X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.12.2024 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusele nr 15.3-3.4/303-2
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Sofia Vender
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 09.12.2024 otsus nr 15.33.4/303-2.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1328,92 eurot.
3.Politsei- ja Piirivalveameti kulud jäävad tema enda kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning kohtuotsuses toodud e-posti aadressid tähemärgiga.
5.Tagastada digitaalsest kohtutoimikust selle lehekülgedel 89–116 asuvad korduvad dokumendid. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.12.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.
1.X. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel on alaline elukoht Ameerika Ühendriikides (edaspidi ka USA), Texases. Isikule on Eesti Vabariigis 19.01.2000 väljastatud alaline elamisluba nr EL33R002063, mis muutus seoses 01.06.2006 välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) muudatusega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA või vastustaja) tunnistas 09.12.2024 otsusega nr 15.3 3.4/303-2 (edaspidi 09.12.2024 otsus või vaidlustatud otsus) kehtetuks X. Xi pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33R002063 alates 09.12.2024. Otsuse kohaselt saatis PPA isikule 22.02.2024 kirja nr 15.3-3.4/303-1 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise kohta (edaspidi 22.02.2024 teade) eposti aadressile [email protected] ja proovis kõiki VMS-ist tulenevaid võimalusi kättetoimetamiseks, kuid isik ei reageerinud ühelegi e-kirjale, ei vastanud PPA-le ega võtnud muul viisil ühendust. 22.02.2024 teates teavitati isikut, et mittevastamisel tehakse otsus teadaolevate andmete põhjal. Otsuse aluseks on VMS § 241 lg 2 punktid 2 ja 4, s.o pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud ja välismaalase eemalviibimine Eestist on kestnud vähemalt kuus järjestikust aastat. Nimelt X. X elab ja töötab Ameerika Ühendriikides, Eestis puudub tal kehtiv ravikindlustus. Isik on Eestist lahkunud ega ole siia tagasi tulnud, seega puudub alus ja vajadus pikaajalise elaniku elamisloa järele.
3.X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 19.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse 09.12.2024 otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Teade haldusmenetluse alustamisest jõudis kaebaja poolt esitatud e-posti aadressile [email protected] ja ta oli haldusmenetluse alustamisest teadlik. Kaebaja ei esitanud kohtumenetluses esitatud tõendeid haldusmenetluses PPA-le, kuna PPA otsuses märgiti, et VMS § 248 kohaselt on otsuse vaidlustamiseks õigus esitada kas vaie PPA-le või kaebus halduskohtule. Kaebaja otsustas esitada kaebuse otse halduskohtule.
4.2.PPA menetlus sisaldas olulisi puudujääke, mis rikkus kaebaja õigusi. Tuginedes kaebaja tütre poolt esitatud täiendavatele tõenditele, ilmneb, et PPA ei ole täitnud oma teavituskohustust, mille tulemusel ei olnud kaebajal võimalik esitada tõendeid ja vastuväiteid õigeaegselt. PPA ei täitnud teavitamiskohustust, sest 22.02.2024 teade saadeti e-posti aadressile, mida kaebaja enam ei kasutanud. Kaebajal oli rahvastikuregistris e-posti aadress uuendatud juba 17.02.2024. PPA-l olnuks võimalik kaebajaga ühendust võtta ka telefoni teel või muul viisil. Menetlusosalise nõuetekohane teavitamine on haldusmenetluses põhimõtteline nõue, mille eesmärk on tagada isiku võimalus enda õigusi kaitsta. Seega sisuliselt kaebajal polnud võimalust esitada vastuväiteid ja tõendeid. Eelnevast tulenevalt on ka PPA viide kaebaja poolt tõendite esitamata jätmisele ekslik, sest kaebaja polnud teadlik, et PPA temalt tõendeid ootab. Kohe, kui kaebaja sai teada elamisloa kehtetuks tunnistamisest, esitas ta vajalikud tõendid. PPA aga ei reageerinud esitatud tõenditele enne, kui vaide tähtaeg oli möödunud. PPA möönis kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist, kuna 12.03.2025 vastuse kohaselt kaebajat ei teavitatud menetluse alustamisest ega saadetud otsuse eelnõud. Seega on tehtud oluline menetlusviga (haldusmenetluse seaduse ehk HMS § 40 lg 1). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakt tühistada, kui adressaadil ei olnud tegelikku võimalust oma seisukohti esitada. Kaebaja ei 2 (11)
saanud esitada andmeid oma perekondlike sidemete, elukoha ja sotsiaalsete seoste kohta Eestis enne, kui otsus oli juba vastu võetud.
4.3.Kaebajal esinesid mõjuvad erakorralised asjaolud, mis takistasid Eestisse naasmist. Viimati viibis kaebaja Eestis 24.11.2016. Terviseprobleemid, sh infarkt 10.06.2022 ning selle järgne pikaajaline ravi ja hooldus, olid takistuseks Eestisse naasmisel ja arst ei luba siiani reisimist. Lisaks diagnoositi kaebaja abikaasal vähk 16.10.2023, mis nõudis ravi USA-s ja mis piirab abikaasa liikumist. Eelnevat tõendavad kaebusele lisatud meditsiinidokumendid. Kaebaja eemalolek Eestist ei ületanud kuue järjestikuse aasta piiri.
