Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.
3-23-469 Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Narva piiripunkti saabunud Ukraina kodanik Xle (edaspidi ka kaebaja) 29.01.2023 kell 01.37 sisenemiskeelu nr 2101230000703 riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel. Riiki lubamisest keeldumise põhjusena märgiti: (E) puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.
2.X esitas 28.02.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA-lt varalise kahju hüvitise 156,30 euro ja mittevaralise kahju hüvitise 1000 euro väljamõistmiseks seoses talle 29.01.2023 piiril väljastatud sisenemiskeeluga.
3.Tartu Halduskohus võttis X-i kaebuse 12.09.2023. a määrusega menetlusse.
4.PPA esitas 26.10.2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta X-i kaebuse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas kohtule kohtu palutud täiendavad selgitused 09.09.2024 ning vastustaja esitas kohtule täiendavad selgitused 17.01.2025.
6.Kohus otsustas 10.02.2024. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja palub tema kaebuse rahuldada ning mõista PPA-lt välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitised järgmistel põhjendustel.
7.1.Kaebaja on Ukraina sõjapõgenik ning ta soovis Eestit läbida transiidi korras. Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) territooriumil oli kaebajal kaks eesmärki – puistata oma abikaasa tuhk Veneetsias (lahkunu abikaasa viimne soov) ja taotleda EL-s ajutist kaitset. Kaebaja kvalifitseerus ajutise kaitse saajaks, kuna ta on Ukraina kodanik ning elas ja viibis 24.02.2022. a seisuga Ukrainas. Seda oli lihtne kontrollida Eesti-Venemaa Föderatsiooni (edaspidi ka VF) piiril, sest kaebajal olid kaasas lahkunud abikaasaga seotud dokumendid ja telefonis oli hulgaliselt pilte, mis olid tehtud ühises kodus Ukrainas. Piiriületuse hetkel ei teadnud kaebaja, kus EL riigis ta kaitset taotleb. Tema eesmärgiks oli jõuda esmalt Poola, kohtumaks laste ja lapselapsega, kes on samuti Ukrainast lahkunud, ning liikuda sealt edasi kõigepealt Itaaliasse täitma abikaasa viimast soovi ja siis taotleda ajutist kaitset, tõenäoliselt Šveitsis. Kaebaja lahkus okupeeritud alalt ning tema kõige kiirem ja turvalisem viis EL-i oli läbi Eesti-VF piiripunkti. Okupeeritud Ukraina alalt sõitis kaebaja kõigepealt VF-i Rostovi linna matuseautoga krematooriumi, kuna Donetskis krematooriumit ei ole. Migratsioonikaarti kaebajale ei väljastatud, kuna juhul, kui isik tuleb alalt, mis oli okupeeritud juba 2014. aastal, migratsioonikaarti ei väljastata. Sellel ajal oli tema vasak labajalg halvatud ning tal esinesid südamevalud. Kaebaja pöördus Venemaal viibides ka arsti poole ning need dokumendid olid tal piiriületusel kaasas. Kaebaja peatus oma õe juures Puškino linnas. Lisaks pidi kaebaja ootama, kuni tema tütar saabus Poola.
7.2.Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on ette nähtud Ukraina põgenikele automaatselt ajutise kaitse kohaldamine. Riigisisese menetlusega lihtsalt tuvastatakse, kas inimene kuulub soodustatud isikute hulka ja kas esineb ajutise kaitse andmist välistavaid asjaolusid. Nõukogu rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 08.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse andmine“, millega on reguleeritud sama küsimus.
