M.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2025 otsuse nr 12409060007-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M.T, volitatud esindajad Danil Lipatov ja Vassili Kosteitšuk Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
03.06.2025 kinnisel kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M.T kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2025 otsuse nr 12409060007-1 punkt 4 (sissesõidukeeld). Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2025 otsuse nr 12409060007-1 punkti 3 (lahkumisettekirjutus) täitmine kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 115 eurot.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.07.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei
3-25-674 peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
2(11)
3-25-674
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.T (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni (Venemaa) kodanik, kes saabus 02.06.2022 Eestisse Ukrainast.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 10.06.2022 otsusega nr 62206100032-1 anti kaebajale kui Ukraina kodaniku pereliikmele (abikaasa) ajutine kaitse kehtivusajaga kuni 10.06.2023. PPA 05.05.2023 otsusega nr 72304110046-1 pikendati taotleja ajutist kaitset kuni 05.05.2024. Kaebaja esitas 27.03.2024 PPA-le ajutise kaitse pikendamise taotluse, mille menetlemisel selgus, et kaebaja kooselu tema Ukraina kodanikust abikaasaga on lõppenud ning abikaasa koos lapsega elavad Ukrainas, nad ei ole Eestis kunagi käinud ja ei ole Eestis ajutist kaitset taotlenud. Eeltoodust tulenevalt leidis PPA, et kaebaja ei vasta enam ajutise kaitse saamise tingimustele ning keeldus 27.09.2024 otsusega nr 72403270072-1 ajutise kaitse alusel kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest.
3.Kaebaja esitas 06.09.2024 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, põhjendades taotlust sellega, et Ukrainas toimub sõda ja ta soovib Eestis elada ja töötada.
4.PPA luges 04.03.2025 otsusega nr 12409060007-1 (otsus) kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi (otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). PPA tegi kaebajale sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale (resolutsiooni p 3). Lahkumisettekirjutus kuulus täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. PPA kohaldas sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni viisaruumi sisenemiseks kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused olid järgmised:
4.1.Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlusest ega muudest esitatud andmetest ei selgu, et ta kardaks võimalikku tagakiusu Venemaal. Kaebaja pole olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne. Samuti pole ta olnud Venemaa võimude erilise tähelepanu all ning tal pole olnud kunagi probleeme Venemaa võimudega. Kaebaja on Eestis viibides taotlenud 08.05.2024 Venemaa saatkonnas uut passi, millega ta samuti näitas, et soovib olla oma päritoluriigi võimude diplomaatilise kaitse all. Venemaa ametivõimud väljastasid kaebajale 31.05.2024 uue passi (reisidokumendi). Kaebajal ei tekkinud passi taotlemisel probleeme. Kaebaja on küll väljendanud vastumeelsust Venemaal elamisele, kuid pelgalt soovimatus oma päritoluriigis elada või mittenõustumine päritoluriigi poliitikaga ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja puhul pole tuvastanud ühtegi tagakiusu alust ega võimalikku tagakiusajat.
4.2.Kaebaja ei vasta ka täiendava kaitse saaja mõiste määratlusele välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg 3 tähenduses. Kaebajal puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda Venemaale naastes ees alusetu kriminaalkaristus. Kaebajale passi väljastamisega on Venemaa võimud näidanud, et kaebaja on nende diplomaatilise kaitse all. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et taotlejat ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine. Venemaale seoses Ukraina sõjaga kehtestatud rahvusvahelistest sanktsioonidest tingitud ebameeldivused ei kujuta tõsist ohtu taotleja elule ja tervisele. Pole alust arvata et kaebaja võiks olla kuidagi suuremas ohus kui ülejäänud Venemaa elanikkond.
3(11)
3-25-674
4.3.Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud, lõpeb tema seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kaebajale tuleb teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd ega takistanud menetluse efektiivset läbiviimist ning on valmis vabatahtlikult Eestist lahkuma, mistõttu on põhjendatud isikule vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine.