4.4.Rahvusvahelised liikumispiirangud tulenevalt koroonaviiruse pandeemiast takistasid 2020– 2021. aastal Eestisse naasmist. Tervishoiusüsteemi koormus ja reisimispiirangud mõjutasid tõsiselt ravi kättesaadavust.
4.5.Kaebaja on Eesti riigiga seotud. Kaebajal ja tema abikaasal on ainus kinnisvara KohtlaJärvel. Eesti ühiskonda integreerumine, sealhulgas eesti keele valdamine, ning endised kolleegid ja sõbrad viitavad sidemetele Eestiga. Kaebaja ja tema abikaasa elavad ajutiselt Texases tütre juures, kuna vajavad jätkuvat hooldust.
4.6.Lähtudes VMS § 241 lg 2 punktidest 2 ja 4, Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, artikli 9 lg-test 1 ja 2 ning HMS §-dest 5 ja 6, tuleb arvestada erandlike ja mõjuvate põhjustega, mis tingisid eemaloleku Eestist ja Euroopa Liidust ning takistasid seaduse nõuete täitmist. Kaebaja puhul olid need põhjused tervislikud, perekondlikud ning koroonaviiruse pandeemiast tulenevad. PPA rikkus kaalutlusõigust, kuna ei arvestanud nende erakorraliste asjaoludega (kaebaja infarkt, abikaasa haigus, koroonaviiruse pandeemia). Haldusaktis on põhjendamisvead, kuna see ei sisalda konkreetseid fakte ega tõendeid, mille alusel järeldati, et kaebaja elukoht ei olnud Eestis. Otsus on põhjendamata ning ei võimalda kohtul kontrollida kaalutlusõiguse teostamist.
4.7.PPA ei hinnanud ka otsuse proportsionaalsust. Otsus tõi kaebajale kaasa äärmiselt rängad tagajärjed, kuna sellest tulenevalt peatati kaebaja pensioni väljamaksed, mis on tema põhiline toimetulekuallikas. Kaebaja on eakas ja sõltub otseselt elamisloast ja sotsiaalkindlustussüsteemi juurdepääsust. Olukord on ebaproportsionaalne ja rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 ja 28. PPA oleks saanud rakendada leebemaid meetmeid (ajutine peatamine, lisatõendite küsimine).
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse läbiviimisel ja otsuse tegemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud otsuse andmisel piisava põhjalikkusega selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning on langetanud teadaolevate asjaolude pinnalt õiguspärase otsuse. PPA-le ei saa ette heita uurimispõhimõtte rikkumist, kuivõrd ta on teinud mõistlikke pingutusi vajaliku teabe saamiseks.
5.2.Kaebajale anti 22.02.2024 teatega teada, et PPA on otsustamas tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle. PPA ootas kaebajalt arvamust, vastuväiteid, vastuseid ja selgitusi hiljemalt 17.03.2024. Vastav kiri edastati kaebaja poolt viimati avaldatud (elamisloakaardi taotlemisel) kontaktandmeid arvestades ehk taotlusel toodud e-posti aadressile. Puudub vaidlus, et kaebaja oli menetluse alustamisest teadlik (kaebaja esindaja 13.01.2025 seletus). Seega oli kaebajal võimalik kohtule esitatud tõendid esitada haldusmenetluses PPA-le, kuid kaebaja kaasaaitamis- ja tõendamiskohustust ei täitnud (VMS §-d 18 ja 19). Kaebajal oli võimalus olla ära kuulatud ning antud mõistlik aeg, samuti järgis PPA uurimispõhimõtet. 3 (11)
Kaebaja pidi mõistma, mis on kaalul, ja teadis täpselt, mille osas PPA selgitusi ning tõendeid ootas. Välismaalasel ei saa olla õigustatud ootust sellele, et ta saab pikaajaliselt elada väljaspool Eestit ja Euroopa Liitu ning jätkuvalt samal ajal omada ka Eesti pikaajalise elaniku elamisluba.
5.3.PPA ei märganud 22.02.2024 teadet edastades, et rahvastikuregistris oleks kaebajal märgitud kontaktandmetes uuem e-posti aadress ([email protected]). PPA märgib ka, et rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ei saa eeldada. 09.12.2024 otsuse edastas PPA aga mõlemale kontaktaadressile. Siiski saab kaebusest järeldada, et kaebaja sai 09.12.2024 otsuse kätte just tütre e-posti aadressilt, mitte enda uuelt e-posti aadressilt. Seetõttu ei pea vastustaja eluliselt usutavaks, et kaebaja ei saanud PPA 22.02.2024 teadet kätte, kuna PPA ei saatnud seda uuele aadressile. Kaebaja ei ole selgitanud, et e-postkast ei töötanud tol hetkel vms. Ainuke vastuväide on olnud see, et PPA saatis teate vanale aadressile, mitte rahvastikuregistris olevale uuele aadressile. Lisaks ei ole rahvastikuregistris ka e-posti aadressi [email protected] kehtivust lõpetatud. Seega võib riik suhelda kaebajaga ka tollelt aadressilt ning kaebajal lasub kohustus kontrollida sinna laekuvaid kirju. PPA 22.02.2024 teade oli toiming, mille puhul PPA lähtus HMS § 35 lg 1 punktist 2 ja § 40 lg-st 1. Kuivõrd PPA-le oli teada, et kaebaja elab USAs, siis teavitati kaebajat e-posti teel, mis on haldusorgani jaoks lihtsam, kiirem ning sellega ei kaasne täiendavaid kulusid. PPA usaldab, et välismaalase antud kontaktandmetelt on võimalik ka hiljem välismaalasega ühendust saada. Ehkki PPA kasutatud kaebaja e-posti aadress pärines aastast 2019, siis ei teinud PPA täiendavaid toiminguid, et kaebajat haldusmenetluse alustamisest teavitada. Kaebaja eksis järelduses, et PPA 12.03.2025 vastuse kohaselt kaebajat ei teavitatud menetluse alustamisest. Asjaolust, et 22.02.2024 teade saadeti vanemale e-posti aadressile, ei saa järeldada teavitamata jätmise möönmist.
