L.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – L.Y, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
L.Y määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse L.Y määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni punkti 4 peale.
2.Rahuldada L.Y määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni punkt 4 osas, millega jäeti peatamata Politsei- ja Piirivalveameti 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 sunniviisiline täitmine.
3.Teha tühistatud osas uus määrus, millega peatada Politsei- ja Piirivalveameti 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 sunniviisiline täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-25-4367.
Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aserbaidžaani kodanik L.Y-le (kaebaja) oli väljastatud elamisluba töötamise eesmärgil. Alates 31.05.2025 elamisluba enam ei kehtinud, kuna kaebaja lahkus teda kutsunud ettevõttest töölt poolte kokkuleppel.
2.Kaebaja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse abikaasa juurde elama asumiseks, mille PPA jättis 10.11.2025 otsusega nr 15.33.1/2449-1 rahuldamata. Kaebaja esitas PPA 10.11.2025 otsuse peale vaide.
3-25-4367
3.PPA tegi kaebajale 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 Eesti Vabariigist lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 14.12.2025, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 15.12.2025 (väljasaatmisel sihtriigiks on Aserbaidžaan). Ettekirjutuses kohaldati kaebaja suhtes 6-kuulist Schengeni sissesõidukeeldu.
4.L.Y esitas Tallinna Halduskohtule 23.11.2025 kaebuse PPA 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 tühistamiseks. PPA on rikkunud kaebaja õigust perekonnaelule. Kaebaja elab Eestis alates 2018. a-st koos abikaasaga, kes on elanud Eestis alates 1998. a-st ja omab pikaajalise elaniku elamisluba. Peres kasvab neli alaealist last, kellest kaks on kaebaja ja tema abikaasa ühised lapsed. Lapsed käivad Eesti lasteaias ja koolis, räägivad eesti keelt, nende elukeskkond on täielikult seotud Eestiga. Ühel lapsel on erivajadus (autism), mis nõuab stabiilset ja järjepidevat tugisüsteemi. Riik ei tohi panna perekonda sundolukorda, kus nad peavad elama lahus või kolima kolmandasse riiki, mis pole tegelikult võimalik. Kaebaja abikaasa ei saa minna Aserbaidžaani järgmistel põhjustel: turvariskid, laste haridus ja ühe lapse erivajadus, pikaajalise elaniku staatus Eestis, meditsiinilise toe puudumine Aserbaidžaanis. PPA hinnang avaliku korra ohustamisele on meelevaldne. Ainus argument on üks varasem väärtegu. PPA ei ole tuvastanud, milles seisneb kaebajast lähtuv oht ning kas see on piisavalt tõsine ja õigustab perest eraldamist. Kaebaja on leidnud Eestis töökoha ning tööandja on esitanud kinnituse tema tööle asumise võimalikkuse kohta niipea, kui elamisloa küsimus laheneb positiivselt. Kaebaja esitas enne ettekirjutuse tegemist vaide elamisloa andmisest keeldumise otsusele. Vaie on PPA menetluses ning seda ei ole sisuliselt lahendatud. Lahkumisettekirjutuse täitmine muudaks vaide läbivaatamise sisutuks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus PPA 14.11.2025 ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks, lahkumisettekirjutuse (sund)täitmise keelamiseks ning kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu peatamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et säilitada võimalus jätkata pereelu Eestis kuni asja lõpliku lahendamiseni. Kaebaja abikaasa keeldub kolimast Aserbaidžaani. Kaebaja on leidnud uue töökoha ning tema väljasaatmine tooks kaasa töökoha kaotuse. PPA otsuse täitmisel tekiks olukord, kus lapsed jäävad ilma isa igapäevasest hoolest, abikaasa ei tule majanduslikult toime, pere kaotab üürikorteri ja neljal lapsel tekib äärmiselt suur ebastabiilsus. Selline tagajärg on pöördumatu ja otseselt vastuolus laste parimate huvidega. PPA otsusest ei tulene, mis põhjusel peetakse kaebajat ohuks avalikule korrale. Kaebus ei ole perspektiivitu.