4.4.Kaebaja puhul ei nähtu selliseid sotsiaalseid sidemeid, mille tõttu lahkumisettekirjutust mitte kohaldada. Kaebaja ei valda eesti keelt ega oma Euroopa Liidus kinnisvara. Kuigi kaebajal on Eestis töökoht, ei kaalu see üles lahkumisettekirjutuse tegemist seadusliku viibimisaluse puudumisel. Kaebaja tervislik seisund võimaldab Eestist lahkumist. Ei esine selliseid põhjuseid, mille tõttu ei saaks kaebaja Eestist lahkuda. Kaebaja on Venemaa kodanik ning tal on kehtiv Venemaa pass. Isiku sõnade kohaselt ei soovi ta Venemaale tagasi pöörduda, kuid ta ei osanud nimetada ka mõnda teist riiki, kuhu tal oleks võimalik lahkuda ning kaebaja sihtriigiks tuleb määrata Venemaa. Arvestades asjaolu, et taotleja on Eestis elanud aastast 2022 ning tal on enda sõnade kohaselt tekkinud eraelulised kohustused, on põhjendatud ja proportsionaalne 30-päevase vabatahtliku lahkumistähtaja määramine kaebaja lahkumiseks Venemaale.
4.5.Hinnates kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis tuleb kaebajale kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega 3 aastat alates talle pandud lahkumiskohustuse täitmise päevast.
5.Kaebaja esitas 18.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.03.2025 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks kaebaja 06.09.2024 taotlust uuesti läbi vaatama. Samuti soovis kaebaja, et kohus tuvastaks, et kaebajal on õigus kuni kohtumenetluses otsuse tegemiseni viibida Eesti territooriumil.
KAEBAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja pole otsuse tegemisel tuvastanud ega arvestanud nõuetekohaselt ja objektiivselt kõiki kaebajaga seotud faktilisi asjaolusid ja teda ähvardava ohu tõsidust. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata üksnes põhjusel, et ta on Venemaa kodanik. Taotluse rahuldamata jätmisega on rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõtet.
6.1.Kuigi kaebaja on Venemaa kodanik, on ta sündinud ja kogu oma elu elanud Ukrainas ning tal puuduvad igasugused sidemed Venemaaga, mh viitab pikaajalisele Ukrainas elamisele tema venekeelse kõne iseloomulik aktsent. Venemaa kodakondsuse saamine oli tingitud kaebaja vanemate soovist olla seotud Venemaaga. Enne Ukraina sõda ei olnud Venemaa passi omamine Ukrainas haruldane ning sellele asjaolule ei pööratud erilist tähelepanu. Kaebaja kodulinn Mariupol on Ukraina-Venemaa piirialal ning sõjaeelsel ajal oli Venemaa kodakondsuse omamine seal tavaline.
6.2.Kaebaja asus veel Ukrainas elades koguma dokumente Ukraina kodakondsuse taotlemiseks, kuid ei jõudnud sõja alguse tõttu seda menetlust lõpule viia ega Venemaa kodakondsusest loobuda.
6.3.Kaebaja taotles Eestis Venemaa saatkonnast uut passi üksnes põhjusel, et talle on vajalik kehtiv dokument oma isiku tõendamiseks ja reisimiseks.
6.4.Venemaal algatatakse praegusel ajal suurel hulgal poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlusi. Tapetud on poliitiliselt tuntud isikuid, nt Aleksei Navalnõi. Seega 4(11)
3-25-674 eksisteerib tõenäosus, et igaüks võib langeda Venemaa režiimi ohvriks ning Venemaa võimud võivad valida kaebaja tema inimväärikust rikkudes juhuvaliku korras isikuks, keda karistada. Venemaa võimud võiksid kiusata kaebajat taga mh põhjusel, et ta on Ukraina endine elanik. Kuivõrd kaebaja ei ole Venemaal tuntud poliitik või ühiskonnategelane ei püüaks keegi kaebaja võimalikku tagakiusamist takistada.
6.5.Kaebaja kui sõjaväekohustuslase puhul tekib Venemaal oht, et teda saadetakse sundkorras sõdima Ukrainasse. Sellega sattuks ohtu kaebaja elu ja tervis ning kahjustataks Ukraina iseseisvust, kuivõrd iga sõdur võib omada n-ö võtmerolli käimasolevas konfliktis. Kaebaja ei soovi panustada Venemaa algatatud mõttetu sõja pidamisse ning Ukraina tsiviilisikute tapmisesse.
6.6.Kaebajal on tekkinud sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestis. Tal on Eestis püsiv töökoht.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Otsus on seaduspärane. PPA on õigesti hinnanud, et kaeba ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks.