5.4.PPA ei edastanud 09.12.2024 otsuse eelnõud kaebajale arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid 22.02.2024 teates tõi PPA välja asutusele teadaolevad asjaolud selle kohta, et kaebaja on viibinud pikemat aega väljaspool Eestit ja Euroopa Liidu liikmesriike. Lisaks, et PPA andmetel on kaebajal alaline elamisluba ja püsiv elukoht USA-s. PPA küsis ka täiendavaid selgitusi ja palus esitada tõendeid. PPA teates oli välja toodud, mis sätetele tuginedes kaalub PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja et kui kaebaja ei vasta määratud tähtajaks, siis teeb PPA otsuse olemasolevate andmete põhjal. Haldusorganil puudub kohustus edastada välismaalasele haldusakti eelnõu ning 22.02.2024 teates toodu oli piisav ärakuulamisõiguse realiseerimiseks.
5.5.PPA arvestas otsust tehes, et alates 25.08.2018 on kaebaja viibinud Eestist eemal ning seda tõendavad nii 09.12.2024 otsuse punktis 2 toodud asjaolu, et kaebajale oli viimati väljastatud elamisloakaart Washingtonis, kui ka punktis 3 toodud asjaolud. Kaebuses kinnitatu, et kaebaja viibis viimati Eestis 24.11.2016, ei muuda PPA otsuses toodud faktilisi asjaolusid, sest PPA arvestas eemalviibimist alates 25.08.2018. PPA 09.12.2024 otsuse tegemise aja seisuga oli kaebaja Eestist eemal viibinud rohkem kui kuus aastat (VMS § 241 lg 2 punkt 4) ning rohkem kui kaksteist kuud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike (VMS § 241 lg 2 punkt 2). Seega tugines PPA õiguspäraselt mõlemale imperatiivsele õiguslikule alusele. Kaebuses toodu, et kaebaja eemalolek ei ületanud kuue järjestikuse aasta piiri, ei põhine tuvastatud asjaoludel ning pole võimalik aru saada, millal on kaebaja pärast 24.08.2018 Eestis viibinud. Kaebaja terviseseisundit puudutav ei muuda fakti, et kaebaja ei ole Eestis käinud kuue järjestikuse aasta jooksul, vaid saanuks mõjutada seda, kas lugeda eemalviibimine põhjendatuks.
5.6.VMS § 241 lg 4 on loodud erandiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisest, kui kolmanda riigi kodanik oli eemal teatud konkreetsetel või erakorralistel asjaoludel. Seadusandja tahe on olnud, et pikem kui seaduses ettenähtud eemalolek peab olema põhjendatud. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses arvamust, vastuväiteid ega selgitusi, mistõttu ei olnud PPA-l võimalik hinnata tema eemaloleku põhjendatust. On ilmne, et PPA-l 4 (11)
endal ei olnud võimalik koguda andmeid kaebaja eemalviibimise asjaolude kohta ja neid sai esitada üksnes kaebaja, millele oligi PPA 22.02.2024 teade suunatud. Kohus peab hindama PPA otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 158 lg 2) ehk ei saa arvestada alles kohtumenetluses esitatud tõendeid ja selgitusi, mis ei olnud haldusmenetluses PPA-le esitatud. PPA ei saanud VMS § 241 lg-st 4 tulenevat kaalutlusõigust teostada. Kohus ei saa võtta seisukohta, kas kaebusele lisatud tõendid kinnitavad, et kaebaja ei saanud terviseprobleemide tõttu Eestisse naasta, sest neid dokumente pidanuks PPA haldusmenetluse käigus hindama ja otsustama, kas elamisluba kehtetuks tunnistada või mitte.
