X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220010223 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveametilt varalise kahju hüvitise 401,28 euro ja mittevaralise kahju hüvitise 1000 euro väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X , volitatud esindaja Uljana Ponomarjova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Anton Gontšarov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010223.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitis 306,28 eurot. Jätta muus osas kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja menetluskulude katteks välja 89 eurot.
6.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
7.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-2492 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina kodanik X (edaspidi ka kaebaja) saabus 23.10.2022 Venemaa Föderatsioonist Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas piiril kaebajale sisenemiskeelu nr 2101220010196 (digitaalse toimiku lehed (dtl) 11–12), leides, et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi (põhjus E), ning kaebajal puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud dokumendid (põhjus G).
2.Kaebaja saabus 24.10.2022 teistkordselt Narva piiripunkti, kus PPA väljastas talle uuesti sisenemiskeelu nr 2101220010223 (dtl 63–64). Nimetatud sisenemiskeelu otsus on tehtud riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel ning selles on riiki lubamisest keeldumisel tuginetud sellele, et puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi (põhjus E).
3.X esitas 23.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 24.11.2022 tehtud sisenemiskeelu otsuse nr 2101220010223 ning mõista PPA-lt välja varalise kahju hüvitise 401,28 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Tallinna Halduskohus andis 29.11.2022. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
4.Tartu Halduskohus võttis 20.03.2023. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada PPA 24.11.2022 väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010223 ning mõista PPA-lt välja varalise kahju hüvitis 401,28 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.
5.PPA esitas kaebusele 18.04.2023 vastuse, paludes jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebaja esitas kohtule enda täiendavad seisukohad 30.01.2024 ning vastused kohtu esitatud küsimustele 03.09.2024. Vastustaja esitas kohtule vastused kohtu esitatud küsimustele 03.09.2024.
7.Kohus otsustas 11.10.2024. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja leiab, et PPA väljastatud sisenemiskeeld tuleb tühistada ning põhjendatud on mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitised järgmistel põhjustel.
8.1.Kui kaebaja saabus 23.10.2022 Narva piiripunkti, oli tema soov suunduda edasi ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna Hispaaniasse enda tütre juurde, kuid PPA väljastas talle sisenemiskeelu, hoolimata sellest, et kaebaja oli selgelt väljendanud oma soovi saada Euroopa Liidus ajutist kaitset ning andnud teada, et lahkus Ukrainast ja Venemaa Föderatsiooniga puudub tal side. Kui kaebaja järgmisel päeval ehk 24.10.2022 teistkordselt Eestisse saabus, olid tal kaasas koopia lennupiletist, kiri tütrelt ning piisavad rahalised vahendid sularahas, kuid PPA keeldus kaebaja dokumente vastu võtmast ning väljastas kaebajale vaidlusaluse sisenemiskeelu. Ametnikud keeldusid dokumente, mis kaebaja PPA jaoks ette valmistas, vastu võtmast. 25.10.2022 saabus kaebaja Venemaa Föderatsiooni–Soome piirile ning sisenes takistusteta Euroopa Liitu ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna. 25.10.2022 saabus
3-22-2492 kaebaja Hispaaniasse ning taotles ajutist kaitset.
8.2.Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on määratud kindlaks, et Ukraina põgenike massilise sissevoolu puhul lähtutakse direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähendusest ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine. Nõukogu otsusega on selle kohaldamisalasse kuuluvatele inimestele grupipõhiselt antud automaatselt ajutine kaitse ning riigisisese menetlusega lihtsalt tuvastatakse, kas inimene kuulub soodustatud isikute hulka ja kas esineb ajutise kaitse andmist välistavaid asjaolusid. Seega, kui isikul on kehtiv Ukraina kodakondsust tõendav pass ja ta suudab tõendada, et ta elab Ukrainas, sh annekteeritud või okupeeritud territooriumidel, liikmesriigi poolt ajutise kaitse eesmärgil aktsepteeritud aja jooksul, on selline isik prima facie õigustatud ajutisele kaitsele. Nõukogu rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 08.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse kohaldamine“ (jõustunud 09.03.2022, edaspidi korraldus nr 66), millega on reguleeritud sama küsimus. Kaebaja vastas korralduse nr 66 p-s 1 sätestatud tingimustele ajutise kaitse saamiseks, kuivõrd ta elas ja viibis 24.02.2022 Donbassis, mis on küll ajutiselt okupeeritud ala Ukrainas, kuid on rahvusvahelise ühtsuse poolt tunnustatud Ukraina territooriumina. Donetski linn, kus kaebaja elas, kuulub endiselt Ukrainale, olenemata sellest, et tegu on okupeeritud alaga.