PPA palub 27.11.2025 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
Ei nähtu objektiivseid põhjusi, miks kaebaja ei saaks osaleda kohtumenetluses oma kodakondsusejärgses riigis viibides. Kaebajal oli varem elamisluba töötamiseks, kuid ta lahkus töökohalt poolte kokkuleppel, mille tulemusel lõppes tema töötamisega seotud viibimisalus Eestis. Seega ei ole kaebaja praegune õiguslik seisund tekkinud PPA meelevaldse sekkumise tagajärjel, vaid on kujunenud kaebaja enda otsuse tulemusena. Elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kaebajale ei antud, sh põhjusel, et täidetud ei olnud piisava sissetuleku nõue. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei loo talle seaduslikku alust Eestis töötamiseks. Seevastu on kaebajal oma kodakondsusjärgses riigis objektiivne võimalus tööle asumiseks, mis toetab panustamist perekonna ülalpidamisse väljaspool Eestit. Sellest tulenevalt ei tooks lahkumisettekirjutuse täitmine kaasa sellise intensiivsusega riivet perekonnaelule, mis kaaluks üles haldusakti täitmise vajaduse. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on ajaliselt piiratud ning kestab üksnes 6 kuud alates Eestist lahkumisest ning tal säilib tulevikus võimalus taotleda viibimisalust Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktide kohaselt. 2(5)
3-25-4367
6.Tallinna Halduskohus võttis 28.11.2025 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas PPA 14.11.2025 ettekirjutuse nr 1052292451 kehtivuse kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu osas (resolutsiooni p 4). Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Tal on Eestis abikaasa ja kaks alaealist last. Lahkumisettekirjutuse täitmise korral ei oleks kaebajal võimalik tema suhtes sissesõidukeelu kehtivuse ajal naasta Eestisse (või Schengeni alale) ning see võib kohtumenetluse ajal pöördumatult kahjustada tema suhteid oma abikaasa ja lastega. Lahkumisettekirjutus näeb ette kaebaja lahkumise Aserbaidžaani, kuhu kaebuse kohaselt ei saaks kaasa tulla tema Eestis elav perekond. Ka PPA on sissesõidukeelu määramisel välja toonud, et kaebaja abikaasa on Armeenia rahvusest ja abikaasa kaks vanemat last on Armeenia kodanikud ning nende Aserbaidžaanis viibimine ei ole soovitav. Eelnevat arvestades ei ole perekonnaelu riive praegusel juhul välditav ka seeläbi, et kaebaja perekond asub koos temaga elama riigis, kuhu kaebajal on kohustus lahkuda. Laste elust kõrvale jäämine on selline pöördumatu tagajärg, mida positiivse kohtuotsuse korral ei ole võimalik hiljem heastada. Kaebaja õiguste kaitseks on võimalik ja põhjendatud kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt, et kohus peatab vaidlustatud ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse. See tähendab, et kaebajal on võimalik lahkumisettekirjutuse täitmise korral Eestisse naasta, kui ta taotleb ja saab riigilt asjaomase viibimisaluse (sh viisa). Selliselt ei kahjusta halduskohtu määrus ühelt poolt avalikku huvi, et välismaalane ei viibiks riigis ilma seadusliku aluseta, ning teisalt säilib kaebajal võimalus tulla Eestisse ja külastada oma perekonda. Vaidlustatud ettekirjutuses ja kohtumenetluses esitatud PPA selgitustest ei nähtu, et sissesõidukeelu kehtivuse peatamine võiks tekitada olulise ohu avalikele huvidele. Ka ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeelu eesmärk vältida üksnes ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele. Praegusel juhul ei nähtu vaidlustatud ettekirjutusest põhjendusi, milles seisneb kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu vajadus ja eesmärk. Kohus ei ole veendunud, et vaidlusaluse haldusakti tegemisel on sissesõidukeelu kohaldamise (sh selle kestvuse) üle otsustamine toimunud kõigi oluliste asjaolude hoolika kaalumise tulemusel. Kuna praegusel juhul on pöördumatuid tagajärgi võimalik ära hoida sissesõidukeelu kehtivuse peatamisega, ei ole põhjendatud suuremal määral esialgse õiguskaitse kohaldamine (sh lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine). Sellises ulatuses esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta avalikku huvi, et riigis ei viibiks seadusliku aluseta välismaalased, ning teisalt tagab kaebajale võimaluse tulla asjaomase viibimisaluse saamise korral Eestisse perekonna juurde. Kaebajal ei ole takistatud taotleda PPA-lt talle lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja pikendamist perekondlike sidemete tõttu – VSS § 72 lg 5 kohaselt võib vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra (sh korduvalt), kui välismaalase jaoks osutub ebaproportsionaalselt koormavaks lahkumisettekirjutuse täitmine määratud tähtaja jooksul, võttes arvesse mh välismaalase perekondlikke sidemeid Eestis (p 3).
7.L.Y esitas Tallinna Ringkonnakohtule 28.11.2025 määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni p 4 ulatuses, milles kohus keeldus peatamast lahkumisettekirjutuse täitmist ja uue määrusega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus täielikult ning peatada PPA 14.11.2025 ettekirjutuse täitmine kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
3(5)
3-25-4367 Kohus peatas üksnes sissesõidukeelu kehtivuse, kuid see ei taga kaebaja ega tema alaealiste laste põhiõiguste kaitset. Kohus tunnistas küll perekonnaelu olemasolu ja laste sõltuvuse kaebaja igapäevasest kohalolekust, kuid järeldas põhjendamatult, et pereliikmed võivad ajutiselt jääda Eestisse ilma kaebajata ning hiljem oleks võimalik suhteid taastada. See oletus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 27, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 ja perekonnaseaduse §-dega 123–124. Kohus tugines määruses PPA 27.11.2025 seisukohtadele ega analüüsinud kriitiliselt nende sisulist põhjendatust. PPA väide töötamise loa puudumisest ei saa olla põhjus perekonna lahutamiseks. Veelgi problemaatilisem on kohtu seisukoht, et kaebaja saab vajadusel Eestisse naasta, kui saab asjaomase viisa. Tegemist on oletusega. Praktikas sõltub viisa väljastamine Aserbaidžaanis otseselt Eesti konsulaadi kaalutlusest. PPA seisukoht näitab, et vastustaja ei ole positiivselt meelestatud isegi ajutiste leevenduste suhtes. Seega ei saa eeldada, et viisa antakse. Arvestades lapse erivajadust, abikaasa armeenia rahvust, laste lõimumist Eesti kooli- ja sotsiaalsüsteemi ning kaebaja töökoha olemasolu, oleks kohus pidanud leidma, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaasa pöördumatud tagajärjed. Halduskohus ei kaalunud kõiki asjaolusid, ei rakendanud uurimispõhimõtet, jättis hindamata laste huvid ning kohaldas esialgset õiguskaitset viisil, mis ei kaitse perekonnaelu ega väldi pöördumatut kahju.
