Kaebaja – H.M-i, esindaja Kaspar Vahtre Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.07.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-2129 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H.M on Nigeeria Vabariigi kodanik, kes saabus Eestisse 2021. aastal Eesti Vabariigi pikaajalise viisa nr EST100235187 (D-liiki, kehtivusajaga 15.08.2021–10.02.2022) alusel, eesmärgiga asuda õppima Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Seejärel väljastati isikule Politseija Piirivalveameti (PPA) poolt tähtajaline elamisluba nr 1055641804 kehtivusajaga 15.11.2021– 30.06.2024. Pärast elamisloa kehtivuse lõppemist tekkis isikul välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 8 ja § 43 lg 5 alusel õigus Eestis viibida 270 päeva ehk kuni 27.03.2025. H.M taotles 24.03.2025 tähtajalist elamisluba VMS § 181 lg 1 p 12 alusel töötamiseks iduettevõttesse X OÜ. Taotlus jäeti 16.06.2025 läbi vaatamata, mille peale isik esitas vaide 25.06.2025.
2.PPA tegi 21.06.2025 H.M-ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052289140, millega kohustas Eestist lahkuma hiljemalt 21.07.2025 ning kohaldas sissesõidukeeldu pikkusega üks aasta.
3.H.M esitas 28.06.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.06.2025 ettekirjutuse nr 1052289140 tühistamiseks. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud lahkumisettekirjutuse kehtivus ja täitmine ning kohustada PPA-d andma kaebajale
3-25-2129 elamisluba töötamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni või alternatiivselt, kohustada vastustajat pikendama kaebajale antud elamisluba VMS § 46 lg 2 ja lg 3 p-de 2 ja 4 alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral peab kaebaja Eestist lahkuma ja ei saa viibida oma lapse sünni juures ega osaleda tema kasvatamises ning täita põhiseadusest ja perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi. Samuti oleks kaebajal võimatu sissesõidukeelu tõttu Eestisse tagasi pöörduda. PPA ametniku väide, et elukaaslane saab koos Eesti Vabariigi kodanikust imikuga reisida kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki Nigeeriasse, on eluvõõras, lapse tervisele eluohtlik ja seda ei ole võimalik ka praktikas täita.
4.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kohustus Eestist lahkuda tuleneb otse seadusest, mitte lahkumisettekirjutusest. Kaebaja õigus Eestis viibida lõppes, kui PPA jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kaebaja ei vaidlusta praeguses asjas PPA 16.06.2025 otsust ning tähtajalise elamisloa andmine esialgse õiguskaitse korras ületaks kaebuse nõude piire. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei põhjusta kaebajale raskeid või pöördumatuid tagajärgi. Kaebaja ei ela elukaaslasega koos, neil puudub ühine eluase. Kaebaja ei toeta oma rasedat elukaaslast materiaalselt ning pole ka tõendanud, et on seda varem teinud. Kaebajal on võimalik oma last toetada välismaalt. 1-aastast sissesõidukeeldu ei saa pidada ülemäära pikaks ning sissesõidukeelu kehtivuse lõppemisel on kaebajal võimalik taotleda uut viibimisõigust. Samuti on kaebajal õigus pärast Eestist lahkumist taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist muutunud asjaolude tõttu.
5.Tallinna Halduskohus võttis 11.07.2025 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning peatas PPA 21.06.2025 ettekirjutuse nr 1052289140 täitmise kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni (resolutsiooni p 6). Õige pole vastustaja seisukoht, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei too kaebaja jaoks kaasa raskeid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tekib vastustajal õigus saata kaebaja alates 22.07.2025 Eestist välja. Vaidlus puudub, et kaebajal on Eesti kodanikust elukaaslane, kes on hetkel lapseootel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral puudub kaebajal võimalus viibida oma lapse sünni juures ning luua side oma lapsega, kelle jaoks on side vanemaga esimestel elukuudel iseäranis oluline. Seega kaasnevad nii kaebajale kui tema sündimata lapsele esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral pöördumatud või väga raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Vaidlus puudub, et kaebaja esitas VMS § 43 lg-s 5 sätestatud tähtajal taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, mille PPA jättis läbi vaatamata ning mille peale esitatud vaide lahendamine PPA-s on käesoleval hetkel pooleli. Ei ole äratuntav, kuidas kaebaja Eestist välja saatmiseks enne tema tähtajalise elamisloa vaidluse lõppemist kaalub üles esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevad tagajärjed kaebajale ja tema sündimata lapsele. Taotlus tähtajalise elamisloa andmiseks või pikendamiseks esialgse õiguskaitse korras väljub kaebuse piiridest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PPA palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.07.2025 määruse resolutsiooni p 6 ja teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna rahuldamata. Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. PPA on sissesõidukeelu pikkuse määramisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja elukaaslane on lapseootel. Ei ole alust arvata, et Eestisse naasmisel pärast sissesõidukeelu kehtivusaja lõppemist ei oleks kaebajal võimalik luua lapsega sidet. Arvestades lapse eeldatavat sünniaega (oktoober 2025) on kaebaja loonud 2(4)
3-25-2129 perekonna ajal, mil ta viibis Eestis VMS § 43 lg 1 p-st 8 tuleneva ajutise viibimisõiguse alusel. Tähtajalise elamisloa taotluse esitas kaebaja alles 2025. a märtsis. Kaebaja pidi arvestama sellega, et ajutise viibimisõiguse lõppemisel tuleb tal riigist lahkuda. Kaebajal on õigus taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist pärast lapse sündi. Kohus pole arvestanud vastustaja väidetega seoses kooselu puudumisega kaebaja ja lapse ema puhul. Kaebaja ei toeta oma rasedat elukaaslast materiaalselt ning pole tõendanud, et on seda varem teinud. Kaebaja Eestis viibimine seab nii tema tulevase lapse kui ka lapse ema ebasoodsasse olukorda, kuivõrd kaebajal puudub õigus Eestis töötada ja toetusi saada. Kuna kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, ei ole tal võimalust täita perekonnaseadusest tulenevat lapse ülalpidamise kohustust. Kaebajal on aga võimalik toetada oma last ja lapse ema välismaalt. Kaebaja Eestis viibimine muutus ebaseaduslikuks, kui PPA jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas otsuse peale vaide, mille PPA jättis 24.07.2025 vaideotsusega rahuldamata. Isegi kui kaebaja vaidlustab PPA 16.06.2025 otsuse ja 24.07.2025 vaideotsuse, ei saa kaebusi pidada perspektiivikaks. Kaebaja ei esitanud ei haldus- ega vaidemenetluses tööandja kutset, mis on kohustuslik dokument, ilma milleta PPA-l puudub võimalus tähtajalise elamisloa taotlus sisuliselt läbi vaadata. Isegi kui kaebaja esitab tööandja kutse kohtumenetluses, ei muuda see PPA otsust ega vaideotsust õigusvastaseks. Kaebajal on õigus esitada uus elamisloa taotlus, kuid ta ei saa seda teha Eestis viibides (VMS § 216 lg 1).