8.3.Hetkest, kui kaebaja andis PPA-le suuliselt teada, et ta on ajutise kaitse saamiseks õigustatud isik, pidi PPA tema puhul lähtuma väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest (VSS) kui eriseadusest ja sellest lähtuvalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest (VRKS), mitte riigipiiri seadusest. VSS § 28 2 lg 2 ja § 171 kohaselt pidi PPA sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib tema suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 3, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni (ÜRO piinamise vastane konventsioon) art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Välismaalase väljasaatmine peab olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos 31.01.1967. a pagulasseisundi protokolliga) art-tega 32 ja 33. Kaebaja andis PPA-le selgelt mõista, et ta elas Ukrainas ja põgeneb sõja eest ning ta soovib saada ajutist kaitset Hispaanias ja on selleks õigustatud isik. Ainult pärast hoolikat ja individuaalset menetlust, millele on lisatud individuaalne ja piisavalt põhjendatud kirjalik otsus, mille osas on isikule tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, võib selline isik olla tunnistatud ajutise kaitse saamise tingimustele mittevastavaks. Euroopa Liidu ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisest keeldumisega peaks kaasnema mittetagasisaatmiskohustuse (non-refoulement) olemasolu hindamine.
8.4.Kaebaja saabus Eestisse põhjusel, et tal ei olnud enda päritoluriigis ehk Ukrainas Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni relvakonflikti tõttu enam turvaline. Riigil on küll õigus otsustada, kes siseneb tema riiki nt ettevõtluse tõttu või töötamise eesmärgil, aga riigil ei ole õigust otsustada, keda sõjapõgenikest ta oma riiki vastu võtab ja keda mitte. Varjupaigamenetlusega seotud reeglid määrab Euroopa Liit. PPA peab eristama varjupaigataotlejaid n-ö tavaviisadega riiki sisenejatest. Ajutine kaitse on rahvusvahelise kaitse vorm ning kui isik ei vasta ajutise kaitse saamise tingimustele, on tal võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset tavamenetluse korras. PPA ei saa väita, et kaebaja ei vasta ajutise kaitse saamise tingimustele, kui ta pole menetlust isegi läbi viinud.
8.5.PPA ei ole toonud välja, kuidas ei suutnud kaebaja põhjendada enda reisi eesmärki. PPA antav teave ei tohi olla eksitav, s.t väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Kaebajale väljastatud sisenemiskeeld oli tema jaoks eksitav, väär ja vastuoluline, kuivõrd kaebajal oli õigus siseneda Euroopa Liidu territooriumile ajutise kaitse
3-22-2492 taotlemise eesmärgil, milleks ta ka soovi avaldas. PPA ei ole korrektselt täitnud selgitamiskohustust ning on heitnud kaebajale ette, et tema reisi eesmärk ei olnud arusaadav olukorras, kus kaebaja ütles selgelt, et ta põgeneb sõja eest. Sellises olukorras ei saa kaebajalt eeldada ka rahaliste vahendite olemasolu. Isik, kes taotleb kaitset oma päritoluriigis toimuva eest, ei pea omama sinna tagasisõidupiletit. Asjaolu, et PPA seda nõudis, näitab üksnes seda, et PPA ei selgitanud välja kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Samas ei olnud 24.10.2022 piiriületusel rahaliste vahendite puudumine probleemiks. PPA on enda 24.10.2022 koostatud Piirikontrolli andmekogu (PIKO) raportis eksinud, kui on sinna märkinud, et kaebaja soovis minna Itaaliasse. Kaebaja läks Hispaaniasse ja tal pole kunagi olnud soovi minna Itaaliasse. Kaebaja soov ajutise kaitse saamiseks oli PPA poolt dokumenteeritud aga juba 23.10.2022 koostatud PIKO raportis, kus olid märked „UKR biomeetr. pass, #SÕJAPÕGENIK, AJK-ei“. Seega tegelikult käsitaski PPA kaebajat kui sõjapõgenikku, kuid otsustas ilma ajutise kaitse menetlust läbi viimata, et kaebaja sõjapõgenikuks ei kvalifitseeru. PPA pole toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, miks kaebajal ei lubatud Eestisse siseneda ja miks ei kvalifitseeruks kaebaja ajutisele kaitsele. Sisulist menetlust pole piiril toimunud. Olukorra näol, kus PPA ei lase Ukrainast pärit põgenikke ajutise kaitse taotlemiseks Euroopa Liidu territooriumile, on tegemist süstemaatilise probleemiga.
8.6.PPA tegevus põhjustas kaebajale varalist kahju kokku 401,28 euro ulatuses. PPA tegevuse tõttu jäi kaebaja maha 25.10.2022 toimuma pidanud lennust Tallinnast Malagasse ja ta kaotas uute lennupiletite (Helsingist Malagasse) eest makstud raha 208,99 eurot. Samuti ei olnud kaebajal võimalik kasutada Tallinnas perioodiks 23.–25.10.2022 broneeritud korterit, mille eest oli tasutud 87,67 eurot. Kuna kaebajat ei lubatud Eestisse, pidi ta rentima elamispinna Venemaa Föderatsioonis 6528,60 rubla ehk ca 104,62 euro eest. Kui PPA oleks kaebajat koheselt Eesti territooriumile lubanud, ei oleks ta pidanud ostma uusi lennupileteid ega broneerima ööbimiseks hotelli.
