X. X kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 2024. a korralduse nr 191 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. X , esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja Tallinna linn, esindaja Aet Sepman
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 3. juunil 2024
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema pereliikmete nimed ning eluruumide aadressid tähemärkidega.
4.Tagastada kaebaja poolt istungil esitatud tõendite paberil originaaldokumendid kaebajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. juulil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Linnavalitsus andis 28. veebruaril 2024 korralduse nr 191, millega otsustas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 ja Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määrusega nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra“ (määruse nr 56 lisa 1) p 371 alusel ning tulenevalt Tallinna Linnavaraameti ettepanekust ja tuginedes Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23. jaanuari 2024. a koosoleku protokollile nr 5-12/3 järgmist: 1) jätta X. X 11. jaanuari 2024. a avaldus eluruumi Xxxxxxx xx xx/x-xx üürilepingu pikendamiseks rahuldamata ja eluruumi üürilepingut nr ISS-1155 mitte pikendada; 2) kohustada X. X-i koos poegade ja abikaasaga vabastama eluruumi hiljemalt 8. juulil 2024.
1.1.Korralduse kohaselt anti kõnealune korter kaebajale koos poegade Y. Y-i (s. xxxx) ja C. C-iga (s. xxxx) üürile Tallinna Linnavalitsuse 22. juuni 2011. a korralduse nr 1149-k alusel. Kaebaja võeti 26. oktoobril 2010 arvele munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ p 3.1.5 alusel kui eluruumi mitteomav isik teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel. 3. jaanuaril 2019 anti nõusolek üürniku abikaasa F. F majutamiseks samale aadressile. Kaebaja esitas 11. jaanuaril 2024 Tallinna Linnavaraametile avalduse üürilepingu pikendamiseks.
1.2.Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebaja nooremale pojale Tallinna linnas korteriomand aadressil Xxxxxx xx xx-xx (ühetoaline korter üldpinnaga 32,8 m2), mille kinkis talle vanaema 2016. aastal ning kuni vanaema surmani oli korteriomand tema kasutuses. Poeg on xx-aastane. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon asus seisukohale, et kaebaja ei ole linnalt eluruumi vajav isik. Tal pole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist ning pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult, lisaks on nooremal pojal kinnisvara. Tallinna Linnavaraamet ei pea neil põhjustel võimalikuks üürilepingut pikendada. Ka kaebaja noorema poja statsionaarne õpe Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis lõppeb juunis 2024.
1.3.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-dest 41 ja 42 tulenevalt on linnal kohustus tagada eluruumi teenus inimestele, kes ei suuda Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud füüsilise või vaimse puude tõttu tagada enda või oma pere põhjendatud vajadustele vastavat eluruumi. Samuti tagatakse eluruum inimesele või perele, kes sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole võimeline ise omale eluruumi tagama. Kaebaja puhul on eluruumi üürile andmise aluseks olnud asjaolud ära langenud.
2.X. X esitas 28. märtsil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 2024. a korralduse nr 191 ning kohustada Tallinna Linnavalitsust andma uue korralduse, millega pikendataks kaebaja ja Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingut viieks aastaks. Menetluskulud palus kaebaja jätta vastustaja kanda.
2.1.Kaebaja sõnul on vaidlusalune korter kahetoaline, üldpinnaga 47,8 m2, keskmises seisukorras. Kaebajal pole võlgnevusi. Korterit kasutab neli inimest. Kaebaja perekond vajab eluruumi. Kuigi kaebaja noorem poeg on täisealine ja talle kuulub ühetoaline korter, ei saa see olla üürilepingu lõpetamise aluseks, sest poeg jätkab õppimist ja kaebajal on jätkuvalt tema ülalpidamise kohustus. Mõistlikult on ka
2(9)
3-24-964 arusaadav, et neljaliikmeline pere ei saa kolida ühetoalisse korterisse. Pere sissetulekutest ei piisa eluruumi üürimiseks eraturult. Korralduses pole esitatud andmeid, millel järeldus rajaneb. Kaebaja ülalpidamisel on jätkuvalt kaks abivajavat last, kellest üks õpib. Eraturul on kahetoalise korteri keskmine üürihind 500 eurot kuus. Kaebaja abikaasal on terviseprobleemid (diabeet) ja parasjagu tuvastatakse piiratud töövõimet.
