X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.03.2023 otsuse nr 15.3-3.4/816-12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3- 3.6/92 tühistamiseks ning Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.03.2023 otsuse nr 15.3-3.4/817-12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/91 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – X Kaebaja II – Y kaebajate esindaja Sofja Pevzner-Belositski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-1432 tehtud Tallinna Halduskohtu 05.12.2023 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed initsiaalidega.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-1432 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebajad on India kodanikest abikaasad, kellel olid välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 3 alusel antud tähtajalised elamisload elama asumiseks oma Eestis elava lapse juurde. Kaebaja I tähtajaline elamisluba oli antud kehtivusega kuni 06.12.2027 ning kaebaja II elamisluba kuni 03.04.2028.
2.PPA tegi 24.03.2023 otsused nr 15.3-3.4/816-12 ja 15.3-3.4/817-12 (vaidlustatud otsused), millega tunnistas vastavalt kaebaja I ja kaebaja II tähtajalise elamisloa kehtetuks. Otsuste õigusliku alusena on viidatud VMS § 135 lg 1 punktidele 2 ja 4 ning § 135 lg 2 punktidele 1, 2 ja 4. Kokkuvõttes tingis mõlema kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise see, et olles ka varem elamisloa kehtivuse jooksul pikemalt Eestist eemal olnud, ei ole kaebajad pärast 25. augustit 2019 Eestis viibinud ning on elama asunud Austraaliasse oma teise lapse juurde. Sellest tulenevalt asus PPA vaidlustatud otsustes kokkuvõttes seisukohale, et kaebajad ei kasuta elamislubasid eesmärgipäraselt, sest vaidlustatud otsuste tegemise ajaks kolm ja pool aastat kestnud eemalolek Eestist kinnitab, et kaebajad ei ole isikud, kes vajaksid hooldust Eestis elavalt lapselt. PPA leidis, et tähtajalise elamisloa andmine VMS § 150 lg 1 punktis 3 nimetatud alusel, samuti sellise elamisloa jätkuv kehtivus on põhjendatud juhul, kui asjaomane välismaalane on hooldust vajav ja vajalikku hooldust on tal võimalik saada vaid Eestis, milline tingimus aga kaebajate puhul eelviidatud asjaoludest tingituna enam täidetud ei ole.
3.Kaebajad esitasid vaidlustatud otsuste peale vaided, mille PPA jätis rahuldamata 14.06.2023 vaideotsustega nr 15.3-3.6/92 ja 15.3-3.6/91.
4.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes vaidlustatud otsuste ning vaideotsuste tühistamist. Tallinna Halduskohus liitis 03.07.2023 määrusega kaebused ühte menetlusse. Kaebuste põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
4.1.PPA on vaidlustatud otsuste tegemisel lubamatult tuginenud mitmele elamisloa kehtetuks tunnistamise alusele, kuna oleks pidanud valima ühe. VMS § 135 lõike 1 kohaldamisel ei ole PPA nõuetekohaselt kaalunud kaebajate suhtes erandi tegemise võimalust ega andnud kaebajatele võimalust oma käitumist parandada.
4.2.Aastatel 2013–2017 on kaebajad kõik Eestist eemalolekud registreerinud kooskõlas VMS §-ga 252 ning registreeritult eemalviibimise aeg tuleb lugeda Eestis püsivalt elatud aja hulka. Kaebajad on Eestis elanud alates 2012. aastast oma Eestis elava poja hoole all ning saavad Eestis pensioni, mis kinnitab nende tihedaid sidemeid Eestiga. Kaebajate Eestis elav poeg on ainus, kes saab kaebajate eest hoolitseda, kuna Indias elav tütar põeb rasket haigust ning Austraalias elava teise poja juurde ei saa kaebajad Austraalia õigusest tulenevate piirangute tõttu elama asuda, lisaks on Austraalias elaval pojal samuti raske terviserike. Kaebajal II on raske südamerike ning tema tervislikku seisundit ei ole võimalik parandada, olukord pidevalt halveneb, ta ei suuda ise täita arsti ettekirjutusi ega turvaliselt reisida. 2(7)
3-23-1432
4.3.Kaebajad ei saanud Eestisse reisida COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu, samuti ei võimaldanud kaebaja II tervislik seisund lennata Euroopasse. Kuna kaebaja II seisund oli kriitiline, lendasid kaebajad teise poja juurde Austraaliasse, kuhu läks otselend. Pärast seda, kui kaebajad said teada, et PPA kavatseb nende elamisload kehtetuks tunnistada, kartsid nad Eestisse tulla vanglasse sattumise ohu tõttu.