8.7.PPA põhjustas oma tegevusega kaebajale mittevaralist kahju, mis seisnes hingelises valus ja kannatustes. Kaebaja ei saanud kaks korda järjest õigusvastaselt üle Eesti piiri ning oli sunnitud sisenema Euroopa Liitu läbi Soome. 24.10.2022 piiriületusel PPA isegi ei üritanud kaebaja dokumente kontrollida ega talle olukorda selgitada. Ajutise kaitse taotluste mitte vastu võtmine ning ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikute üle piiri mittelubamine on PPA teadlik valik. PPA on ka teadlik, et tal on kohustus lasta ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuid üle piiri, kuid seda kohustust on järjepidevalt eiratud (nt Tartu Halduskohtu 08.11.2022. a määrus asjas nr 2-33-2362 ning Tallinna Halduskohtu 07.11.2022. a määrus asjas nr 3-22-2363, 13.04.2022. a määrus asjas nr 3-22-738 ja 06.05.2022. a määrus asjas nr 3-22-597, samuti õiguskantsleri selgitused). Kaebaja on 63-aastane Ukraina kodanik, kes põgenes sõja eest. Ukrainat ehk kaebaja koduriiki ründas Venemaa Föderatsioon ning kaebaja üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks pidanud seda algselt tegema. Hetkest, kui PPA keeldus kaebajale Eesti territooriumile sisenemise võimaldamisest, kuni taasühinemiseni oma tütrega, kannatas kaebaja kui 63-aastane üksik naisterahvas hingeliselt ehk tal oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda ka filtratsioonilaagrisse. Ükski inimene ei sooviks jääda lõksu riiki, mis üritab hävitada tema kodu. Inimväärikus on põhiseaduse alusprintsiibina kõigi põhiõiguste alus. Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet. Selline kohtlemine võib halvata isiku psüühilist ja moraalset vastupanu või juhtida isikut tegutsema oma tahte ja veendumuse vastaselt. Kaebaja pidi kahel korral läbi elama olukorra, kus lootis saada kaitset Ukrainas toimuva eest, soovides siseneda õiguslikul alusel Eestisse, kuid PPA ametnikud ei lubanud teda Eestisse ja sundisid lahkuma Venemaa
3-22-2492 Föderatsiooni. PPA tegevuse näol oli tegemist teadliku ja tahtliku tegevusega. Mittevaraline kahju kuulub rahas hüvitamisele, sõltumata õigusrikkumise raskusest. Arvestades PPA süü vormi ja raskust, tuleks PPA-lt mõista kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju katteks hüvitis 1000 eurot.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
9.1.23.10.2022 oli kaebaja piiriületus tõkestatud põhjustel (E) ja (G) ehk piiriületaja ei suutnud põhjendada piirikontrolli teostavale politseiametnikule reisi eesmärki ja tingimusi ning isikul puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud vahendid. Kaebaja väitis piiril, et ta lahkus Ukrainast 20.10.2022, kuid tema passis olevate templijäljendite järgi oli tuvastatud, et isik lahkus Ukrainast Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021 ehk enne sõjalise konflikti algust. Seega ei kvalifitseeru kaebaja sõjapõgenikuks. Kaebajal olid kaasas rahalised vahendid 400 eurot ja lennupilet Hispaaniasse. Tagasisõidupiletid tal puudusid. Seega tekkis piirikontrolli teostanud politseiametnikel põhjendatud kahtlus isiku ütluste usaldusväärsuses ja tema piiriületus oli tõkestatud. Kaebajale oli väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010196 ja kaebaja oli suunatud tagasi Venemaa Föderatsiooni.
9.2.24.10.2022 saabus kaebaja Narva-1 piiripunkti ning piirikontrolli käigus avaldas, et soovib minna Itaaliasse tütre juurde. Kaasas olid tal rahalised vahendid 9800 eurot ja tagasisõidupiletid detsembriks 2022. Arvestades asjaolu, et 23.10.2022 toimunud piirikontrolli käigus olid kaebaja ütlused teised ja ütluste usaldusväärsuses oli põhjust kahelda, väljastati kaebajale sisenemiskeeld nr 2101220010223 põhjusega (E) ehk isikul puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.
9.3.Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest ega Euroopa Liidu õigusest ei tulene kolmanda riigi kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.
9.4.PPA on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS-i ega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2016. a määrusest nr 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (edaspidi Schengeni piirieeskirjad), tulenevaid norme. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile.