3-23-469
7.3.Kaebaja andis PPA-le selgelt mõista, et ta elas Ukrainas, põgeneb sõja eest ning soovib saada ajutist kaitset ja on selleks õigustatud isik. Võimaliku ajutise kaitse saajana menetles PPA kaebajat ka piiriületusel. Vaidlust ei ole, et PPA hindas antud asjaolu piiril, PPA kinnitas seda ka ajakirjanikule antud selgitustes. Sellest lähtuvalt pidi PPA kohaldama kaebaja suhtes mitte riigipiiri seaduse (RipS) sätteid, vaid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest (VSS) lähtuvalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) sätteid, mis reguleerivad rahvusvahelise kaitse ja ajutise kaitse andmise aluseid, k.a ligipääsu territooriumile. Sellest hetkest alates, kui kaebaja andis PPA-le suuliselt teada, et ta on ajutise kaitse saamiseks õigustatud isik, oli PPA kohustatud tema suhtes kohaldama VRKS-s sätestatut.
7.4.Kaebajal oli dokumentidena kaasas nii tema Ukraina sise- kui ka välispass, millega ta suutis ära tõendada oma Ukraina kodakondsuse. Ajutise kaitsega hõlmatud isikute soovituslikus dokumentide loetelus on välja toodud, et pass on dokument, mis tõendab Ukraina kodakondsust. Samuti oli tal kaasas kõik abikaasa surma ja tuhastamist tõendavad dokumendid ja mobiiltelefon fotodega.
7.5.Sõja eest põgenevale, hiljuti abikaasa kaotanud mehele Eestisse sisenemiskeelu väljastamine oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-s 1 ja § 2 lg-s 2 sätestatuga. PPA ei ole arvestanud kaebaja haavatavust ja psühholoogiliselt rasket seisu, mis kaebajal pärast abikaasa surma ilmselgelt tekkis. Kaebaja leiab, et PPA ei tohi väljastada sisenemiskeeldu selle tõttu, et kaebaja suhtumine piirivalvuritesse oli subjektiivselt üleolev. Kaebaja leiab, et PPA poolt HMS §-st 4 tuleneva kaalutlusõiguse teostamine oli seetõttu kallutatud kaebaja kahjuks. PPA peab jääma professionaalseks isegi siis, kui riiki siseneja käitumine ei ole PPA-le subjektiivselt meelepärane. Mis puudutab aga kaebaja asjade hulgas olnud punasümboolikat, siis tegemist on arhiiviga ehk asjadega, mida on võimalik oma noorematele pereliikmetele näidata ja selgitada päritolu, rääkida ajalugu jne. PPA ei tuvastanud kaebaja puhul julgeolekuohtu, seega ei ole selline kommentaar kohane.
7.6.PPA rikkus sisenemiskeelu andmisel lisaks HMS §-s 4 sätestatud kaalutlusõigusele ka HMS §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõtet ning HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Efektiivseks menetluseks ei saa pidada olukorda, kus inimene peab erinevate riikide piiridel käima n-ö proovimas, kas ta saab riiki sisse või mitte. Haldusmenetlust peab läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sõja eest põgenevat isikut, kes äsja oli kaotanud oma abikaasa, ei ole kohane saata tagasi agressorriiki, kui tal on õigus siseneda turvalisse riiki.
7.7.PPA on sisenemiskeelu otsuses valesti märkinud kaebaja elukohaks VF. Kaebaja elas Donetskis, mida PPA on ekslikult pidanud VF-ks. Donetsk on rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina territooriumina, nagu ka Žaporižžja, Mariupol, Harkiv jne.
7.8.Kaebajal olid kaasas dokumendid, mis tõendasid tema viibimist 24.02.2022 Ukrainas, mida aga PPA ei pidanud isegi vajalikuks uurida. PPA ei ole suunanud kaebajat, aitamaks tal esitada vajaminevaid dokumente, jättes täitmata talle HMS § 36 lg 1 p-st 3 tuleneva selgitamiskohustuse, selgitamaks millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. PPA oli ka teadlik, et kaebaja on leinas (abikaasa tuhk kaasas), seega on mõistetav tema raske vaimne seisund. Vähem oluline pole, et kaebaja sisenes hiljem EL-i ilma probleemideta ning Poola piirivalvurid said tema läbielamistest (sõja eest põgenemine, naise ja kodu kaotus) aru ning esitatud dokumentide hulk oli nende jaoks piisav.