5.Vastustaja vaidles kaebustele vastu, esitades kokkuvõttes alljärgnevad argumendid:
5.1.Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel võib tugineda mitmele õiguslikule alusele, kui asjaolu mahub mitme elamisloa kehtetuks tunnistamise aluse alla. Kaebajad ei kasutanud neile antud elamislubasid eesmärgipäraselt ja neil puudus ka Eestis tegelik elukoht, mis tähendab, et nad ei vastanud vaidlustatud otsuste tegemise ajal tähtajalise elamisloa andmise ega pikendamise tingimustele, seega esines tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alus vastavalt VMS § 135 lg 2 punktile 2, mis ei jäta PPA-le seejuures kaalutlusõigust.
5.2.Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine VMS § 135 lg 3 alusel ei olnud vajalik, kuna ka pärast seda, kui kaebajad said teada elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest, oli neil võimalik Eestisse naasta, et näidata kindlat soovi Eestis elada, ent nad ei teinud seda. Erandi tegemiseks ei olnud alust, võttes arvesse, et elamislubade kehtivuse esimese viie aasta jooksul, mil VMS-ist tulenes kohustus registreerida Eestist eemalviibimine, viibis kaebaja I tegelikult Eestis üksnes 1 aasta ja 3 kuu jooksul ning kaebaja II 1 aasta ja 9 kuu jooksul. Kaebajad ei saanud vajada hooldust, kui suutsid enamuse ajast Eestist eemal olles ise hakkama saada.
6.Tallinna Halduskohus tegi 05.12.2023 otsuse, millega jättis kaebused rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Tähtajalise elamisloa andmine peab olema eesmärgipärane (VMS § 117 lg 1 p 1) ning välismaalane peab tegelikult elama Eestis (VMS § 117 lg 1 p 2). VMS § 150 lg 1 p 3 mõte ei ole võimaldada elamisluba kõikidele vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suurema abivajadus. Kui isik vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 p 3 mõttes hooldusvajadust. Vastustaja leidis õigesti ja seda nõuetekohaselt põhjendades, et kaebajad ei ole elamisloa kehtivuse ajal täitnud elamisloa andmise tingimusi.
6.2.Vastustaja võis vaidlustatud ostustes viidata mitmele VMS §-s 135 sätestatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alusele – kaebajate puhul kohaldusid kõik vaidlustatud otsuses nimetatud alused, kuivõrd kaebajad ei olnud viibinud Eestis pika aja vältel, millest saab järeldada, et nad ei vajanud elamislubasid.
6.3.Mis puudutab VMS § 135 lõikes 3 sätestatud võimalust anda välismaalasele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, siis oli kaebajatel pärast tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest teada saamist võimalik Eestisse naasta. Kaebajate väide, et Eestisse mittenaasmine oli põhjustatud hirmust rikkuda seadust, ei ole eluliselt usutav.
6.4.PPA ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja II halba tervislikku seisundit ega seda, et kaebaja II on hooldust vajav vanem. Vastustaja leidis aga õigesti, et kaebaja II pidas võimalikuks abi saamist Austraaliast. Lahkudes Eestist, pidasid kaebajad võimalikuks elada ilma Eestis elava poja abita.