9.5.Sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste riivete hulka. Kaebajale kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kaebaja palub kohtul tühistada PPA poolt Narva-1 piiripunktis 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101220010223, millega keelduti kaebajat riiki lubamast. Samuti on kaebaja esitanud hüvitamisnõuded PPA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 401,28 euro ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses. Kohus mõistab, et nii väidetava varalise kui ka mittevaralise kahju on vastustaja kaebajale põhjustanud sellega, et kaebajal ei lubatud kahel päeval järjest Eesti piiri ületada ega ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna riiki siseneda. Kohus hindab esmalt PPA poolt 23.10.2022 ja 24.10.2022 kaebajale väljastatud sisenemiskeeldude õiguspärasust kui ühte kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduse täidetust (vt RVastS § 7 lg 1) ning lahendab sisuliselt kaebaja nõude PPA 24.10.2022. a sisenemiskeelu tühistamiseks (I). Seejärel võtab kohus seisukoha ülejäänud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetuse ja kahjunõuete rahuldamise
3-22-2492 võimalikkuse osas (II) ning teeb menetluskulude jaotust ja muid menetluslikke küsimusi puudutavad otsustused (III). I
11.Vaidlusalustest kordadest esimesel korral soovis kaebaja siseneda Narva-1 piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki 23.10.2022. PPA seda ei lubanud ning väljastas talle kell 15.03 sisenemiskeelu (nr 2101220010196, dtl 11–12). Sisenemiskeelu koostamisel on tuginetud RiPS §-le 91 ning leitud, et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi, ja kaebajal puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud dokumendid. Kaebaja saabus teistkordselt Narva piiripunkti järgmisel päeval ehk 24.10.2022. Ka sel korral väljastas PPA kaebajale kell 12.34 sisenemiskeelu (nr 2101220010223, dtl 63– 64), tuginedes RiPS §-le 91 ja põhjendades sisenemiskeeldu sellega, et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.
12.Kaebaja on Ukraina kodanik. Ukraina on kantud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14.11.2018. a määruse nr 2018/1806 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud) II lisasse ehk Ukraina kodanikud on vabastatud viisanõudest, kui nad ületavad liikmesriikide välispiire, et viibida liidus kõige rohkem 90 päeva mis tahes 180päevase ajavahemiku jooksul (määruse nr 2018/1806 art 4 lg 1; vt ka välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 3, § 44 lg 2). Liikmesriikide territooriumile sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele kuni 90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul on sätestatud Schengeni piirieeskirjade art-s 6. Eeskirjade art 6 lg 1 p c järgi on üheks nõudeks see, et kolmanda riigi kodanikud tõendavad liikmesriigis kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks kolmandasse riiki, kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need vahendid seaduslikul teel. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 sätestab erandid sama artikli lg-st 1. Üheks erandiks on see, et kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut art 6 lg-s 1 sätestatud tingimust, võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu (p c). Schengeni piirieeskirjade art 14 lg-st 1 tuleneb, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile eeskirjade art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib sisenemisest keelduda üksnes põhjendatud otsusega, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused.
13.RiPS § 9 lg 2 sätestab, et välispiiri ületamiseks annab politsei või toll loa piirikontrolli läbinud isikule, kelle suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on täitnud Eestisse sisenemise, Eestis viibimise ja Eestist lahkumise nõuded. RiPS §-st 91, millele PPA on kaebajale sisenemiskeeldude väljastamisel tuginenud, tuleneb muu hulgas, et isikud, kellele ei antud piiriületamise luba, peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi. RiPS § 11 lg 11 kohaselt on politseil õigus riigipiiri ületamisel keelata isikute sisenemine riiki mh Schengeni piirieeskirjades sätestatud alustel ja korras. PPA keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri
3-22-2492 ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Schengeni piirieeskirjades toodud vormi ehk koostab sisenemiskeelu otsuse (VSS § 282 lg 1). Tulenevalt VSS § 282lg-st 2 peab haldusorgan sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keeluga.
14.Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega nr 2022/382 on ette nähtud ajutine kaitse Ukrainast 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva relvakonflikti tagajärjel lahkuma sunnitud põgenikele. Ajutise kaitse ettenägemise põhjuseks on olnud see, et 24.02.2022 alustasid Venemaa relvajõud ulatuslikku sissetungi Ukrainasse mitmest kohast Venemaa Föderatsioonis, Valgevenest ja Ukrainas asuvatelt väljaspool valitsuse kontrolli olevatelt aladelt, mille tulemusena on Ukraina territooriumi ulatuslikud alad relvakonflikti piirkonnad, kust on põgenenud või põgenevad tuhanded inimesed (rakendusotsuse selgituste p-d 1 ja 2). Rakendusotsuse nr 2022/382 selgituste p-s 16 on märgitud järgmist: „Lisaks on Ukraina kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel liidus vaba liikumise õigus 90 päeva pikkuse ajavahemiku kestel pärast nende territooriumile lubamist. Selle alusel saavad nad valida liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ning ühineda kõikjal liidus oma perekonna ja sõpradega, kes kuuluvad praegu liidus eksisteeriva diasporaa suurde võrgustikku“.