7.1.Sõltumata sellest, et kaebaja on kogu oma teadliku elu elanud Ukrainas, on ta Venemaa kodanik. Põhjustel, miks kaebajal on Venemaa kodakondsus (nt kaebaja vanemate tegevus), ei ole praegusel juhul tähtsust, sest need ei võimalda jaatada tema varjupaigavajadust.
7.2.Kaebaja on 2024. a taotlenud Venemaa saatkonnas uut Venemaa kodaniku passi, millest järeldub, et tal puudub tagakiusuhirm kodakondsusjärgse riigi võimude ees. Passi taotlemisel probleeme ei tekkinud, mis viitab, et kaebaja ei ole Venemaa ametivõimude huviorbiidis.
7.3.Asjas ei oma tähtsust Venemaal algatatavate poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetluste arv või A. Navalnõi surma asjaolud, sest kaebaja pole Venemaal tuntud poliitik või ühiskonnategelane ning pole andmeid, et Venemaa võimud oleks teadlikud kaebaja poliitilisest meelsusest. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotlemisel üksnes üldsõnaliselt väitnud, et ta ei toeta Venemaa poliitikat, kuid pole seda mittenõustumist kunagi avalikult väljendanud. Pole selge, miks peaks kaebaja sattuma Venemaa võimude huviorbiiti määral, et nad hakkaksid teda taga kiusama.
7.4.Kaebusest jääb ebaselgeks, kas kaebaja hinnangul võidakse hakata teda taga kiusama pikaajalise Ukrainas elamise tõttu. Kohtupraktikas on leidnud, et kuigi ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, ei ulatu selline kohtlemine ukrainlaste tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses ning Venemaal elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud ei kvalifitseeru pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse tõttu (Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2023 otsus nr 3-23-56, p 18). Kaebaja ei ole Ukraina kodanik ega identifitseeri ennast ukrainlasena ning tagakiusamine Venemaal Ukrainas elamisega seoses on ebatõenäoline.
7.5.Väide, et kaebajat ohustaks Venemaal sundkorras armeesse mobiliseerimine, on oletuslik ja ebatõenäoline. Kaebaja ei ole saanud sõjalist väljaõpet ning tal puudub Venemaa sõjaväepilet. Kuigi Venemaal 21.09.2022 välja kuulutatud osaline mobilisatsioon ei ole ametlikult lõppenud, ei ole päritoluriigi info kohaselt 2023-2024 a. kedagi mobiliseeritud, vaid võimud on keskendunud värbamisele läbi rahaliste stiimulite suurendamise, pettuse ja
5(11)
3-25-674 ähvarduste. Eriti haavatavateks rühmadeks olid kohustusliku ajateenistuse läbijad, vangid ja põhisrahvaste liikmed, kaebaja neisse rühmadesse ei kuulu.
7.6.Kaebaja soovimatus ka kaudselt Venemaa algatatud sõtta panustada on inimlikult mõistetav, kuid ei saa olla aluseks kaebaja pagulasena tunnistamiseks. Taolise lähenemise korral oleks rahvusvahelist kaitset õigustatud saama iga Venemaa maksukohustuslasest kodanik. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole laiapindse sisserändeõiguse tagamine ega sisserändeõiguse tagamine kõigile autoritaarsetest riikidest saabunud isikutele.
7.7.Eestis töötamine ja siin suhtlusringkonna tekkimine ei ole asjaolud, mille tõttu saaks jaatada kaebaja varjupaigavajadust. Kaebaja Eestis töötamist on arvestatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kontekstis, kuid kaebusest ei nähtu, et kaebaja vaidleks eraldi vastu lahkumisettekirjutuse või sissesõidukeelu kohaldamisele.
7.8.Alusetud on kaebuse etteheited uurimispõhimõtte rikkumise või kaebaja meelsuse püsivusele ja tähtsusele antud ebaõige hinnangu kohta. Kaebaja selgitused oma meelsuse kohta piirdusid üldsõnalise tõdemusega, et ta ei toeta Venemaa poliitikat.
7.9.Ebaselge on kaebuse järeldus, et ainsaks põhjuseks kaebajale tagasilükkava otsuse tegemiseks oli kaebaja Venemaa kodakondsus. Taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks oli tagakiusu aluse, tagakiusaja ja täiendava kaitse vajaduse mittetuvastamine, mitte kaebaja kodakondsus.
KOHTUISTUNG
8.Kohtuistungil jäid pooled oma varasemalt väljendatud seisukohtade juurde.
