Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 27. veebruar 2025, Tartu 3-24-630
Haldusasi
X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024. a ettekirjutuse nr 1052276850 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 7. juuni 2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. esindaja Liina-Riste Pappel Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. juuni 2024. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. märts 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on Jaapani kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 20. veebruaril 2024 kaebajale lahkumisettekirjutuse nr 1052276850 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale üheks aastaks ja kuueks kuuks.
2.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 20. veebruari 2024. a ettekirjutuse nr 1052276850 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt PPA ei ole arvestanud, et kaebaja pole Eestis viibimise reegleid tahtlikult rikkunud, vaid on püüdnud kehtivat õigust järgida. Ta lahkus Eestist elamisloa kehtivusaja lõppemisel ning naasis, et taotleda koheselt viisat. Eestisse on ta jäänud pärast ettenähtud 90 päeva lõppemist põhjusel, et ta ootas viisaotsust. Kaebaja eeldas mõistlikult, et talle väljastatakse Eestis viibimist võimaldav viisa, sest tal on siin pooleli õpingud, mida ta soovib jätkata.
PPA on jätnud arvestamata ka kaebaja isikuga seotud asjaolud, eelkõige õpinguid ja tervislikku seisundit puudutava. Kaebaja tuli Eestisse sooviga omandada kindlustusmatemaatika alal magistrikraad, mida pakutakse Euroopas vaid kahes ülikoolis. Kaebaja õpinguid on takistanud terviseprobleemid. Ravi ja elustiilimuudatuste tõttu on terviseseisund paranenud. PPA ei ole analüüsinud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või lühemat kehtivusaega. Kaebajale 1 aasta ja 6 kuu pikkuse sisenemiskeelu kehtestamine on ebaproportsionaalne ning riivab nii tema liikumisvabadust kui ka õigust omandada haridust ja Eestis töötada. Sissesõidukeelu vajalikkus ja sobivus on eriti küsitav olukorras, kus isiku vaimne tervis võimaldab praegu õpingute jätkamist, ta on lõpetamas akadeemilist puhkust ja soovib taotleda elamisluba.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 1 alusel, st põhjusel, et elamisloa andmise või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole täidetud. PPA väljastas kaebajale tähtajalise elamisloa õppimiseks Tartu Ülikoolis. Kaebaja oli viimased kaks aastat akadeemilisel puhkusel ning on alates 2021. a sooritanud ainepunkte mahus 3 EAP. Vastustaja otsustas keelduda kaebajale viisa andmisest välismaalaste (VMS) § 65 lg 2 p-de 3 ja 7 alusel. Kaebajat on korduvalt informeeritud, et tal oli õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil Jaapani kodaniku biomeetrilise passi alusel kuni 11. veebruarini 2024. Seega ei saanud olla üllatus, et alates keelduva viisaotsuse kättesaamisest puudus kaebajal seaduslik alus riigis viibimiseks. Kaebaja esitas viisataotluse nõutavast tähtajast hiljem. Pikaajalise viisa taotluse peab esitama PPAle hiljemalt kümme tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist. PPA kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu seadusess sätestatud 3-aastasest tähtajast lühemaks ajaks. Seejuures ei esinenud humaanseid kaalutusi, mida arvesse võttes saaks jätta sissesõidukeelu kohaldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 7. juuni 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. PPA tunnistas kaebaja elamisloa 24. aprilli 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/246-1 (dtl 18-20) kehtetuks, sest kaebaja läks alates 7. veebruarist 2022 terviseprobleemide tõttu akadeemilisele puhkusele. Tegemist on kehtiva haldusaktiga. Seejärel esitas kaebaja elamisloa taotluse VMS § 162 lg 1 p 1 alusel (õppimiseks), mille andmisest PPA 9. novembri 2023. a otsusega keeldus. Tegemist on samuti kehtiva otsusega. Kaebaja viibis Eestis D liiki viisa nr EST100372468 alusel alates 22. veebruarist 2023 kuni 13. novembrini 2023, ning alates 14. novembrist 2023 viibis ta Eestis Jaapani kodaniku biomeetrilise passi alusel viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Pärast tema viisataotluse kohta keelduva otsuse tegemist puudus kaebajal alates 11. veebruarist 2024 seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebajal ei saanud olla ootust, et tema viisataotlus igal juhul rahuldatakse. Seda ootust ei saanud tekitada varasemate seaduslike viibimisaluste olemasolu ega migratsiooninõustajate selgitused.