7.9.PPA on rikkunud korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud proportsionaalsuse (KorS § 7), otstarbekuse (KorS § 8), õiguste kaitse ja inimväärikuse tagamise (KorS § 9) ning
3-23-469 selgitamiskohustuse põhimõtteid. Sisenemiskeelu väljastamine kaebajale ei ole proportsionaalne riikliku järelevalve meede. PPA oleks pidanud lähtuma otstarbekuse põhimõttest ning teostama järelevalvet eesmärgipäraselt ja efektiivselt. PPA peab kohaldama riikliku järelevalve meetmeid paindlikult. Antud juhul PPA seda ei teinud, tekitades kaebajale mittevaralise kahju.
7.10.Kaebaja on Ukraina kodanik, kes põgenes sõja eest. Ukrainat ehk kaebaja koduriiki ründas VF. Kaebaja üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi abikaasa kaotanud kaebaja leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks pidanud seda algselt tegema. Sellest hetkest alates, kui PPA keeldus kaebajale Eesti territooriumile sisenemise lubamisest, kannatas kaebaja hingeliselt ehk tal oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda filtratsioonilaagrisse. Ükski inimene ei sooviks jääda lõksu riiki, mis üritab tema kodu hävitada. PPA teadlik käitumine tekitas kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja palub PPA-le välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
7.11.Kaebajal olid ostetud bussipiletid Poola ning tal ei olnud võimalik neid riiki sisenemise keelu tõttu realiseerida. Kaebajale on tekitatud PPA tegevusega materiaalne kahju. Kaebaja jõudis turvalisse riiki, kus esitas ajutise kaitse taotluse. Ei saa enam olla vaidlust, et üheks eesmärgiks EL-i sisenedes oli ka ajutise kaitse taotlemine. PPA aga keeldus kohtlemast kaebajat kui ajutise kaitse taotlejat ega lubanud teda riiki VRKS-s ja ajutise kaitse direktiivis sätestatud kohustusest vaatamata, rikkudes non-refoulement põhimõtet. Kuna PPA ei ole kohelnud kaebajat ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna, tuleb PPA-l kompenseerida kõik kaebaja kulud, mis on seotud nii VF-i tagasipöördumisega, ning kulud, mida kaebaja kandis, aga ei saanud PPA tegevuse tõttu realiseerida. Bussipiletid maksid kokku 12 450 rubla ehk 156,30 eurot (28.02.2023. a konverteerimise seisuga).
8.Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
8.1.PPA on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VSS-st ja 09.03.2016. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 2016/399 (edaspidi ka Schengeni piirieeskirjad) tulenevaid norme.
8.2.Kaebaja piiriületus oli tõkestatud põhjusel, et kaebaja ei suutnud põhjendada piirikontrolli teostavale politseiametnikule reisi eesmärki ja tingimusi. Politseiametnikel tekkis kahtlus, et kaebaja elas Venemaal juba enne täiemahulise sõja algust. Kahtluse oleks saanud ümber lükata Venemaale sisenemisel kaebajale väljastatud migratsioonikaardi foto, milles oleks VF-i sisenemist kinnitav piiriületustempel. PPA on teadlik, et VF ei fikseeri lahkumisi VF poolt okupeeritud aladelt, kuid VF-i sisenemisel antakse siiski piiriületajatele migratsioonikaardid, mille piiriületaja peab tagastama VF-st lahkumisel. Piirikontrolli käigus püüdsid politseiametnikud vasturääkivusi kõrvaldada, küsides mitmel korral dokumente või muid materjale, mis aitaksid tõendada kaebaja Donetskis viibimist, kuid kaebaja käitus üleolevalt ega soovinud koostööd teha.
