H.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2024 otsuse nr 12406230008-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks X.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2024 otsuse nr 12406230016-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad H.O ja X.F, ühine esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.03.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.O ja X.F-i apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta H.O ja X.F-i apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.03.2025 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
3.Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärkidega. Jätta avaldamata kohtuotsuse punktid 1-6 ning punktides 7 ja 14 halli taustaga märgitud osad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 08.12.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-24-3439 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
8.H.O ja X.F paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebused. Kaebajad on põhjendanud rahvusvahelise kaitse vajadust. Halduskohus jättis kaebajate seisukohad tähelepanuta. Kaebajaid võib ähvardada tagakiusamine ainuüksi selle tõttu, et nad taotlesid varjupaika nn ebasõbralikus riigis. Kaebajalt I ei saanud eeldada päritoluriigist tõendite kogumist. Kaebaja I ei osanud Venemaal viibides arvata, et tal on vaja koguda tõendeid rahvusvahelise kaitse menetluse tarbeks. Kaebaja I ütlused on olnud järjekindlad, kooskõlas päritoluriigi teabega ja nende usaldusvääruses ei olnud alust kahelda. Seetõttu oleks tulnud asja lahendamisel lähtuda kaebaja I ütlustest. Kaebaja I tööülesanded olid seotud peamiselt /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/. Venemaa riigiasutustes töötab tuhandeid inimesi, kelle meelsus ei ühti Venemaa ametliku poliitikaga. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/. Päritoluriigi teavet arvestades tulnuks kaebajale I anda vähemalt täiendav kaitse. Pole usutav, et kaebaja I profiiliga isiku puhul piirduks Venemaa riigivõim üksnes kinnipidamise, küsitlemise või rahatrahviga. Reaalne on kaebaja I karistamine vangistusega, millega kaasneb piinamine ja seksuaalne vägivald. Kaebajal II on rahvusvahelise kaitse vajadus kaebaja I tegevuse tõttu.
9.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebajad lahkusid Eestist 2024. a detsembris ja nende asukoht on teadmata, kuid see ei takista apellatsioonkaebuse läbivaatamist. Kuna kaebajatega puudub alates 2024. a detsembrist kontakt (sh neid esindaval advokaadil), siis eeldab ringkonnakohus asja lahendamisel, et kaebajate rahvusvahelise kaitse aluseks olevad faktilised asjaolud ei ole pärast nende Eestist lahkumist muutunud.
11.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). 2(4)
3-24-3439
12.Rahvusvahelise kaitse süsteem on mõeldud eelkõige inimesele, kes ei saa oma päritoluriiki tagasi pöörduda selle tõttu, et teda ähvardab seal tagakiusamine rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu (VRKS § 4 lg 1). Täiendava kaitse (VRKS § 4 lg 3) saab anda inimesele, kelle suhtes on alust arvata, et tema tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sh surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi.
13.Halduskohus leidis õigesti, et kaebajaid ei ole alust tunnustada pagulase ega täiendava katse saajana. Kuna vaidlustatud haldusaktid on asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud, ei pidanud halduskohus haldusaktide põhjendusi täies mahus kordama (HKMS § 165 lg 2). Halduskohus vastas otsuses kaebajate peamistele vastuväidetele. Apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised etteheited halduskohtu põhjendamiskohustuse rikkumisele ei anna alust asuda kaebajate rahvusvahelise kaitse vajaduse suhtes teistsugusele seisukohale.
14.Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel kohalduvaid tõendite kogumise ja hindamise reegleid ning taotleja kaasaaitamiskohustust on Riigikohus selgitanud 05.11.2020 otsuses nr 3-19-990 (p-d 16–21; vt ka VRKS § 11 lg 2 ja § 18 lg-d 2, 4 ning direktiivi 2011/95/ EL art 4). Siinses asjas ei ole nende põhimõtete vastu eksitud, sh ei ole kaebajatele seatud rahvusvahelise kaitse saamise eelduseks kõigi väidete dokumentaalset tõendamist või muid ebamõistlikke tõendamisstandardeid. Tuleb siiski arvestada, et PPA võimalus hankida tõendeid päritoluriigist, et kontrollida rahvusvahelise kaitse taotleja välja toodud faktilisi asjaolusid, piirdub reeglina avalike allikatega. Kui taotleja ise ei ole konkreetseid tõendeid esitanud, siis tulebki PPA-l hinnata tema ütluste loogilisust ja usutavust ning taotleja üldist usaldusväärsust.
