X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.08.2024 otsuse nr 15.33.4/1005-1 ja 2.09.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/87 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Sergei Razguljajev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika Jürgen-Määr
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud osaliste endi kanda.
menetlus-
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 9.01.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X sündis Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni (edaspidi: Venemaa) kodanik. Xle anti 5.02.2001 alaline elamisluba nr EE71J010003, mis seoses 1.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Politsei-ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15.08.2024 otsusega nr 15.3-3.4/1005-1 X pikaajalise elaniku elamisloa nr EL71J010003 alates 15.08.2024 kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (edaspidi: otsus). X on Eestis karistatud kriminaalkorras kahel korral, millest üks karistus on kehtiv ja üks arhiveeritud. Viru Maakohtu 18.01.2023 määrusega nr xxxxxx vabastati X tingimisi enne tähtaega, kohaldati elektroonilist järelevalvet (viieks kuuks alates kohtumääruse jõustumisest) ning talle määrati käitumiskontroll ja katseaeg kuni karistuse lõpuni, s.o 18.04.2025. Lisaks kriminaalkaristustele on Xt karistatud väärteokorras. Karistusregistrist nähtub neli arhiveeritud väärtegu. Kõik väärteo karistused on mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest. X ei ole põhiseaduse §-des 19 ja 55 ning VMS §-s 11 sätestatut järginud. Kuritegude toimepanemisega on X tekitanud ohu avalikule korrale ning seeläbi ühiskonnaliikmetele (eelkõige kaasliiklejatele). Xt on kriminaalkorras karistatud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise (mh millega põhjustati ettevaatamatusest inimese surm) ja sündmuskohalt põgenemise eest. X on üles näidanud lugupidamatust nii Eesti riigi õigussüsteemi vastu kui ka ühiskonna vastu tervikuna. Kuigi X on elanud Eestis terve oma elu ning siin elavad ja on maetud tema lähedased, on Xl sidemeid oma kodakondsusjärgse riigi Venemaaga. Xl ja tema perel võib kaasneda pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega mõningane ebakindlus tuleviku osas. Pere- ja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne võrreldes temast tuleneva ohuga avalikule korrale ning ei tekita tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ülemääraseid ja pöördumatuid ebamugavusi. Xt ei saadeta Eesti Vabariigist välja ning ta saab jätkata elu ja suhtlust lähedastega tavapärasel viisil.
3.PPA jättis 2.09.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/87 X vaide rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohtule saabus 12.09.2024 X kaebus PPA 15.08.2024 otsuse nr 15.3-3.4/1005-1, 2.09.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/87 tühistamiseks ning X pikaajalise elamisloa nr EL71J010003 tagasiulatuvalt alates 11.07.2024 taastamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja ei ole tuginenud kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel objektiivsetele asjaoludele. PPA ei ole kolme aasta jooksul tuvastanud, et kaebaja on ühiskonnale ohtlik. Kaebaja pani toime kuriteo kuus aastat tagasi. Kaebaja pani toime karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 2 p-s 1 kvalifitseeritud kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise joobeseisundis, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Kaebaja tunnistas kriminaalmenetluse käigus oma süüd ning hüvitas vabatahtlikult kannatanule kahju. Vastustaja ei arvestanud eelnevaga.
6.Vastustaja ei analüüsinud kaebaja käitumist vanglas. Viru Vangla selgitas oma vastuses, et kaebajal ei ole vangistuses ühtegi distsiplinaarkaristust. Samuti avanes kaebajal 15.11.2021 võimalus kanda karistust avavanglas. 1.07.2021-28.10.2021 ja 15.03.2022-14.07.2022 osales X riigikeele kursusel A1 tasemel. Viru Vangla esitas 17.01.2023 Viru Maakohtule materjalid süüdimõistetu X tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks allutamisega elektroonilise järelevalve alla. 18.01.2023 vabastati kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 8.05.2020 otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega, elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele.
7.Kaebajal on elukoht xxxxxxxxxx. Korter kuulub kaebaja abikaasale, kes on Eesti kodanik. Samas elukohas elavad kaebaja Eesti kodanikest lapsed. Kaebaja ise sündis Eestis ja siin tal on lähedased. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused. Kaebaja elab rahulikult ja ei riku seadust.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ükski kaebaja nimetatud argument ei kaalu üles kaebajast lähtuvat ohtu. Asjaolu, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli menetluses alates 23.11.2021, ei tähenda, et kaebajast ei tuleneks ohtu avalikule korrale.
