Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 13.03.2025, Tartu 3-23-2726 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 28.03 2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata apellatsioonimenetluses nende endi kanda.
ning
menetlusosaliste
kulud
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 13.03.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 17.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eesti Vabariiki elama asumiseks. PPA jättis 03.10.2023. a otsusega nr 15.3-3.2/788-1 kaebaja taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. PPA jättis 16.11.2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/133 eelnimetatud PPA otsuse peale esitatud vaide rahuldamata.
2.X.X. esitas 30.11.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PPA 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kaebaja leidis, et PPA tegevus on õigusvastane ning tema tähtajalise elamisloa taotlus oleks tulnud sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja on Eestis sündinud ja siin püsivalt elanud, samuti on
tema pereliikmed siin, mistõttu esineb alus tähtajalise elamisloa saamiseks. Sisuliselt on kaebaja jätkuvalt pikaajalise elaniku staatuses. PPA otsus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete, Euroopa Liidu õiguse ja siseriikliku õigusega. PPA otsus on kaebajat diskrimineeriv. Tähtajalise elamisloa taotluses märkis kaebaja, et ta vajab elamisluba avavanglasse pääsemiseks. Kaebaja viitas vaides ka sellele, et VMS § 43 ei ühti justiitsministri 25.05.2008. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p-ga 5. Kaebaja palus jätta isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 7 1 kohaldamata, kuna õigusnorm on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normidega.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest.
4.Tartu Halduskohus jättis 28.03.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
4.1.Vaidluse all on PPA otsuse õiguspärasus, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Pooled on erineval seisukohal küsimuses, kas esines alus tähtajalise elamisloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks olukorras, kus kaebaja kannab karistust kinnipidamisasutuses.
4.2.VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lg 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 219 lg 1 p 6 näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.
4.3.Tartu Ringkonnakohus asus 31.08.2023. a otsuses haldusasjas nr 3-22-1330 seisukohale, et VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le kaalutlusõigust kui tähtajalise elamisloa taotluse esitanud isikul on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida. Sellisel juhul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, sest normis nimetatud eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõnda muud tagajärge. Ehk teisisõnu, seadus ei anna PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluse sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Ringkonnakohus rõhutas, et kehtiv õigus on ka selge küsimuses, kas kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav. VMS § 43 lg-st 3 tuleneb otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest ja kohtulahendist tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seadusandja ei ole seejuures eristanud avavanglas viibivaid kinnipeetavaid ja kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenev viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust. Eelviidatud seisukohad ühtivad ka RKPSJVK 06.11.2023. a otsuses asjas nr 5-23-35 väljendatuga, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata.
4.4.Eeltoodud seisukohad VMS normide tõlgendamisel on asjakohased ka praeguses asjas. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses ning kuni vabastamiseni ei ole tal tähtajalise elamisluba Eestis vaja. Kuna VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna
2
PPA-le sellises olukorras kaalumisruumi ning näeb ette vaid ühe valiku (taotlus jäetakse läbi vaatamata), siis on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. PPA-l ei lasunud kohustust taotlust sisuliselt lahendada ja kaebajat iseloomustavaid asjaolusid hinnata. Seetõttu ei oma selle asja lahendamisel tähtsust põhjused, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema tähtajalise elamisloa vajadust.
4.5.Tähtajalist elamisluba ei vaja kaebaja ka avavanglasse paigutamiseks. Riigikohus tunnistas kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks elamisloa tingimuse seadnud täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (eelnimetatud otsus asjas nr 5-23-35), mistõttu ei ole avavanglasse paigutamise eelduseks enam elamisloa omamine. Kaebaja viide ITDS §-le 71 ja kahtlus selle sätte põhiseaduspärasuses on asjakohatu, sest sellel sättel puudub igasugune seos vaidlustatud PPA otsusega. Nimetatud normi kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega Eesti Vabariigi poolt väljaantud reisidokumenti. Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜK 15.03.2022. a otsus asjas nr 5-19-29, p 49). ITDS § 71 ei reguleeri tähtajalise elamisloa väljastamise tingimusi ja taotluse lahendamise korda, mistõttu ei sõltu sellest sättes asja lahendus. Kaebaja viited vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega on üldsõnalised ning asjakohatud. Tähtajalise elamisloa sisulise läbivaatamise korda kaebaja viidatud Euroopa Liidu õiguse normid ei reguleeri. Samuti ei ole PPA tegevuse õiguspärasuse hindamisel praegu oluline, kas kaebajat iseloomustavad asjaolud viitavad pikaajalise elaniku staatusele või mitte. Lahendatava vaidluse esemeks on tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse õiguspärasus, mitte pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise võimalikkus ja direktiivis 2003/109/EÜ sätestatud tingimuste täitmine.