2.2.Kaebaja kasutab koos perega sama munitsipaaleluruumi 13 aastat. Tegu on nende koduga, mis on juba remonditud ja sisustatud vastavalt pere vajadusele. Perekonna sissetulekust ei piisa eraturult korteri üürimiseks. Eestis on suur inflatsioon ning eriti eluaseme ja toidu hinnad on tõusnud. Üürilepingu lõpetamine toob kaebaja ja tema pere jaoks kaasa äärmiselt negatiivsed tagajärjed: sobiva eluruumi kaotamine ja suurte kulude tekitamine.
2.3.27. mai 2024. a seisukohas lisas kaebaja, et noorem poeg ei saa kolida oma korterisse, kuna ta õpib ja seetõttu on sissetuleku saamise võimalused piiratud. Vanema poja palk kulub tervikuna pere toidukulude katteks ning abikaasa palgast maksab pere majandamiskulud, side ja interneti, ostab riideid, ravimeid jm igapäevaselt vajalikke asju.
3.Tallinna linn esitas 17. mail 2024 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
3.1.Vastustaja selgitas, et kaebajale anti 2011. aastal munitsipaaleluruum nii määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel kui ka Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010. a määruse nr 17 „Tallinna teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürileandmise kord“ alusel kui noorele perele. Kaebaja oli töövõimetuspensionär, kuid töötas.
3.2.Aastal 2014 võõrandas kaebaja talle kuulunud Xxxxxx alevikus asuva kinnistu 0,5 ha ulatuses enda noorema poja vanaemale ning 2,5 ha ulatuses kolmandatele isikutele. Müügilepingu kohaselt oli müügitehingu väärtuseks 13 000 eurot. Vanaema on praeguseks surnud ja tema pärijateks selle kinnistu osas kaebaja pojad.
3.3.Kaebajaga 2011. aastal sõlmitud üürilepingut pikendati 2014. aastal ja 2019. aastal viie aasta võrra, mõlemal korral lähtudes teistest mõjuvatest sotsiaalsetest põhjustest vastavalt määruse nr 56 lisa 3 p-le 3.1.5.
3.4.Üürilepingu pikendamine on praegusel juhul kohaliku omavalitsuse (KOV) kaalutlusotsus, kuna kaebaja ei ole abivajaja SHS mõttes. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon võttis 23. jaanuari 2024. a koosolekul arvesse, et kaebaja on töövõimeline isik, kelle sissetulekuks on igakuine töötasu 50 eurot ja peretoetused 80 eurot. Kaebaja abikaasa on töövõimeline isik, kelle viimase kuue kuu keskmine sissetulek on töötasu 1122 eurot. Kaebaja vanem poeg on samuti töövõimeline ning tema viimase kuue kuu keskmine sissetulek on töötasu 1082 eurot. Kaebaja noorem poeg õpib alates 2021. aastast Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses õppes. Talle kuulub alates 2016. aastast ühetoaline korter, milles seni elanud vanaema on nüüdseks surnud. Neil asjaoludel leidis komisjon, et kaebaja ei ole linnalt eluruumi vajav isik. Pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult ja nooremal lapsel on kinnisvara. Tallinna Linnavalitsus tegi komisjoni ettepanekust lähtuva otsuse.
3(9)
3-24-964
3.5.Kaebaja ega temaga koos linna eluruumis elavad inimesed ei ole vastustajale teadaolevalt puudega isikud, mistõttu neile ei laiene SHS §-s 42 nimetatud eluruumi tagamise võimalus. Linn on vabatahtlikult laiendanud isikute ringi, kellele ta eluruumi kasutamise võimaluse annab. Määruse nr 56 lisa 1 p-d 37 ja 371 annavad linnale kaalutlusõiguse, võimaldades nii eluruumi üürilepingu pikendamist, kui seda nõuavad eluruumi üürimisega seotud olulised asjaolud ja osapoolte põhjendatud huvid, kui ka mittepikendamist, kui asjaolud on muutunud. Termin „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“ on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb igakordselt sisustada, lähtudes konkreetsetest asjaoludest.
3.6.Kaebajale eluruumi kasutusse andmise ja hilisema pikendamise alused on praeguseks ära langenud. Kaebaja lapsed on saanud täisealiseks ja kaebaja perekondlik staatus muutunud, nii et ta pole enam alaealisi lapsi kasvatav üksikvanem. Abikaasa diabeet ja Ukraina sõda ei ole asjaolud, mis annaks aluse kaebajal jätkata linna eluruumi kasutamist. Linnal pole kohustust tagada eluruumi täisealistele, töövõimelistele ja ka tööturul aktiivselt osalevatele inimestele, kellest ühe omandis on ka eluruum Tallinnas. Eluruumi kasutusse andmine on äärmiselt kõrge hinnaga teenus, mille osutamine on põhjendatud juhtudel, kus isik pole kas puude või sotsiaalmajanduslike põhjuste tõttu suuteline endale ja oma perele eluruumi tagama. Kaebaja on 13 aastat saanud kasutada linna eluruumi, kusjuures turuhinnast oluliselt soodsama üüriga.