5.7.Vastustaja möönab, et kaebaja infarkt, mille ta sai USA-s viibides 2022. aastal, võis takistada Eestisse tulekut, kuid seda pidanuks PPA hindama haldusmenetluses. Koroonaviiruse pandeemial oli küll mõju lennuliiklusele, kuid arvestades, et kaebaja käis viimati Eestis aastal 2016, siis ei ole eluliselt usutav, et ta planeeris Eestisse tulekut justnimelt sinna perioodi, mil tuli Covid-19 pandeemia ning sellest tingitud reisimise piirangud. Kaebaja ei demonstreerinud oma sidet pärast 2016. aastal Eestist lahkumist Eestiga ka enne koroonapandeemia algust ega pärast selle lõppu. Seega viide pandeemiast tingitud takistustele Eestisse tulekul on pigem otsitud põhjus. Asjaolu, et kaebajal ning tema abikaasal on Eestis kinnisvara, näitab küll mingil määral seotust Eestiga, kuid ei ole antud juhul määrav, kuivõrd kinnisvara omamine ei ole olnud piisav põhjus selleks, et Eestis käia. See, et kaebaja on enda hinnangul integreerunud Eesti ühiskonda, valdab eesti keelt ning omab Eestis endisi kolleege ja sõpru, ei ole oluline VMS § 241 lg 2 punktides 2 ja 4 ning lg-s 4 toodut arvestades. Eelnev ei põhjenda Eestist eemalviibimist.
5.8.Kaebajal puudus alus ja vajadus pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks, kuivõrd ta ei ela tegelikkuses Eestis ning ta ei ole käinud Eestis alates 2018. aastast selleks, et demonstreerida, et tal endiselt on side Eestiga. Välismaalasel ei ole subjektiivset õigust pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks ning ka elamisloa olemasolul tuleb PPA-l hinnata, kas selle edasine omamine on kooskõlas VMS-s sätestatuga. Antud juhul leidis PPA, et pikaajalise elaniku elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada, sest kaebaja ei lükanud PPA 22.02.2024 teates toodud seisukohti ümber ega esitanud selgitusi PPA küsimustele. Kaebajal puudus igasugune mõistlik põhjus eeldada, et PPA ei tee otsust elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.
5.9.Isegi, kui PPA rikkus menetlusnõudeid, siis lõppjärelduses on vaidlustatud otsus jätkuvalt osaliselt asjakohane. Isegi, kui lugeda kaebaja eemalviibimine põhjendatuks alates 2022. aastal saadud infarktist, siis sellele eelnev eemalviibimine polnud põhjendatud. Endiselt on täidetud VMS § 241 lg 2 punktis 2 sätestatud alus, mistõttu ka kaebuse rahuldamisel kuuluks kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistamisele. PPA-l on kaalutlusõigus lugeda eemalviibimine põhjendatuks või mitte, kuid kui PPA ei loe eemalviibimist põhjendatuks, siis tuleb elamisluba kehtetuks tunnistada ehk selles osas puudub kaalutlusõigus (vt ka Tartu Halduskohtu 19.05.2025 otsus asjas nr 3-24-3213, punkt 11).
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidlus on PPA 09.12.2024 otsuse1, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba, formaalse ja materiaalse õiguspärasuse üle.
7.Esmalt käsitleb kohus menetlusnõudeid. VMS-is sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VMS erisusi. Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti (HMS § 5 lg 1). HMS § 35 lg 1 punkti 2 kohaselt algab haldusmenetlus 1
Kaebuse lisa 1, digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 5–9.
5 (11)
haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega haldusmenetlusest. Kaebaja suhtes algatati haldusmenetlus PPA 22.02.2024 teatega2. HMS § 25 lg 3 sätestab, et dokument toimetatakse kätte juhul, kui see on seaduse või määrusega ette nähtud. Muudel juhtudel piisab dokumendi teatavakstegemisest vabas vormis (HMS § 25 lg 3). Dokumendi saatmisel elektronpostiga tõendab dokumendi kättesaamist isiku vastav kinnitus (HMS § 27 lg 2 punkt 2). VMS § 39 lg-s 1 sätestatakse, et mh välismaalase Eestis elamise menetluses võib menetlusdokumendi, sealhulgas kutse haldusorgani asukohta ilmumiseks, edastada isikule haldusorgani veebilehe kaudu isikuandmeid avaldamata, elektrooniliselt, posti teel, haldusorgani asukohas või muul sobival viisil. Menetlusdokumendi edastamise viisi valib haldusorgan. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui lg-s 1 nimetatud viisil, mis haldusorgani hinnangul pidi kõige suurema tõenäosusega tagama menetlusdokumendi kättetoimetamise, ei õnnestunud isikule menetlusdokumenti kätte toimetada, võib haldusorgan avaldada menetlusosalise isikuandmed ja menetlusdokumendi sisu haldusorgani veebilehel. Menetlusdokumendi, sealhulgas kutse sisu haldusorgani veebilehel avaldamisega loetakse menetlusdokument isikule kättetoimetatuks. Seega tuleneb HMS § 25 lg-st 3 ning VMS § 39 lg-test 1 ja 2, et menetlusdokument, käesoleval juhul menetluse alustamise 22.02.2024 teade, tuli kaebajale kätte toimetada.
8.Õiguskirjanduses on selgitatud, et teavitamise vormi (suuline, kirjalik, elektrooniline, telefoni teel) valib vormivabaduse põhimõttest (HMS § 5 lg 1) tulenevalt asutus ise, kuid tal on tõendamiskoormus, et isik ka tegelikult teate kätte sai.3 Oluline on, et võimaliku vaidluse korral suudaks asutus hiljem tõendada, et ta isikut informeeris. 4 Sama kehtib isiku menetlusse kaasamise kohta, s.o Riigikohus on näiteks 24.05.2023 otsuse nr 3-20-999 punktis 17 märkinud, et puudutatud isiku nõuetekohase kaasamise tõendamise koormus on haldusorganil (ehkki praegusel juhul on küsimus adressaadi, mitte puudutatud isiku teavitamises). Seega peab PPA tõendama, et kaebaja sai 22.02.2024 teate kätte, ja eelkõige saaks seda teha kaebaja kättesaamiskinnituse esitamisega.