9.Vastustaja on arvesse võtnud erinevaid asjaolusid kaebajast lähtuva ohu hindamisel, mh ka kaebaja positiivset käitumist vanglas (vt otsuse p 22). Kõigi asjaolude hindamisel kogumis jõudis vastustaja järeldusele, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, kuid see ei ole piisavalt tõsine ega tegelik selleks, et kaebajat riigist välja saata. Kaebajale on jäetud võimalus taotleda tähtajalist elamisluba, mille omamise jooksul on tal võimalik tõestada, et ta on seaduskuulekas ja austab Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ja selles kehtivaid õigusnorme.
10.Pikaajalise elaniku elamisluba ei tunnistatud kehtetuks pelgalt ühe kriminaalmenetluse põhjal. Vastustaja otsus on haldusõiguslik ohutõrje meede. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole olnud automaatne järelm ühele toimepandud kuriteole. Vastustaja on otsuste tegemisel uurinud põhjalikult kõiki negatiivseid ja positiivseid kaebajat puudutavaid asjaolusid. Vaid asjaolu, et isik tunnistas kriminaalmenetluses oma süüd ja hüvitas kannatanule kahju, ei välista elamisloa kehtetuks tunnistamist. Vastustaja on otsuses kajastanud kaebaja käitumist vanglas, mh arvestanud, et kaebajal puudusid vanglas distsiplinaarkaristused, ta osales vanglas sotsiaalprogrammis ja õppis eesti keelt. Sellest tulenevalt on paljasõnalised kaebaja väited, et vastustaja ei analüüsinud kaebaja käitumist vanglas. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid ning neid analüüsides teinud õiguspärase kaalutlusotsuse.
11.Ennetähtaegse vabastamise ja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlused on oma olemuselt erinevad menetlused. Kaebaja karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel lähtus kohus viimasest karistusest ja isiku käitumisest vangistuses ning hindas konkreetse karistuse eesmärgi täitmist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on haldusõiguslik ohutõrje meede, mis ei tugine vaid konkreetses süüteos süüdimõistmisele ja isiku käitumisele vangistuses. Haldusmenetluses ei põhine vastustaja ohuprognoos ainult viimasel kuriteol ja selle asjaoludel, vaid lisaks sellele on otsuse tegemisel arvesse võetud kaebaja isikut, varasemat elukäiku, toimepandud õigusrikkumisi, nende iseloomu ja tehiolusid. Otsuses on analüüsitud muuhulgas kaebaja käitumist nii karistuse kandmise ajal kui ka enne karistust (sh eelmist kuritegu ja toimepandud väärtegusid ning seda, kas eelmine karistus on tulemust andnud). Maakohus ei tohi muuhulgas ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsustamisel isiku varasema elukäigu raames tugineda karistusregistri arhiivi andmetele (karistusregistri seadus § 5 lg 2). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 annab vastustajale õiguse kasutada VMS-s sätestatud menetluste läbiviimisel ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks ning seda on kinnitanud ka Riigikohus (RKHK 26.01.2022 otsus asjas nr 3-20-915, p 18). PPA võtab elamisloa menetluses arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning määratud karistust, kuid hinnang ei ole seotud maakohtu põhjenduste ja hinnangutega. Lisaks on kohtu ja PPA funktsioonid ning ülesanded oma
iseloomult erinevad. PPA ülesandeks on muuhulgas avaliku korra kaitse ja süütegude ennetamine.