8.1.Kaebaja rõhutas, et ehkki tal pole objektiivsetel põhjustel seni olnud võimalik saada Ukraina kodakondsust, on ta kogu oma senise elu elanud Ukrainas, vastab sisuliselt Ukraina kodaniku tunnustele ja Ukraina sõjaga seoses annab Eesti kõikidele Ukraina kodanikele ajutise kaitse.
8.2.Vastustaja märkis kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu osas, et vaatamata Riigikohtu 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317/41 väljendatud seisukohtadele jääb PPA ka selles osas oma otsuse juurde. PPA möönis, et kaebaja puhul ei esine teadaolevalt riske riigi julgeolekule või avalikule korrale. Sissesõidukeelul on preventiivne mõju Euroopa Liidu tagasisaatmise poliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste õiguse vältimiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada kaebajale kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas osas (vaidlusaluse otsuse p 4). Muus osas jääb kaebus rahuldamata, HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus selles osas kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega ning leiab, et haldusorgan on jõudnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel lõppkokkuvõttes õigete järeldusteni. Rahvusvaheline kaitse ja lahkumisettekirjutus (otsuse p-d 1-3)
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 6(11)
3-25-674 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eelnimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2 (vt direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise tuvastamisel ei tule siiski rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 13). Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2). Kohus peab hindama rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31).
11.Tagakiusamise ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (Euroopa Kohtu otsus C-71/11 ja C-99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y ja Z, p-d 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 15).
12.VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt RKHK 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, p 35, C-238/19 ja C-472/13).
13.Tagakiusamise tuvastamisel ei ole alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt RKHK 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).
7(11)
3-25-674
14.Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust ei rahuldatud üksnes seetõttu, et tal on Venemaa kodakondsus. Vastustaja põhjendustest nähtub, et kaebaja taotlust ei rahuldatud, sest puuduvad tema tagakiusamisele viitavad asjaolud.
15.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja on elanud kogu oma senise elu Ukrainas, kuid on Venemaa kodanik ja rahvuselt venelane, kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja on Eestis viibimise ajal taotlenud Venemaa saatkonnast passi väljastamist ja pass on talle ilma probleemideta väljastatud. Kaebajal ei ole ka kunagi esinenud muid probleeme Venemaa võimudega ja ehkki kaebajal on Venemaa võimude ja Ukraina sõja vastased vaated, ei ole ta neid avalikult väljendanud.
16.Ringkonnakohus on varem leidnud, et ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, sh on eriti keeruline nende olukord, kes on Venemaale saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses, mille tõttu kõik Venemaal elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud kvalifitseeruks pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse alusel (nt TlnRKK 22.09.2023 otsus nr 323-56, p 18). Kohus leiab, et sama võib järeldada ka kaebaja kui kogu oma elu Ukrainas elanud Venemaa kodaniku kohta, kes räägib vene keelt ukraina keele aktsendiga (vt käesoleva kohtuotsuse p 6.1.). Ehkki on võimalik, et kaebajasse suhtutakse tema tausta tõttu Venemaal halvemini kui teistesse Venemaa kodanikesse, ei anna üksnes see alust järeldada, et kaebajat saaks kvalifitseerida rahvusvahelist kaitset vajava isikuna.
17.Kaebajal on Venemaa võimude vastased vaated. Samas ei ole kaebaja avaliku elu tegelane, poliitik või arvamusliider, kelle puhul oleks alust arvata, et tema vaated oleks Venemaal, sh Venemaa võimudele tuntud. Kaebaja enda kinnitusel ei ole ta oma poliitilisi vaateid kunagi avalikult väljendanud, osalenud Venemaa võimude vastastel meeleavaldustel vmt. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et üksnes Venemaa võimude vastased vaated ei kinnita isiku tagakiusamist. Ehkki Venemaal võib tõepoolest olla karistatav igasugune tegevus, mida saab käsitada riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena, tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane (nt TlnRKK 19.11.2024 otsus asjas nr 3-23-1723, p 14). Samuti on leitud, et päritoluriigi teavet arvesse võttes ohustab poliitilistel põhjustel tagakiusamine Venemaal vaid selliseid inimesi, kes väljendavad võimukriitilist meelsust järjepidevalt, muudel juhtudel on inimõiguste rikkumine võimalik vaid juhuslikult (TlnRKK 16.04.2024 määrus asjas nr 3-23-1231/64, p 13). Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele kaebajaga sarnases olukorras olevatele Venemaa kodanikele (TlnRKK 19.11.2024 otsus asjas nr 3-23-1723, p 15). Tagakiusu järeldamiseks ei piisa pelgast arvamusest, et tagakiusu ei saa välistada (Riigikohtu 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p 15).