15.Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei esitanud PPA-le 23.10.2022 ega 24.10.2022 Narva-1 piiripunktis ajutise kaitse saamise taotlust (vt VRKS § 54 lg 1, samuti VMS § 30914), vaid teavitas PPA-d üksnes oma soovist minna Hispaaniasse, kus elab tema tütar, ja taotleda seal ajutist kaitset. Seda asjaolu ja eelnevalt välja toodud õiguslikke regulatsioone arvestades leiab kohus, et PPA lähtus 23.10.2022 ja 24.10.2022 kaebajat Narva-1 piiripunktis kontrollides asjakohaselt sellest, et kaebajal kui viisavabalt Euroopa Liidus liikumiseks õigustatud isikul tuli liikmesriikide territooriumile sisenemiseks täita Schengeni piirieeskirjade art-s 6 ette nähtud tingimused.
16.Kaebaja kohta 23.10.2022 PIKO-sse tehtud sissekannetest (väljavõte dtl 57–59) nähtub, et kaebaja väitis, et väljus Ukrainast 20.10, kuid passis olnud templijäljendid näitasid, et viimati sisenes ta Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021. Samuti on ametnik PIKO-sse märkinud, et kaebaja väitis, et ta on põgenik ja tahaks Hispaanias tütre juures ajutist kaitset, kaebajal oli Donetski Rahvavabariigi pass (välja antud 2019) ning pileteid Schengeni alalt lahkumise kohta tal ette näidata ei olnud. Nendest märgetest saab järeldada, et PPA ametnik on asunud kaebaja puhul kohe kontrollima seda, kas ta oli Euroopa Nõukogu rakendusotsuse nr 2022/382 järgi ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuks või mitte. Nimelt on PPA ametnik pidanud tähtsaks seda, et kaebaja passi tehtud templijäljendi järgi oli ta viimati sisenenud Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021, s.o enne sõjalise konflikti algust 24.02.2022, mis viitab justkui sellele, et kaebaja ei olnud lahkunud Ukrainast pärast 24.02.2022, nagu nõudis rakendusotsus nr 2022/382. Sellele, et PPA on hinnanud kaebaja puhul ajutise kaitse saamise eelduste täidetust, viitavad ka PIKO väljavõttes kaebaja kohta tehtud tähelepanekud „#SÕJAPÕGENIK, AJK-ei“ (dtl 59). Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja ei olnud esitanud PPA-le taotlust Eesti Vabariigis ajutise kaitse saamiseks, ei olnud PPA-l vajadust ega ka õigust asuda ise hindama kaebaja puhul ajutise kaitse saamise tingimuste täidetust ja keelduda sellega seotud põhjustel kaebajale Eesti riiki sisenemise lubamisest. Kaebajal oli õigus valida liikmesriiki, kus ta soovis ajutise kaitsega seotud õigusi kasutada ning oma perekonnaga ühineda (vt rakendusotsuse nr 2022/382 selgituste p 16). PPA-l tuli kaebaja puhul lähtuda Schengeni piirieeskirjades ette nähtust ning kontrollida, kas kaebaja tõendas piisavalt enda Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi.
17.Schengeni piirieeskirjade I lisa p c alap-de i ja ii kohaselt võidakse isiklikel põhjustel toimuva reisi tingimuste tõendamiseks välismaalaselt piiriületusel nõuda majutuse olemasolu tõendavaid dokumente – vastuvõtja juures peatudes vastuvõtja küllakutse või muu majutust
3-22-2492 tõendav dokument (nt hotelli broneering); ning reisiplaani tõendavaid dokumente – organiseeritud reisi broneeringu kinnitus või kavandatavaid reisiplaane käsitlev muu asjakohane dokument. Kohtule arusaadavalt ei ole PPA vaielnud vastu sellele, et kaebajal olid Narva-1 piiripunktis ametnikule esitamiseks olemas tõendid selle kohta, et tal oli broneeritud Tallinnas viibimiseks majutus kuupäevadeks 23.10.2022–25.10.2022 (dtl 24–25, tõlge eesti keelde dtl 26) ning ostetud lennupilet 25.10.2022 Tallinnast Malagasse lendamiseks (dtl 23). Kohtu hinnangul on need tõendid koosmõjus kaebaja selgitustega Hispaaniasse tütre juurde minemisest ja seal ajutise kaitse taotluse esitamise soovist piisavad, tõendamaks kaebaja Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi. Hispaanias ajutise kaitse taotluse esitamise soovi väljendamise tõttu puudus PPA-l vajadus nõuda kaebajalt ka selle tõendamist, et tal on võimalus mõne aja möödudes naasta enda päritoluriiki (sh selleks vajalike elatusvahendite olemasolu).