12.Kaebajal olid lapsed ja abikaasa juba enne viimase kuriteo toimepanemist. Asjaolu, et kaebaja perekonnaliikmed on Eesti kodanikud, ei muuda olematuks kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Vastustaja on oma otsuses hinnanud pereelu puutumatuse riivet ja käsitlenud kaebaja kõiki perekonnaliikmeid. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebajal on kehtiv kriminaalkaristus. Vastustaja on otsuses analüüsinud ja kajastanud kõiki kaebaja esitatud ja vastustajale teadaolevaid andmeid. Vastustaja on otsuses põhjalikult selgitanud, millest tulenevalt on jõudnud järeldusele, et kaebajast tuleneb oht avalikule korrale. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole pärast vabanemist pannud toime süütegusid, ei tähenda, et temast ei tuleneks ohtu avalikule korrale. Vastustaja on oma otsuses analüüsinud kaebaja varasemat käitumist, tema varasemat joobes juhtimist, arvukaid liiklussüütegusid ning tema hoiakuid teiste ühiskonnaliikmete suhtes. Hoolimata korduvatest karistustest ei muutnud kaebaja oma liikluskäitumist ning juhtis taas mootorsõidukit joobeseisundis, mille tagajärjeks oli inimese surm. Tulenevalt sellest, et kaebaja ei muutnud oma käitumist ja suhtumist peale esimest kriminaalkorras karistamist, kui tal oli selleks võimalus, ei saa ka eitada temast tulenevat ohtu avalikule korrale.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA tunnistas 15.08.2024 otsusega nr 15.3-3.4/1005-1 X pikaajalise elaniku elamisloa nr EL71J010003 alates 15.08.2024 kehtetuks ja kohtule ei nähtu olulisi kaalutlusvigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. Kuivõrd nimetatud otsus on õiguspärane, puudub alus ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks.
14.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealune otsus põhineb mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine. Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1545, p 21). Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka otsused nr 3-17-1026/43, p-d 33–34; nr 3-15-443/54, p 28). Eeltoodud seisukohti aluseks võttes hindab kohus järgnevalt vaidlustatud otsust kaebuses nimetatud ulatuses.
15.PPA analüüsis kaebajast tulenevat ohtu otsuse punktis 17. PPA tõi välja kaebaja järgmised karistused: 1) kaebaja tunnistati süüdi Viru Maakohtu Kohtla-Järve kohtumaja 28.08.2006 otsusega nr xxxxxxx KarS § 424 järgi; 2) kaebaja tunnistati süüdi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8.05.2020 otsusega nr xxxxxxx KarS § 422 lg 2 p 1 ja KarS § 423 alusel. Samuti arvestas PPA Viru Maakohtu 18.01.2023 määrusega nr xxxxxxx, mille alusel vabastati kaebaja tingimisi ennetähtaega, kohaldati elektroonilist järelevalvet (viieks kuuks alates kohtumääruse jõustumisest) ning talle määrati käitumiskontroll (14 kuuks alates kohtumääruse jõustumisest) ja katseaeg kuni karistuse lõpuni, s.o 18.04.2025. Lisaks kriminaalkaristustele on kaebajat karistatud ka väärteokorras. Karistusregistrist nähtub neli arhiveeritud väärtegu. Kõik väärteo karistused on mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest. Seega ei saa kaebajast lähtuvat jätkuvat kuritegude toimepanemise ohtu alahinnata. Kaebaja vangistusest tingimisi vabastamine on üksnes signaal, et temast lähtuv oht võib olla olulisel määral vähenenud. Vaid asjaolu, et isik tunnistas kriminaalmenetluses oma süüd ja hüvitas kannatanule kahju, ei välista elamisloa kehtetuks tunnistamist.
16.Eelnevast nähtub, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaal- ning väärteokorras liiklusrikkumiste eest. Esitatud tõendite järgi on kaebaja kuriteod toime pandud alkoholijoobes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka on Riigikohus pidanud joobes juhtimist ning varavastaseid süütegusid ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavateks ja avalikku korda ohustavateks süütegudeks (Riigikohtu halduskolleegiumi 5.12.2019 otsus nr 316-2123, p 12). Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas.