9.HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisega seoses selgitas Riigikohus nt 30.06.2025 otsuse nr 321-1337 punktis 11 järgmist: „Isiku ärakuulamine teda puudutava otsuse tegemisel on oluline inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse ja õiglase haldusmenetluse põhimõtete arvestamiseks (RKHKm 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo 3-3-1-70-03, p 19). Ärakuulamise üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (RKHKo 3-3-1-76-12, p 11). Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis (RKHKo 3-3-1-52-13, p 34). Ärakuulamisel on ka iseseisev protseduuriline väärtus, sest kedagi ei tohi kohelda haldusmenetluse objektina, vaid kui isikut, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist (RKHKm 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo 3-18-913/85, p 19). Ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks tuleb isikule jätta mõistlik aeg piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks (RKHKo 3-21-552/28, p 22.1).“ Sama otsuse punktis 17 tuletas Riigikohus ka meelde, et õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. 2
Vastustaja 19.02.2025 vastuse lisa 1 (dtl 133–136). Aedmaa, A. jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004. Lk 153 (punkt 6.5.3). 4 Samas, lk 28 (punkt 1.1.3.2). 3
6 (11)
10.Kaebaja menetluse algatamisest teavitamisega ning talle ärakuulamise võimaldamisega seonduvad vaidluse all mitteolevad faktilised asjaolud on järgmised: PPA kasutas 22.02.2024 teate edastamiseks e-posti aadressi [email protected] (see nähtub teatest endast); e-posti aadressi [email protected] oli kaebaja oma kontaktandmetes märkinud 28.01.2019 allkirjastatud ja 04.03.2019 PPA-ni jõudnud isikut tõendavate dokumentide taotluses5; samas taotluses oli kontaktandmetena toodud ka kaebaja aadress Texases, USA-s, ning märgitud telefoninumber; e-posti aadress [email protected] oli kaebajal rahvastikuregistris kontaktandmetesse märgitud alates 13.03.2019 ning praeguse ega ka 22.02.2024 seisuga polnud selle kehtivust lõpetatud, s.o e-posti aadress oli kontaktandmetena kehtiv;6 Kaebaja kontaktandmeid oli 17.02.2024 rahvastikuregistris uuendatud ning lisatud kehtivaks e-posti aadressiks ka [email protected];7 kaebaja ja PPA vahel puudus menetluses igasugune suhtlus alates menetluse alustamisest 22.02.2024 teatega kuni 09.12.2024 otsuse andmiseni, sh ei reageerinud kaebaja PPA 22.02.2024 teatele (ei kinnitanud teate kättesaamist ega esitanud arvamust, vastuväiteid, tõendeid vms). rohkem menetlusdokumente peale 22.02.2024 teate PPA kaebajale haldusmenetluses ei saatnud ning tegi 09.12.2024 otsuse; PPA 09.12.2024 otsuse sai kaebaja kätte tütre e-posti aadressilt [email protected] (vt kaebuse punkt 3).
11.Kohtul tekkisid käesoleva asja algfaasis tõsised kahtlused menetlusnõuete rikkumisest PPA 09.12.2024 otsuse andmisel. Nagu nähtub 13.01.2025 määrusest 8 (põhjenduste punkt 4), siis tõusetus küsimus, kas kaebaja üldse oli teadlik haldusmenetluse alustamisest tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, ning miks kaebaja ei esitanud kaebusele lisatud tõendeid hoopis PPA-le haldusmenetluses. Ka PPA-le 03.03.2025 edastatud kohtunõudes9 palus kohus täpsustada kaebajale menetlusdokumentide kättetoimetamisega ning tema menetluse alustamisest informeerimisega seotud asjaolusid. Kohus jääb nendes menetlusdokumentides avaldatud seisukohtade juurde ning leiab, et vastustaja ei ole esitanud selliseid seisukohti ega tõendeid, mille alusel jõuda teistsugusele järeldusele kui et kaebajat ei teavitatud haldusmenetlusest nõuetekohaselt ning tema ärakuulamisõigust rikuti.
12.Kaebajat ei saa lugeda PPA 22.02.2024 teadet kättesaanuks, sh pole kohtule tõendina esitatud kättesaamiskinnitust ega ka muid tõendeid, mis kaudseltki võiks näidata, et kaebaja siiski oli menetlusest teadlik. Sealjuures pole tähtsust PPA väidetel, et 22.02.2024 teate kättesaamine on eluliselt usutav 09.12.2024 otsuse kättesaamise asjaoludest tulenevalt ning et kaebaja pole selgitanud põhjuseid, miks ta e-kirja tütre e-postkastist ei saanud (s.o e-postkast tol hetkel ei töötanud vms). Kuna PPA algatas omal initsiatiivil kaebaja suhtes koormava haldusakti andmiseks menetluse, oleks PPA pidanud tegema rohkem pingutusi kaebajale 22.02.2024 teate teatavakstegemisel ja veenduma, et kaebaja teate kätte sai. Kaebajal ei olnud põhjust PPA-lt kirja oodata, sest tegemist polnud tema taotluse alusel algatatud menetlusega, mille vastu huvi tunda. Tütre e-posti aadress [email protected] oli kaebaja kontaktandmetes märgitud PPA-le 04.03.2019 laekunud isikut tõendavate dokumentide taotluses, millise menetluse raames võinuks tõesti eeldada kaebaja kättesaadavust sellelt e-posti 5
aadressilt (VMS § 36 lg 2), kuid vastav eeldus ei laiene ca 5 aastat hiljem aset leidvale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusele.