15.PPA küsis 19.07.2024 ja 16.08.2024 vestlustel kaebajalt I detailseid küsimusi tema subjektiivset tagakiusamise kartust puudutavate asjaolude kohta ning kõrvutas kaebaja I seletusi päritoluriigi teabe ja muude kogutud tõenditega. PPA on otsuses I asjakohaselt selgitanud, miks ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja I suhtes alustatud kriminaalmenetlus on tingitud tema poliitilisest meelsusest või temale riigivõimu poolt omistatud poliitilistest vaadetest. Seetõttu ei ole PPA arvates tõenäoline ka see, et kaebajat I ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine tema poliitilise meelsuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga. Pagulasena tunnustamiseks ei piisa sellest, et kaebaja I suhtes on alustatud Venemaal kriminaalmenetlust kelmuse toimepanemise kahtluse tõttu ja ta võidakse selle teo toimepanemises süüdi tunnistada ja karistada mh vangistusega. Asja materjalide põhjal ei ole usutav, et kaebajal I oli Venemaa võimude vastane meelsus, ta tegutses sellest ajendatult ja see tõi kaasa kriminaalasja fabritseerimise. Vastupidi, kaebaja I töötas Venemaa riigiteenistuses ja täitis enda sõnul olulisi riiklikke ülesandeid (sh seoses /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/). Kaebaja I /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/ ülesandega tagada Ühtse Venemaa valimisvõit. Kaebaja I omas enda ülesannete täitmiseks /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/, mis kahtlemata eeldas Venemaa võimude silmis lojaalsust ja usaldusväärsust. Kaebaja I kirjeldas PPA-le, et ta sai /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/ ligikaudu 1,5 aasta jooksul oma tööülesannetega hakkama edukalt ja probleemideta. Kaebaja I väited, et ta tegelikult ei nõustunud kogu selle aja Venemaa poliitika ja Ukraina vastu alustatud agressioonisõjaga ning see ajendas teda tegutsema Venemaa riigivõimu vastu, ei ole tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis hinnates usutavad. Asja materjalide põhjal ei ole alust ka kaebaja I kahtlusel, et tema suhtes võib olla alustatud veel mõnda muud kriminaalmenetlust. Selliste selgelt
3(4)
3-24-3439 ebausutavate põhjenduste esitamine koos kaebaja I seletustes sisalduvate vastuoludega vähendab ühtlasi kaebaja I üldist usaldusväärsust rahvusvahelise kaitse taotlejana.
16.PPA on otsuses I (lk 25 jj) hinnanud mh kaebaja I väiteid, mis puudutavad võimalikku tagakiusamist Venemaalt ebaseadusliku lahkumise ja Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise tõttu. Apellatsioonkaebusest ei selgu, miks PPA seisukoht tagakiusamise ohu puudumise kohta on väär ja millistest tõenditest saaks järeldada vastupidist. Apellatsioonkaebuse p-s 4 toodud päritoluriigi olukorra ülevaatest ei selgu, millistel allikatel see põhineb. Kuna ülevaade puudutab eeskätt poliitilise iseloomuga süütegusid (riigireetmine, Venemaa relvajõudude kritiseerimine, üleskutse või protest Ukraina sõja lõpetamiseks vms), ei saa seal toodut seostada kaebajaga I. Kaebaja I taotles riigisaladusele juurdepääsu luba vabatahtlikult ja pidi arvestama sellest tulenevate piirangutega, sh reisipiirangutega viie aasta jooksul ning õigusaktides selle piirangu rikkumise eest ettenähtud karistusega. Rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne ja siinse vaidluse asjaoludel pole alust arvata, et Venemaa ametiasutused saavad Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemisest teada, kui kaebaja I ise seda teavet ei avalda.
17.Kaebaja I väitel ähvardab teda päritoluriigis karistamine süüteo eest ja võimalik vabadusekaotus. Kaebaja I väitel on Venemaa vanglad ohtlikud, sest seal väärkoheldakse vange määral, mis kujutab endast julma ja ebainimlikku kohtlemist. Karistamist mittepoliitilise kuriteo toimepanemise eest ja Venemaa vanglate tingimusi on ringkonnakohus hinnanud 04.10.2024 otsuses nr 3-24-710 (p-d 31–37). Siinse vaidluse asjaoludel ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja I väited ei tingi seega talle täiendava kaitse andmist, samuti ei takista võimalik karistus ja vangistus tema Venemaale väljasaatmist.
18.Kaebaja II rahvusvahelise kaitse taotlus seondub kaebaja I taotlusega, nagu kaebaja II on kohtumenetluses ka ise möönnud. Seega pole ka tema suhtes alust asuda teistsugusele seisukohale kui kaebaja I puhul.
19.Kuna apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid seoses lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga, siis nõustub ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata.
20.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 1 1). Otsus tehakse kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud taotlust ja kuludokumente kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
21.Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks kuulutamise alust kahjustamata saab ringkonnakohtu otsuse avalikustada resolutsioonis märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.