K.L kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.02.2025 otsuse nr 12411270038-1 tühistamiseks ning Politsei - ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus
Menetlusosalised
Kaebaja – K.L, esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta K.L kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Avaldada otsus kaebaja identifitseerimist välistavalt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 25.06.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) jättis 03.02.2025 otsusega nr 12411270038-1 K.L taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 (edaspidi Dublin III määrus) artikkel 18 (1) c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Tšehhi Vabariik (edaspidi Tšehhi) (p 1); lõpetas VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse tagasilükkamise otsusega (p 2); kohustas kaebajat VRKS § 25 lg 21 kohaselt lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Tšehhi (p 3).
Taotluses esitatud andmete põhjal selgus, et kaebaja on varem elanud ja töötanud Tšehhis, samuti viibinud seal vangistuses. 24.10.2024 esitas kaebaja Tšehhis rahvusvahelise kaitse taotluse. Olemasoleva informatsiooni põhjal esitas PPA 08.01.2025 Tšehhi Migratsiooniametile palve isiku vastuvõtmiseks, tuginedes Dublin III määruse nr 604/2013 artiklile 18 (1) c ehk kui taotleja on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. 17.01.2025 vastuskirjaga tunnustas Tšehhi Migratsiooniamet oma vastutust kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ise läbi vaadata.
2.Tallinna Halduskohtule saabus 06.03.2025 D.N kaebus PPA 03.02.2025 otsuse nr 12411270038-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus.
KAEBAJA SEISUKOHAD
3.Tšehhiga on kaebajal negatiivsed mälestused ning sellest tulenevalt ei soovi kaebaja saada rahvusvahelist kaitset Tšehhis. Kuigi kaebaja ei ole ametlikult kooselu registreerinud, on kaebajal Eesti kodanikust elukaaslane ning kodu Eestis. Kaebaja soovib alustada uut elu koos elukaaslasega Eestis. Kaebaja võimalikul väljasaatmisel rikutakse lisaks kaebaja õigustele, kaudselt tema elukaaslase õigusi. Samuti ei tohi kaebajat stigmatiseerida Tšehhis kantud karistuse tõttu.
4.PPA on ekslikult tõlgendanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel esitatud asjaolusid. Asjaolust, et kaebaja ei ole pärast Tšehhi pöördumist Ukrainas käinud, ei saa teha järeldust, et kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust seoses sõjaga Ukrainas. Ukrainas toimuva sõja tõttu ei saa kaebaja koduriiki pöörduda ja rahvusvahelise kaitse taotluse tegemine on otseselt ajendatud Ukrainas toimuvast sõjategevusest. Vastustaja ei ole neid olulisi elulisi asjaolusid taotluse lahendamisel arvestanud, mistõttu on PPA otsus tehtud olulise kaalutlusõiguse rikkumisega.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA ei ole rikkunud kaalutlusõigust ja selgitas välja menetletavas asjas kõik olulist tähendust omavad asjaolud. PPA tegi koostoimes kogutud tõenditega õiguspärase otsuse.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja saabus Eestisse 04.11.2024 ja esitas 27.11.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluses esitatud andmete põhjal selgus, et kaebaja on varem elanud ja töötanud Tšehhis, samuti viibinud seal vangistuses. 24.10.2024 esitas kaebaja Tšehhis rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti ei ole vaidlust, et Tšehhi on võtnud vastutuse kaebaja taotluse läbivaatamise eest.
7.PPA esitas Tšehhile palve, mis põhines Dublin III määruse artiklile 18 (1) c, ehk võtta tagasi taotleja, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Tšehhi Varjupaiga- ja rändepoliitika osakond andis 17.01.2025 teada, et vastavalt Dublin III määruse artiklile 18 (1) c, on Tšehhi nõus kaebaja tagasi võtma.
8.PPA jättis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Tšehhi. Tšehhi on Euroopa liikmesriik ning ühinenud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga. Seega järgitakse Tšehhis samuti kõiki rahvusvahelise kaitse menetluse nõudeid. Dublin III määrus tagab ühise varjupaigapoliitika ja määruse eesmärk on leevendada piiririikide või taotlejate sihtriikideks olevate riikide rändesurvet ning ühtlustada varjupaigataotlemisega tekkivat koormust määrusega liitunud riikide hulgas Euroopas. Vastavate põhimõtete tugevdamiseks on Dublin III määrust ka uuesti sõnastatud, et vältida võimalusi nn asylum shopping tekkeks. Varjupaigasüsteem toimib Tšehhis väga hästi ega too kaasa rahvusvahelise kaitse taotleja õiguste rikkumisi. Kuna Tšehhi on 2(5)
ühinenud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga, siis ei ole mingit alust arvata, et kaebajale langeks Tšehhis osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. Asjaolud, et kaebajal on Tšehhist halvad mälestused ning soovib jääda Eestisse, ei ole Eestis humaansetel kaalutlustel erandi kohaldamise aluseks ja sisulise otsuse tegemiseks Dublin III määruse artikkel 17 (2) järgi.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama vaidlustatud otsuse põhjendusi.