6.Kuigi vastustaja ei pidanud põhjendatuks jätta sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel üldse kohaldamata, on ta otsustanud kohaldada sissesõidukeeldu 1 aastaks ja 6 kuuks, st seadusega maksimaalselt lubatust poole lühemaks ajaks. Seega ei saa vastustajale ette heita
kaalumiskohutuse täitmata jätmist, kuid tuleb hinnata, kas vastustaja on talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Vastustaja on ettekirjutuses käsitlenud kaebaja väiteid tema terviseseisundi, sh vaimse tervise probleemide kohta, mis on takistanud tal õpingutes edasi jõuda. Samas on kaebaja ise välja toonud, et akadeemilisel puhkusel olles vaimse tervise olukorra parandamiseks on kaebaja Bolti platvormil taksoteenust osutanud. Teiseks on otsuses välja toodud, et kuigi kaebaja on väljendanud soovi Eestisse jääda siin õpingute jätkamiseks, on ta saanud 15. veebruaril 2024 praktikapakkumise Itaalias. Eeltoodu taustal ei ole veenev, et kaebaja esmane eesmärk on seaduslikul alusel Eestisse jääda, et siin õpinguid jätkata. Selle eesmärgiga ei ole loogiliselt seotud praktikaplaan Itaalias ning tasulise taksoteenuse osutamine. Praeguse vaidluse asjaoludest ei ilmne kaebajal selliseid perekondlikke või sotsiaalseid suhteid ega integratsiooni taset, mis tingiks 18 kuu pikkuse sissesõidukeelu tühistamise. Tüdruksõbra olemasolu ning lähedane tutvus või sõprus ei ole eeltoodut arvestades sedavõrd tõsine argument, et lükkaks ümber vastustaja järeldused.
7.Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendamisnõuetele vastav sellisel määral, mis võimaldab vastustaja lõppjärelduse põhjendatusega nõustuda ning ettekirjutusel ei ole selliseid põhjendamispuudusi, mis tingiks selle tühistamise. Praegusel juhul isikule selgitatud tema seadusliku aluseta Eestis viibimise tagajärgi ning antud võimalus esitada oma vastuväited ja seisukohad nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu kohaldamise kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ootas Eestis oma viisaotsust, kuid 14. veebruaril 2024. a jäeti ta viisataotlus rahuldamata. Ta sai otsuse kätte 19. veebruaril 2024. Kaebaja küsis eelnevalt informatsiooni nii PPA migratsiooninõustajatelt kui ka Jaapani Suursaatkonnalt Eestis, ning otsustas saadud info põhjal viisaotsuse Eestis ära oodata. Nagu kaebajale kinnitati, puudus alus kahelda, et ta viisat ei saa, ning Eesti viisa kättesaamine PPA-st pärast kaebaja lahkumist Euroopa Liidust oleks olnud keeruline. Kaebaja osutas Bolt’i platvormil kullerteenust jalgrattaga sõites. Ta viibis tõesti sel ajal akadeemilisel puhkusel depressiooni tõttu. Ta tegeles jalgrattasõiduga, et ennast paremini tunda ning vaimset tervist kiiremini korda saada, mis oli eelduseks õpingute jätkamisele. Ei ole usutav, et juba bakalaureusekraadi omandanud, oma erialal häid tulemusi saavutanud ning oluliselt enda magistriõppesse rahaliselt investeerinud inimene eelistaks edukaks spetsialistiks saamise asemel jätkata Bolt’i platvormil kullerina töötamist. Praktika läbimine on kohustuslik magistriõppe programmi osa. Kaebaja soovis praktikat teha ja eelistas selle läbimist Eestis, kuid ei saanud Eestis praktikakohta. Küll aga sai selle ühes Itaalia finantsettevõttes. Plaan praktikat teha näitas seega tema soovi õpinguid jätkata. PPA lahkumisettekirjutuse tõttu ei olnud kaebajal võimalik praktikat teha 2024. aasta kevadel ning õpingud lükkusid veelgi edasi. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et PPA otsuse parem argumenteeritus ei oleks toonud kaasa teistsugust lõppjäreldust. Otsus, millega saadetakse kaebaja Schengeni alalt välja ja millega kaasneb 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld ning ilmselgelt ka apellandi eksmatrikuleerimine ülikoolist, ei saa olla tehtud pinnapealselt ja põhjalikuma analüüsita. Kui PPA oleks erapooletult kõiki apellandi olukorraga seotud asjaolusid arvesse võtnud, oleks suure tõenäosusega leitud, et keelu kohaldamine või sellise pikkusega keelu kohaldamine pole vajalik.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. PPA migratsiooninõustaja teavitas 9. veebruaril 2024 kaebajat, et kui PPA otsustab keelduda viisa andmisest, siis viibib kaebaja alates keelduva otsuse kättesaamist Eestis ebaseaduslikult ning PPA vormistab talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, millega võib kaasneda ka sissesõidukeeld. Kaebaja oli teadlik, et tal oli õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil Jaapani kodaniku biomeetrilise passi alusel kuni 11. veebruarini 2024. Kaebajal oli kohustus veenduda, et tema viibimine Eestis on seaduslik. Välismaalase põhiõigus ei ole õppida või jätkata õpinguid riigis, kus tema viibimine pole seaduslik. 2022 aastal esitas kaebaja Eestis D viisa taotluse, mida ei võetud vastu. Kaebaja Schengeni viisa lõppemiseni oli 11 päeva ja kuigi tal oli tõsine terviseprobleem, lendas ta Ühendkuningriiki selleks, et seadust jälgida. Kaebaja sõnade kohaselt oli ta seal 4 kuud ja üks nädal, et avaneks uuesti võimalus viibida Schengeni territooriumil viisavabalt (90 päeva). Kaebaja saabus tagasi Eestisse ja taotles uut D viisat, see taotlus võeti vastu ning ta sai D-liiki viisa kätte. Kaebaja käitumine näitab, et ta oli teadlik, kuidas käituda olukorras, kui viibimisalus lõpeb. Kaebaja otsus sel korral jääda Eestisse pärast viibimisaluse lõppemist oli kaalutud ja tahtlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
11.Apellatsioonkaebuses ei sea kaebaja kahtluse alla vastustaja ja halduskohtu tuvastatud asjaolusid kaebaja Eestis viibimise aluse osas. Vastupidi, kaebaja nõustub, et viibis Eestis alates
29.novembrist 2021. a õppimiseks väljastatud elamisloa alusel. Vastustaja tunnistas elamisloa kehtetuks 24. aprillil 2022. a, kuna kaebaja ei jätkanud õpinguid Tartu Ülikoolis, vaid läks akadeemilisele puhkusel alates 7. veebruarist 2022. Seejärel viibis kaebaja Eestis Jaapani kodanikuna viisavabalt ning D liiki viisa alusel, mille kehtivus lõppes 13. novembril 2023. Viisa lõppemise järel kasutas kaebaja taas õigust riigis viibimiseks viisavabal 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Eestis viisavabalt viibimise õiguse viimaseks päevaks oli seega 11. veebruar 2024.
12.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, nagu oleks ta taotlenud vastustajalt uut D liiki viisat 2023. aasta lõpus koheselt pärast eelmise viisa kehtivuse lõppemist. See väide on eksitav. Tegelikkuses esitas kaebaja PPA-le viisataotluse 31. jaanuaril 2024, s.o 7 tööpäeva enne viisavaba viibimise tähtaja möödumist. Vastustaja keeldus kaebajale viisa andmisest 14. veebruaril 2024. Vastustaja kutsus kaebaja PPA Tartu esindusse 15. veebruaril 2024, mil kaebaja keeldus otsust vastu võtmast. Kaebaja andis allkirja otsusega tutvumise kohta 19. veebruaril 2024.