5.X.X. esitas 24.04.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 28.03.2024. a otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
5.1.Halduskohus rikkus HKMS § 2 lg 4 teises lauses ja HKMS § 4 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid ja kriteeriume ning ka põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 146 teises lauses sätestatut. Halduskohus piiras meelevaldselt kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele.
5.2.Kaebaja on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on kaebaja jaoks sünni- ja kodumaa.
5.3.VMS § 219 lg 1 p 6 on vastuolus põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning kaebuses märgitud direktiividega.
5.4.Põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega ja kaebaja on kindel, et tal on alus ja õigus elamisluba saada.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
6.1.Seisukoht, et halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 teises lauses ja HKMS § 4 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid ja kriteeriume, on täiesti põhjendamatu ning kohus pole viidatud sätete vastu eksinud. Niisamuti ei nõustu vastustaja kaebaja paljasõnalise väitega selles osas, et kohus rikkus Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 146 teises lauses sätestatut. Kohus ei ole meelevaldselt piiranud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele. Kohtul ei ole kohustust vaadata asja läbi suulisel kohtuistungil ning kui vaidluse all on ainult õiguslikud küsimused, siis on otstarbekam asi lahendada kirjalikus menetluses. Kaebajale anti võimalus esitada kirjalikult oma seisukohti ning seda võimalust ta ka kasutas.
3
6.2.See, et kaebaja on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on tema jaoks sünni- ja kodumaa, ei saa viia VMS § 219 lg 1 p-s 6 toodust erinevale tulemusele. Nimetatud säte annab PPA-le selge suunise, kuidas normis toodud olukorras tuleb toimetada. Kui kaebaja tunneb, et Eesti on tema sünni- ja kodumaa, siis olnuks tal näiteks võimalus taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust enne seda, kui ta süütegusid toime panema hakkas.
6.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja paljasõnalise väitega VMS § 219 lg 1 p-i 6 vastuolus olemise kohta põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning kaebuses märgitud direktiividega. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles nimetatud vastuolu tema hinnangul seisneb. PPA on kaebaja elamisloa taotlust läbi vaatamata jättes lähtunud seadustest. Elamisluba on vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast vabanemist, mitte kinnipidamise ajal. Kaebaja isiklik soov omada tähtajalist elamisluba vanglas viibides ei ole ühegi argumendiga põhjendatud. Kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba uuesti, kui ta on vanglast vabanemas.
6.4.Kaebaja seisukoht, et tema põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega, ei muuda halduskohtu otsust ega vaidlustatud PPA otsust õigusvastaseks. Kaebaja on endiselt vanglas viibiv isik, kellel seadusest tulenevalt puudub vajadus elamisloa järele ning tema taotlus tuli seega jätta läbi vaatamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 28.03.2024. a kohtuotsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
8.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus rikkus vaidlusaluse otsuse tegemisel HKMS § 2 lg 4 teises lauses (kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest) ja HKMS § 4 lg-s 1 (halduskohtu pädevuses on avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda) sätestatud põhimõtteid ja kriteeriume ning ka põhiseaduse § 3 lg-s 1 (riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa) ja § 146 teises lauses (kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega) sätestatut. PPA 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133 peale esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse kui avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse läbivaatamine on selgelt halduskohtu pädevuses ning asja materjalide, sh kaebuse sisu, pinnalt ei ole samuti kuidagi alust asuda seisukohale, et halduskohus lahendas asja, arvestamata kaebaja tegelikku tahet ning kaebuse eset ja eesmärki. Seda, milles täpsemalt seisneb kaebaja arvates halduskohtu vaidlustatud otsuse väidetav vastuolu põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 146 teise lausega, ei ole kaebaja täpsemalt põhjendanud. Ringkonnakohus asja materjalide ja halduskohtu otsuse põhjenduste pinnalt mingit vastuolu ei näe, kuna vaidlustatud otsusest nähtub see, milliseid seadusesätteid halduskohus asja lahendamisel kohaldas ja ka põhjendused (põhjendava osa p 13), miks halduskohus ei pidanud käesoleva asja lahendamisel asjakohasteks kaebaja üldsõnalisi viiteid Euroopa Liidu 4
õigusele, sh direktiivile 2003/109/EÜ. Nagu juba märgitud, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse, sh otsuse p-s 13 toodud põhjendustega.