6.5.PPA on vaidlustatud otsustes kaalunud vaidlustatud haldusaktide mõju kaebajate era- ja perekonnaelule. PPA võttis õiguspäraselt arvesse, et kaebajad viibivad abikaasadena koos poja juures Austraalias. PPA leidis õigesti, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva kaebajate eraelu olulisel määral, kuna kaebajad moodustavad pere. Samuti on kaebajatel võimalus külastada Eestis elavat poega, esitades taotluse viisa või uue elamisloa saamiseks. Kaebaja Austraalias elaval lapsel võib olla terviseprobleeme, ent sellele vaatamata on kaebajatel olnud 3(7)
3-23-1432 võimalik elada Austraalias. Elamislubade kehtetuks tunnistamise seisukohast ei oma tähtsust, kas või millistel tingimustel on võimalik kaebajatel saada Austraalia elamisluba, kuna Eesti elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks on see, et kaebajad ei asunud tegelikult Eesti elamislubade alusel Eestisse elama.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Üks ja sama asjaolu võib küll mahtuda mitme tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluse alla, ent PPA ei võinud kohaldada sama asjaolu suhtes ühekorraga nii VMS § 135 lõiget 1, mis näeb ette kaalutlusõiguse kui ka lõiget 2, mis on imperatiivne. Kohaldades samaaegselt nii VMS § 135 lõiget 1 kui lõiget 2, piiras PPA kaebajatele seadusega ettenähtud võimalusi ja rikkus kaebajate õiguspärast ootust.
7.2.PPA oleks pidanud andma kaebajatele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kooskõlas VMS § 135 lõikega 3. Kaebajad ei pidanud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse kirjadest ise taipama, et nad saaksid Eestisse naastes elamislubade kehtetuks tunnistamist vältida. PPA ei täitnud selles osas oma selgitamiskohustust ja tegutses seeläbi vastuolus hea halduse põhimõttega. Kaebajad said juba menetluse algatamist käsitlevatest kirjadest aru, et elamisload on kehtetuks tunnistatud ning kartsid, et Eestisse naastes saavad neist illegaalid. Kaebajad on eakad inimesed, kes ei valda eesti ega inglise keelt ega tunne Eesti kultuuri- ja õigusruumi. Vaidlust ei ole, et kaebajad vajavad oma Eestis elava poja hoolt.
8.Vastustaja esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes juba halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Seoses kaebajate etteheitega, et PPA ei andnud neile võimalust puudusi kõrvaldada ega selgitanud Eestisse naasmisega seonduvat, märgib vastustaja täiendavalt, et ta selgitas kaebajatele, et elamisloa omamine ei ole põhjendatud, kui elamisluba faktiliselt Eestis elamiseks ei kasutata. Vastustaja hinnangul ei olnud kohustust täiendavad selgitusi anda, kui kaebajad neid ei küsinud. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebajate väiteid puuduliku eesti keele oskuse kohta ja väidet, et nad said menetluse algatamise kirjadest aru, et elamisload on kehtetuks tunnistatud. Viimaks ei nõustu vastustaja kaebajate väitega, nagu oleks väljaspool vaidlust, et kaebajad vajavad oma Eestis elava poja hoolt – vaidlustatud ostustes on põhjendatud, miks kaebajate hooldusvajadust ei saa jaatada ning seetõttu ei kasutanud kaebajad ka neile antud elamislubasid eesmärgipäraselt ega elanud Eestis. Isegi kui jaatada kaebajate hooldusvajadust, on nende valikud tähtajaliste elamislubade kehtivuse jooksul näidanud selgelt, et hooldust on neil võimalik saada mujal kui Eestis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on kaebused õigesti rahuldamata jätnud.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et PPA ei tohi tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tugineda ühtaegu nii VMS § 135 lõikes 1 kui ka sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud alustele. Üheaegselt mitmele tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguslikule alusele tuginemine – sh olukorras, kus VMS § 135 lg 1 näeb sõnaselgelt ette kaalutlusõiguse, ent lõige 2 mitte – ei riku iseenesest kaebajate õigusi. Apellatsioonkaebuse väide õiguspärase ootuse rikkumise kohta on õiguslikult ilmselgelt väär.
