X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamisega ajavahemikul 6. märtsist 2019 kuni 6. maini 2021 Kaebaja X
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde haldusasjas nr 3-23-2346 esitatud X-i 20. augusti 2023. a pöördumine (registreeritud Tartu Vanglas 23. augustil 2023 nr-ga 2-3/1516-1; dtl 419–420).
2.Lõpetada haldusasja nr 3-24-1274 menetlus.
3.Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
5.Jätta X-i taotlus haldusasjade nr 3-24-1274, 3-24-2246 ja 3-24-1807 liitmiseks rahuldamata.
Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8 ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 28. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt leidis ta oma isiklikke asju sorteerides Tartu Vangla 26. märtsi 2024. a otsuse nr 1-
3-24-1274 13/24/20-2. Nimetatud otsusega jättis vangla tema kahjunõude osaliselt läbi vaatamata, sest ta ei esitanud nõuet tähtaegselt. Kaebaja ei nõustu vangla otsusega. Kaebaja esitas 20. augustil 2023 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 2-3/1516-1 seoses digiboksi mittevõimaldamisega ja asjaoluga, et seda ei lubatud poest osta. Vangla ei saanud esitatud kahjunõudest aru ja kohus toetas vangla seisukohta haldusasjas nr 3-23-2346. Nüüd soovib kaebaja esitada uue hüvitamiskaebuse talle alates 6. märtsist 2019 tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja selgitab, et televiisor on talle väga oluline asi, kuna see leevendab tema terviseprobleeme. Raadiot ei suuda ta kuulata. Ühises puhkeruumis ei saa ta televiisorit istuvas asendis vaadata ning seal ei saa kanaleid valida. Kuna vangla müüs talle digiboksi pärast haldusasjas nr 3-20-2461 tehtud otsust, annab see talle õiguse esitada kahjunõue alates digiboksi kättesaamisest, s.o alates 2021. a maist. Kaebaja leiab, et tal on aega kahjunõude esitamiseks 10 aastat ning tähtaeg hakkas kulgema 6. märtsil 2019. Talle tekitatud kannatused ei seisne ainult väärikuse alandamises, vaid ka tervise kahjustamises. Kaebaja proovis probleemi lahendada, kuid nüüd pannakse talle süüks, et ta ei pöördunud varem kohtu poole. Vangla valetab ja moonutab tõde – nt väidab vangla, et digisignaalile üleminek toimus 17. detsembril 2020, kuid kaebaja teler lülitati palju aega varem välja; samuti valetab vangla kaebaja kambrikaaslase osas. Kaebuses sisalduvad taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi andmiseks.
2.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla X-i 15. jaanuari 2024 kahju hüvitamise taotluse (registreeritud vanglas 16. jaanuaril 2024 nr-ga 1-13/24/20-1) ning Tartu Vangla 26. märtsi 2024. a otsuse nr 1-13/24/20-2. Kohtueelse menetluse materjalidest nähtub järgnev.
2.1.X esitas 15. jaanuaril 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/24/201), milles heitis vanglale ette, et vangla ei võimaldanud tal alates 2019. aastast digiboksi osta, kuni kohus aitas teda haldusasjas nr 3-20-2461. Ta oli esitanud 21. augustil 2023 kahjunõude nr 2-3/1516-1, mis polnud vanglale arusaadav. Ta selgitab nüüd, et sai digiboksi ostmiseks loa alles 5. aprillil 2021 ja digiboksi kätte mais 2021. Seetõttu pidi ta kannatama, teda koheldi alandavalt ja tema psüühikahäired süvenesid. Ta nõuab 100 eurot iga päeva eest alates digiboksi ostmise esimesest taotlusest ning 500 eurot iga päeva eest, mil ta pidi olema ilma televiisorita, isegi sünnipäeval, jõulude ajal ning aastavahetusel alates 2020. a novembrist. X palus vanglal lisada taotluse juurde tema 28. augusti 2023. a pöördumise nr 2-3/1516-1.
2.2.Tartu Vangla jättis 26. märtsi 2024. a otsusega nr 1-13/24/20-2 X-i 15. jaanuari 2024. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/20-1 osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.
