J.N-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.01.2025 otsuse nr 15.7-16/774-2 tühistamiseks, Politsei - ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – J.N , esindaja X.J Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta J.N-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetlusosaliste endi kanda.
menetluskulud
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 07.07.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.J.N saabus Schengeni alale 23.05.2024 Armeeniast Itaaliasse. Schengeni viisaruumi sisenemiseks kasutas J.N Taani Kuningriigi C-liiki viisat nr DNK004077844 (kehtivus 15.04.2022 kuni 14.04.2027).
2.J.N esitas 03.10.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse elamisloa saamiseks abikaasa juurde.
1
3.PPA koostas J.N-ile 04.10.2024 vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse nr 1052283091 ning kohaldas talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 4 lg 1 alusel sissesõidukeelu üheks aastaks ja kuueks kuuks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. J.N lahkus vabatahtlikult Schengeni alalt 21.10.2024. J.N-i suhtes kehtib sissesõidukeeld alates 21.10.2024 kuni 21.04.2026.
4.J.N-i esindaja X.J esitas 03.12.2024 PPA-le taotluse tunnistada J.N-ile kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks ja võimaldada J.N-il perekonna viisa taotluse esitamist, kuna tema viibimine Eestis on seotud perega. Esitatud taotluses toodi välja, et abielu oli sõlmitud Eestis 29.08.2024.
5.PPA jättis 02.01.2025 otsusega nr 15.7-16/774-2 J.N-i sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata. Kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks ühtegi sellist põhjendust, millele tuginedes oleks PPA-l alus jõuda seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud või muutunud või esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu tühistamiseks või sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja määramisel arvestas PPA kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega ning kohaldas kaebajale kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu asemel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu. Ehkki sissesõidukeelu võib jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata, siis Eestis elav abikaasa selliseks asjaoluks ei ole. Samuti ei välista kehtiv õigus abikaasa Eestis elamisel viibimisõiguseta abikaasale sissesõidukeelu kehtestamist.
6.Tallinna Halduskohtule saabus 01.02.2025 J.N-i 15.7-16/774-2 tühistamiseks.
ja X.J-i kaebus PPA 02.01.2025 otsuse nr
7.Tallinna Halduskohus tagastas 07.02.2025 määrusega X.J-i kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu.
KAEBAJA SEISUKOHAD
8.Kaebaja ei soovinud minna Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa), kuna Venemaa valitsev poliitika ei ühti kaebaja maailmavaatega. Lisaks võidakse kaebaja saata sõdima Ukrainasse. Kaebajal on Eesti Vabariigis (edaspidi Eesti) perekond ning ta on abielus Eesti kodanikuga. Abiellumine oli vajalik, kuna kaebaja soovis asuda elama koos oma perega Eestis, teha kodakondsuse eksami ning saada Eesti kodanikuks. Kaebaja viibis Eestis õiguspärasel alusel. Kaebaja ja X.J-i abielu registreerimine viibis. Kaebaja kui Venemaa kodanik ei saanud koheselt esitada avaldust abiellumiseks Tallinna Perekonnaseisuametile, kuna kaebaja taotles läbi Harju Maakohtu abieluvõime tõendit. Tõend saadi 06.06.2024, kuid abielluda sai alles kuu aja pärast peale abiellumiseks avalduse esitamist. Esimene vaba aeg abielu sõlmimiseks oli 28.08.2024. Abikaasad ei teadnud, et Eestis on ka kiiremaid abielu sõlmimise viise (notari vahendusel).
9.Meelevaldne on PPA järeldus, et kaebaja abikaasal on võimalus külastada kaebajat ükskõik millises riigis (mitte Schengeni alal). Samas soovitab Välisministeerium ilma tungiva vajaduseta Eesti kodanikel Venemaad ja tema sõbralikke riike mitte külastada, kuna see on ohtlik. Kaebaja väljasaatmisega on kaebaja abikaasa olukorras, kus tal ei ole võimalik reisida.