8.3.Piirikontrolli infosüsteemi andmetest nähtub, et kaebaja saabus Narva-1 piiripunkti transiidi eesmärgil. Piirikontrolli läbimisel selgitas kaebaja, et kuni 18.11.2022 elas ta Ukrainas VF poolt okupeeritud aladel, nimelt Donetski linnas. Kaebaja saabus 18.11.2022 VF territooriumile ja elas seal kuni 28.01.2023. Kaebaja enda sõnul tegeles ta VF-s patsientidega, kuna ta on ametilt arst. Elamine agressorriigis ja töötamine agressorriigi heaks on vastuolus VRKS §-s 5 toodud ajutise kaitse saaja definitsiooniga, mis võib oluliselt mõjutada võimalusi kvalifitseeruda EL-s ajutise kaitse saajaks.
3-23-469
8.4.Piirikontrolli läbimisel selgitas kaebaja, et suundub Poola, kus saab tütrega kokku, kelle asukohta ta ei suutnud tõestada. Kaebaja andis piirikontrolli teostanud politseiametnikule teada, et tema üldplaan on jääda Euroopasse ja tema võimalik lõppsihtkoht on Šveits. Vastavalt HMS § 38 lg-tele 1 ja 3 on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Piirikontrolli läbimisel ei suutnud kaebaja tõestada enda sõjapõgenikuks kvalifitseerumist ei jäädvustusega Vene Föderatsiooni migratsioonikaardist ega ka muul moel. Samuti andis kaebaja politseinikele teada, et ta ei kavatse Schengeni liikmesriikide territooriumilt lahkuda.
8.5.Antud juhul ei saa rääkida vastustaja poolt non-refoulement põhimõtte rikkumisest, kuna alates 18.11.2022 elas ja töötas kaebaja VF territooriumil ja vastustajal puudub teave selle kohta, et kaebaja oli VF-s viibides taga kiusatud rassi, rahvusesse, usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.
8.6.Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest õigusest ega EL õigusest ei tule kolmanda riigi kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.
8.7.Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lõikes 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist. Samas ei avaldanud kaebaja soovi taotleda rahvusvahelist kaitset Eesti Vabariigis.
8.8.Sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud põhiõiguste riivete hulka.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja on esitanud kohtule hüvitamisnõuded PPA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 156,30 euro ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses. Kohus mõistab, et nii väidetava varalise kui ka mittevaralise kahju on vastustaja kaebajale põhjustanud sellega, et kaebajal ei lubatud 29.01.2023 ületada Venemaa ja Eesti vahelist piiri.
10.Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt kuulub varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu või tegevusetus on leidnud aset avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teo või tegevusetusega; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo või tegevusetuse ja isikul tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab lisaks nende eelduste täidetusele olema tegemist avaliku võimu kandja
3-23-469 süülise õigusvastase teo või tegevusetusega, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust.
11.Kaebaja soovis siseneda Narva-1 piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki 29.01.2023. PPA seda ei lubanud ning väljastas kaebajale kell 01.37 sisenemiskeelu nr 2101230000703 (digitaalse toimiku lehed (dtl) 17–18). Sisenemiskeelu koostamisel on tuginetud RiPS §-le 9 1 ning leitud, et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.
12.Kaebaja on Ukraina kodanik (passid dtl 19, 20). Ukraina on kantud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.11.2018. a määruse nr 2018/1806 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud) II lisasse ehk Ukraina kodanikud on vabastatud viisanõudest, kui nad ületavad liikmesriikide välispiire, et viibida liidus kõige rohkem 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul (määruse nr 2018/1806 art 4 lg 1; vt ka välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 3, § 44 lg 2).