17.Vastustaja arvestas vangla kaebajale antud hinnanguga kaebaja käitumise osas. Viru Vangla tegi 15.02.2021 ettepaneku pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Lisaks karistuste väljatoomisele, märkis Viru Vangla, et kaebaja omandas põhihariduse Ukrainas. Kaebaja sõnade kohaselt on ta lõpetanud 20. Keskkoolis Kohtla-Järvel sanitaartehnilise monteerija eriala, lisaks gaasikeevitaja eriala. 2.12.2020 testis Viru Vangla kaebaja riigikeele oskust, kaebaja ei valda riigikeelt. Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Ohustatud on ühiskond tervikuna. Ohtlikkust võib suurendada tegevusetus, alkoholi kuritarvitamine ning puudulik probleemilahendamise oskus, mõtlematus ühiskonnale (dtl 44-48). Viru Vangla esitas ka 5.01.2023 kinnipeetava iseloomustuse ning tõi välja, et kaebaja on jätkuvalt avalikkusele kõrgohtlik. Ohu põhjendused ei ole muutunud võrreldes 15.02.2021 hinnanguga. Vangla tõi välja, et alkoholi tarvitamise risk on jätkuvalt olemas ning samuti võib kaebaja olla tarvitamise tõttu ohtlik. Kaebaja tarvitas enne vanglasse minekut kaks päeva järjest alkoholi. Kaebaja on proovinud loobuda alkoholi kuritarvitamisest, kuid toimus tagasilangus. Lisaks ei näe X, et ta peaks alkoholi vähem tarbima, kuna ei leia, et sellega oleks probleeme. Vangistuses läbis kinnipeetav ajavahemikul 14.05.2021-15.07.2021 sotsiaalprogrammi eluviisitreening. Kinnipeetav oli programmis aktiivne ning läbiviija hinnangul omab konkreetseid eesmärke, mis aitavad teda õiguskuulekamale eluviisile kaasa. Sotsiaalprogrammi kokkuvõtte kohaselt on alkoholiga seotud risk maandatud (dtl 116-119, 121). Vaatamata eelnevale leidis vangla, et kaebaja alkoholirisk ei ole maandatud ning kaebaja on jätkuvalt ohtlik.
18.Kohus nõustub vastustajaga, et haldusmenetluses ja kriminaalmenetluses ennetähtaegselt kinnipidamiskohast vabastamisel ei kattu ohuhinnang täies ulatuses. Vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele. Haldusmenetluses võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja isik, varasem elukäik, toimepandud õigusrikkumised, nende iseloom ja tehiolud. Ka Viru Maakohtu
18.01.2023 määruses kriminaalasja nr xxxxxxxx, p-s 34 on selgitatud, et elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus ja kinnipeetava ennetähtaegselt vabastamise menetlus on erinevad ning hinnatakse erinevaid asjaolusid (dtl 142).
19.PPA käsitles eelnevat vaidlustatud otsuse punktides 7, 20, 22. Kogumis asus PPA seisukohale, et kuigi X on vangistuse jooksul ja hilisemalt end näidanud positiivsest küljest, tuleb arvestada kaebaja toimepandud süütegusid ja mõistetud karistusi. Otsuses on kajastanud kaebaja käitumist vanglas, mh arvestatud, et kaebajal puudusid vanglas distsiplinaarkaristused, ta osales vanglas sotsiaalprogrammis ja õppis eesti keelt. Seega ei ole vastustaja lähtunud vääratest asjaoludest kaalutlusõiguse teostamisel.
20.Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab tema korduv karistatus (kahel korral kriminaalkorras, 4 korral väärteomenetluses). Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba.
21.PPA on arvestanud vaidlustatud otsuse mõju kaebaja perekonnale ning analüüsinud seda otsuse p-s 21. PPA on õiguspäraselt leidnud, et pere olemasolu ei hoidnud ära kaebaja kuriteo või kuritegude toimepanemist. Pere ja elukoha olemasolu ei saa pidada kaebajast tulenevat ohtu vähendavaks teguriks. Kuivõrd kaebaja on elanud vabaduses suhteliselt lühikese aja vältel ning talle on paigaldatud jalavõru, mis aitab õigusrikkumisi vältida, ei saa eelnevast järeldada ohu puudumist ajal, kui jalavõru näiteks eemaldatakse.
22.PPA on analüüsinud kaebaja võimalikku pere- ja eraeluriivet ning võtnud arvesse, et kaebajal on Eestis Eesti kodanikest alaealised lapsed ning abikaasa. Eelnevat aluseks võttes ei teinud PPA kaebajale ettekirjutust Eestist lahkumiseks ning ei kohaldanud sissesõidukeeldu. Seega saab kaebaja jätkata pereelu. Kaebajal tuleb Eestisse jäämise soovi korral esitada tähtajalise elamisloa taotlus. Kaebaja pere- ja eraeluriive, mis kaasneb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku kaitsmiseks vastavalt VMS § 241 lg-le 3.
23.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaalutlusvigu. Kaebaja puhul ei esine selliseid asjaolusid, mis viitavad võimalusele, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei pruugi olla proportsionaalne tagajärg.
24.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.