2.2.1.Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ajavahemiku 6. märts 2019 kuni 14. jaanuar 2021 osas. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus tehti kindlaks, et X esitas esimese taotluse digiboksi soetamiseks Tartu Vanglale 6. märtsil 2019 (reg nr 6-27/768-5). Taru Vangla selgitas
29.aprilli 2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et digiboksi Tartu Vangla kaupluses ei müüda. Digiboksi sai X endale kambrisse 6. mail 2021. Taotlejal ei saanud tekkida kahtlusi kahju tekitaja isikus. Kuna ta viibis Tartu Vanglas, pidi talle olema kohe selge, et digiboksi soetamisest keeldumisel oli kahju tekitajaks Tartu Vangla. Ta pidi juba 2019. aasta aprillis tajuma, et Tartu Vangla võib rikkuda tema õigusi. Isegi, kui ta ei mõistnud kahjulikke tagajärgi aprillis 2019, ei saanud kahju äratundmine võtta aega neli aastat. Kuivõrd X nõuab kahju hüvitamist alates 6. märtsist 2019, mil ta esitas esimese taotluse digiboksi saamiseks, on kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku 6. märts 2019 kuni 14. jaanuar 2021 osas esitatud riigivastutuse
3-24-1274 seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. Kuna tähtaja ületamiseks ei esine mõjuvaid põhjuseid, ei kuulu tähtaeg ennistamisele.
2.2.2.Ajavahemikku 15. jaanuar kuni 6. mai 2021 puudutavas osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla luges tõendatuks, et ajavahemikus 15. jaanuar kuni 12. aprill 2021 oli X-il võimalik vaadata kambrikaaslase telerit. Ajavahemikus 13. aprill kuni 6. mai 2021 puudus X-il teleri kasutamise võimalus. Telerit ei olnud võimalik vaadata ka eluosakonnas, sest Tartu Vangla direktori 9. aprilli 2021. a käskkirja nr 1-1/47 alusel olid eluosakonnad suletud. Siiski ei saanud teleri vaatamise võimaluse puudumine vähem kui kuu aja kestel tuua kaasa selliseid kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet ja mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine. Kinnipeetaval säilis võimalus hoida ennast päevakajaliste uudistega kursis kambri seinal oleva kambriterminali kaudu, kust oli võimalik kuulata nelja erinevat raadiokanalit. Raadio vahendusel oli võimalik kuulata ka erinevaid meelelahutussaateid ja muusikat ning seda terve ööpäeva kestel. Tartu Vangla hinnangul leevendas raadio ööpäevaringne kuulamise võimalus võimalikke ebamugavusi, mida isikliku televiisori vaatamise võimaluse puudumine enesega kaasa võis tuua.
3.Kaebaja esitas 3. septembril 2024 taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, nr 3-24-2246 ja 3-241807 liitmiseks.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mille vangla tekitas talle 6. märtsist 2019 kuni 6. maini 2021 vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamisega. Kaebaja väitel tekitas isikliku teleri vaatamise võimaluse puudumine talle suuri kannatusi ning süvendas terviseprobleeme. Kohtule on seega esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 37 lg 2 p 4).
5.Kohus kontrollib esmalt kaebuse tähtaegsust (I) ning lahendab seejärel kaebaja taotlused (II). I
6.Kaebaja on 15. jaanuari 2024. a kahju hüvitamise taotluses ning kaebuses osutanud oma 20. augusti 2023. a pöördumisele nr 2-3/1516-1. Nimetatud pöördumise on kaebaja esitanud haldusasjas nr 3-23-2346 Tartu Ringkonnakohtule 26. veebruari 2024. a määruskaebuse lisana. Kuna kaebaja on käsitanud 20. augusti 2023. a pöördumist kahju hüvitamise taotlusena, võtab kohus nimetatud pöördumise asja õigeks lahendamiseks HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde (registreeritud Tartu Vanglas 23. augustil 2023 nr-ga 2-3/1516-1; haldusasja nr 3-23-2346 dtl 419–420). Kaebaja on 20. augusti 2023. a pöördumises nr 2-3/1516-1 kirjeldanud oma korduvaid pöördumisi vangla poole seoses digiboksi soetamise võimaldamisega. Ta on küll märkinud, et on nõus kahjunõuet arutama, kuid pöördumises ei sisaldu kahju hüvitamise taotlust. Seetõttu ei ole alust pidada kaebaja 15. jaanuaril 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlust korduvaks kahju hüvitamise taotluseks.
7.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega
3-24-1274 rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).
8.HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (HKMS § 47 lg 1): VangS § 1 1 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodust tulenevalt on kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, s.o juhul, kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt.
9.Kohtu hinnangul ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt.
