A.S-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.09.2025 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-3.4/1307-4 ja 05.11.2025 vaideotsuse nr 15.3-3.6/192 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.S, esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määruse resolutsiooni punkti 5 peale haldusasjas nr 3-25-4303.
2.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määruse resolutsiooni punkt 5 haldusasjas nr 3-25-4303 muutmata.
3.Määruse arvutivõrgus avaldamisel avaldada kohtumäärus tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.01.2016 otsusega anti Ukraina kodanik A.S-ile (kaebaja) Eestis pikaajalise elaniku elamisluba nr 1034048655/PE. PPA poolt oli kaebajale väljastatud elamisloakaart nr PD0054088, mis kehtis 26.08.2019˗26.08.2024. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja registreeritud elukoht Eestis kaebajale kuuluvas korteris aadressil XXX, alates 04.02.2019. Kaebaja töösuhe X OÜ-ga, mille üks juhatuse liikmetest ta on, lõppes 30.06.2025 poolte kokkuleppel.
3-25-4303
2.PPA-le laekus 19.08.2025 Eesti saatkonnast Washingtonis info, et kaebaja on viibinud alates 12.01.2023 Ameerika Ühendriikides (USA) ning viibib hetkel USA kinnipidamiskeskuses (U.S. Immigration & Customs Enforcement).
3.PPA tunnistas 05.09.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1307-4 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 (välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud) alusel kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt lahkus kaebaja Eesti Vabariigist 12.01.2023 USA-sse. PPA on välja selgitanud, et kaebaja viibis alates jaanuarist 2023 USA kinnipidamisasutuses. PPA-le teadaolevalt pani ta USA-s toime tahtliku kuriteo, mille eest USA soovis teda karistada. Kaebaja tunnistas endi 13.11.2024 süüdi ja talle määrati 33 kuud vangistust, millele järgnes kolm aastat katseaega. Arvestades, et kaebaja eemalviibimine on tingitud kuriteo toimepanemisest, ei loe PPA eemalviibimist põhjendatuks ning kaebaja puhul ei kohaldu VMS § 241 lg-s 4 sätestatud erand elamisloa kehtetuks tunnistamata jätmiseks. Kaebajal puudub alus ja vajadus pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks, kuna ta tegelikkuses Eestis hetkel ei viibi. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta kaebajalt võimalust siseneda Eesti Vabariiki, kasutades Ukraina kodaniku biomeetrilist passi või esitada uus elamisloa taotlus. Rahvastikuregistri kohaselt on kaebajal Eestis endine abikaasa, kellest ta on lahutatud 03.03.2016 ning alaealine laps. PPA võtab hindamisel arvesse alaealise lapse soovi jätkata suhtlust oma isaga, asudes mõlemad Eestis, kuid samamoodi tuleb arvesse võtta, et isa ja poeg on olnud lahus üle kahe ja poole aasta isa tahtliku ja teadliku valiku tulemusel ning nad on suhelnud omavahel tänapäevaseid suhtlusvahendeid kasutades. Nad saavad samasugust suhtlust jätkata ka tulevikus. Kaebaja õde on selgitanud, et kaebaja 84-aastane vanavanaema on väljendanud soovi, et tema eest hoolitseks kaebaja. PPA mõistab vanainimese soovi, kuid kaebaja ise tegi otsuse, mis pani ohtu tema võimaluse viibida koos perega Eestis ja hoolitseda vanavanaema eest. Seega peavad kaebaja ja tema lähedased taluma neid ebamugavaid tagajärgi, mida isiku otsus endaga kaasa tõi.