10.Kaebaja sai PPA ametnike juurde aja peale mitmekordset pöördumist. Kaebaja sisenes Schengeni alale 23.05.2024 ja 90 päeva Schengeni alal oleks tema teadmisel saanud täis 22.08.2024. Kaebaja suunati koheselt edasi migratsiooniametniku juurde. Kaebaja ei teadnud, et ta vajab endale menetlusse esindajat. Kaebajale pakuti menetluses tõlki, kuid mitte esindajat, kes aitaks kaebajale selgitada, milliseid tagajärgi võivad tuua vormistatavad või vormistatud dokumendid.
11.Kaebaja perekond on jäänud ilma oma peamisest sissetuleku toojast. Kaebajal oli Venemaal oma ettevõte, kuid kaebaja oli sunnitud 2022.a. märtsis (peale Venemaa kallaletungi Ukrainale) 2
oma eriala ja veendumuste tõttu kiiresti lahkuma Armeeniasse (ainuke riik, kuhu oli võimalik kiirelt põgeneda). Kaebaja töötas aastaid ka Taanis, mistõttu taotles ta Taanis viisa (C-kategooria, kehtivusajaga 15.04.2022-14.04.2027 ja annab aluse viibida Schengeni alal 90 päeva). Kaebaja ei teadnud ta võib viibida 90 päeva Schengeni alal. Kaebaja ei soovinud peale Schengeni alalt väljasaatmist naasta Venemaale, sest tal on tööstusliku tootmise insener-pedagoogi diplom, mistõttu kartis ta, et teda võidakse kaasata sõjatööstusesse. Kaebaja ei ole Eestile ohtlik, ta on omandanud Eestis elamiseks ja töötamiseks algkursuse eesti keeles ning saab lihtsamast kõnest aru.
12.Vaidlustatud otsuses on märgitud, et PPA ettekirjutuse kuupäev on 20.02.2024, kuid kaebaja sisenes Schengeni alale 23.05.2024. Dokumendi päises on kuupäev 04.10.2025, kui korraldus nr 1052283091 anti välja. Ilmselt on tegemist ametniku tähelepanematusega, kuid ametnik ei tohiks eksida isikute üle otsuste tegemisel daatumitega, mis võivad tekitada hilisemaid asjatuid vaidlusi. Kaebaja lahkus Schengeni alalt alates 21.10.2024, kuid soovib naasta pere juurde.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
13.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA on sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
14.Asjaoluga, et kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, on PPA arvestanud juba ettekirjutuse tegemisel ning seetõttu otsustanud kohaldada maksimaalsest lühema sissesõidukeelu. Kaebaja ei toonud 03.12.2024 taotluses välja uusi asjaolusid, mille alusel sissesõidukeelu pikkust lühendada või tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks.
15.Kuna kaebaja on Venemaa kodanik ja tema abikaasal on olnud võimalik temaga arendada suhteid tasemele, mis päädisid abielu sõlmimisega, on kaebaja abikaasal järelikult võimalik kaebajat Venemaal külastada või on neil olnud võimalik kohtuda mõnes muus väljaspool Eestit asuvas riigis. PPA on sellisele seisukohale jõudnud ka vaidlusaluses otsuses (mitte ettekirjutuses, nagu on väidetud kaebuses). Kaebaja ei ole esitanud selliseid selgitusi ega põhjendusi, mis annaksid alust jõuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja selgitus Välisministeeriumi soovituse osas Eesti kodanikel mitte Venemaad külastada, on asjakohatu. Kaebaja abikaasa on vaatamata Välisministeeriumi soovitusele septembris 2022. aastal Venemaal käinud. Sellest saab järeldada, et kaebaja abikaasal on ka tulevikus võimalik soovi korral Venemaal käia. Venemaa ei ole ainus riik, mis asub väljaspool Eestit ja Schengeni ala. Seega ei ole kaebajal ja tema abikaasal vaja Venemaal kohtuda.
