viitab sellele, et PPA on rakendanud kolmeaastast sissesõidukeeldu kui automaatset järelmit asjaolule, et kaebaja rikkus viibimisaja nõudeid ehk PPA on käsitlenud VVS § 74 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamist kui kohustuslikku reeglit. Selline lähenemine ei ole aga värskema kohtupraktika järgi põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsus asjas nr 3-23-2630). PPA ei ole kaebajale sissesõidukeelu kehtestamise eesmärki piisavalt sisustanud ning samuti ei ole veenev rakendatud sissesõidukeelu pikkuse kohta esitatud põhjendused. Kuigi kaebaja oli viibimisaja järgimisel hooletu, siis ei tulene nimetatud asjaolust veel iseseisvalt sissesõidukeelu kohaldamiseks piisav alus. Kaebaja on lahkumiskohustuse täitnud ning kohtule ei nähtu vastustaja esitatud põhjendustest, mis eesmärgil on kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine praegusel juhul vajalik. Kaebaja tütar viibib Euroopa Liidus. Tõsi, ta ei vaja iseenesest kaebaja poolset hooldust, kuid perekondliku sideme olemasolu see ei väära. Silmas tuleb ka pidada, et vastustaja ei teinud kohe sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust, vaid andis tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, samuti oli kaebaja koostöövalmis ning selgitas endaga seotud asjaolusid ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks andmeid varjanud, esitanud valeandmeid või muul viisil takistanud menetlust ja seeläbi tekitanud olukorra, kus
4
3-24-2819 ennetava meetme kohaldamine võiks olla vajalik. Kaebaja käitumises, sh riigis viibimise ja liikumise asjaoludes ei ole viiteid sellele, et tema tegevus võiks kujutada ohtu Schengeni viisaruumis avalikule korrale või riigi julgeolekule või muul viisil kinnitada vajadust ennetada kaebaja sisenemist Schengeni viisaruumi tulevikus. Viibimisaja rikkumise asjaolud viitavad kaebaja hooletusele Schengeni viisaruumis lubatud viibimisaja arvestamisel ja selle järgimisel, kuid need ei kinnita, et kaebaja suhtes oleks vajalik ennetava meetmena keelata tema tulevikus sisenemine Schengeni viisaruumi sedavõrd pika aja jooksul. Seega on kohus seisukohal, et sisenemiskeelu kehtestamiseks kolme aastase tähtajaga ei olnud põhjendatud vajadust ning PPA ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas on seetõttu õigusvastane ja tuleb tühistada.
13.Eelnevale tuginedes rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 4. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 sissesõidukeeldu puudutavas osas.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, teiste menetluskulude kandmist ja väljamõistmise tahet kinnitavaid dokumente pole kaebaja esitanud. Seega mõistab kohus Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
15.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.