11.VMS § 135 lõigetes 1 ja 2 loetletud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused on alternatiivsed, mis tähendab, et otsus on õiguspärane, kui esineb vähemalt üks alus ning PPA on selle aluse kohaldamise eeldused õigesti tuvastanud ning juhul kui sel alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb teostada kaalutlusõigust, siis ka 4(7)
3-23-1432 nõuetekohase kaalumise läbi viinud. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsustes õigesti ning nõuetekohastele kaalutlustele tuginedes tunnistanud kaebajate tähtajalised elamisload kehtetuks VMS § 135 lg 1 punktide 2 ja 4 alusel ehk põhjusel, et kaebajatel puudus Eestis tegelik elukoht ning et nad ei kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. PPA tuvastas nende sätete kohaldamise eelduseks olevad asjaolud õigesti ega eksinud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel. Ringkonnakohus ei asu kontrollima halduskohtu ja PPA otsuse põhjendusi, mis puudutavad VMS § 135 lõike 2 punktide 1, 2 ja/või 4 kohaldamist, kuna kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ka üksnes VMS § 135 lg 1 punktide 2 ja 4 alusel.
12.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et olukorras, kus VMS § 150 lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisloa saanud välismaalane on viibinud Eestist eemal kolm ja pool aastat järjest, tuleb lugeda, et ta ei ole kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt ning tema tegelik elukoht ei ole Eestis. Siinsel juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et kaebajad lahkusid Eestist 2019. aasta augustis ehk umbes kolm ja pool aastat enne vaidlustatud otsuste tegemist. Samuti ei ole vaidlust, et kaebajad, kes said esmakordselt VMS § 150 lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisload vastavalt 07.12.2012 ja 04.03.2013, registreerisid VMS § 252 alusel enda Eestist eemalviibimise ajavahemikel 06.09.2013–30.10.2014, 20.01.2015–20.07.2015, 07.01.2016– 26.07.2016 ja 10.10.2016–10.10.2017 ning lisaks sellele registreeris kaebaja I enda Eestist eemalviibimise ka perioodil 06.01.2013–06.06.2013. Eeltoodust nähtub üheselt, et nii vaidlustatud otsuste tegemisele vahetult eelneva kolme ja poole aasta jooksul kui ka varem on kaebajad sageli ja pikaajaliselt viibinud Eestist eemal.
13.Tähtajaline elamisluba antakse välismaalasele kindlal eesmärgil. Kaebajatele anti VMS § 150 lg 1 punkti 3 alusel elamisluba selleks, et nad saaksid asuda elama Eestisse oma Eestis elava poja juurde, kuna nad vajavad hooldust, mida ei ole võimalik saada mujal. VMS § 150 lg 1 punkti 3 mõte on eelkõige vältida seda, et Eesti kodanik või Eestis muul õiguslikul alusel püsivalt elav välismaalane oleks sunnitud oma vanematele vajaliku hoolduse pakkumiseks Eestist lahkuma. VMS § 150 lg 1 p 3 alusel antud tähtajalise elamisloa eesmärgipärane kasutamine tähendab seda, et asjaomased välismaalasest vanemad elavad Eestis, kus nende laps pakub neile sellist vajalikku hooldust, mida ta ei saaks ise Eestis viibides pakkuda, kui vanemad elaksid välisriigis. Kahtluseta saab järeldada, et viibides Eestist eemal kolm ja pool aastat järjest, seejuures esiti oma kodakondsusriigis Indias ning seejärel oma teise lapse juures Austraalias, ei kasutanud kaebajad Eesti tähtajalist elamisluba eesmärgipäraselt, st. selleks, et saada Eestis vajalikku hooldust, mida ei ole võimalik saada mujal.