16.Kaebaja on Venemaa kodanik ehk välismaalane. Seega pidi kaebaja ja tema abikaasa abielludes möönma, et neil ei pruugi olla võimalik pereelu Eestis elada. Juba abielu sõlmimisel viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult, kuna tema viimane seaduslikult Schengeni alal (sh Eestis) viibimise päev oli 07.07.2024, kuid abielu on sõlmitud alles 29.08.2024.
17.Kaebaja abikaasal on Eesti kodanikuna võimalik Eestis tööd teha ning seeläbi omale sissetulek tagada. Seega pelgalt abikaasa soovimatus tööga tulu teenida, ei ole põhjuseks, miks 88 päeva ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeelu peaks kehtetuks tunnistama või lühendama. PPA oli sissesõidukeelu kohaldamisel teadlik kaebaja perekondlikest suhetest Eestis ning võttis seda arvesse sissesõidukeelu pikkuse määramisel ning kohaldas seetõttu ka maksimaalsest võimalikust lühema sissesõidukeelu.
18.Vaatamata kaebaja soovimatusele illegaalselt Schengeni alal viibida, on ta seda siiski teinud ja välismaalasel lasub kohustus viibimisalusega seonduv selgeks teha. Kaebaja ei ületanud lubatud viibimise aega mitte paari päeva võrra, mille puhul võiks jaatada päevade vääriti lugemist, vaid kaebaja viibis Schengenis ilma seadusliku viibimisaluseta 88 päeva. Tulenevalt VSS § 7 lg-st 1 3
tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega puudus PPA-l seadusest tulenevalt võimalus jätta kaebajale ettekirjutus tegemata ning sissesõidukeeld kohaldamata. Kuigi praegu ei ole vaidluse all 04.10.2024 ettekirjutus, siis PPA on ettekirjutuses arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja ei ole oma sõnade järgi osanud viisapäevi arvestada.
19.Kaebaja saabus Itaalia kaudu Schengeni alale 15.03.2024 ja lahkus 20.05.2024 ning saabus uuesti 23.05.2024 ega lahkunud pärast seda. Kaebaja illegaalne riigis viibimine tuvastati 03.10.2024 ning sellest päevast luges PPA 180-päeva algust, mille jooksul tohtis kaebaja Schengeni alal viisa alusel viibida 90 päeva. Seega algas 180-päevane periood 07.04.2024. Kuna kaebaja passis olevatest piiriületuste templitest nähtus, et kaebaja viibis Schengeni alal ka 15.03.2024 kuni 20.05.2024, ei hakanud tema 90-päevane viibimine kulgema mitte 23.05.2024 (kui ta viimati Schengeni alale sisenes), vaid 07.04.2024 (180-päevane periood). Selleks hetkeks, kui kaebaja 20.05.2024 Schengeni alalt lahkus, oli ta juba 90-päevast 44 päeva Schengenis viibinud. Seega, kui kaebaja naasis Schengenisse 23.05.2024, oli tal jäänud seaduslikult Schengenis viibimiseks 46 päeva, mis täitusid 07.07.2024. Seega alates 08.07.2024 kuni Schengeni alalt lahkumiseni viibis kaebaja Schengeni alal selleks viibimisõigust omamata.
20.Kaebaja märkused ettekirjutuses esinevate ebatäpsuste osas on asjakohatud, kuna asjaolu, et otsuses on eksitud ühe kuupäevaga, ei muuda kaebaja taotlust põhjendatuks ega otsuses esitatud põhjendusi olematuks ega PPA otsust õigusvastaseks.
21.Kaebaja etteheited PPA erinevate ametnike osas on asjakohatud, kuna ametnike selgituste andmine või mitteandmine ei ole seotud käesoleva vaidlusega. Kaebaja ei ole vaidlustanud 04.10.2024 tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Välismaalasel endal lasub kohustus viibimisalusega seonduv selgeks teha ning sellise kohustuse PPA-le panemine ei ole proportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA leidis, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud ja kohtule ei nähtu olulisi vigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. Kohus nõustub PPA otsuses ja vaideotsuses toodud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid kogu ulatuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus aga järgmist.