18.Kuna kaebaja ei ole Venemaal tuntud avaliku elu tegelane, poliitik või arvamusliider, ei tõenda kaebaja kaitsevajadust ka kaebuses esitatud paralleelid tuntud Venemaa opositsiooniliste poliitikute (nt A. Navalnõi) tagakiusamisega. Kaebaja olukorda ei saa selliste isikute olukorraga samastada.
19.Samuti ei saa kaebaja olukorda rahvusvahelise kaitse taotlemisel võrdsustada automaatselt Ukraina kodanikega ajutise kaitse või Eesti elamisloa väljastamise taotlemisel, mistõttu ei nõustu kohus kaebaja väidetega tema ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes Eestis viibivate Ukraina kodanikega. Kaebaja olukorda tuleb hinnata individuaalselt, mh arvestades tema rahvust, kodakondsust, vaateid ja senist tegevust nende vaadete väljendamisel. 8(11)
3-25-674
20.Kaebaja peab võimalikuks, et Venemaale saatmise korral mobiliseeritakse ta Venemaa armeesse. See kartus on kohtu hinnangul hüpoteetiline, ega võimalda järeldada tema tagakiusamist. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja läbinud ajateenistust ega oma muud sõjalist väljaõpet. Kaebaja on sündinud 1986. aastal (dtl 19) ning on seega kõrgemas vanuses kui Venemaal ajateenistuskohustuse ülempiiriks seatud 30 eluaastat 1. Puuduvad andmed ja kaebaja ei väida, et talle oleks üritatud kätte toimetada mobilisatsioonikutset. Seetõttu ei ole teada, kas kaebaja üldse kuuluks Venemaa kehtiva õiguse kohaselt mobiliseerimisele, millisesse üksusesse ta mobiliseerimisel kuuluks ja milliseid teenistusülesandeid eeldatavalt täidaks (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26; TlnRKK 15.01.2025 otsus asjas nr 3-24-404, p 26). Vastustaja esitatud ja kaebaja poolt vaidlustamata andmetel (käesoleva kohtuotsuse p 7.5.) ei toimu Venemaal praegu vaatamata 2022. a välja kuulutatud osalisele mobilisatsioonile tegelikkuses sõjaväekohuslaste sundkorras mobiliseerimist.
21.Kokkuvõttes nõustub kohus vastustaja järeldusega, et kaebaja puhul ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks järeldada tema rahvusvahelise kaitse vajadust tagakiusu tõttu Venemaal. Nagu juba öeldud, ei saa varjupaigamenetluse eesmärgiks pidada rahvusvaheline kaitse andmist kõigile autoritaarsete riikide kodanikele. Kaebajale rahvusvahelise kaitsmise andmise aluseks ei saa üksnes kaebaja soov elada oma kodakondsusjärgse riigi asemel Eestis ja kaebajal Eestis tekkinud isiklikud ja tööalased suhted.
22.Kaebaja ei ole esitanud eraldi väiteid selle kohta, et otsus oleks õigusvastane kaebaja täiendava kaitse vajadusele antud hinnangu või tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutuse osas. Kohus nõustub otsuse põhjendustes vastustaja esitatud järeldustega ja leiab, et otsus on ka kaebaja täiendava kaitse vajaduse hindamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist puudutavas osas õiguspärane. Sissesõidukeeld (otsuse p 4)
23.Kaebaja taotleb ka otsusega tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist, ehkki ei ole esitanud konkreetseid väiteid sissesõidukeelu õigusvastasuse kohta.
24.Kohus leiab, et otsus tuleb sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistada. Riigikohtu halduskolleegium on 15.05.2025 otsuse nr 3-23-1317/41, p-s 37 asunud seisukohale, et vastustajal lasub kohustus rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisel sissesõidukeeldu kohaldades põhjendada, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule ehk näidata, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle tähtaja vajadus ja eesmärk. Riigikohus leidis sama otsuse p-s 26 ka, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS § 27 järgi sama seaduse 5. peatüki norme.