9.1.RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral ning üksnes ühel korral. Kaebaja peab talle kahju põhjustanud vangla õigusvastaseks teoks vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamist. Digiboksi puudumise tõttu ei saanud kaebaja oma kambris telerit vaadata. Seega on vangla tekitanud kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (s.o digiboksi soetamise mittevõimaldamisega). Kaebaja taotleb talle alates 6. märtsist 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla 26. märtsi 2024. a otsusest nähtuvalt esitas kaebaja digiboksi soetamise taotluse vanglale esimest korda 6. märtsil 2019 ning vangla vastas kaebajale 29. aprilli 2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et vangla poes ei müüda digiboksi. Kuna kaebuse aluseks peab olema haldusorgani tegu, ei saanud kaebajal tekkida kaebusega nõutavat kahju enne 2019. a aprilli, kui saabus tema 6. märtsi 2019. a taotluse lahendamise tähtaeg. Praeguses asjas ei ole võimalik kaebuse aluseks oleva mittevaralise kahju tekkimise täpset aega kindlaks määrata. Küll aga on võimalik välja selgitada, millal kaebaja pidi mittevaralise kahju tekkimisest teada saama. Kaebaja on 15. jaanuari 2024. a kahju hüvitamise taotluses selgitanud, et vangla takistas tal alates 2019. aastast digiboksi saamast; seetõttu pidi ta kannatama ja pidevalt vanglale kirjutamine ajas teda hulluks. 20. augusti 2023. a pöördumises nr 2-3/1516-1 on kaebaja märkinud, et vangla lülitas kanalid välja 2020. a novembris enne kaebaja
3-24-1274 sünnipäeva ning sünnipäeval telerita olemine viis kaebajat veelgi enam masendusse. Ka asjaolu, et kaebaja taotleb 2020. a novembrile eelnenud perioodi eest hüvitist 100 eurot iga päeva eest ning alates 2020. a novembrist 500 eurot iga telerita oldud päeva eest, osutab sellele, et kaebajal oli alates 2020. a novembrist digiboksi puudumist tunduvalt raskem taluda. Võttes lisaks eeltoodule arvesse ka kaebaja selgitusi, et teler on talle eluliselt tähtis ese – sisuliselt ainus asi, mis aitab tal psüühilisi, hingelisi ja vaimseid vaevusi leevendada –, pidi kaebaja saama mittevaralise kahju tekkimisest teada hiljemalt 2020. a novembris. Kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal digiboksi soetamiseks vanglale korduvalt esitatud taotlustest nähtuvalt ebaselgust olla.
9.2.Kaebaja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude võib esitada 10 aasta jooksul, on ekslik. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, s.o hiljemalt 2023. a novembris. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vangale 15. jaanuaril 2024, ei esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka kaebus HKMS § 47 lg 2 kohaselt tähtaegne.
10.Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepanek (HKMS § 120 lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1). Kohus ei pea praeguse juhtumi asjaolude põhjal kaebajale sellise ettepaneku tegemist menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt otstarbekaks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2023. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19). Kaebaja 20. augusti 2023. a pöördumisest nähtuvalt esitas ta nii 2020. a novembris kui ka 2021. aastal vanglale korduvalt digiboksiga seotud taotlusi. Samuti pöördus ta 2020. a detsembris digiboksi ja teleri saamiseks kohtusse (haldusasi nr 3-20-2461). Seega ei saanud kaebajal olla vanglale kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks takistust. Kuna kaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebajal kaebetähtaja ületamiseks mõjuvat põhjust, ei kuulu kaebetähtaeg ennistamisele.
11.Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse HKMS § 46 lg 4, § 47 lg-te 1 ja 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. II
12.Asjas menetluse lõpetamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata.
13.Kaebaja on kaebuses soovinud, et halduskohus annaks talle advokaadi. Kohus tõlgendab, et kaebaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta, seega ei ole põhjendatud riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt. Kohus ei
3-24-1274 pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebus pole tähtaegne. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
14.Kaebaja esitas taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, 3-24-2246 ja 3-24-1807 liitmiseks. Nii haldusasjas nr 3-24-1807 kui ka haldusasjas nr 3-24-2246 esitas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse seoses 2023. aastal tema kambrist digiboksi äravõtmisega. Seega ei kattu nimetatud kaebuste alus praeguse asja kaebuse alusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus haldusasjade liitmise taotluse HKMS § 48 lg 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.