4.Kaebaja esitas PPA 05.09.2025 otsusele nr 15.3-3.4/1307-4 vaide, mis jäeti PPA 05.11.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/192 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 17.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.09.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1307-4 ja 05.11.2025 vaideotsuse nr 15.3-3.6/192 tühistamiseks. PPA-l oli kohustus kaaluda, kas lugeda kaebaja selgituste alusel tema eemalviibimine põhjendatuks või mitte (VMS § 241 lg 4). Kaebaja on selgitanud haldusmenetluse käigus, et viibis USA-s alates 12.01.2023, kuna osales kriminaalmenetluses ning käesoleval hetkel ootab USA-st väljasaatmist. Eestiga seotuse hindamisel tuleb arvesse võtta mh eemaloleku ajutisust. Kaebaja eemalviibimine oli ajutine ega viidanud kavatsusele püsivalt lahkuda. Kaebaja viibimine USA-s oli objektiivne takistus, mis ei võimaldanud tal Eestisse varem naasta. Kaebajal on Eestis alaealine poeg, kodu ja töö. Eestis elades elas tema juures ka tema poeg. Vangistuse tõttu oli paratamatu see, et kaebaja suhtlus perega oli objektiivselt takistatud. PPA otsus on ebaproportsionaalne, rikkudes kaebaja ja tema poja põhiseaduslikku õigust perekonnale ja selle kaitsele. Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuste kehtivuse peatamiseks kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Kaebaja viibib hetkel USA kinnipidamiskeskuses, kus ootab väljasaatmist. Kaebaja soovib väljasaatmist Eestisse, et ühineda oma perega. Kinnipidamiskeskus keeldus kaebajale teadaolevalt tema väljasaatmisest Eestisse põhjusel, et tal ei ole kehtivat elamisluba. Vastava informatsiooni edastas USA-le PPA. Kaebaja on hetkel kinni peetud üksnes väljasaatmise eesmärgil, 2(6)
3-25-4303 väljasaatmise sihtkoha sätestamiseks on vajalik sihtkohas elamisloa olemasolu. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel ei ole kaebajal võimalik Eestisse oma koju ja pere juurde naasta. Kuna kohtumenetlus võib kesta pikalt, tekitaks antud olukord kaebajale ja tema perele täiendava kahju. Kaebaja möönab, et Ukraina kodakondsusest tulenevalt on tal võimalik taotleda ka väljasaatmist Ukrainasse. Teatavasti toimub Ukrainas aktiivne sõjategevus, mis raskendab ja seab ohtu kaebaja elu ning piirab tema võimalusi reisida Ukrainast edasi Eestisse. PPA on selgitanud, et kaebajal on küll õigus Eestis viibida, kuid mitte elamisloa alusel, vaid Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel. Seega ei ole PPA sisuliselt vastu isiku saabumisele Eestisse. Järelikult ei esine kaalukat avalikku huvi, mille tõttu jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja selgitused kinnipidamiskeskuses asumise osas on praeguses asjas asjakohatud, sest seal asumine ei muuda kaebaja eemalviibimist põhjendatuks. Kaebaja väide, et teda on kinnipidamiskeskuses hoitud Eesti elamisloa puudumise tõttu, on paljasõnalised ega ole usutavad, kuna kaebaja on kinnitanud, et viibib kinnipidamiskeskuses juba neli kuud (alates maist 2025), kuid Eesti elamisluba tunnistati kehtetuks alles 05.09.2025. Järelikult ei ole kinnipidamiskeskuses viibimine seotud Eesti elamisloaga. Kaebaja ei elanud lapsega koos ajal, mil ta Eestist viimati lahkus. Lapse selgituste kohaselt on tal isa korteris oma tuba ja ta aeg-ajalt elab seal ning muidu toimub suhtlus telefoni teel. Kuna kaebaja on oma pojaga peamiselt suhelnud telefoni teel, ei ole pojaga suhtlemise seisukohast esialgse õiguskaitse vajadus ülekaalukas. Et kaebaja ei ole vanglast vabanedes kasutanud võimalust Eestisse naasta, ei saa tema sidet pojaga lugeda selliseks, mis tingiks esilage õiguskaitse vajaduse. Lisaks saab kaebaja Ukraina kodanikuna Eestisse siseneda ka kehtiva biomeetrilise passiga, mis vähendab õiguskaitse vajadust veelgi. Kaebaja selgitused Eestisse saabumise keerukuse osas seoses Ukrainas toimuva sõjaga on paljasõnalised ja tõendamata. Kuna kaebajal on kehtiv Ukraina biomeetriline pass, puudub tal ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebuse eduväljavaated ei ole märkimisväärsed. Kaebaja soov Eestisse naasta ei väära fakti, et ta on Euroopa Liidu liikmesriikidest eemal viibinud kaksteist järjestikust kuud ning eemalviibimine oli tingitud tema enda kuritegelikust käitumisest. Lisaks tuvastas PPA vaidemenetluses, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks esineb ka VMS § 241 lg 1 p-st 1 tulenev alus (välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust). Kaebaja eesti keele tunnistus, mille alusel talle elamisluba anti, on kehtetu.