13.Liikmesriikide territooriumile sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele kuni 90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul on sätestatud Schengeni piirieeskirjade art-s 6. Eeskirjade art 6 lg 1 p c järgi on üheks nõudeks see, et kolmanda riigi kodanikud tõendavad liikmesriigis kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks kolmandasse riiki, kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need vahendid seaduslikul teel. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 sätestab erandid sama artikli lg-st 1. Üheks erandiks on see, et kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut art 6 lg-s 1 sätestatud tingimust, võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu (p c). Schengeni piirieeskirjade art 14 lg-st 1 tuleneb, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile eeskirjade art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib sisenemisest keelduda üksnes põhjendatud otsusega, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused.
14.RiPS § 9 lg 2 sätestab, et välispiiri ületamiseks annab politsei või toll loa piirikontrolli läbinud isikule, kelle suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on täitnud Eestisse sisenemise, Eestis viibimise ja Eestist lahkumise nõuded. RiPS §-st 9 1, millele PPA on kaebajale sisenemiskeelu väljastamisel tuginenud, tuleneb muu hulgas, et isikud, kellele ei antud piiriületamise luba, peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi. RiPS § 11 lg 11 kohaselt on politseil õigus riigipiiri ületamisel keelata isikute sisenemine riiki mh Schengeni piirieeskirjades sätestatud alustel ja korras. PPA keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Schengeni piirieeskirjades toodud vormi ehk koostab sisenemiskeelu otsuse (VSS § 282 lg 1). Tulenevalt VSS § 282 lg st 2 peab haldusorgan sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keeluga.
15.Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on ette nähtud ajutine kaitse Ukrainast 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva relvakonflikti tagajärjel lahkuma sunnitud põgenikele. Ajutise kaitse ettenägemise põhjuseks on olnud see, et 24.02.2022 alustasid Venemaa relvajõud ulatuslikku sissetungi Ukrainasse mitmest kohast Venemaa
3-23-469 Föderatsioonis, Valgevenest ja Ukrainas asuvatelt väljaspool valitsuse kontrolli olevatelt aladelt, mille tulemusena on Ukraina territooriumi ulatuslikud alad relvakonflikti piirkonnad, kust on põgenenud või põgenevad tuhanded inimesed (rakendusotsuse selgituste p-d 1 ja 2). Rakendusotsuse (EL) 2022/382 selgituste p-s 16 on märgitud järgmist: „Lisaks on Ukraina kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel liidus vaba liikumise õigus 90 päeva pikkuse ajavahemiku kestel pärast nende territooriumile lubamist. Selle alusel saavad nad valida liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ning ühineda kõikjal liidus oma perekonna ja sõpradega, kes kuuluvad praegu liidus eksisteeriva diasporaa suurde võrgustikku“.
16.Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei esitanud PPA-le 29.01.2023 Narva-1 piiripunktis ajutise kaitse saamise taotlust (vt VRKS § 54 lg 1, samuti VMS § 309 14), vaid tema teekond oli planeeritud selliselt, et ta saab kõigepealt kokku oma tütrega Poolas ning pärast seda soovib tõenäoliselt taotleda ajutist kaitset Šveitsis (vt kaebaja selgitused dtl 66). Need selgitused langevad kokku kaebaja piiriületuse kohta tehtud sissekannetega piirikontrolli andmekogusse (PIKO) (vt väljavõte dtl 41–43), mille kohaselt väitis kaebaja piiril, et läheb Poola, kus saab kokku tütrega, kuid üldplaan on jääda Euroopasse ja võimalikuks lõppsihtkohaks on Šveits. Neid asjaolusid ja eelnevalt välja toodud õiguslikke regulatsioone arvestades leiab kohus, et PPA lähtus 29.01.2023 kaebajat Narva-1 piiripunktis kontrollides asjakohaselt sellest, et kaebajal kui viisavabalt Euroopa Liidus liikumiseks õigustatud isikul tuli liikmesriikide territooriumile sisenemiseks täita Schengeni piirieeskirjade art-s 6 ette nähtud tingimused.