18.24.10.2022 on kaebaja kohta PIKO-sse (väljavõte dtl 60–62) märgitud järgnev: „Isikule 23.10.22 II astme poolt selgitatud, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed ning tagasisõidupiletid ei aita. 24.10.22 väitis passikontrollis, et ta saadeti eelmine kord tagasi, kuna tal ei olnud piisavalt raha ja tagasisõidupileteid. /.../ Isik ostis endale tagasipileti detsembrikuuks, sellest hoolimata ei ole isiku lahkumine SCH alalt usutav, kuna 23.10.22 rääkis isik, et tahab minna ESP AJK taotlema ja sinna elama jääda (isik ei kvalifitseeru põgenikuks). Annab piiril korduvalt valeütlusi, isegi I astme ametnikul II astme juuresolekul, kes temaga 23.10.22 tegeles“. PIKO-sse on kantud ka järgmised tähelepanekud: „suundub Itaaliasse tütre juurde, lend on 25.10 piletid olemas, kaasas on“ (dtl 62). Eeltoodust saab järeldada, et PPA on ka 24.10.2022 lähtunud kaebaja kohta varem kujundatud seisukohast, et ta ei kvalifitseeru ajutise kaitse saajaks Euroopa Nõukogu rakendusotsuse nr 2022/382 tähenduses, ning jätkuvalt oli PPA hinnangul vajalik, et kaebaja tõendaks ära selle, et tal on võimalik naasta päritoluriiki. Kohtule on usutav, et kaebaja sihtriigina on PIKO-sse ekslikult märgitud Itaalia, kuna PPA-le esitati lennupiletid sihtkohaga Malaga (mis on Hispaania linn). Samuti on kaebaja kinnitanud, et tõele ei vasta see, et ta oli ostnud tagasisõidupileti (2022. a) detsembrikuuks. Olukorras, kus kaebajat ei tahetud juba teisel korral Eestisse lubada, et liikuda siit edasi Hispaaniasse, kus taotleda ajutist kaitset, tuleb pidada usutavaks, et kaebaja võis proovida viidata millelegi, mis talle arusaadavalt võis Eestisse sisenemisele kaasa aidata (näiteks kavatsusele naasta Ukrainasse), mis aga ei pruukinud siiski tõele vastata. Selle asjaolu tõelevastavus ei oma praeguse asja lahendamise seisukohalt ka määravat tähtsust. Kokkuvõtlikult on kohus ka 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeeldu puutuvalt seisukohal, et kaebaja kui Euroopa Liidus viisavaba liikumisõigusega isiku selgitused ja kaasas olnud tõendid pidid olema PPA-le piisavad, et lugeda tema Eestis viibimise eesmärk ja tingimused tõendatuks.
19.Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et alust oleks PPA väidetel kaebaja ütluste mitteusaldusväärsuse kohta. Seda, et kaebaja väited ei olnud usaldusväärsed, ei saanud PPA järeldada asjaoludest, mis seondusid kaebaja kvalifitseerumisega ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuks. Kaebaja esitas PPA-le piiripunktis Donetski Rahvavabariigi passi (kaebaja passide koopiad dtl 98–103), seega oli PPA teadlik, et kaebaja elukoht oli Donetskis. PPA on kohtule kinnitanud, et ta on teadlik, et Venemaa Föderatsioon ei fikseeri lahkumisi Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud aladelt, sh ka Donetski oblastist, kuivõrd pärast okupatsiooni algust peab Venemaa Föderatsioon Donetski elanikke Venemaa Föderatsiooni kodanikeks (dtl 107). Seda arvestades oli PPA-l 23.10.2022 ja 24.10.2022 võimalik, vajadusel täiendavate asjaolude väljaselgitamise teel, veenduda selles, et kaebaja selgitused Ukrainast (s.o Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud, kuid siiski Ukraina koosseisu kuuluvast Donetski oblastist) lahkumise kohta 2022. a oktoobris olid tõesed. PPA-l oli võimalik kaebaja passi kantud templite järgi veenduda, et kaebaja sisenes 11.12.2021 Venemaa Föderatsiooni mitte
3-22-2492 Ukrainast, nagu märgib vastustaja vastuses kaebusele, vaid Malagast (vt 10.12.2021. a tempel dtl 88). Kuivõrd PPA oli teadlik (või vähemalt sai ametnik sellega seotud asjaolusid täiendavalt uurida), et Venemaa Föderatsioon ei fikseeri isikute liikumisi Venemaa Föderatsiooni ja viimase poolt okupeeritud Donatski oblasti vahel, puudunuks PPA-l tõsiseltvõetavad alused kahelda kaebaja väidetes, et ta liikus pärast 11.12.2021 Venemaa Föderatsiooni sisenemist enda koju Donetski oblastisse ja naasis Venemaa Föderatsiooni alles siis, kui oli 2022. a oktoobris teel Euroopa Liitu.
20.Kohus leiab seega, et PPA rikkus enda tegevusega 23.10.2022 ja 24.10.2022 kaebaja õigust liikmesriikide territooriumile siseneda.