13.Seega ei ole asjas vaidlust selles, et alates 12. veebruarist 2024 ei olnud kaebajal ühtki VMS §-s 43 lg-s 1 nimetatud alust Eestis viibimiseks. VSS § 7 lg 1 järgi tehakse ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutus. Riigikohus on VSS § 7 lg 1 kohaldamise kohta selgitanud1, et viibimisaluse puudumisel ei tulene normist PPA-le siiski vältimatut kohustust teha lahkumisettekirjutus. Näiteks võidakse osa isikuid kohustada Eestist lahkuma ilma lahkumisettekirjutust tegemata (VSS § 7 6 lg 3) või oma Eestis viibimist seadustama (VSS § 9). Lahkumisettekirjutuse tegemine võib olla välistatud ka tulenevalt mittetagasisaatmise põhimõttest, mis Eesti siseriiklikus õiguses on sätestatud VSS §-s 171 väljasaatmise keeluna.
14.Kaebaja küsitlemisel 20. veebruaril 2024 ega hiljem kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud asjaolu, mille tõttu praeguses asjas pidanuks vastustaja jätma lahkumisettekirjutuse tegemata. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et tema väljasaatmine võiks kaasa tuua VSS §-s 17 1 nimetatud tagajärje ja seetõttu oleks lubamatu ka lahkumisettekirjutuse tegemine. Kaebaja on
Vt RKHK 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 3-21-838 (p 18).
viidanud üksnes terviseprobleemile, kuid märkinud küsitlemisel 20. veebruaril 2024 (dtl 116) lahkumiskohustuse kohta, et siiski proovib Eestist lahkuda. Ka hiljem kohtumenetluses ei ole kaebaja leidnud, et tervislik seisund olnuks sedavõrd tõsine, et objektiivselt oleks takistanud Eestist lahkumist. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et reisimine oleks loonud kohese ohu tema elule või toonud kaasa tervise olulise pöördumatu halvenemise. Asjas tuvastatu pinnalt ei näe ka ringkonnakohus alust kahtluseks, et kaebaja lahkumine Eestist võinuks olla vastusolus VSS § 171 keeluga. Kaebaja on küll selgitanud, et 2024. aasta jaanuari lõpus oli tal terviserike, mis nõudis erakorralist meditsiinilist sekkumist. Samas ei väida kaebaja, et terviserike takistanuks tal viisataotluse esitamist 31. jaanuaril 2024, viisaotsuse vastuvõtmiseks PPA Tartu teeninduses käimist 15. ja 19. veebruaril 2024 või küsitlusel osalemist 20. veebruaril 2024. Samuti ei väida kaebaja apellatsioonkaebuses, et terviserike oleks jätkuv ja võiks takistada Eestist lahkumist apellatsioonkaebuse lahendamise ajal.
15.Kaebaja heidab PPA-le ette minetusi haldusmenetluses kaebaja viisataotluse läbivaatamisel ja lahkumisettekirjutuse andmisel. Eelkõige ei ole kaebaja rahul sellega, et väidetavalt andis üks PPA migratsiooninõustajatest kaebajale lootust, et tema viisataotlus rahuldatakse ja soovitas viisaotsuse Eestis ära oodata. Lisaks heidab kaebaja vastustajale ette, et vaidlustatud otsuse tegemisel ja sellele eelnenud kaebaja küsitlemisel jäid tähelepanuta kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et kumbki etteheide ei seondu otseselt lahkumiskohustusega ega muuda hinnangut sellele, et kaebajal puudub viibimisalus ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei olnud vastuolus väljasaatmise keelu kriteeriumidega. Kaebaja küsitlemisel ei jäänud välja selgitamata lahkumiskohustuse seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Lisaks oli kaebajal võimalus täiendada oma vastuseid ja tuua välja asja lahendamiseks tema hinnangul olulised küsimused (dtl 96-99).
16.Eeltoodu alusel jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemine oli õiguspärane.