17.Kaebaja kohta 29.01.2023 PIKO-sse tehtud sissekannetest nähtub veel, et ametnike hinnangul ei suutnud kaebaja tõestada enda sõjapõgenikuks kvalifitseerumist, tal ei olnud migratsioonikaarti ega jäädvustust sellest ning ta tuli ilma selleta. Nendest märgetest saab järeldada, et PPA ametnik on pidanud tähtsaks, et kaebajal oleks migratsioonikaart, ja on asunud kohe kontrollima seda, kas kaebaja oli Euroopa Nõukogu rakendusotsuse (EL) 2022/382 järgi ajutise kaitse saamiseks õigustatud isik või mitte. PPA seisukohtadest kohtumenetluses saab järeldada, et kaebajale on lisaks ette heidetud seda, et kõrvaldatud ei saanud kahtlused sellest, et ta elas Venemaal juba enne sõjalise konflikti algust, ning seda, et kaebaja elas enne 29.01.2023 üle kahe kuu Venemaa kui agressorriigi territooriumil. Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja ei olnud esitanud PPA-le taotlust Eesti Vabariigis ajutise kaitse saamiseks, ei olnud PPA-l vajadust ega õigust asuda ise hindama kaebaja puhul ajutise kaitse saamise tingimuste täidetust ja keelduda sellega seotud põhjustel kaebajale Eesti riiki sisenemise lubamisest. Kaebajal oli õigus valida liikmesriiki, kus ta soovis ajutise kaitsega seotud õigusi kasutada (vt rakendusotsuse (EL) 2022/382 selgituste p 16). PPA-l tuli kaebaja puhul lähtuda Schengeni piirieeskirjades ette nähtust ning kontrollida, kas kaebaja tõendas piisavalt enda Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi.
18.Schengeni piirieeskirjade I lisa p c alap-de i ja ii kohaselt võidakse isiklikel põhjustel toimuva reisi tingimuste tõendamiseks välismaalaselt piiriületusel nõuda majutuse olemasolu tõendavaid dokumente – vastuvõtja juures peatudes vastuvõtja küllakutse või muu majutust tõendav dokument (nt hotelli broneering); ning reisiplaani tõendavaid dokumente – organiseeritud reisi broneeringu kinnitus või kavandatavaid reisiplaane käsitlev muu asjakohane dokument. Kohtule arusaadavalt ei ole PPA vaielnud vastu sellele, et kaebajal oli piiri ületamise ajal ametnikele esitamiseks olemas bussipilet, sõitmiseks marsruudil Peterburi–Tallinn–Riia–Wroclaw (dtl 32). Selle kohta, et kaebajal elas Poolas tütar, ei ole kaebaja aga PPA-le ühtegi tõendit esitanud. Siiski märkis kaebaja PPA-le selgelt seda, et ta soovis siseneda Euroopa Liitu sooviga, et teda tunnustataks sõjapõgenikuna, ning et tema üldplaan on jääda Euroopasse. Kohus leiab, et arvestades kaebaja soovi taotleda Euroopa
3-23-469 Liidus ajutist kaitset (kas Šveitsis või mujal Euroopas), pidi PPA-le kaebaja Eestis viibimise eesmärgi ja tingimuste tõendatuks lugemiseks piisama sellest, et kaebaja tõendas oma teekonda vähemalt Poolani. Samuti puudus PPA-l kaebaja poolt Euroopas ajutise kaitse taotluse esitamise soovi väljendamise tõttu põhjus heita talle ette seda, et ta ei soovinud naasta enda päritoluriiki.