21.Kohtu hinnangul ei ole aga PPA käitunud vastuolus tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega. Teisisõnu, PPA tegevus ei rikkunud kaebajale õigusaktidest tulenevat õigust mitte olla tagasi saadetud riiki, kuhu väljasaatmine võib tuua kaasa tema õiguste rikkumise EIÕK art 3 ja ÜRO piinamise vastase konventsiooni art 3 tähenduses (piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine) või tagakiusamise ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 33 tähenduses (vt ka VSS § 171 ja § 282 lg 2, samuti Schengeni piirieeskirjade art 4 ja art 6 lg 5 p c). Kaebaja selgitas küll, et tal oli hirm, et ta jääb Venemaa Föderatsiooni kui agressorriiki lõksu, ja et teda võidakse piiripunktis kinni pidada, kuid sellest hoolimata ei viita tema väited ja vaidluse muud asjaolud sellele, et kaebajat oleks reaalselt ähvardanud Venemaa Föderatsioonis piinamine või muu inimväärikust alandav kohtlemine. Seda ei saa järeldada kaebaja väidetest, et teda küsitleti Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) poolt ning 23.10.2022 kestis küsitlus mitu tundi, mille käigus teda pildistati ja kontrolliti tema telefoni. Kaebaja ei ole märkinud ning kohtule ei ole teada, et kõnealusel ajal oleks Venemaa Föderatsioonis levinud praktika pidada Venemaa Föderatsiooni transiitriigina läbivad Ukraina kodanikud kinni. Praegusel juhul nähtubki kaebaja selgitustest, et tal on olnud võimalik pärast enda kodukohast Donetski oblastist lahkumist Venemaa Föderatsioonis viibida ja liikuda seejärel edasi Soome Vabariiki, ilma et tema inimõigusi oleks Venemaa Föderatsioonis rikutud.
22.Eelnevalt toodud põhjendustel leiab kohus, et PPA tegevus kaebajale 23.10.2022 ja 24.10.2022 sisenemiskeeldude väljastamisel ja kaebajale riiki sisenemise mittevõimaldamisel on olnud õigusvastane ning sellega on rikutud kaebaja subjektiivset õigust (õigusaktides ette nähtud tingimustel) liikmesriikide territooriumile siseneda.
23.PPA 24.10.2022. a sisenemiskeelu nr 2101220010223 õigusvastasuse tõttu rahuldab kohus kaebaja nõude selle otsuse tühistamiseks. II
24.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 3).
25.RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju näol on tegemist igasuguste mittevabatahtlike negatiivsete tagajärgedega isiku varalises seisundis (vt
3-22-2492 P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, § 128 kommentaar 4.2.1). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66 on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju tekib, kui isiku vara väheneb (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p 29.2). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 teine lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1) (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2024. a otsus nr 3-22-1337, p 25).
25.1.Kaebaja palub hüvitada talle tekkinud varalise kahju kokku summas 401,28 eurot. See summa moodustub Tallinnast Malagasse 25.10.2022 reisimiseks ostetud lennupileti maksumusest 208,99 eurot (lennupilet dtl 23), Tallinnasse kuupäevadeks 23.–25.10.2022 majutuskoha broneeringu maksumusest 87,67 eurot (broneeringu kinnitus dtl 24–25, tõlge eesti keelde dtl 26) ja Peterburi kuupäevadeks 24.–25.10.2022 majutuskoha broneeringu maksumusest 104,62 eurot (broneeringu kinnitus dtl 27). Kohus leiab, et kaebaja vara vähenes tema poolt välja toodud asjaoludel üksnes seoses sellega, et ta ostis Soomest Hispaaniasse lendamiseks uue lennupileti (26.10.2022) maksumusega 201,66 eurot (26.10.2022. a lennupilet dtl 20–21) ning broneeris 6528,6 rubla (ca 104,62 euro) eest ööks vastu 25.10.2022 majutuskoha Peterburis ööbimiseks (broneeringu kinnitus dtl 27). Seega ei vähenenud kaebaja vara kaebuses kirjeldatud asjaoludel mitte 401,28 euro, vaid 306,28 euro (201,66+104,62) võrra. Selle kahju tekkimine kaebajale on tõendatud. Vaidluse asjaoludest on selgelt järeldatav, et kõnealune kahju tekkis kaebajale just PPA tegevuse tõttu. Kui PPA ei oleks õigusvastaselt keeldunud kaebajat 23.10.2022 ja/või 24.10.2022 Eestisse lubamast, oleks kaebaja saanud lennata Eestist Hispaaniasse 25.10.2022 juba tal olemas olnud lennupileti alusel ega oleks pidanud soetama Hispaaniasse sõitmiseks uut lennupiletit. Samuti, kui PPA oleks lubanud kaebajal 24.10.2022 Eestisse siseneda, oleks kaebaja saanud ööbida ööl vastu 25.10.2022 Tallinnas tal olemas olnud broneeringu alusel ega oleks pidanud broneerima samaks ööks uut majutuskohta Venemaa Föderatsioonis. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 07.10.2015. a otsus nr 3-3-1-1115, p 12; 10.12.2003. a otsus nr 3-2-1-125-03, p 27). Seega on PPA õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud varalise kahju vahel põhjuslik seos. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik talle PPA tegevuse tõttu kahju tekkimist mingil viisil vältida. Küll aga olnuks kaebajale kahju tekkimist võimalik vältida PPA-l kaebajaga seotud asjaolude kontrollimisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine PPA vastutust piiravaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 tähenduses.