8.1.Alusetu ja põhjendamata on ka väide, et halduskohus piiras meelevaldselt kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele. Kaebajal oli õigus pöörduda kaebusega kohtusse ja seda ta ka tegi ning halduskohus vaatas esitatud kaebuse sisuliselt läbi ja tegi otsuse. Kuna kaebaja taotles esitatud kaebuses asja läbivaatamist kirjalikus menetluses ja sellise asja läbivaatamise vormiga oli nõus ka vastustaja 11.01.2024. a vastuses kaebusele, siis vaatas halduskohus igati põhjendatult HKMS § 131 lg 1 p 1 alusel esitatud kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses anti menetlusosalistele õigus esitada soovi korral veel täiendavaid menetlusdokumente ning vastuväiteid (halduskohtu 23.01.2024. a määrus) ja kaebaja sellise täiendava seisukoha ka esitas. Seega ei ole halduskohus käesoleval juhul kuidagi piiranud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele.
9.Kaebaja väide, et ta on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on tema jaoks sünni- ja kodumaa, ei muuda samuti kuidagi õigusvastaseks PPA 03.10.2023. a otsust nr 15.3-3.2/788-1, millega VMS § 219 lg 1 p 6 alusel jäeti kaebaja taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks läbi vaatamata ega ka PPA 16.11.2023. a vaideotsust nr 15.3-3.6/133. Samuti ei anna kõnealune väide alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
10.Oma apellatsioonkaebuses toodud väidet, et VMS § 219 lg 1 p 6 on vastuolus põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning kaebuses märgitud direktiividega, ei ole kaebaja kuidagi põhjendanud ega ka selgitanud, milliste põhiseaduse sätetega ja rahvusvahelise õiguse normidega täpsemalt ning miks VMS konkreetne säte tema arvates vastuolus on. Sellist väidet halduskohtumenetluses kaebaja ei esitanud. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik sellisel viisil ja vormis esitatud väite õigsust sisuliselt kontrollida, kuid arvestades asjaolu, et välismaalasel ei ole iseenesest põhiõigust Eestis elada ega siin elamisluba saada ja käesoleva vaidluse sisuks ei ole ka PPA keeldumine kaebajale elamisluba anda, siis ei ole põhjendatud ega usutav, et põhiseaduse või rahvusvahelise õiguse normidega vastuolus olevaks saaks pidada VMS § 219 lg 1 p 6, mis näeb ette üksnes seda, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata juhul, kui välismaalase, antud juhul vanglas kinni peetava isiku puhul, ei ole tema siinviibimise alusena nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis, kuna Eestis viibimise õigus tuleneb välismaalasest kinnipeetavale tema vanglas kinnipidamise ajaks juba seadusest ja kohtuotsusest.