19.Kohus leidis küll eespool, et PPA-l ei olnud õigust hinnata kaebaja vastavust ajutise kaitse saamise tingimustele (sh seda, kas ajutise kaitse saamise välistas see, et kaebaja viibis pärast Ukrainast lahkumist üle kahe kuu Venemaa Föderatsioonis), kuid leiab ka seda, et PPA-l oleks olnud vajadusel võimalik välja selgitada, et kaebaja siiski lahkus Ukrainast, s.o Donetskist pärast sõjalise konflikti algust. Kaebaja esitas PPA-le piiripunktis muu hulgas passi (dtl 20), millest nähtus, et tema elukoht oli Donetski oblastis. Usutav on kaebaja väide, et lisaks sellele, et passis ei fikseerita Venemaa Föderatsiooni okupeeritud alade ja Venemaa Föderatsiooni vahelisi piiri ületamisi, ei väljastata praktikas alati ka migratsioonikaarte. Kaebaja seda väidet toetab tema viidatud allikas 1. Samuti märkis kaebaja kohtumenetluses, et tal oli piiri ületamisel võimalik ametnikele näidata Donetskis enne sealt 2022. a oktoobris lahkumist tehtud pilte, millelt oli tuvastatav nii nende tegemise aeg kui ka koht.
20.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et PPA tegevus kaebajale piiriületuse mittevõimaldamisel ei olnud kooskõlas asjas kohalduvate õigusaktidega. Siiski ei ole PPA kohtu hinnangul käitunud vastuolus tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega. Teisisõnu, PPA tegevus ei rikkunud kaebajale õigusaktidest tulenevat õigust mitte olla tagasi saadetud riiki, kuhu väljasaatmine võib tuua kaasa tema õiguste rikkumise Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja ÜRO piinamise vastase konventsiooni art 3 tähenduses (piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine) või tagakiusamise ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 33 tähenduses (vt ka VSS § 17 1 ja § 282 lg 2, samuti Schengeni piirieeskirjade art 4 ja art 6 lg 5 p c). Kaebaja selgitas küll, et tal oli hirm, et ta jääb Venemaa Föderatsiooni kui agressorriiki lõksu, ja et teda võidakse piiripunktis kinni pidada, kuid sellest hoolimata ei viita tema väited ja vaidluse muud asjaolud sellele, et kaebajat oleks reaalselt ähvardanud Venemaa Föderatsioonis piinamine või muu inimväärikust alandav kohtlemine. Seda ei saa järeldada kaebaja väidetest, et teda oli varem piiri ületamisel üle kuulatud 40 minutit kuni tund ning kaebajal tekkis seetõttu hirm, et Venemaa Föderatsiooni võimuorganitel on tema vastu kõrgendatud huvi. Kaebaja ei ole märkinud ning kohtule ei ole teada põhjuseid, mis oleks võinud tingida Venemaa Föderatsiooni ametivõimude kõrgendatud huvi kaebaja vastu ja sellest tulenevalt kaebaja kinnipidamise. Lisaks viibis kaebaja enda sõnul pärast Ukrainast lahkumist Venemaa Föderatsioonis tervelt üle kahe kuu.
21.Kaebaja palub hüvitada talle tekkinud varalise kahju, mis seisneb bussipileti maksumuses (156,30 eurot), millega ta oleks pidanud sõitma läbi Tallinna ja Riia Poola linna Wroclaw.
22.RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju näol on tegemist igasuguste mittevabatahtlike negatiivsete tagajärgedega isiku varalises seisundis (vt P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, § 128 kommentaar 4.2.1). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66 on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju tekib, kui isiku vara väheneb (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p 29.2). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1
https://rus.ozodi.org/a/28380305.html
3-23-469 teine lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1) (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2024. a otsus nr 3-22-1337, p 25).
23.Kohus leiab, et kaebajale tekkinud varaline kahju, s.o tema poolt ostetud bussipileti (dtl 32) alusel teenuse täielikult mitte kasutada saamine (ehk sihtkohta mittejõudmine) ja seetõttu asjatult rahalise kulutuse tegemine, on tõendatud. Kõnealust kahju ei oleks kaebajale tekkinud, kui PPA ei oleks õigusvastaselt keeldunud teda 29.01.2023 Eesti riiki lubamast ja takistanud tal bussisõitu jätkata. Seega on PPA õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud varalise kahju vahel põhjuslik seos.