3.7.Kuigi Eesti Vabariik on sotsiaalriik, on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 1 kohaselt isikul endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Põhiseadus ega seadused ei nõua kaebaja olukorras olevale isikule munitsipaaleluruumi tagamist. Tallinnas on eluruumi taotlejatena arvel üle 1000 inimese ja kehtivaid üürilepinguid üle 4500. Tegelikele abivajajatele võimalikult operatiivse teenuse osutamise huvides annab Tallinn alates 1. maist 2024 sotsiaaleluruume sotsiaalteenuse koosseisus eluruumi tagamise teenuse raames ainult nendele isikutele, kelle abivajadus on ära hinnatud vastavalt SHS-le ja Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määrusele nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (ptk 3). Eluruumi tagamise teenust osutatakse Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 4 p 14 ja § 18 alusel. Munitsipaaleluruumide kasutamise võimalus, sh sihtgrupid on reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 8. veebruari 2024. a määruse nr 8 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ §-s 13 ja sotsiaaleluruumi kasutusse andmise põhimõtteid reguleerib sama määruse § 1 lg 2. Neist määrustest ei tulene õiguslikke aluseid kaebajal jätkata linna eluruumi kasutamist.
3.8.Ka õiguskantsler asus 10. aprilli 2023. a kirjas nr 6-4/230142/2301941 seisukohale, et juhul kui inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju paranenud, et KOV talle eluruumi enam tagama ei pea, pole inimesel alust KOV-lt sellist abi nõuda. See ei tähenda, et KOV ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis on tegu KOV vabatahtlikult antava hüvega, mida KOV võib jagada vastavalt sellele, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures inimeste võrdse kohtlemise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 23).
3.10.Kuna üürilepingu pikendamine on kaalutlusotsus, ei saa kohus vastustajale igal juhul teha konkreetset ettekirjutust (riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5).
4(9)
3-24-964
3.11.SHS § 41 või § 42 alusel linnalt sotsiaalteenuse, sh eluruumi tagamise teenuse saamiseks tuleb kaebajal pöörduda Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poole, kus teostatakse abivajaduse terviklik hindamine, kusjuures lähtutakse vajadusest, mitte kaebaja soovidest. Kaebaja ei saa ise valida, millisel viisil ta teenuse osutamist soovib. Kui kaebaja ei võta KOV pakutud abi vastu, siis ta õiguslikus mõistes keeldub abi saamisest ja KOV vabaneb abi osutamisest.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vaidlusalune korraldus on antud 28. veebruaril 2024. Aprilli 2024 lõpuni reguleeris Tallinna linna poolt eluruumide üürile andmist Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määrus nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ (eelkõige selle lisad 1 ja 3). 1. mail 2024 jõustus Tallinna Linnavolikogu 8. veebruari 2024. a määrus nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“. Kuna kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause), siis tuleb vaidlusaluse korralduse õiguspärasust hinnates lähtuda varasemast määrusest nr 56.
5.Vastustaja esitas vastuses kaebusele etteheiteid kaebaja käitumisele 2010. aastal eluruumi taotlemisel. Kohus jätab need väited tähelepanuta, kuna vaidlusaluses korralduses ei ole tuginetud sellele, et kaebaja esitas eluruumi saamiseks valeandmeid, vaid asjaolude muutumisele.
6.SHS § 41 g 1 kohaselt on eluruumi tagamine KOV üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Seadus kohustab KOV üksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise võimaluse, kuid ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. SHS eelnõu seletuskirjast lähtuvalt võib KOV üksus anda abivajaja kasutusse KOV üksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega võib KOV valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse kättesaadavus abivajajatele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-18-7/8, p 222). Riigikohus on selgitanud, et abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (otsus nr 5-18-7/8, p 230). SHS § 3 lg 1 p 2 kohaselt eelistatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt.
