Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

2(8)

3-24-964 eriti eluaseme ja toidu hinnad on tõusnud. Üürilepingu lõpetamine toob kaebaja ja tema pere jaoks kaasa äärmiselt negatiivsed tagajärjed: sobiva eluruumi kaotamine ja suurte kulude tekitamine.

3-24-964 Tallinn alates 01.05.2024 sotsiaaleluruume sotsiaalteenuse koosseisus eluruumi tagamise teenuse raames ainult nendele isikutele, kelle abivajadust on hinnatud vastavalt SHS-le ja Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrusele nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (ptk 3). Eluruumi tagamise teenust osutatakse Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 4 p 14 ja § 18 alusel. Munitsipaaleluruumide kasutamise võimalus, sh sihtgrupid on reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määruse nr 8 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ §-s 13 ja sotsiaaleluruumi kasutusse andmise põhimõtteid reguleerib sama määruse § 1 lg 2. Nendest sätetest ei tulene kaebajale õiguslikku alust jätkata linna eluruumi kasutamist. Ka õiguskantsler on leidnud, et juhul kui inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju paranenud, et KOV ei pea talle eluruumi enam tagama, pole inimesel alust KOV-lt sellist abi nõuda. See ei tähenda, et KOV ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis on tegu KOV vabatahtlikult antava hüvega, mida KOV võib jagada vastavalt sellele, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures inimeste võrdse kohtlemise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-191-13, p 23). SHS § 41 või § 42 alusel linnalt sotsiaalteenuse, sh eluruumi tagamise teenuse saamiseks tuleb kaebajal pöörduda Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poole, kus teostatakse abivajaduse terviklik hindamine, kusjuures lähtutakse vajadusest, mitte kaebaja soovidest. Kaebaja ei saa ise valida, millisel viisil ta teenuse osutamist soovib. Kui kaebaja ei võta KOV pakutud abi vastu, siis ta keeldub abi saamisest ja KOV vabaneb abi osutamise kohustusest.

4(8)

3-24-964 peatatakse või lõpetatakse määruse nr 24 § 11 lg 1 p 2 järgi muu hulgas, kui teenuse eesmärk on täidetud või teenuse vajadus on ära langenud. Määruse nr 25 § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenust. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on määruse nr 25 § 18 lg 1 kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu (p 1) või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi tagamisel eelistatakse linnapoolset abi inimesele eluruumi leidmisel vabaturult, tagades vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse (määruse nr 25 § 18 lg 2 p 1), või annab linn kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi koos muu põhjendatud abiga, lähtudes linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna haldusotsusest inimese teenusvajaduse kohta (p 2). Selline eelistus on kooskõlas SÜS § 5 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Eluruumi tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3). Kaebaja ei taotlenud praegusel juhul linnalt eluruumi tagamise teenust laiemalt, vaid konkreetse seni kasutatud eluruumi üürilepingu pikendamist. Selles olukorras ei saa kohtu hinnangul vastustajale ette heita, et ta ei viinud kaebaja taotluse lahendamisel läbi eluruumi tagamise teenusega seonduvat terviklikku hindamist ega pakkunud kaebajale muid võimalikke teenuseid. Küll aga oli linnal kohustus kaebajale seoses tema taotluse rahuldamata jätmisega selgitada, millised on tema muud võimalused sotsiaalteenuste saamiseks ja kuidas neid taotleda (määruse nr 24 § 8 lg 3, SHS § 3 lg 1 p 3, SÜS § 7). Kohtuasja materjalidest, sh vaidlusalusest haldusaktist sellist nõustamist iseenesest ei nähtu, kuid see ei anna kaebaja selget tahet arvestades alust haldusakti tühistamiseks. Kohus nendib, et hiljemalt kohtuistungil sai kaebaja piisavalt teavet võimalike alternatiivsete eluruumi tagamiseks pakutavate teenuste kohta ning saab neid linnalt soovi ja vajaduse korral taotleda. SHS § 41 lg 1 ei kirjuta KOV-le ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just KOV-le kuuluva eluruumi üürile saamiseks. Vastustaja pidas kaebaja taotluse lahendamisel õigesti oluliseks, kas jätkuvalt esinevad linna õigusaktides sätestatud asjaolud, mis olid eluruumi kasutada andmise aluseks. 2010. a-l võeti kaebaja eluruumi taotlejana arvele kahel alusel: määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel (teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel) ja määruse nr 17 alusel kui noor pere. Toona pidas linn oluliseks, et kaebaja oli kahe lapsega üksikema ning töövõimetuspensionär. Praegu ei ole kaebajal tuvastatud vähenenud töövõimet ega puuet, mõlemad tema lapsed on saanud täisealiseks ning kaebajal on abikaasa, kellel samuti ei ole tuvastatud vähenenud töövõimet. Selles olukorras leidis vastustaja põhjendatult, et eluruumi üürimiseks alust andnud asjaolud on olulisel määral muutunud, mistõttu ei ole üürilepingu pikendamine põhjendatud. Olukorda ei muuda kaebaja esile toodud tema enda, abikaasa ja vanema poja terviseprobleemid. Iga krooniline haigus ei muuda inimest töövõimetuks. Seega ainuüksi asjaolu, et kaebajal ja tema pereliikmetel on diagnoositud erinevaid haigusi või et kaebaja on kutsutud kardioloogi vastuvõtule, ei tähenda automaatselt, et linn saaks eeldada, et kaebaja ei ole töövõimeline. Kaebaja sõnul on nii temal kui ka abikaasal töövõime hindamise või puude raskusastme tuvastamise menetlus pooleli. Kui neil tuvastatakse vähenenud töövõime või puue, saavad nad ka selle uuesti linna poole pöördudes muutunud asjaoluna esile tuua. Linn ei saanud neid asjaolusid aga arvesse võtta vaidlusaluse haldusakti andmisel.