13.Kohus möönab, et rahvastikuregistris oli/on kaebajal kontaktandmetesse märgitud kaks kehtivat e-posti aadressi, s.o 17.02.2024 lisatud [email protected] kõrval oli jätkuvalt kehtiv ka tütre e-posti aadress. Seda arvestades olnuks kohtu hinnangul PPA poolne mõistlik pingutus enne 22.02.2024 teate väljasaatmist vähemalt kontrollida rahvastikuregistrist kaebaja kontaktandmeid ja edastada kiri mõlemale kehtivale e-posti aadressile, nagu toimiti 09.12.2024 otsuse puhul (dtl 148). PPA on kohtule vastates kinnitanud, et uuemat e-posti aadressi rahvastikuregistris teate saatmise ajal ei märgatud. Kui aga uuem e-posti aadress jäi märkamata, siis olukorras, kus kaebaja 22.02.2024 teate saatmisele üldse ei reageerinud, poleks olnud ülemäära koormav saata teade korduvalt või võtta kaebajaga ühendust telefoni teel, mille number oli samuti antud isikut tõendavate dokumentide taotluses (milles märgitud e-posti aadressi pidas PPA kohaseks kasutada). Igatahes pidi PPA olukorras, kus menetluse algatamise teade saadeti kaebajale ainult ühe korra ja ühe kanali kaudu ning ca 10 järgneva kuu jooksul ehk enne otsuse tegemist ei toimunud kaebaja ja PPA vahel mingitki suhtlust, tegema rohkem pingutusi kaebaja teavitamiseks ja reaalse ärakuulamise tagamiseks. Seda eriti arvestades menetluse intensiivset negatiivset tulemit kaebaja jaoks, kel oli Eesti pikaajalise elaniku elamisluba (mis algselt oli alaline elamisluba), olnud 09.12.2024 otsuse tegemise ajaks ca 25 aastat.
14.Ehkki kohus nõustub PPA-ga, et isik ei pea saama oma ärakuulamisõigust realiseerida just otsuse projektiga (s.o haldusakti eelnõuga) tutvumise kaudu, vaid oluline on olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest (vt Riigikohtu 28.04.2014 otsuse nr 3-3-1-52-13 punkti 34), siis olukorras, kus kaebaja polnud menetlusest teadlik, olnuks PPA-l võib-olla võimalik ärakuulamisviga parandada kaebajale haldusakti eelnõu edastamisega. Et aga kaebaja ei saanud kätte 22.02.2024 teadet ning talle ei edastatud ka menetluse hilisemas faasis ühtegi dokumenti, mille kaudu kavandatava haldusaktiga põhijoontes tutvuda ning arvamust avaldada, siis ei pea kohus vajalikuks sel küsimusel pikemalt peatuda. Kuna kaebaja ei saanud 22.02.2024 teadet kätte, siis pole oluline, kas teade oli piisavalt sisukas, et kaebaja oleks saanud oma seisukohad, tõendid vms esitada kõikides olulistes aspektides.
15.Vastuseks PPA-le märgib kohus veel järgmist. PPA tõi 12.03.2025 vastuses välja, et rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete õigsust ei saa eeldada ja samas leidis, et riik võib kaebajaga suhelda mh selle kehtiva e-posti aadressi kaudu ja kaebajal lasub kohustus kontrollida sinna laekuvaid kirju. PPA seisukohast ei selgu, kust vastav kohustus tuleneb ning kas ja kuidas järelduks selles praeguses asjas, et kaebaja sai PPA 22.02.2024 teate kätte. Kohtule teadaolevalt puudub selline kättetoimetamise fiktsioon, et kui PPA saadab rahvastikuregistris kehtivana märgitud e-posti aadressile dokumendi, siis loetakse see kättesaaduks. Nagu kohus 03.03.2025 kohtunõudes selgitas, siis füüsilisel isikul pole juriidilise isikuga võrreldavat kohustust korraldada kirjade saamist ja vastuvõttu. Kohus märgib veel, et mitut kehtivat e-posti aadressi arvestades ei saa küll PPA-le ette heita, et kasutati kaebaja tütre e-posti aadressi (PPA-le polnud teada ka kaebaja poolt kohtumenetluses avaldatu, et kaebaja enam tütre e-posti aadressi ei kasutanud), kuid teade tulnuks lisaks saata ka teisele kehtivale e-posti aadressile ning teha täiendavaid pingutusi olukorras, kus kaebajalt ühtegi reaktsiooni ei tulnud.