7.Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 7 lg 3 järgi on sotsiaalteenuste eesmärk toetada abi vajava inimese toimetulekut, lähtudes tema tegelikest vajadustest. Abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust (määruse nr 24 § 8 lg 1). Linnaosa valitsus nõustab ja vajaduse korral abistab taotlejat taotluse esitamisel (määruse nr 24 § 8 lg 3). Linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise (määruse nr 24 § 9 lg 1). Määruse nr 24 § 10 lg 2 kohaselt on linnaosa valitsusel õigus määrata abi kaalutlusotsusega ka juhtudel, mida ei ole õigusaktides ette nähtud, ning lg 3 p 5 annab aluse abi andmisest keelduda muu hulgas, kui taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate vahendite 5(9)
3-24-964 abil on võimalik tagada tema või perekonna sissetulek. Teenuse osutamine peatatakse või lõpetatakse määruse nr 24 § 11 lg 1 p 2 järgi muu hulgas, kui teenuse eesmärk on täidetud ja/või teenuse vajadus on ära langenud.
8.Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenust. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on määruse nr 25 § 18 lg 1 kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu (p 1) või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi tagamisel eelistatakse linnapoolset abi inimesele eluruumi leidmisel vabaturult, tagades vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse (määruse nr 25 § 18 lg 2 p 1), või annab linn kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi koos muu põhjendatud abiga, lähtudes linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna haldusotsusest inimese teenusvajaduse kohta (p 2). Selline eelistus on kooskõlas SÜS § 5 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Eluruumi tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3).
9.Vastustaja esindaja on praeguse asja menetluses selgitanud, et määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel eluruumi üürile andmist ei saa pidada SHS §-ga 41 KOV-le pandud sotsiaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks, vaid tegu on linnapoolse teenuse vabatahtliku laiendamisega. Kohus ei ole selles veendunud. SHS § 41 lg 1 räägib eluruumi tagamise teenuse puhul taotleja sotsiaalmajanduslikust olukorrast lähtuvast võimetusest enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagada. Ka p 3.1.5 käsitleb sotsiaalseid põhjusi linna poolt eluruumi tagamiseks. Linna asjakohased õigusaktid ei olnud selles osas üheselt mõistetavad ning kaebaja on oma avaldustes tuginenud just sotsiaalmajanduslikel põhjustel võimetusele eraturult eluruumi üürida. Ka Riigikohus on selgitanud, et munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 21).
10.Eeltoodul ei ole asjas siiski määravat tähtsust. Kaebaja ei taotlenud praegusel juhul linnalt eluruumi tagamise teenust laiemalt, vaid konkreetse seni kasutatud eluruumi üürilepingu pikendamist. Ka istungil, kus linna esindaja selgitas eluruumi tagamise teenusega seonduvat, avaldas kaebaja selgelt soovi jätkata just sama eluruumi üürimist. Selles olukorras ei saa kohtu hinnangul vastustajale ette heita, et ta ei viinud kaebaja taotluse lahendamisel läbi eluruumi tagamise teenusega seonduvat terviklikku hindamist ega pakkunud kaebajale muid võimalikke teenuseid. Küll aga oli linnal kohustus kaebajale seoses tema taotluse rahuldamata jätmisega selgitada, millised on tema muud võimalused sotsiaalteenuste saamiseks ja kuidas neid taotleda (määruse nr 24 § 8 lg 3, SHS § 3 lg 1 p 3, SÜS § 7). Kohtuasja materjalidest, sh vaidlusalusest haldusaktist sellist nõustamist iseenesest ei nähtu, kuid see ei anna kaebaja selget tahet arvestades alust haldusakti tühistamiseks. Kohus nendib, et hiljemalt kohtuistungil sai kaebaja piisavalt teavet võimalike alternatiivsete eluruumi tagamiseks pakutavate teenuste kohta ning saab neid linnalt soovi ja vajaduse korral taotleda. Tal on õigus paluda linnalt ka sellekohast nõustamist.