14.Määravat tähtsust pole sellel, mis põhjusel kaebajad Eestisse ei naasnud. Isegi kui möönda, et kaebaja II terviseseisund raskendas tal oluliselt Euroopasse lendamist (kuigi võimaldas lennata Indiast Austraaliasse), siis ei väära see tõdemust, et kaebajad neile antud tähtajalist elamisluba eesmärgipäraselt ei kasutanud. Samuti ei lükka see ümber PPA seisukohta, et kaebajatel ei olnud tegelikku elukohta Eestis. Tegeliku elukohana Eestis VMS § 135 lg 1 punkti 2 tähenduses tuleb mõista kohta, kus välismaalane tähtajalise elamisloa kehtivusajal püsivalt või peamiselt elab. Olukorras, kus kaebajad lahkusid Eestist 2019. aastal oma kodakondsusriiki ja sealt hiljem Austraaliasse ega naasnud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks (st. 24.03.2023) kordagi Eestisse, tuleb järeldada, et vähemalt alates eelviidatud ajast elavad nad püsivalt või peamiselt mujal ehk sestpeale ei ole neil olnud tegelikku elukohta Eestis.
15.Eeltoodust tuleneb, et hoolimata kaebaja II halvast tervislikust seisundist ja võimalikust hooldusvajadusest, otsustasid kaebajad ise Eesti elamisloaga neile antud õigust mitte kasutada, kuna pidasid otstarbekamaks elada Indias ja hiljem Austraalias. Sellises olukorras ei ole vajalik jätta VMS § 150 lg 1 punkti 3 alusel antud tähtajalist elamisluba kehtima n-ö igaks juhuks ehk selleks, et tagada välismaalasele soovi korral võimalus Eestisse naasta. 5(7)
3-23-1432
16.Kaebajal on õigus, et VMS § 135 lg 1 punktide 2 ja/või 4 kohaldamine hõlmab kaalutlusõiguse teostamist. Ringkonnakohtule ei nähtu aga, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse teostamata või et ta oleks jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata mingisugused kaalutlusõiguse teostamise seisukohast olulised asjaolud või huvid või et ta oleks omistanud vastandlike huvide kaalumisel mingisugustele asjaoludele meelevaldse kaalu. Kaebajate vastuväidetes viidatud umbmäärasest kavatsusest tulevikus siiski Eestisse tagasi tulla ei pidanud PPA järeldama, et kaebajatel on kaalukas huvi elamisloa kehtivuse säilimise vastu. Mis puudutab tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus esitatud kaebajate väiteid reisimistakistuste kohta, samuti väidet, et kaebajate Eestis elav poeg on ainus, kes saab neile pakkuda nõuetekohast hooldust, siis on PPA vaidlustatud otsustes asjakohaselt viidatud sellele, et kui kaebajad on kolm ja pool aastat Eestist eemal viibides saanud oma eluga hakkama, ei saa neil olla sellist hooldusvajadust, mida saab tagada vaid Eestis. PPA ei pidanud üksikasjalikumalt asuma analüüsima kaebaja II tervist käsitlevate meditsiinidokumentide sisu. PPA ei ole otsuse tegemisel kahtluse alla seadnud kaebaja II halba terviseseisundit ega sellest tulenevat hooldusvajadust, küll aga õigesti leidnud, et kaebajate tegelik käitumine elamisloa kehtivusajal näitab üheselt, et vältimatu ei ole vajaliku hoolduse saamine Eestis. PPA ei pidanud seejuures hakkama üksikasjalikumalt kontrollima, kasvõi millised raskused võivad kaebajatele hoolduse pakkumisel olla nende Indias ja Austraalias elaval lapsel. Isegi kui seal elavatel lastel on terviseprobleemid, millele kaebajad viitavad, ei väära see tõsiasja, et pärast 2019. aasta augustit on kaebajad edukalt saanud oma eluga hakkama ilma, et nende Eestis elav poeg pakuks neile mingisugust hooldust Eestis. Kaebajate menetluse käigus esitatud selgitused ei sisaldanud veenvaid või PPA poolset täiendavat kontrollimist nõudvaid andmeid selle kohta, et hooldusvajaduse ja selle hoolduse saamise võimaluste osas oleks olukord vaidlustatud otsuse tegemise ajaks muutunud.