16.Kohus juhib tähelepanu ka vaidlustatud otsuse punktile 10, kus PPA märgib, et: „/.../ on kasutanud kõiki VMS-st tulenevaid võimalusi koormava haldusakti kättetoimetamiseks. PPA proovis haldusakti (elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine) kätte toimetada X. X-ile kuid X. X ei ole reageerinud ühelegi PPA poolt edastatud e-kirjale.“ Arvestades PPA 12.03.2025 vastust, mille kohaselt ei tehtud peale 22.02.2024 kirja muid menetlustoiminguid, et kaebajat haldusmenetluse alustamisest teavitada, siis on 09.12.2024 otsuse punktis 10 märgitu 8 (11)
otseselt vale. Ka ühestki käesolevas asjas esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et kaebajat oleks püütud korduvate e-kirjadega menetlusest teavitada ja seega jääb arusaamatuks, millisele „ühelegi“ e-kirjale kaebaja ei reageerinud. Kohus märgib veel, et ehkki PPA otsuse punktis nimetati 22.02.2024 teadet ekslikult haldusaktiks, siis on otsuse punktist 10 ka näha, et PPA lähtus siiski vajadusest toimetada 22.02.2024 teade kaebajale kätte, kuid ometi mõistlikke pingutusi selleks ei tehtud.
17.Seega eelnevat arvestades on 09.12.2024 otsus formaalselt õigusvastane, kuna kaebajat ei teavitatud nõuetekohaselt, teda ei kaasatud menetlusse ja tal puudus reaalne võimalus olla ära kuulatud. Sellest tuleneb ka uurimispõhimõtte ning põhjendamiskohustuse (HMS §-d 6 ja 56) rikkumine, kuna asjas on välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud ning neid ei ole haldusaktis käsitletud ega hinnatud.
18.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
19.Kohus jääb 03.03.2025 kohtunõudes esitatud seisukohale, et formaalne õigusvastasus toob praegusel juhul kaasa PPA 09.12.2024 otsuse tühistamise, kuna rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist.
20.PPA 09.12.2024 otsus põhineb VMS § 241 lg 2 punktidel 2 ja 4, mille kohaselt pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud (punkt 2) või kui välismaalase eemalviibimine Eestist on kestnud vähemalt kuus järjestikust aastat (punkt 4). VMS § 241 lg 4 järgi ei ole sama paragrahvi lg 2 punktides 2–4 sätestatud asjaolud elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. Seega on PPA-l hindamisruum, kas lugeda kaebaja eemalviibimist Eestist ja/või Euroopa Liidu liikmesriikidest põhjendatuks, mistõttu ei saa välistada, et nõuetekohase menetluse tulemusena kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ei tunnistata. PPA märkis ka ise kohtumenetluses, et ei saanud haldusmenetluses VMS § 241 lg-st 4 tulenevat kaalutlusõigust teostada ja kohus ei saa kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendite osas seisukohta võtta, sest seda pidanuks PPA tegema haldusmenetluses. Kohus nõustub sellega ning märgib, et kuna kaebaja on jäänud haldusmenetluses täielikult ära kuulamata, siis tulebki HMS §-st 58 tulenevalt 09.12.2024 otsus tühistada, et PPA saaks vajadusel läbi viia uue, nõuetekohase menetluse ning otsustada kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise üle uuesti.
21.PPA leidis, et formaalse õigusvastasuse korral on 09.12.2024 otsus lõppjärelduses osaliselt asjakohane, sest täidetud on VMS § 241 lg 2 punkti 2 eeldused pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt PPA nõustus, et kaebaja infarkt 2022. aastal võiks olla põhjus, mis välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise VMS § 241 lg 2 punkti 4 alusel (s.o Eestist kuus järjestikust aastat eemalviibimist oleks osaliselt õigustatud tervislikel põhjustel), kuid infarktile eelnevalt puudusid asjaolud, mille tõttu lugeda kaebaja eemalviibimine Euroopa Liidu liikmesriikidest 12 järjestikuse kuu jooksul põhjendatuks (VMS § 241 lg 2 punkt 2). Kohus möönab, et kaebuse põhjendused ja esitatud tõendid on eelkõige suunatud sinna, et lugeda kuueaastane Eestist eemalviibimine VMS § 241 lg 4 alusel osaliselt põhjendatuks. Euroopa Liidu liikmesriikidest (sh ka Eestist) eemalviibimise 12 kuud võis aga täituda enne seda perioodi, mille kohta kaebaja selgitusi ja tõendeid esitas (koroonaviiruse pandeemia aastatel 2020 – 2021, kaebaja infarkt 10.06.2022, abikaasa haigus alates 16.10.2023), sest PPA hakkas kaebaja eemalviibimist lugema alates 25.08.2018. Perioodi 25.08.2018 kuni koroonaviiruse pandeemiani osas pole kaebaja aga kohtumenetluses väiteid ega tõendeid esitanud. 9 (11)