23.PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata tuginedes VSS § 32 lg-le 1, mille järgi Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS ei täpsusta, millised on taotluse põhjendatuse kriteeriumid või milliseid asjaolusid haldusorgan taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kaaluma peab. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ artikkel 11 lg 3 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi sisenemiskeelu kehtetuks tunnistamisel, sh jätab vabaduse arvestada lisaks humanitaarkaalutlustele ka muid kaalutlusi (vt ka Euroopa Kohtu 15.09.2022 otsus asjas C-420/20 – HN, p 64). Ringkonnakohus tõi 21.04.2022 otsuse nr 3-19-2070, p-s 16 välja, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse puhul tuleb hinnata eelkõige asjaolude muutumist pärast sissesõidukeelu kohaldamist, kuid see ei tähenda, et igasugune asjaolude muutumine peaks tooma kaasa ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või selle kehtivusaja lühendamise. Muutunud asjaolusid tuleb kõrvutada nende põhjustega, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise. Seega saab VSS § 32 lg 1 alusel sissesõidukeelu kehtetuks 4
tunnistamise või kehtivusaja lühendamise tingida, kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud ajaolude muutumine või äralangemine ning teiseks võivad sissesõidukeelu muutmise aluseks olla humaansed kaalutlused, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
24.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja ei vaidlustanud PPA 04.10.2024 ettekirjutust nr 1052283091 (dtl 54), mistõttu on ettekirjutus jõustunud. PPA ettekirjutuse aluseks oli asjaolu, et kaebaja viibis alates 08.07.2024 Schengeni alal selleks viibimisõigust omamata. Kaebajale kohaldati VSS § 74 lg-t 1, mille järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 3 võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne või jätta humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata (VSS § 74 lg 4). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766, p 20; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Selliseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu.
25.Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ja jäävad kõrvale need asjaolud, mis esinesid juba PPA 04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 tegemise ajal. Nimetatud ettekirjutusest nr 1052283091 nähtuvalt arvestas PPA, et kaebajal on Eestis abikaasa, kes on Eesti kodanik ning nad elavad pereelu. Eelnevat aluseks võttes kohaldas PPA kaebajale VSS § 74 lg 3 alusel maksimaalsest võimalikust lühema sissesõidukeelu pikkuse. Asjakohatud on ka kaebaja viited viisarežiimi rikkumisest, kuivõrd kohus ei hinda praeguses asjas, kas ettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine olid õiguspärased. Nagu kohus eelnevalt välja tõi hindab kohus seda, kas kaebaja suhtes esinevad sellised uued asjaolud, mis tingivad vajaduse tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks või lühendada sissesõidukeelu tähtaega.
26.Kohus nõustub vastustajaga, et välismaalasel on endal kohustus selgeks teha viisarežiimiga seonduv, st kui kaua tal on võimalik Eestis või Schengeni alal viibida. Juhul, kui kaebajal oli vastav kord arusaamatu, oleks kaebaja pidanud otsima vajadusel õigusalast abi. Eelnev ei ole PPA-le etteheidetav. Samuti oleks kaebaja saanud ka viisarežiimi rikkumata esitada vastava elamisloa taotluse. Asjaoludest nähtuvalt võttis kaebaja teadlikult riski, et viisarežiimi rikkumisel võivad olla õiguslikult rasked tagajärjed, sh kaebaja perekonnale.
27.Arvestades, et kaebaja abiellus enne PPA 04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 tegemist ning kaebaja ei vaidlustanud ettekirjutust, ei oma tähtsust kaebuses väljatoodud abielu registreerimisega seotud asjaolud praeguse vaidlusega seonduvalt.