7.Tallinna Halduskohus peatas 26.11.2025 määrusega PPA 05.09.2025 otsuse nr 15.33.4/1307-4 kehtivuse kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni ning jättis muus osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on olnud Eesti resident alates a-st 2007 ja pikaajaline elanik alates jaanuarist 2016. Kaebaja elukoht asub Eestis ning Eestis elavad kaebaja alaealine poeg, õde ja vanaema ning Eestis asus ka tema töökoht. Kaebaja lahkumine USA-sse 12.01.2023 ja tema Eestist eemalviibimine oli seotud sealse kriminaalmenetlusega ning karistuse kandmisega USA kinnipidamisasutuses. Enne Eestist lahkumist osales kaebaja oma alaealise poja kasvatamises ning USA kinnipidamisasutuses viibides jätkas kaebaja oma pojaga suhtlemist telefoni teel, olles pidevalt kursis tema tegemistega. Eeltoodu näitab tugevat ja tihedat sidet kaebaja ja tema poja vahel. Seega kaasnevad esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral raskesti kõrvaldatavad tagajärjed kaebajale ja tema pojale. Asjaolu, et kaebajal on oma Eestis elavat alaealist last võimalik tulevikus külastada Ukraina biomeetrilise passiga, õiguskaitsevajadust ei vähenda, sest see ei võimalda kaebajal oma lapse eest vajalikul määral hoolitseda. Vastustaja arusaam, et olukorras, kus kaebaja oma alaealise lapsega püsivalt koos ei elanud ning USA kinnipidamisasutuses viibides oli sunnitud suhtlema üksnes läbi 3(6)
3-25-4303 sidevahendite, võib ta ka edaspidi oma suhtlust lapsega infotehnoloogilisi vahendeid kasutades ja last Eestis lühiajaliselt külastades jätkata, ei lähtu lapse huvidest. Kaebust ei ole praeguses menetlusstaadiumis põhjust pidada ka ilmselgelt perspektiivituks ning vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebaja kujutaks endast ohtu avalikule korrale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PPA palub 11.12.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja väited, et ta on USA kinnipidamisasutuses pojaga suhtlemist jätkanud, on paljasõnalised. Kaebaja ei ole väitnud, et on pidevalt kursis oma poja tegemistega. Seega on halduskohus lähtunud valedest eeldustest ja algandmetest, justkui oleks kaebaja ja tema poja vahel tugev ja tihe side. Kaebaja poeg elab Eestis koos emaga ja külastab kaebajat aeg-ajalt ning helistab talle, korteris on pojal oma tuba. Seega ei ole kaebaja peamine poja eest hoolitseja. Aeg-ajalt külastuste tarvis ei ole kaebajal vaja pikaajalise elaniku elamisluba ning selle vajaduse saab katta Ukraina biomeetrilise passiga Eestis viibides. Halduskohus ei ole selgitanud välja lapse huvisid ning kas lapse huvides on, et isa annaks talle oma kriminaalse käitumisega eeskuju. PPA on taastanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Samas ei ole võimalik väljastada elamisloakaarti, kuna PPA-l puuduvad nõuetele vastavad fotod ja sõrmejäljed. Vaatamata elamisloa olemasolule puudub Eestil kohustus kaebaja vastu võtta, vastav info on ka USA kinnipidamiskeskusele edastatud. Kuna kaebajal oli vanglast vabanedes mais 2025 kehtiv Eesti elamisluba, kuid ta paigutati sellele vaatamata kinnipidamiskeskusesse, ei ole usutav, et elamisloa taastamine täidaks oma eesmärki ehk võimaldaks kaebajal Eestisse tulla. Kaebust ei saa pidada perspektiivikaks. Kaebaja on eemal viibinud kaksteist järjestikust kuud ja see oli tingitud tema enda kuritegelikust käitumisest. Seega ei ole eemalviibimine põhjendatud. Lisaks tuvastas PPA vaidemenetluse käigus, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks esineb ka VMS § 241 lg 1 p-st 1 tulenev alus, sest kaebaja eesti keele tasemeeksami andmetest nähtub, et kaebaja eesti keele tunnistus (mille alusel on elamisluba antud) on kehtetu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Määruskaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu 26.11.2025 määruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
11.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate 4(6)
3-25-4303 lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).