10.Vaidlust ei ole, et kaebaja on Ukraina kodanik, kes lahkus Ukrainast 24.09.2021 Tšehhi (dtl 50). Esimest korda viibis kaebaja Tšehhis 2019.a (protokolli p 8, dtl 79). Kaebaja kandis alates 03.10.2021 Tšehhis nelja aastast karistust vangistuses. Kaebaja vabanes aasta varem hea käitumise tõttu (dtl 53). Kaebaja esitas 24.10.2024 Tšehhis rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid kaebaja selgituste kohaselt loobus ta enne otsuse saamist rahvusvahelisest kaitsest (dtl 52). Eestisse saabumise põhjusena märkis kaebaja, et tuli Eestisse sõbra juurde, kes pakkus võimalust Eestis töötada. Kaebaja soovib Eestis rahvusvahelist kaitset, kuna ei ole võimalik sõjategevuse tõttu Ukrainasse naasta (dtl 51).
11.VRKS § 21 lg 1 punkt 6 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab selle läbivaatamise eest muu riik. VRKS § 21 lg 2 kohaselt lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus sel juhul taotluse tagasilükkamise otsusega ning PPA ei pea seejuures hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. PPA jättis 03.02.2025 otsusega kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 punkti 6 alusel läbi vaatamata ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublin III määruse art 18 lg 1 punkti c järgi Tšehhi. Vaidlustatud PPA otsus on Dublin III määruse artikli 26 lg 1 tähenduses üleandmisotsus, millega palve esitanud liikmesriik (Eesti) teavitas kaebajat otsusest jätta tema taotlus läbi vaatamata ja anda ta üle Tšehhile kui vastutavale liikmesriigile (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus nr 3-20-1232, punkt 15.1).
12.PPA algatas Dublin III määruse artikli 23 lg 1 alusel Tšehhile tagasivõtmispalve esitamisega tagasivõtmismenetluse (Dublin III määruse artiklid 23–25), mida kohaldatakse määruse art 18 lg 1 punktides b–d või artikli 20 lg-s 5 nimetatud isikute suhtes (vt Euroopa Kohtu 02.04.2019 otsus H. ja R., liidetud kohtuasjades C-582/17 ja C583/17, ECLI:EU:C:2019:280, punktid 46–52 ja 65–66; Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus Hasan, C-360/16, ECLI:EU:C:2018:35, punktid 42–44). Tagasivõtmispalve kohaselt vastab kaebaja Dublin III määruse art 18 lg 1 punktis c nimetatud isiku tunnustele ehk tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Tšehhi nõustus kaebaja tagasi võtma (dtl 82-82), mistõttu on PPA vaidlustatud otsuses õigesti hinnanud, et Tšehhi on vastavalt Dublin III määruse artikkel 18 lg 1 punktile c vastutav riik ning sellest tulenevalt jätnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama kooskõlas VRKS § 21 lg 1 punktiga 6.