11.Kaebaja väide, et põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega ja kaebaja on kindel, et tal on alus ja õigus elamisluba saada, on käesoleva vaidluse kontekstis samuti asjakohatu ja ka ebaõige ning ei anna alust halduskohtu 28.03.2024. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
11.1.Asja materjalidest nähtuvalt edastas Tartu Vangla 19.07.2023 PPA-le X.X.-i tähtajalise elamisloa taotluse, milles oli taotluse põhjendusena ära toodud see, et kinnipeetaval on võimalus jätkata karistuse kandmist vangla avavangla osakonnas alates 2023. a oktoobrist. Nii 19.07.2023. a lisas elamisloa taotlusele, vastuväites PPA 21.09.2023. a teavituskirjale ja ka vaides ning vaide puuduste kõrvaldamiseks esitatud 30.10.2023. a vastuses viitab kaebaja sellele, et tal on taotletud elamisluba vaja VangS § 6 lg 2 täitmiseks vastavalt täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 5, see on nõutav just tulenevalt võimalusest jätkata karistuse kandmist avavangla osakonnas ning elamisluba on kohustuslik avavanglasse paigutamise kriteeriumina, kuna ta soovib minna avavangla osakonda. Seega esitas kaebaja 2023. a juulis selgelt PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse põhjusel, et tal on võimalik jätkata karistuse kandmist avavangla 5
osakonnas ning selleks on täitmisplaani kohaselt vajalik elamisloa olemasolu. Samuti ei ole olnud vaidlust selle üle, et kaebaja oli taotluse esitamise ajal Tartu Vangla kinnipeetav ja ta kannab vanglas karistust kuni 09.11.2026. Nendest asjaoludest lähtudes tegi PPA ka oma 03.10.2023. a otsuse, jättes VMS §-de 43 lg 3, 43 lg 1 p 5 ja 219 lg 1 p 6 alusel kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata, kuna välismaalasest kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on seadus ja kohtuotsus ning tal ei pea seega olema vanglas viibimise ajal Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud alust, sh elamisluba ja seda olenemata sellest, kas tegemist on avavanglas või kinnises vanglas viibiva kinnipeetavaga. Üksnes neist asjaoludest lähtudes sai halduskohus kontrollida PPA 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 õiguspärasust, mida halduskohus ka igati õiguspäraselt tegi, viidates mh põhjendatult RKPSJK 06.11.2023. a otsusele asjas nr 5-23-35, milles selgitati samuti, et PPA-l puudub seadusest tulenev kohustus anda välismaalasest kinnipeetavale elamisluba ka üksnes põhjusel, et isik soovib avavanglasse ümberpaigutamist. Lisaks sellele on Riigikohus juba 26.04.2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-17 p-s 22 märkinud, et elamisloa taotlejal peab olema tegelik vajadus elamisloa järele.
11.2.Kaebaja ei toonud 2023. a juulis PPA-le esitatud tähtajalise elamisloa taotluses välja ühtegi muud põhjust elamisloa taotlemiseks kui see, et elamisloa puudumine takistab tema paigutamist avavanglasse, so ta ei ole PPA-le 03.10.2023. a otsuse alusena esitanud tähtajalise elamisloa taotlust karistuse kandmise järgseks perioodiks. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega. Kui kaebaja soovib esitada tähtajalise elamisloa taotlust karistuse kandmise järgseks perioodiks, siis on tal vanglas olles õigus see ka esitada arvestusega, et PPA jõuab vangistusest vabanevale välismaalasele elamisloa andmise küsimuse lahendada enne, kui välismaalane vangistusest vabaneb (VMS § 214). Siseministri 12.01.2017. a määruse nr „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtajaks kaks kuud nõuetekohase taotluse esitamisest arvates.
11.3.Kuna PPA 03.10.2023. a otsusega nr 15.3-3.2/788-1 ei keeldutud kaebajale elamisluba andmast, vaid jäeti esitatud taotlus läbi vaatamata põhjusel, et välismaalasest kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on seadus ja kohtuotsus ning tal ei pea seega olema vanglas viibimise ajal Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud alust, sh tähtajalist elamisluba, siis on kaebaja väide, et tema arvates on tal alus ja õigus elamisluba saada, samuti käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu ja ei anna alust halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kõigest eeltoodust tulenevalt põhjendamatu ka kaebaja arusaam, et PPA ja halduskohus oleksid pidanud juba kõnealuse elamisloa taotluse ja kohtuvaidluse käigus analüüsima seda, kas kaebajal üldse on õigust Eestis elamiseks tähtajalist elamisluba saada või mitte.
12.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel X.X.-i enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.