7.Kaebaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on vastustaja sissesõidukeeldu määrates asunud seisukohale, et kaebaja on ebasoovitav välismaalane. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kaebaja häiriks ühiskondlikku korda või seda, et kaebaja puhul esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustaks ühiskonna põhihuvi. Teiseks ei ole vastustaja viidanud ka ühelegi tõendile, millest nähtuks, et vastustaja oleks sissesõidukeelu proportsionaalsust hinnanud. Vastustaja kasutab antud juhul sissesõidukeeldu kui karistuslikku meedet. Antud juhul karistataks sisuliselt tulevast Eesti kodanikust last, kes jääb ilma talle seadusega tagatud õigustest ja muu hulgas isapoolsest hoolitsusest. Arusaamatuks jääb vastustaja väide, et ei ole alust arvata, et Eestisse naasmisel pärast sissesõidukeelu kehtivusaja lõppemist ei oleks kaebajal võimalik luua lapsega sidet. Lisaks tekitab kaebaja eemalviibimine lapse sünnist ja esimesest eluaastast kvalitatiivse kahju, mida hilisem tagasipöördumine ei paranda. Asjakohatu on vastustaja väide, et kaebaja on teadlikult loonud perekonna ebakindlas olukorras. Kaebaja ongi esitanud elamisloa taotluse selleks, et saaks tööle minna ja oma lapse ning perekonna eest igakülgselt hoolitseda. Lapse eest hoolitsemine ei hõlma ainult rahalist toetamist. Ühise elukoha puudumine ei ole seejuures välistavaks asjaoluks. Vanavanematel ei ole seadusest tulenevat kohustust üleval pidada oma täiskasvanud last ja lapselast ning seda ei ole võimalik neilt ka nõuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Peale halduskohtu 11.07.2025 esialgse õiguskaitse määruse tegemist esitas kaebaja 03.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.06.2025 otsusele, paludes kohustada PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatama, ning PPA 24.07.2025 vaideotsusele. Halduskohus võttis kaebuse 13.08.2025 menetlusse ning liitis selle käesoleva haldusasjaga ühte menetlusse.
3(4)
3-25-2129
9.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
10.Kaebaja esitas 24.03.2025 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Taotluse esitamise ajal oli kaebajal tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 8 ja lg-st 5 seaduslik alus Eestis viibimiseks. VMS § 130 sätestab, et kui välismaalane on VMS § 43 lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul taotlenud elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Vastustaja tegi kaebajale 21.06.2025 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, sest jättis 16.06.2025 otsusega kaebaja 24.03.2025 taotluse läbi vaatamata. Kaebaja on PPA 16.06.2025 otsuse kohtus vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus vaidlus kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse üle ei ole lõppenud, on lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine põhjendatud. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul pole kaebuse eduväljavaated ülekaalukad, pole siiski alust pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja on esitanud väite, et talle anti taotluse puuduste kõrvaldamiseks liiga lühike tähtaeg ning tööandja siiski soovis vajalikku dokumenti PPA-le esitada. Seda asjaolu tuleb asja sisulisel läbivaatamisel kontrollida. Kaebaja viibib Eestis alates 2021. a-st ning kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, et ta oleks toime pannud õigusrikkumisi. Seega puudub ülekaalukas avalik huvi, et lahkumisettekirjutus tuleks täita enne kohtuvaidluse lõppu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Lahkumisettekirjutuse täitmisel ei ole kaebajal sissesõidukeelu tõttu vähemalt ühe aasta jooksul võimalik Eestisse naasta. Samas peaks 2025. a oktoobris sündima kaebajal laps ning kuigi kaebaja ei ela lapse emaga koos, pole esitatud andmeid selle kohta, et kaebaja ja lapse ema vahel puudub emotsionaalne seos ning kaebaja ei osale tulevikus lapse kasvatamisel.
11.Eelnevat silmas pidades jätab ringkonnakohus PPA määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu 11.07.2025 määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.