12.Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Seejuures ei nõua HKMS § 249 lg 1 tähenduses õiguskaitsevajaduse esinemine tingimata seda, et kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine sootuks võimatu. Arvestades kaebaja pikaajalist Eestis elamist ja tema perekondlikke sidemeid, on kaebajal kahtlemata esialgse õiguskaitse vajadus, sest enne kohtumenetluse lõppu Eestisse tagasi pöördumise võimatus võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Kuigi Ukraina kodanikuna võiks kaebaja taotleda ka Ukrainasse väljasaatmist või naasta passi alusel ajutiselt Eestisse, toimub Ukrainas sõjategevus, mis piirab Eestisse reisimist, ning Eestisse naasmine elamisloata on samuti ebakindel. Seetõttu oleks esialgset õiguskaitse kohaldamata varasema olukorra ennistamine (eelkõige samaväärsete perekondlike sidemete taastamine) kaebuse rahuldamise korral vähemalt keeruline kui mitte võimatu. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei välista asjaolu, et ta ei ole oma alaealise poja peamine hooldaja ega ela temaga Eestis alaliselt koos, ning lapsega on võimalik jätkuvalt suhelda infotehnoloogilisi vahendeid kasutades. Asja materjalidest nähtuvalt külastas kaebaja alaealine poeg kaebaja Eestis elades oma isa ning helistas temaga, kaebaja korteris on pojal oma tuba, ning kaebaja on kaebuses kinnitanud tugevat sidet pojaga. Viimase kahe ja poole aasta jooksul pojaga suhtlemine üksnes telefoni teel on olnud tingitud objektiivsest asjaolust. Eestis elavad ka kaebaja õde ja vanaema. Kaebaja elukoht on Eestis, tal on siin kinnisvara, ning enne USA-sse lahkumist töötas kaebaja Eesti äriühingus, mille üks juhatuse liikmetest ta on. Vaidlust ei ole, et kaebaja Eestist lahkumine oli tingitud USA-s toimunud kriminaalmenetlusest ja karistuse kandmisest USA kinnipidamisasutuses. Hetkel ootab kaebaja kinnipidamiskeskuses enda USA-st väljasaatmist. Eeltoodu põhjal saab esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.
13.Kohtupraktikast tulenevalt saaks esialgse õiguskaitse vajaduse jaatamisel olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud üksnes juhul, kui kaebuse eduväljavaated on sisuliselt olematud ning tegemist on õiguslikult selge olukorraga (vrd Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 16; 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebust praeguses menetlusetapis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Lõpliku hinnangu vaidlustatud otsuste õiguspärasusele ja kaebuse eduväljavaadetele saab kohus anda haldusasja sisulisel läbivaatamisel, hinnates esitatud tõendeid ja analüüsides asjassepuutuvaid õigusnorme ning mõlema poole argumente.
14.Kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ja kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus lahendada huvide kaalumise pinnalt. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et kaebaja on viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Haldusasja asjaoludest ei nähtu ning vastustaja ei ole ka esile toonud, kuidas kaebaja USA-st väljasaatmisel Eestis viibimine ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjas sellist olulist ohtu avalikule huvile, mis kaaluks üles kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse ja olemasoleva olukorra säilitamise. Seega on esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ja PPA 05.09.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1307-4 kehtivuse peatamine kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni käesolevas asjas põhjendatud.
15.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määruse resolutsiooni p 5 muutmata.
5(6)
3-25-4303 (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.