25.2.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus PPA-lt kaebaja varalise kahju katteks välja 306,28 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
26.Kaebaja sõnul alandas PPA enda tegevusega 23.10.2022 ja 24.10.2022 Narva-1 piiripunktis kaebaja inimväärikust. Kaebaja selgitas, et PPA tegevus põhjustas talle hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ja pikemalt, kui ta oleks pidanud seda algselt tegema. Kaebajal kui 63-aastasel üksikul naisterahval oli PPA keeldumiste tõttu pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda ka filtratsioonilaagrisse. Kaebaja pidi kahel korral läbi elama olukorra, kus lootis saada kaitset Ukrainas toimuva eest, soovides siseneda õiguslikul alusel Eestisse, kuid PPA ametnikud ei lubanud teda Eestisse ja sundisid lahkuma Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja hindab talle tekkinud mittevaralise kahju rahaliseks väärtuseks 1000 eurot.
26.1.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või
3-22-2492 eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning see võimalus on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Mittevaraline kahju hüvitatakse vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline.
26.2.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Selleks, et lugeda isiku hingelisi üleelamisi mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes, peab nende raskus ületama teatud lävendi ehk mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p-d 30.4, 30.5). Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte ja kõigi põhiõiguste alus. Samas ei saa inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava õigusvastase haldusmenetluse tõttu. Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama teatud raskusastme (Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsus nr 3-19-2435, p 17). Inimväärikuse alandamine on tihedalt seotud isiku subjektiivsete tunnetega. Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet (vt nt Tallinna Halduskohtu 20.03.2023. a otsus asjas nr 3-22-1245, p 63).
26.3.Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb kaebajale PPA tegevuse tõttu hingeliste kannatuste tekkimist jaatada. Kaebaja oli lahkunud enda elukohast Ukrainas sooviga taotleda ajutist kaitset Euroopa Liidus. Kuigi kaebajal olid juba 23.10.2022 Narva piiripunktis olemas kõik vajalikud dokumendid Euroopa Liitu sisenemiseks, ei võimaldanud PPA kaebajal siseneda. On usutav, et arvestades Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelist sõjalist konflikti, valdas kaebajat PPA tegevusest tingituna hirm tuleviku ees ja teatav ängistus. Kaebaja hingelisi üleelamisi sai ainult võimendada see, kui PPA käitus sarnaselt ka järgmisel päeval, kui kaebaja proovis teist korda Venemaa Föderatsioonist lahkuda. Kohtu hinnangul tuleb asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et kaebaja kui 63-aastase üksiku naisterahva hingelised kannatused seoses 23.10.2022 ja 24.10.2022 Narva-1 piiripunktis Eesti riiki mittepääsemisega ja Venemaale tagasi saatmisega, PPA ametnike poolt teostatud pealiskaudse kontrolliga ning sellest tulenevalt kaebajat usutavalt vallanud hirmu ja ebakindlusega Ukraina ja Venemaa vahelise sõja tõttu ületasid teatava raskusastme, millest alates on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine.
26.4.PPA tegevuses esineb süü RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Praegusel juhul on PPA ametnike tegevuses tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis. Konkreetses situatsioonis kohalduvate õigusnormide väljaselgitamine ja nende korrektne rakendamine on haldusorgani ülesanne ning ka eksimused või hooletus üksiku ametniku tegevuses on omistatavad haldusorganile.
26.5.Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Seejuures tuleb kohtul võtta arvesse ka rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu 16.05.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 17) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite mõju (Riigikohtu 15.04.2020. a otsus asjas nr 3-18-360, p 16). Kohus leiab, et antud juhul on kaebajale tema nõutud kahjuhüvitise summa 1000 euro väljamõistmine tema subjektiivsete õiguste rikkumise iseloomu ja raskust, PPA tegevuse kordumist ja usutavalt kirjeldatud kaebaja hingelisi läbielamisi arvestades põhjendatud.
3-22-2492
26.6.Eelnevale tuginedes rahuldab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude täies ulatuses ja mõistab PPA-lt kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju katteks välja 1000 eurot. III
27.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).
28.Kohus rahuldab käesoleva otsusega täielikult kaebuses esitatud tühistamisnõude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja taotletud 401,28 euro suurusest varalise kahju hüvitisest pidas kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 306,28 euro suuruse hüvitise. Eelnevat arvestades loeb kohus kaebuse rahuldatuks 95% ulatuses.
29.Kaebuse esitamisel on Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus tasunud 23.11.2022 riigilõivu 42,04 eurot (maksekorralduse kviitung dtl 28). Kohtule on esitatud ka tõlketeenuse arved (dtl 115 ja 117) kokku summas 51,10 eurot. Seega on kaebaja menetluskulud olnud kohtumenetluses kokku 93,14 eurot. Nende menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist ei takista see, et need ei ole kantud kaebaja enda poolt. Vastustajalt tuleb kaebuse rahuldamise proportsioonist lähtudes mõista kaebaja menetluskulude katteks välja 89 eurot. Ülejäänud menetluskulud, s.o 4,14 eurot tuleb jätta kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 neljanda lause alusel tema enda kanda.
30.Kohus asendab HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes ja kaebaja isikuandmete kaitseks käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.