24.Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik talle PPA tegevuse tõttu kahju tekkimist mingil viisil vältida. Küll aga olnuks kaebajale kahju tekkimist võimalik vältida PPA-l kaebajaga seotud asjaolude kontrollimisel ja kohalduvate õigusaktide väljaselgitamisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine PPA vastutust piiravaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 tähenduses.
25.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus PPA-lt kaebaja varalise kahju katteks välja 156,30 eurot.
26.Kaebaja hinnangul alandas PPA enda tegevusega 29.01.2023 Narva-1 piiripunktis ka tema inimväärikust. Kaebaja selgitas, et PPA tegevus põhjustas talle hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja, kes oli kaotanud abikaasa, üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi ta leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks algselt pidanud seda tegema. Kaebaja sõnul kannatas ta hingeliselt alates sellest hetkest, kui PPA keeldus teda Eesti territooriumile lubamast, ehk tal oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda filtratsioonilaagrisse. Kaebaja hindab talle tekkinud mittevaralise kahju rahaliseks väärtuseks 1000 eurot.
27.Mittevaraline kahju hüvitatakse vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Kohus leiab, et praegusel juhul esines PPA tegevuses süü RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. PPA ametnike tegevuses on tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis. Konkreetses situatsioonis kohalduvate õigusnormide väljaselgitamine ja nende korrektne rakendamine on haldusorgani ülesanne ning ka eksimused või hooletus üksiku ametniku tegevuses on omistatavad haldusorganile.
28.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Selleks, et lugeda isiku hingelisi üleelamisi mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes, peab nende raskus ületama teatud lävendi ehk mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p-d 30.4, 30.5). Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte ja kõigi põhiõiguste alus. Samas ei saa inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava õigusvastase haldusmenetluse tõttu. Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama teatud raskusastme (Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsus nr 3-19-2435, p 17). Inimväärikuse alandamine on tihedalt seotud isiku subjektiivsete tunnetega. Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet (vt nt Tallinna Halduskohtu 20.03.2023. a otsus asjas nr 3-22-1245, p 63).
29.Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning see võimalus on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste
3-23-469 tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 3). Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-3813, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Seejuures tuleb kohtul võtta arvesse ka rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu 16.05.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 17) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite mõju (Riigikohtu 15.04.2020. a otsus asjas nr 3-18-360, p 16).
30.Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb kaebajale PPA tegevuse tõttu piiril hingeliste kannatuste tekkimist jaatada, küll aga ei saa asjaolusid arvestades pidada neid kannatusi ja inimväärikuse alandamises seisneva subjektiivse õiguse rikkumise raskust selliseks, mis õigustaks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmist tema nõutud ulatuses. Arvestades muu hulgas kaebaja lühiajalist viibimist Venemaal enne Eestisse siseneda soovimist ning nonrefoulement põhimõtte rikkumise mittetuvastamist, leiab kohus, et kaebajale on mittevaralise kahju katteks põhjendatud mõista PPA-lt välja hüvitis 400 eurot.
31.Eelnevale tuginedes rahuldab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt.
32.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).
33.Kaebuse esitamisel on Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus tasunud 28.02.2023 riigilõivu 34,70 eurot (maksekorralduse kviitung dtl 33). Nende menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist ei takista see, et need ei ole kantud kaebaja enda poolt (HKMS § 109 lg 5). Arvestades kaebaja nõutud hüvitiste (1156,30 eurot) ja kaebajale välja mõistetud hüvitiste (556,30 eurot) vahekorda, loeb kohus kaebuse rahuldatuks ca 50% ulatuses. Kaebuse rahuldamise proportsioonist lähtudes tuleb seega vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 17,35 eurot. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 neljanda lause alusel tema enda kanda.
34.Vastavalt kohtu 11.02.2025. a määrusele ja tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3 asendab kohus kaebaja isikuandmete kaitseks tema nime otsuse avaldamisel tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.