17.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 3 võib siiski kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne või jätta humanitaarsetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata (VSS § 74 lg 4). Nagu vastustaja isegi möönab, annavad need sätted koostoimes PPA-le kaalutlusõiguse sissesõidukeelu tähtaja määramisel. Seega pidi PPA vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu tähtaja määramisel hindama kaebaja juhtumi asjaolusid ja langetama nende pinnal otsuse. Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalutlusel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes.
18.Vastustaja pidas põhjendatuks kohaldada kaebaja suhtes 1 aasta ja 6 kuu piikust sissesõidukeeldu Schengeni alale. Kaebaja omakorda peab sissesõidukeeldu ilmselt ebaproportsionaalseks arvestades kaebaja soovi jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis.
19.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kuigi ettekirjutuse põhjendused ei ole selgelt ega struktureeritult esitatud ja asjaolude kirjeldus on lõppjäreldusega mõneti ebaselgelt seotud, ei ole põhjendamispuudused kokkuvõttes sedavõrd kaalukad, et tingiks ettekirjutuse tühistamise. Ettekirjutusest ilmneb, et vastustaja arvestas nii kaebaja õpingute jätkamise huviga, tema terviseseisundi kui ka sellest põhjustatud viivitusega õpingutes. Samas pidas vastustaja siiski oluliseks, et olukorras, kus kaebaja saabus Eestisse konkreetse õppekava raames magistriõpinguteks, ei olnud kaebaja õpingud kahe aasta jooksul kuigivõrd edenenud, sest kaebaja läks akadeemilisele puhkusele juba vähem kui kolm kuud pärast Eestisse saabumist. Samal ajal tegutses kaebaja Bolt’i kullerina. Tõsi, viimase asjaolu kohta selgitas kaebaja, et jalgrattakulleri töö aitas parandada tema terviseseisundit. Ringkonnakohus mõistab ettekirjutust
selliselt, et asjaolusid kaaludes pidas vastustaja sissesõidukeelu tähtaja määramisel kaebaja enda huvide kõrval oluliseks, et kaebaja teadlikult valis käitumisviisi, mille tõttu ta viibis Eestis seadusliku aluseta. Ekslik on kaebaja arusaam, et seadusliku aluseta viibimine ei olnud teadlik, kuna kaebaja lootis, et tema viisataotlus rahuldatakse. Tegelikkus nähtub kaebaja enda selgitustest haldusmenetluses, et ta oli teadlik, et tema ees oli valik, kas lahkuda Eestist või riskida Eestis seadusliku aluseta viibimisega kui viisataotlus jääb rahuldamata. Kaebaja ei ole esile toonud sedavõrd erakordseid asjaolusid, mis võiks õigustada sissesõidukeelu kohaldamata jätmise humaansetel kaalutlustelt. Vastustaja märkis põhjendatult, et soov jätkata õpinguid ei ole iseenesest asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Sissesõidukeeldu kohaldades vähendas PPA selle VSS § 7 4 lg-s 1 sätestatud kestust poole võrra. Pidades silmas, et ca kahe aasta ja kolme kuu jooksul enne vaidlustatud otsuse tegemist viibis kaebaja valdava osa ajast Eestis, samal ajal (kuigi tervislikel põhjustel) ei järginud Eestisse saabumise eesmärki ja lõpuks rikkus Eestis viibimiseks seadusliku aluse nõuet, ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, nagu oleks 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld ilmselt ebaproportsionaalne. Lisaks õppimisele ja elukaaslase olemasolule ei väida kaebaja tihedaid sotsiaalseid ega majanduslikke sidemeid Eestiga. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et vastustaja oleks jätnud sissesõidukeelu pikkuse määramisel arvestamata mõne olulise asjaoluga, lähtunud sobimatutest kaalutlustest või ilmselt eksinud kaalutluse teostamisel kaebaja kahjuks.