22.Sellegipoolest puudub kohtul veendumus, et haldusmenetluse korrektsel läbiviimisel ei võiks ilmneda muid asjaolusid ning tõendeid, mille alusel leitakse, et kaebaja ei viibinud varasemal perioodil Euroopa Liidu liikmesriikidest 12 järjestikust kuud eemal või saab siiski eemalviibimist lugeda põhjendatuks. PPA märkis alles kohtumenetluses selgelt, et kaebaja eemalviibimist arvestati alates 25.08.2018 (19.02.2025 vastuse punkt 7), 09.12.2024 otsusest võiks see ehk väljaloetav olla vaid punktist 4 ning 22.02.2024 menetluse alustamise teates ei käsitletud üldse eemalviibimise alguskuupäeva, vaid küsiti „pikema eemalviibimise“ kohta. PPA 09.12.2024 otsuse õiguslikes põhjendustes mainitakse läbisegi Euroopa Liidust ja Eestist eemalviibimist ning põhjendused on ka segadusttekitavad. Näiteks lauses „Kui isik otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga“, peaks tegelikult olema käsitletud eemalviibimist Euroopa Liidust. Ehkki on arusaadav, et vastav lause on võetud Riigikohtu 18.11.2020 otsusest nr 3-19-92 (punkt 16), siis oli see kohane antud kaasuse asjaoludel, kuid võimalik on ka olukord, et ei viibita just Eestis, vaid mõnes muus liikmesriigis. Samuti väideti otsuses, et „/.../VMS § 241 lg 2 p 2 puhul on tegemist imperatiivse sättega. PPA-l puudub siinkohal volitus kaalutlusõiguse teostamiseks. Nimetatud säte määratleb selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis elamise aeg, kaalutlusõigust ette nähtud ei ole olenemata asjaoludest mis põhjustel viibib isik Eestist eemal“. Esiteks on väär väide, nagu isiku eemalviibimise põhjused poleks olulised (vt VMS § 241 lg 4) ja teiseks käsitleb PPA VMS § 241 lg 2 punkti 2 raames jälle üksnes Eestit, kuigi säte puudutab Euroopa Liidust eemalviibimist laiemalt. Seega kuna PPA otsuses ei ole VMS § 241 lg 2 punktide 2 ja 4 kohaldamine selgelt eristatud, siis ei saa kaebajale ette heita, et ta ei mõistnudki, isegi esindaja vahendusel, kohtumenetluses esitada vastuväiteid Euroopa Liidust eemalviibimise kohta 12 kuu jooksul alates 25.08.2018 või üleüldse järjestikuste 12 kuu pikkuste perioodide kaupa. Kaebaja ei käsitlenud kohtumenetluses, kas ta on näiteks viibinud mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis (vt 22.02.2024 teates küsimus 4), millest ei järeldu, et ta seda kindlasti ei teinud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajale ei pruukinud kohtumenetluseski olla piisavalt selge, mille kohta ja milliseid vastuväiteid ja tõendeid ta esitama peaks. Seega ei saa eeldada, et kohtumenetluses esitatu on täiesti ammendav ning haldusmenetluses tal PPA-le mingeid täiendavaid sisendeid otsuse tegemiseks anda ei oleks. Kohus leiab, et praegusel juhul on olemas tõenäosus, et kui PPA viib haldusmenetluse korrektselt ja kaebajale arusaadavalt läbi, siis võib menetluse tulemus olla teine.
23.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab PPA 09.12.2024 otsuse. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
24.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Selle sätte tähenduses ei ole vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, punkt 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037, punkt 28; 15.09.2021 otsus nr 3-18-1711, punkt 41 ja neis viidatud kohtupraktika).
10 (11)
25.Kaebaja taotles menetluskulu 1968,92 eurot väljamõistmist, millest 1600 eurot on õigusabikulud, 20 eurot riigilõiv ja 348,92 eurot tõlkekulud (HKMS § 101 lg-d 1 ja 2, § 102 punkt 1, § 103 lg 1 punkt 1). Kohus leiab, et õigusabikulude summa 1600 eurot on ülepaisutatud. Esiteks, nagu PPA välja tõi, siis esindaja detailsest tööajaarvestusest tuleb töötunde tegelikult kokku 19, mitte 20. Teiseks ei ole ka 19-tunnine ajakulu täielikult põhjendatud. Arvestades asja vähest mahtu ja keerukust ning kaebaja esindaja koostatud menetlusdokumentide sisu, võis mõistlik ajakulu olla kohtu hinnangul 12 tundi, millele vastab 960 eurot (tunnihind 80 eurot x 12; käibemaksuta). Ehkki kohus kõiki esindaja toiminguid detailselt ei analüüsi, siis tuleb märkida, et muuhulgas on 13.01.2025 seletusele 2,4 tunni kulutamine selgelt ülemäärane; kaebaja menetlusdokumendid sisaldavad osaliselt korduseid; 03.03.2025 kohtunõue oli suunatud PPA-le ning kaebaja sellele vastama ei pidanud ega vastanudki; kohus ei ole 09.10.2025 teinud kaebajale järelepärimist, mis liiatigi oleks eeldanud lisade kontrolli. Seega esindaja näidatud ajaarvestus pole usaldusväärne. Riigilõivu ning tõlkekulude väljamõistmine on põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1328,92 eurot (960+20+348,92).
26.Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ning kohtuotsuses toodud e-posti aadressid tähemärgiga. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
28.Kohtutoimikusse on mitmeid dokumente esitatud korduvalt ning see koormab toimikut ja raskendab sellest arusaamist. Seetõttu tagastab kohus digitaalsest kohtutoimikust selle lehekülgedel 89–116 asuvad koduvad dokumendid. (allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.