13.VRKS § 18 lg 1 kohaselt on PPA pädev läbi vaatama neid rahvusvahelise kaitse taotlusi, mille läbivaatamise eest on vastutavaks riigiks Eesti. VRKS § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublin III määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik. Sellest reeglist on kaks erandit. Esiteks olukord, kus liikmesriik otsustab erandina ise taotluse läbi vaadata (Dublin III määruse artikkel 17) ning teiseks olukord, kus Dublin III määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks 3(5)
liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused, mistõttu on reaalne oht, et vastutavasse riiki tagasisaatmisel on taotlejal võimalus saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses (Dublin III määruse artikkel 3 lg 2 ja artikkel 4 ning Euroopa Kohtu 19.03.2019 kohtuotsus Jawo, nr C-163/17, ECLI:EU:C:2019:218). Euroopa Kohus selgitas otsuses nr C-163/17 seoses Dublin III määruse artikli 3 lg-ga 2, et selles on silmas peetud ainult olukorda, mille kohta tehti kohtuotsus N. S. jt (C-411/10 ja C-493/10), see tähendab olukorda, kus reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses tuleneb sellest, et selle määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused. /.../ Artikli 4 kohaldamise seisukohast on tähtis, kas asjaomasel isikul tekib tema üleandmise tõttu vastutavasse liikmesriiki Dublin III määruse tähenduses tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel, varjupaigamenetluse ajal või pärast seda. Selleks peavad esinema kaalukad ja tõendatud asjaolud, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib selline oht tema üleandmisel või selle tagajärjel. /.../ Näiteks, kui liikmesriigi asutuste ükskõiksuse tagajärjel satuks täielikult riigi abist sõltuv isik olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda toitmine, pesemine ja majutamine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust. /.../ Siiski ei saa täielikult välistada, et rahvusvahelise kaitse taotleja suudab konkreetselt temaga seoses tõendada selliste erakorraliste asjaolude esinemist, mille tõttu satuks see taotleja enda üleandmise korral tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest üldjuhul vastutavasse liikmesriiki pärast rahvusvahelise kaitse saamist tema erilise haavatavuse tõttu ning olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest äärmuslikku materiaalsesse puudusse.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et võimalik töökoha olemasolu ning Eesti kodanikust elukaaslase olemasolu Eestis, ei ole sellisteks asjaoludeks, mis võiksid tuua endaga kaasa olukorra, kus Eesti vastutaks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Kaebaja ei vaidlusta, et talle määrati vanglakaristus peksmise eest ning tegemist ei ole fabritseeritud karistusega. Kaebaja tõi pigem välja, et kohtunik määras lühema karistuse (protokolli p 12, dtl 79). Muid asjaolusid, mille alusel oleks PPA pidanud n-ö humaansetel kaalutlustel otsustama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtmise, kaebaja välja toonud ei ole. Dublin III määruse artikli 17 lg 1 kohaselt võib liikmesriik erandina otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsusetu isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Tegemist on kaalutlusõigust võimaldava sättega ning liikmesriigile sellest kohustust ei tulene (vt Euroopa Kohtu 23.01.2019 kohtuotsus M.A. jt, C-661/17, ECLI:EU:C:2019:53). Kohtule ei nähtu asjaolusid viidatud artikli kohaldamiseks.
15.Seega taandub vaidlus küsimusele, kas Tšehhi, kes on EL liikmesriik, on turvaline ning selle rahvusvahelise kaitse menetlus vastab nõuetele. Dublin III määruse preambula punkti 3 kohaselt peetakse Euroopa Liidu liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks Dublin III määruses sätestatud vastutuskriteeriume. Lisaks selgitas Euroopa Kohus eelviidatud kohtuasjas nr C-163/17, Jawo, et Euroopa ühtne varjupaigasüsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja selle eesmärk on rahvusvahelise kaitse taotluste ratsionaliseerimisega kiirendada nende menetlemist nii taotlejate kui ka osalisriikide huvides, ning eeldada tuleb, et igas liikmesriigis toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõuetega. Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, vaid liikmesriik ei tohi rahvusvahelise kaitse taotlejat anda üle vastutavale liikmesriigile, kui talle ei saa olla teadmata, et selle liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad eriti olulised süsteemsed 4(5)
puudused kujutavad endast kaalukaid ja tõendatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses. Näiteks kui täielikult riigi abist sõltuv isik satuks enda tahtest ja isiklikest valikutest olenemata nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi (eelkõige toit, pesemine ja majutus) ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta inimväärikust alandavasse olukorda (vt Jawo, punktid 82–93). PPA on analüüsinud Tšehhi faktilist ja õiguslikku olukorda. Kohus nõustub PPA-ga, et Tšehhit saab pidada turvaliseks riigiks. Kaebaja tõi vestlusel PPA-ga välja, et ei soovi minna tagasi Tšehhi, kuna tal on seal halvad mälestused. Lisaks meeldib talle Eestis, kuna Eestis saab rääkida vene keelt. Ukrainlasi on Tšehhis palju ning neid ei armastata seal (protokolli p 5, dtl 78). Eelnevast saab järeldada, et kaebaja ei soovi Tšehhi naasta üksnes isiklikest asjaoludest lähtuvalt, kuivõrd haldusmenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja teinud etteheiteid Tšehhi ametivõimudele. PPA ei kohustanud kaebajat lahkuma ebaturvalisse riiki.
16.Tšehhi tunnustas vastutust kaebaja taotluse läbivaatamise ja tema tagasivõtmise eest ning kaebaja kuulub Tšehhile üleandmisele Dublin III määruse artikli 29 lg 1 alusel. Seda, kas kaebajat tuleb tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana või mitte, on Tšehhi otsustada. Samuti on Tšehhi otsustada, kas tänases julgeolekuolukorras on kaebaja väljasaatmine Ukrainasse võimalik või mitte. Seda otsust ei tee Eesti Tšehhi eest.
17.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
18.Kohus lahendab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eraldi määrusega.
19.Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.