5(8)

3-24-964 Vastustaja leidis põhjendatult, et kaebaja pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23.01.2024 koosoleku protokollist nähtuvalt oli otsustamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu kaebaja abikaasal 1122 eurot, vanemal pojal 1082 eurot ja kaebajal 130 eurot (töötasu 50 eurot ja peretoetused 80 eurot). Kokku oli pere keskmine kuusissetulek seega 2334 eurot. 2024. a-l on Eestis kuutasu alammäär 820 eurot, mida nii kaebaja abikaasa kui ka poja palk ületavad. Kahe sissetuleku teenijaga neljaliikmeline perekond (harilikult küll sissetulekut teenivate vanemate ja kahe alaealise või õppiva lapsega) on võrdlemisi tavaline nähtus ja sellega peab Vabariigi Valitsus olema kuutasu alammäära kehtestades arvestanud. Kaebaja pere toimetulekupiiriks on 680 eurot (200 + (200 × 0,8) × 3). Võttes arvesse kaebaja pere summaarset kuusissetulekut, peaks ka neist minimaalselt vajalikest veidi suuremaid kulusid arvestades perele jääma kuus piisavalt raha, et üürida eraturult korterit. 2-toaliste kaebaja perel praegu kasutuses olevaga sarnases suuruses keskküttega korterite üürihinnad algavad vähem kui 400 eurost. Kohus möönab, et kaebaja perekonna sissetulek ei ole märkimisväärselt suur ega võimalda tõenäoliselt olulisel määral sääste koguda, ent nagu linn selgitas, pakutakse abivajavatele inimestele vajaduse korral näiteks ühekordset toetust eraturult üürikorteri üürimisega kaasnevate erakorraliste kulude katteks. Kaebaja esitas istungil sularaha kviitungi, millest nähtuvalt on ta maksnud 20.03.2024 kohtutäiturile 719,48 eurot. Kaebaja ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt aga vastustajale teatanud, et tal oleks mingeid püsikulusid seoses varasemate võlgade tasumisega. Vastustaja ei saa kaebaja majandusliku olukorra hindamisel arvesse võtta asjaolusid, millest ta ei ole teadlik. Kui kaebaja soovib taotleda linnalt eluruumi tagamise teenust eespool kirjeldatud alustel, tuleb tal linnale esitada kõik asjakohased andmed. Kaebaja selgitas istungil põhjusi, miks tema täisealised pojad elavad siiamaani temaga ühes korteris. Kohus nendib, et kaebajal ei ole keelatud elada koos oma täisealiste lastega ning perekonna abivajadust hinnates võib olla linnal põhjendatud nende soovi korral käsitada neid jätkuvalt ühe leibkonnana. Täisealiste lastega koos elamine võib ka erasektori üüriturult eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt olulisel määral säästa, võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on KOV-l aga põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi selleks. Kahe alaealise lapsega pere sotsiaalmajanduslik olukord erineb eeldatavasti oluliselt perekonnast, millel on neli töövõimelist liiget. Nii on linn õigesti arvesse võtnud kaebaja vanema poja keskmist töötasu (korralduse õiguspärasuse hindamisel, mis toimub korralduse andmise aja seisuga, ei saa arvesse võtta kaebaja väidet istungil, et poeg on pärast haldusakti andmist töö kaotanud, kuigi see võib põhimõtteliselt anda alust taotleda linnalt sotsiaalabi seoses perekonna halvenenud majandusliku olukorraga). Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja poegadele kuulub kinnisvara. Kaebaja ei esitanud istungil veenvaid vastuväiteid sellele, miks see kinnisvara ei võimaldaks teenida tulu, mida saaks kasutada perekonna eluasemekulude katteks. Kaebaja noorema poja omandis olevas korteris elab kaebaja sõnul hetkel ainult korteris elanud vanaemast maha jäänud koer. Kuigi inimlikult on soov koera elutingimusi võimalikult muutumatuna hoida mõistetav, on korteri ainult koera pidamiseks hoidmine selle väljaüürimise asemel kaebaja pere valik, mis ei pane linnale kohustust jätta korterit potentsiaalse sissetulekuallikana arvestamata. Kuigi kaebaja selgitas istungil, et ta ei näe potentsiaali XXXs asuvat kinnistut maha müüa, ei väitnud ta, et seda oleks proovitud. Kaebaja põhjendus, et kinnistu asub linnast väljas, ei ole veenev. XXX alevik asub Tartu linna lähedal ning kaebajal endal on varem õnnestunud sama maatüki naaberkinnistu müüa. Samuti ei anna kaebajale alust nõuda üürilepingu pikendamist võlgnevuste puudumine ega korteris remondi tegemine vastavalt pere vajadustele. Võlgnevused võiksid küll samuti anda 6(8)

3-24-964 alust üürilepingu lõpetamiseks, kuid võlgnevuste puudumine ei ole linnaga üürilepingu pikendamise ainus tingimus. Üürilepingu tingimuste p 13 kohaselt võib eluruumile parendusi teha üksnes üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul ning üürnikul ei ole õigust nõuda üürileandjalt parenduste või muudatuste eest hüvitist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-964 on tunnetatav paljudele Eesti peredele ega saa eraldivõetult olla sotsiaaleluruumi andmise aluseks. Kaebajat ei tohi panna abivajajatega võrreldes eelisolukorda ainuüksi seetõttu, et ta on linnalt pikka aega üürinud eluruumi soodustingimustel ja see on perele kujunenud koduks, kus on harjutud elama. Selleks et KOV-l tekiks kohustus eraldada sotsiaaleluruum, peavad olema täidetud SHS § 41 lg-s 1 täidetud tingimused.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.