28.EIK praktikas on elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamisel peetud mh oluliseks, kas abikaasa oli suhete loomisel isiku rikkumistest ja nendega kaasneda võivatest tagajärgedest teadlik. See ei ole siiski ainumäärav, vaid lisaks tuleb arvestada kõigi puudutatud isikute kodakondsust, perekondlike suhete laadi ja kestust, laste olemasolu ja nende vanust, abikaasa teise riiki ümberasumisega seotud raskuste tõsidust, laste parimaid huvisid ja sihtriigis lapsi tõenäoliselt tabavate raskuste tõsidust, samuti sissesõidukeelu kestust (nt EIK 11.04.2023 otsus nr 57766/19, Loukili vs. Holland, p 46). Toodud seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas.
29.Kaebaja heidab kaebuses PPA-le ette, et tal ei ole võimalik praegusel ajal oma perekonda mh rahaliselt toetada, kuna ei viibi Eestis. PPA tuvastas 04.10.2024 ettekirjutuses nr 1052283091, et kaebajal puuduvad Eestis ning Schengeni alal sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed ning töösuhted. Kaebaja ei toonud ka kaebuses välja, et tal on või oli Eestis töökoht, mis tagas seetõttu tema pere majandusliku heaolu. Eelnevast saab järeldada, et kaebajal oli sissetulek või raha, mis oli tagatud ka Eestis või Schengeni alal töökohta omamata. Lisaks on võimalik toetada perekonda 5
rahaliselt ka füüsiliselt kohal olemata, muul viisil (nt pangaülekannetega). Kaebuse täienduses märkis kaebaja, et tal on kohustus oma perekonna (kelle hulka kuuluvad kaebaja abikaasa, abikaasa alaealine laps ning abikaasa hooldust vajav ema) eest hoolt kanda. Kohus möönab, et perekonnal võib olla kaebaja tugi vajalik, kuid tegemist ei ole sellise uue asjaoluga, mis ei olnud PPA 04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091 ajal teada. Samuti märkis kaebaja ka ise, et kaebaja on viibinud tihti Eestist ära, millest saab järeldada, et kaebaja abikaasa on pidanud ilma kaebaja toeta toime tulema.
30.Kaebaja ei nõustunud vastustaja hinnanguga, et kaebajal on võimalik kohtuda abikaasaga väljaspool Schengeni ala, kuivõrd kaebaja abikaasal puudub reisimiseks raha. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei sõltu majanduslik olukord üksnes isiku Eestis füüsilisest viibimisest, vaid kaebajal on võimalik abikaasat rahaliselt toetada, sh reisimise eesmärgil, ka muid kanaleid kasutades. Samuti ei ole vastustaja kohustanud kaebajat kohtuma abikaasaga Venemaal.
31.Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Venemaa poliitilise olukorraga ning kardab, et teda kaasatakse tema elukutse tõttu Venemaa sõjatööstuses, ei ole praegu selliseks asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse lühendada sissesõidukeelu pikkust. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kartus on reaalne, st kaebaja ei ole väitnud, et teda on juba soovitud mobiliseerida või kutsutud tööle sõjatööstusesse. Kaebaja märkis ka ise, et ei soovi saada rahvusvahelist kaitset. Seega ei ole tegemist reaalse ohuolukorraga.
32.Õige on kaebaja viide, et vaidlustatud otsuse asjaoludes on märgitud vale PPA ettekirjutuse nr 1052283091 väljaandmise kuupäev. Õige on, et PPA väljastas 04.10.2024 ettekirjutuse nr 1052283091, kuid vaidlustatud otsuses on märgitud, et PPA ettekirjutus nr 1052283091 väljastati 20.02.2024. Tegemist on sellise eksimusega, mis ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi ning ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks (vt haldusmenetluse seaduse § 58).
33.Kuivõrd PPA leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ei esine, ei pidanud PPA eraldi hindama võimalikku kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Seadus sätestab isikust avalikule korrale tuleneva ohu hindamise eelduseks asjaolude, mis humaansetel kaalutlustel tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, olemasolu.
34.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaebaja taotluse lahendamisel kaalutlusvigu ja jättis kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu õigesti kehtetuks tunnistamata. PPA on kaebaja taotluse lahendamisel kohaselt kaalunud riivet kaebaja pereelule, sh kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud.
35.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.