6(9)
3-24-964
11.Nagu eespool viitega Riigikohtu praktikale selgitatud, ei kirjuta SHS § 41 lg 1 KOV-le ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just KOV-le kuuluva eluruumi üürile saamiseks. Vastustaja pidas õigesti kaebaja taotluse lahendamisel oluliseks, kas jätkuvalt esinevad linna õigusaktides sätestatud asjaolud, mis olid eluruumi kasutada andmise aluseks. 2010. aastal võeti kaebaja eluruumi taotlejana arvele kahel alusel: määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel („teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel“) ja Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010. a määruse nr 17 „Tallinna teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürileandmise kord“ alusel kui noor pere (vt Tallinna Linnavalitsuse 22. juuni 2011. a korralduse nr 1149-k seletuskiri, vastustaja vastuse lisa 1, dtl 56). Toona pidas linn oluliseks, et kaebaja oli kahe lapsega üksikema ning töövõimetuspensionär (samas). Praegu kaebajal vähenenud töövõimet ega puuet tuvastatud ei ole, mõlemad tema lapsed on saanud täisealiseks ning kaebajal on abikaasa, kellel samuti ei ole tuvastatud vähenenud töövõimet. Selles olukorras leidis vastustaja põhjendatult, et eluruumi üürimiseks alust andnud asjaolud on olulisel määral muutunud, mistõttu üürilepingu pikendamine ei ole põhjendatud.
12.Olukorda ei muuda kaebaja esile toodud tema enda, abikaasa ja vanema poja terviseprobleemid. Iga krooniline haigus ei muuda inimest töövõimetuks. Seega ainuüksi asjaolu, et kaebajal ja tema pereliikmetel on diagnoositud erinevaid haigusi või et kaebaja on kutsutud kardioloogi vastuvõtule, ei tähenda automaatselt, et linn saaks eeldada, et kaebaja ei ole töövõimeline. Kaebaja sõnul on nii temal kui abikaasal töövõime hindamise ja/või puude raskusastme tuvastamise menetlus pooleli. Kui neil tuvastatakse vähenenud töövõime või puue, saavad nad ka selle uuesti linna poole pöördudes muutunud asjaoluna esile tuua. Linn ei saanud neid asjaolusid aga arvesse võtta vaidlusaluse haldusakti andmisel.
13.Vastustaja leidis vaidlusaluses korralduses põhjendatult ka seda, et kaebaja pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23. jaanuari 2024. a koosoleku protokollist nähtuvalt oli otsustamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu kaebaja abikaasal 1122 eurot, vanemal pojal 1082 eurot ja kaebajal 130 eurot (töötasu 50 eurot ja peretoetused 80 eurot). Kokku oli pere keskmine kuusissetulek seega 2334 eurot. 2024. aastal on Eestis kuutasu alammäär 820 eurot (Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 2023. a määruse nr 113 § 1), mida nii kaebaja abikaasa kui ka poja palk ületavad. Kahe sissetuleku teenijaga neljaliikmeline perekond (harilikult küll sissetulekut teenivate vanemate ja kahe alaealise või õppiva lapsega) on võrdlemisi tavaline nähtus ja sellega peab Vabariigi Valitsus olema kuutasu alammäära kehtestades arvestanud. 2024. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p 2 kohaselt on perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot kalendrikuus. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 3 teine lause). SHS § 131 lg-st 4 lähtudes on perekonna iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 80% perekonna esimese liikme toimetulekupiirist, mis muudab kaebaja pere toimetulekupiiriks kokku 680 eurot (200 + (200 x 0,8) x 3). Võttes arvesse kaebaja pere summaarset kuusissetulekut, peaks ka neist minimaalselt vajalikest veidi suuremaid kulusid arvestades perele jääma kuus piisavalt raha, et üürida eraturult korterit. Nagu kohus kinnisvaraportaalis kv.ee tehtud otsingu (dtl 141 jj) põhjal tuvastas, algavad 2-toaliste kaebaja perel praegu kasutuses olevaga sarnases suuruses keskküttega korterite üürihinnad vähem kui 400 eurost. Kohus möönab, et kaebaja perekonna sissetulek ei ole märkimisväärselt suur ega võimalda tõenäoliselt olulisel määral sääste koguda, ent nagu linn selgitas,
7(9)
3-24-964 pakutakse abivajavatele inimestele vajaduse korral näiteks ühekordset toetust eraturult üürikorteri üürimisega kaasnevate erakorraliste kulude katteks.
14.Kaebaja esitas istungil sularaha kviitungi (dtl 156), millest nähtuvalt on ta maksnud 20. märtsil 2024 kohtutäiturile 719 eurot 48 senti sularahas. Kaebaja ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt aga ei vastustajale ega kohtule teatanud, et tal oleks mingeid püsikulusid seoses varasemate võlgade tasumisega – vastupidi, 27. mai 2024. a seisukohas on kaebaja selgitanud perekonna tehtavaid kulutusi ja nende seas pole võlgnevuste maksmist nimetatud. Vastustaja ei saa kaebaja majandusliku olukorra hindamisel arvesse võtta asjaolusid, millest ta ei ole teadlik. Kui kaebaja soovib taotleda linnalt eluruumi tagamise teenust eespool kirjeldatud alustel, tuleb tal linnale esitada kõik asjakohased andmed.