20.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja apellatsioonkaebuse väited, et halduskohus on ekslikult tuvastanud, nagu puuduks kaebajal huvi õpingute jätkamise vastu. Kaebaja esitas sellega seoses täiendavad tõendid 2024. aasta sügissemestril õppimise kohta Tartu Ülikoolis. Ringkonnakohus võtab need tõendid (väljavõtte õppeinfosüsteemist ja andmed õppekava mahu kohta) asja materjalide juurde. Kaebajaga saab nõustuda selles, et kohtumenetluses kogutud tõendid ei kinnita seda, et kaebaja oleks kaotanud huvi õpingute vastu. Õpingute raames praktika sooritamiseks koha saamine Itaalias tõepoolest pigem kinnitab kaebaja soovi jätkata õpinguid, kui neist loobuda. See ei ole aga asja lahendamisel määrava tähendusega. Nimelt ei tugine vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisel sellele, nagu oleks kaebaja kaotanud huvi õpingute vastu. Ettekirjutuses vastustaja tõi esile kaebaja tervist, õppimist ja tegevust Eestis kirjeldavad asjaolud. Nende pinnal sedastas vastustaja üksnes, et kaebaja ei ole saanud tegeleda oma õpingutega, vaid on pidanud tegelema oma vaimse tervisega ning leidis, et soov Eestis õppimist jätkata ei ole asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.
21.Kaebaja väidab veel, et tema Eestist lahkumine oli objektiivselt takistatud, sest tema reisidokument (pass) oli viisamenetluse tõttu vastustaja valduses. See väide on iseenesest õige. Siiski ei saa mööda vaadata sellest, et kaebaja ise oli tekitanud olukorra, kus tema õigus Eestis viibida lõppes enne viisamenetluse lõppemist. Liiati ei olnud kaebajal takistust taotleda vastustajalt oma reisidokument tagasi viisamenetluse ajal. See oleks küll toonud kaasa viisamenetluse lõpetamise, kuid oleks jätnud kaebajale võimalus taotleda viisat pärast Eestist lahkumist Eesti välisesinduse kaudu. Halduskohus selgitas otsuse punktis 9 põhjendatult, et kaebajal oli võimalus ja kohustus esitada viisataotlus vastavalt VMS § 101 lg 1 p-le 1 ja selle alusel antud siseministri 18. detsembri 2015. a määruse „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ (määrus nr 82) § 10 2 lg-le 1 hiljemalt kümme tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist. Määruse nr 82 § 11 lg 3 järgi otsustab PPA pikaajalise viisa andmise või sellest keeldumise Eestis kümne tööpäeva jooksul taotluse menetlusse võtmisest arvates. Kaebaja esitas viisataotluse 7 tööpäeva enne viibimisaluse lõppemist, seega määruses sätestatust 3 tööpäeva hiljem. Vastavalt ei saanud kaebaja eeldada, et tema taotlus lahendatakse enne viibimisaluse lõppemist. Kaebaja väitel
takistas viisataotluse esitamist õppimist kinnitava tõendi hankimine ülikoolist. Samas ei ole kaebaja esile toonud, millal ta pöördus ülikooli poole tõendi saamiseks, millal tõend väljastati ega sedagi, miks ta ei saanud taotleda tõendit varem. Määruse nr 82 § 10 2 lg 2 kohaselt võib välismaalane erandina esitada taotluse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kuid hiljemalt seadusliku viibimisaja viimasel päeval, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtajal esitada. Sellist asjaolu ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud. Ringkonnakohus mõistab kaebaja enda ja vastustaja selgitustest ja väidetest, et kaebaja käis viisataotlusega seoses PPA kahe erineva migratsiooninõustaja juures ning talle selgitati, et viisataotluse lahendamist Eestis ootama jäädes riskib kaebaja sellega, et viisa andmisest keeldumise korral viibib ta Eestis seadusliku aluseta ja sellel on kaebaja jaoks ebasoodne tagajärg. Kaebajal oli seega võimalus endal valida, kas ta nõuab PPA-lt tagasi oma reisdokumendi ja lahkub Eestist või mitte. Ringkonnakohus ei näe põhjust arvata, et kaebaja taotlusel ei oleks vastustaja kaebajale tema reisidokumenti tagastanud. See, et kaebaja otsustas reisdokumenti tagasi mitte küsida, ei ole aga Eestist lahkumise objektiivne takistus.