8.PPA jättis 01.12.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2449-3 rahuldamata kaebaja vaide PPA 06.11.2025 otsuse nr 15.3-3.1/2449-1 peale. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 06.11.2025 otsuse ja 01.12.2025 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks (haldusasi nr 3-25-4535). Halduskohus liitis 09.12.2025 määrusega selle kaebuse siinse haldusasja juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlusalune ettekirjutus sisaldab sisuliselt kahte otsustust: lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu (dtl 39). Halduskohus rahuldas 28.11.2025 määruse resolutsiooni p-ga 4 esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades esialgse õiguskaitse abinõuna kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse. Ringkonnkohus mõistab määruskaebust selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu 28.11.2025 määruse resolutsiooni p-i 4 osas, millega jäeti esialgse õiguskaitse korras peatamata PPA 14.11.2025 ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (HKMS § 2 lg 4). Arvestades määruskaebuse ulatust ja asjaolu, et vastustaja ei ole halduskohtu 28.11.2025 määrust vaidlustanud, ei ole määruskaebemenetluses seega vaidluse all kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras.
10.Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS § 210 lg 1).
11.Kohus teeb määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta siis, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine ka kaebajale soodsa kohtulahendiga osutuda võimatuks või ebamõistlikult raskeks, kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine on proportsionaalne, arvestades kaalul olevaid avalikke huve ja puudutatud isikute õigusi. Huvide kaalumisel arvestab kohus ka esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ja praeguses menetluse etapis ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Seega sõltub asja lahendus kaebaja ning avalike ja kolmandate isikute huvide kaalumisest.
4(5)
3-25-4367
13.Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset, et ta saaks viibida kohtumenetluse ajal Eestis koos oma perekonnaga. Kaebaja selgitas, et ta on abielus Eestis elamisluba omava Venemaa kodanikuga, kes on armeenia rahvusest ja on elanud Eestis 1998. a-st alates, ning neil on kaks ühist alaealist last. Kokku kasvab peres kaebuse kohaselt neli alaealist last, kellest üks on erivajadusega ja vajab seetõttu järjepidepidevat tugisüsteemi. Kaebaja on põhistanud, miks tema perel oleks praegu väga keeruline asuda koos kaebajaga elama Aserbaidžaani. Kuigi kaebajale kehtestatud sissesõidukeelu kehtivus on peatatud, sõltub kaebaja võimalus pärast lahkumisettekirjutuse täitmist Eestisse naasta, et veeta siin aega koos oma perega, Eestis viibimisaluse saamisest. Kaebaja taotluse anda talle tähtajaline elamisluba on PPA jätnud rahuldamata. Kaebajal on põhimõtteliselt võimalik taotleda oma Eestis elava perekonna külastamiseks viisat, kuid selle saamine ei ole kindel. Kokkuvõttes ei saa välistada, et kaebaja väljasaatmine võib põhjustada perekondlike sidemete katkemise ning kahjustada suhted kaebaja ja tema alaealiste laste vahel. Teiselt poolt ei nähtu seni kohtule esitatud materjalidest, et lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise keelamine praeguses olukorras kahjustaks ülemääraselt avalikku huvi või teiste isikute õigusi. Kuigi kaebaja viibib alates 10.11.2025 Eestis ilma seadusliku aluseta, kaalub ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigus perekonnaelu kaitsele praegusel juhul üles avaliku huvi tagada, et Eestis ei viibiks välismaalasi, kellel puudub selleks seaduslik alus.
14.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja menetlus on praegu algusjärgus, sh ei ole PPA veel esitanud haldusmenetluse toimikut. Täiendav teave ja tõendid võivad menetluse edenedes muuta hinnangut kaebuse perspektiivile, samuti erinevatele huvidele antavat kaalu. Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise taotluse algatusel kui ka enda algatusel (HKMS § 253 lg 1).
15.Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ning keelab PPA 14.11.2025 ettekirjutuses nr 1052292451 tehtud lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise, st kaebaja Eestist väljasaatmise, kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas (HKMS § 251 lg 1 p 1 ja § 249 lg 4).
16.Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3).
17.Ringkonnakohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.