15.Kaebaja selgitas istungil põhjusi, miks tema täisealised pojad elavad siiamaani temaga ühes korteris. Kohus nendib, et kaebajal ei ole keelatud elada koos oma täisealiste lastega ning perekonna abivajadust hinnates võib olla linnal põhjendatud nende soovi korral käsitada neid jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt nt SHS § 131 lg-s 7 toimetulekutoetuse kohta sätestatuga). Ka Riigikohus on selgitanud, et SHS ei piiritle isikute ringi, kes kuuluvad perekonda ja kelle vajadusi tuleb abivajaduse väljaselgitamisel arvestada, mistõttu KOV üksus ei tohi kitsendavalt määrata arvesse võetavate pereliikmete ringi (otsus nr 5-18-7/8, p-d 238–239). Täisealiste lastega koos elamine võib ka erasektori üüriturult eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt olulisel määral säästa võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on KOV-l aga põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi selleks. Kahe alaealise lapsega pere sotsiaalmajanduslik olukord erineb eeldatavasti oluliselt perekonnast, millel on neli töövõimelist liiget.
16.Nii on linn õigesti arvesse võtnud kaebaja vanema poja keskmist töötasu (korralduse õiguspärasuse hindamisel, mis toimub korralduse andmise aja seisuga, ei saa arvesse võtta kaebaja väidet istungil, et poeg on pärast haldusakti andmist töö kaotanud, kuigi see võib põhimõtteliselt anda alust taotleda linnalt sotsiaalabi seoses perekonna halvenenud majandusliku olukorraga). Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kaebaja poegadele kuulub kinnisvara. Kaebaja ei esitanud istungil veenvaid vastuväiteid sellele, miks see kinnisvara ei võimaldaks teenida tulu, mida saaks kasutada perekonna eluasemekulude katteks. Kaebaja noorema poja omandis olevas korteris elab kaebaja sõnul (istungi helisalvestisel alates 5:41) hetkel ainult korteris elanud vanaemast maha jäänud koer. Kuigi inimlikult on soov koera elutingimusi võimalikult muutumatuna hoida mõistetav, on korteri ainult koera pidamiseks hoidmine selle väljaüürimise asemel kaebaja pere valik, mis ei pane linnale kohustust jätta korterit potentsiaalse sissetulekuallikana arvestamata. Kuigi kaebaja selgitas istungil, et ta ei näe potentsiaali Xxxxxxs asuvat kinnistut maha müüa, ei väitnud ta, et seda oleks proovitud. Kaebaja põhjendus, et kinnistu asub linnast väljas, ei ole veenev. Xxxxxx alevik asub Tartu linna lähedal ning kaebajal endal on varem õnnestunud sama maatüki naaberkinnistu müüa (vastustaja vastuse lisa 7, dtl 72).
17.Samuti ei anna kaebajale alust nõuda üürilepingu pikendamist võlgnevuste puudumine ega korteris remondi tegemine vastavalt pere vajadustele. Võlgnevused võiksid küll samuti anda alust üürilepingu lõpetamiseks, kuid võlgnevuste puudumine ei ole linnaga üürilepingu pikendamise ainus tingimus. Üürilepingu tingimuste p 13 (vastustaja vastuse lisa 9, dtl 90) kohaselt võib eluruumile parendusi teha üksnes üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul ning üürnikul ei ole õigust nõuda üürileandjalt parenduste või muudatuste eest hüvitist. 8(9)
3-24-964
18.Neil põhjustel leiab kohus, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Kuna korraldus jääb jõusse, puudub alus rahuldada ka kohustamiskaebust. Seetõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, praegusel juhul kaebaja. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. See kulu jääb tema enda kanda. Muid menetluskulusid pole pooled esile toonud. HKMS § 109 lg 1 viimasest lausest lähtudes kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
20.HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja ja tema pereliikmete nimed ning eluruumide aadressid tähemärkidega.
21.Kaebaja esitas kohtuistungil kolm paberkandjal dokumenti tõenditena. Kohus võttis vastustaja nõusolekul tõendid vastu ja need on lisatud skaneerituna kohtuasja materjalide hulka. Seetõttu tagastab kohus originaaldokumendid kaebajale.
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.