25.Samad Riigikohtu otsuses nr 3-23-1317/41 osutatud puudused on ka käesolevas asjas vaidlustatud sissesõidukeelu kohaldamise otsusel. Vastustaja on osundanud kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel VSS §-le 31, mis ei kuulu VSS § 27 järgi kohaldamisele lahkumisettekirjutusega sissesõidukeelu kehtestamisel.
26.Samuti ei ole PPA otsuses põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja sisenes Eestisse seaduslikult ning esitas varjupaigataotluse Eestis viibides. Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid, ei võltsitud dokumente ega takistanud menetlustoimingute tõhusat tegemist. Kaebaja tegevuses avalikku korda ja riigi julgeolekut puudutavate riskide puudumist kinnitas PPA ka kohtuistungil. PPA pole teinud etteheiteid ka kaebaja tegevusele Eestis viibimise ajal. Kaebajat individuaalselt iseloomustavate asjaoludega tuleb sissesõidukeelu kui tõkendi ning selle tähtaja määramisel arvestada (vt RKHK 15.05.2025 otsus asjas nr 3-23-1317, p-d 37 ja 38). Sissesõidukeelu kohaldamist ei õigusta piisavalt üksnes vastustaja poolt kohtuistungil esile toodud preventiivne mõju Euroopa Liidu tagasisaatmise poliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks. Esialgne õiguskaitse
27.Kaebaja esitas kaebuses mh taotluse, et kohus tuvastaks tema õiguse viibida kuni kohtumenetluses otsuse tegemiseni Eesti territooriumil. Vastusena sellele taotlusele selgitas kohus 21.03.2025 määruses, et VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 1 mõttes ei ole veel tehtud lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi lg 2 kohaselt halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus ei pea olema jõustunud) (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2017 määrus asjas nr 3-3-1-54-16, p 16). VRKS § 31 lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata, tegemisega ja sellega lõpevad ka varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kohus märkis, et kui kaebus jääb rahuldamata, on kohtul võimalik hinnata kaebaja täiendava (esialgse) õiguskaitse vajadust omal algatusel ning kohaldada kohtuotsusega esialgset õiguskaitset.
28.Kuivõrd halduskohus jätab kaebuse rahvusvahelise kaitse andmist puudutavas osas rahuldamata, lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus ja ühes sellega õigus viibida Eestis ehk hakkaks kulgema vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtaeg. HKMS § 249 lg 1 ls 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus leiab, et võimaluse puudumine viibida oma kohtumenetluse ajal Eestis võib kaebaja õiguste kaitsmist oluliselt raskendada. Seetõttu kohaldab kohus esialgset õiguskaitset ning annab kaebajale võimaluse viibida oma kohtumenetluse ajal Eestis. Riigikohus on 13.11.2020 määruses asjas nr 3-20-349 selgitanud, et esialgse õiguskaitse meede peab olema proportsionaalne. Proportsionaalseks meetmeks (vähimaks vajalikuks) on praegusel juhul PPA 04.03.2025 otsuse p 3 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas (HKMS § 251 lg 1 p 1). Menetluskulud ja muud küsimused
29.HKMS § 108 lg 2 alusel jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 ls 1 ja 2 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati 10(11)
3-25-674 asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu.
30.Kaebaja ei esitanud kohtule enne kohtuvaidlusi (kohtuistungit) menetluskulude nimekirja ning teatas 03.06.2025 kohtuistungil (dtl 121), et loobub menetluskulude nõudmisest riigilt. Kaebaja esitas 05.06.2025 kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid kokku 1189,5 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks vastustajalt. Esitatud kuludokumentide järgi olid kaebaja menetluskulud järgmised: 1) riigilõiv 20 eurot; 2) kaebuse koostamise kulud 732 eurot (sh käibemaks); 3) kohtuistungi ettevalmistumise ja istungil osalemise kulud 457,5 eurot (sh käibemaks).
31.Kohus leiab, et kuna kaebaja ei esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente HKMS § 109 lg 1 ls 1 sätestatud tähtajaks ja kinnitas kohtuistungil, et ta loobub menetluskulude väljamõistmisest vastustajalt, siis kuulub menetluskulu kaebajale välja mõistmisele üksnes osas, mis seondub kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemisega. Viimati nimetatud osas on kaebaja esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse tähtaegselt (HKMS § 109 lg 1 ls 2). Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (ühe otsuse resolutsiooni punkti tühistamine neljast) mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 115 eurot.
32.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).