17.Halduskohus tõdes õigesti, et PPA kaalus nõuetekohaselt ka elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju kaebajate era- ja perekonnaelule. Seega on PPA kaebajate huve, tegelikke vajadusi ja nende rahuldamise võimalusi kaalumisel arvesse võtnud ning põhjendatult leidnud, et olukorras, kus viimased ei ole elamisluba pikema aja jooksul eesmärgipäraselt kasutanud ega ela Eestis, ei ole neil kaalukat huvi elamisloa kehtima jäämise vastu selleks, et millalgi täpsustamata tulevikus Eestisse naasta.
18.Väär on kaebajate seisukoht, et PPA oleks pidanud tegema erandi või määrama neile VMS § 135 lg 3 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. VMS § 135 lg 3 alusel tähtaja andmine on vajalik juhul, kui välismaalane, kelle puhul objektiivselt esinevad VMS § 135 lõikes 1 nimetatud asjaolud, on menetluse käigus esile toonud mingisugused sellised põhjused, millest vähemalt mõistlikult nähtub, et tegemist on ajutise ja kõrvaldatava asjaoluga. Nii näiteks võib see olla, kui välismaalane ei ole registreerinud oma elukohta (VMS § 135 lg 1 p 1), ent siiski Eestis tegelikult elab või näiteks juhul kui tal puudub vajalik kindlustusleping (VMS § 135 lg 1 p 3). VMS § 135 lg 1 punktides 2 ja/või 4 nimetatud asjaolu esinemise korral on VMS § 135 lg 3 alusel tähtaja andmine mõeldav juhul, kui välismaalane esitab menetluse käigus vähemalt veenva põhjenduse, et Eestist eemal viibimine või elamisloa eesmärgipäraselt mitte kasutamine on ajutist laadi ning ta kavatseb kiiremas korras Eestisse (taas) elama asuda ja/või hakata elamisluba eesmärgipäraselt kasutama. Siinsel juhul ei pidanud PPA kaebajate poolt esitatud seisukohtadest ja vastuväidetest selliseid järeldusi tegema – kaebajate menetluse käigus esitatud seletustest ja vastuväidetest ei nähtunud, et neil oleks vaatamata pikale eemalolekule lähiajal olnud kindel ja teostatav kavatsus Eestisse naasta.
19.Kaebajate väide, et saades teada elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlusest, kartsid nad Eestisse tulla, on ilmselgelt põhjendamatu, nagu ka kaebajate viited ebapiisavale keeleoskusele. Kaebajad said esitada oma arvamuse ja vastuväited ning pidid mõistma, et
6(7)
3-23-1432 elamisloa kehtetuks tunnistamist tingivaks asjaoluks on see, et nad elamisloa eesmärgiga kooskõlas Eestis ei ela. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et PPA rikkus selgitamiskohustust. Kirjades (dtl 124, 128), millega teatati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamist, on piisavalt selgelt selle menetluse algatamise põhjuseid selgitatud ehk märgitud, et „[s]eega ei viibi teie tähtajalise elaniku elamisloa alusel püsivalt Eestis. Elamisloa omamine ei ole põhjendatud, kui elamisluba faktiliselt Eestis püsivaks elamiseks/töötamiseks ei kasutata“. PPA leiab õigesti, et täiendavate selgituste andmise vajadus oleks tekkinud, kui kaebajad oleksid selliseid selgitusi küsinud. Seda kaebajad ei teinud.
20.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kaebajate nimed ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalikud ning saab eeldada nende huvi, et nende nimed avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kaebajate nimed asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.