22.Täiendavalt väidab kaebaja seda, et PPA migratsiooninõustajad andsid kaebajale vastuolulist teavet, kuna üks neist soovitas kaebajal Eestist lahkuda ja teine andis lootust, et viisataotlus rahuldatakse ja soovitas otsuse Eestis ära oodata. Kaebajal endal oli keeruline saada infot menetluse reeglite ja tulemuse kohta.
20.veebruaril 2024 toimunud küsitlusel väitis kaebaja esmalt, et kohtus kahe nõustajaga, kellest üks ütles et „ära riski, võta viisataotlus tagasi ja mine oma koduriiki ja teine ütles et oota ja vaata“ (dtl 115). Ülejärgmisele küsimusele vastates, aga kinnitas kaebaja (dtl 116), et „mõlemad ütlesid ,,et on kaks valikut ja ma ise valin kumma otsuse teen. Kas jään ootan oma viisaotsuse ära ja võin saada negatiivse otsuse ja siia jääda illegaalselt. Või lahkuda oma koduriiki ja seal taotleda endale uutel alustel viisat taotleda.“ Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest, et kui üks nõustajatest võiski pidada tõenäolisemaks, et kaebaja viisataotlus rahuldatakse, siis selgitasid siiski mõlemad, et taotluse rahuldamises ei saa kindel olla ning kaebajal endal tuleb otsustada, kas lahkuda Eestist või riskida seadusliku aluseta riigis viibimise tagajärgedega. Samuti selgitasid nõustajad kaebajale, et Eestist lahkumise korral on tal võimalus taotleda viisat Eestis välisesinduse kaudu. Liiati ei ole vaidlust selles, et kaebaja varem korra juba läbis viisamenetluse. Seejuures esitas kaebaja viisataotluse samuti hilinemisega (11 päeva enne viibimisaluse lõppemist) ning seda ei võetud vastu. Seejärel lahkus kaebaja terviseprobleemile vaatamata 4 kuuks ja üheks nädalaks Ühendkuningriiki, et saada uuesti kasutada viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Eestisse naasmise järel esitas kaebaja uue viisataotluse ja see rahuldati. Seega oli kaebajal tegelikult ka oma varasema kogemuse pinnal teada, et viisataotluse hilinenult esitamise tõttu võib riigis seaduslikul alusel viibimise nõude järgimiseks olla vajalik lahkuda Schengeni alalt ning esitada viisataotlus hiljem. Kokkuvõttes kaebaja etteheited menetluslike minetuste kohta ei muuda asja lahendamist, kuna asjaoludest nähtub, et kaebajale oli teada tema valikute tähendus ja võimalikud tagajärjed.
23.Ringkonnakohus osutab veel sellele, et VSS §-s 75 ja selles viidatud VSS 5. peatükis sätestatud alustel ja korras on võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist. Seejuures reguleerib VSS § 75 lg 2 otsesõnu võimalust taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või peatamist asjaolu tõttu, et välismaalane on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega on lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine asjaoluks, mis võib näitab, et isik on valmis järgima Eestis viibimise reegleid ja vastavalt võib olla aluseks sissesõidukeelust tuleneva piirangu lõpetamiseks või lühendamiseks. VSS § 32 järgi Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi
valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seega ei tähenda kaebaja suhtes vaidlustatud ettekirjutuses määratud sissesõidukeeld vältimatult, et kaebaja ei saa pöördada Eestisse tagasi enne aasta ja kuue kuu möödumist. Sissesõidukeelu lühendamine või kehtetuks tunnistamine lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise järel ei ole garanteeritud, kuid taotluse esitamine pakub selles olukorras välismaalasele võimaluse tuua esile muutunud asjaolud ja teda positiivselt iseloomustavad tegurid. Kui kaebaja peab sellise taotluse esitamist enda huvides olevaks, siis võib olla asjakohane esitada täpsemad andmed kohtumenetluse ajal õpingute jätkamise, õpingute tulemuste ja tulevikuväljavaate kohta.
24.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
26.Kuna otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.