Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 11.12.2024, Tartu 3-24-1274 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamisega ajavahemikul 06.03.2019 kuni 06.05.2021
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni p2 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X.X.
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3.Jätta rahuldamata X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks määruskaebemenetluses.
4.Jätta rahuldamata X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määruskaebus edasi kaevatav (HKMS § 235 lg 1).
1.X.X. esitas 26.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Tartu Vangla 26.03.2024. a otsusega nr 1-13/24/20-2 jäeti tema kahjunõue osaliselt läbi vaatamata, sest ta ei esitanud seda tähtaegselt. Kaebaja ei nõustu vangla otsusega. Kaebaja esitas 20.08.2023 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 2-3/1516-1 seoses digiboksi mittevõimaldamisega ja asjaoluga, et seda ei lubatud poest osta. Vangla ei saanud esitatud kahjunõudest aru ja kohus toetas vangla seisukohta haldusasjas nr 3-23-2346. Nüüd soovib kaebaja esitada uue hüvitamiskaebuse talle alates 06.03.2019 tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kuna vangla müüs talle digiboksi pärast haldusasjas nr 3-20-2461 tehtud otsust, annab see talle õiguse esitada kahjunõue alates digiboksi kättesaamisest, so alates 2021. a maist.
Kaebaja leiab, et tal on aega kahjunõude esitamiseks 10 aastat ning tähtaeg hakkas kulgema 06.03.2019. Talle tekitatud kannatused ei seisne ainult väärikuse alandamises, vaid ka tervise kahjustamises. Kaebaja proovis probleemi lahendada, kuid nüüd pannakse talle süüks, et ta ei pöördunud varem kohtu poole. Kaebuses sisaldusid ka taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi andmiseks.
2.1.X.X. esitas 15.01.2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 1-13/24/20-1), milles heitis vanglale ette, et vangla ei võimaldanud tal alates 2019. a digiboksi osta. Ta oli esitanud 21.08.2023 kahjunõude nr 2-3/1516-1, mis polnud vanglale arusaadav. Ta selgitab nüüd, et sai digiboksi ostmiseks loa alles 05.04.2021 ja digiboksi kätte mais 2021. Seetõttu pidi ta kannatama, teda koheldi alandavalt ja tema psüühikahäired süvenesid. Ta nõuab 100 eurot iga päeva eest alates digiboksi ostmise esimesest taotlusest ning 500 eurot iga päeva eest, mil ta pidi olema ilma televiisorita alates 2020. a novembrist.
2.2.Tartu Vangla jättis 26.03.2024. a otsusega nr 1-13/24/20-2 X.X.-i 15.01.2024. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/20-1 osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ajavahemiku 06.03.2019 kuni 14.01.2021 osas. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus tehti kindlaks, et X.X. esitas esimese taotluse digiboksi soetamiseks Tartu Vanglale 06.03.2019 (nr 6-27/768-5). Taru Vangla selgitas 29.04.2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et digiboksi Tartu Vangla kaupluses ei müüda. Digiboksi sai X.X. endale kambrisse 06.05.2021. Taotlejal ei saanud tekkida kahtlusi kahju tekitaja isikus. Kuna ta viibis Tartu Vanglas, pidi talle olema kohe selge, et digiboksi soetamisest keeldumisel oli kahju tekitajaks Tartu Vangla. Ta pidi juba 2019. a aprillis tajuma, et Tartu Vangla võib rikkuda tema õigusi. Isegi, kui ta ei mõistnud kahjulikke tagajärgi aprillis 2019, ei saanud kahju tekkimise äratundmine võtta aega neli aastat. Kuivõrd X.X. nõuab kahju hüvitamist alates 06.03.2019, mil ta esitas esimese taotluse digiboksi saamiseks, on kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku 06.03.2019 kuni 14.01.2021 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. Kuna tähtaja ületamiseks ei esine mõjuvaid põhjuseid, ei kuulu tähtaeg ennistamisele. Ajavahemikku 15.01. kuni 06.05.2021 puudutavas osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla luges tõendatuks, et ajavahemikus 15.01. kuni 12.04.2021 oli X.X.-il võimalik vaadata kambrikaaslase telerit. Ajavahemikus 13.04. kuni 06.05.2021 puudus X.X.-il teleri kasutamise võimalus. Telerit ei olnud võimalik vaadata ka eluosakonnas, sest Tartu Vangla direktori 09.04.2021. a käskkirja nr 1-1/47 alusel olid eluosakonnad suletud. Siiski ei saanud teleri vaatamise võimaluse puudumine vähem kui kuu aja kestel tuua kaasa selliseid kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet ja mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine. Kinnipeetaval säilis võimalus hoida ennast päevakajaliste uudistega kursis kambri seinal oleva kambriterminali kaudu, kust oli võimalik kuulata nelja erinevat raadiokanalit. Raadio vahendusel oli võimalik kuulata ka erinevaid meelelahutussaateid ja muusikat ning seda terve ööpäeva kestel. Tartu Vangla hinnangul leevendas raadio ööpäevaringne kuulamise võimalus võimalikke ebamugavusi, mida isikliku televiisori vaatamise võimaluse puudumine enesega kaasa võis tuua.
3.Kaebaja esitas taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, nr 3-24-2246 ja 3-24-1807 liitmiseks.
4.Halduskohus lõpetas 19.11.2024. a määrusega esitatud kaebuse osas menetluse (resolutsiooni p 2), jättis taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata, ei rahuldanud taotlust kaebajale riigi õigusabi andmiseks (resolutsiooni p 4) ja jättis taotluse haldusasjade liitmiseks rahuldamata. Halduskohus põhjendas enda määrust järgnevalt.
4.1.Kaebaja osutas 15.01.2024. a kahju hüvitamise taotluses ning kaebuses oma 20.08.2023. a pöördumisele nr 2-3/1516-1. Nimetatud pöördumise esitas ta juba haldusasjas nr 3-23-2346 Tartu Ringkonnakohtule 26.02.2024. a määruskaebuse lisana. Kaebaja kirjeldab 20.08.2023. a pöördumises oma korduvaid pöördumisi vangla poole seoses digiboksi soetamise
võimaldamisega. Ta märkis, et on nõus kahjunõuet arutama, kuid pöördumises ei sisaldu kahju hüvitamise taotlust. Seetõttu ei ole alust pidada kaebaja 15.01.2024. a taotlust korduvaks kahju hüvitamise taotluseks.
4.2.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).
4.3.HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (HKMS § 47 lg 1): VangS § 1 1 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodust tulenevalt on kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, so juhul, kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt.
4.4.Kohtu hinnangul ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral ning üksnes ühel korral. Kaebaja peab talle kahju põhjustanud vangla õigusvastaseks teoks vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamist. Digiboksi puudumise tõttu ei saanud kaebaja oma kambris telerit vaadata. Seega on vangla tekitanud kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (so digiboksi soetamise mittevõimaldamisega).
4.5.Kaebaja taotleb talle alates 06.03.2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla 26.03.2024. a otsusest nähtuvalt esitas kaebaja digiboksi soetamise taotluse vanglale esimest korda 06.03.2019 ning vangla vastas kaebajale 29.04.2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et vangla poes ei müüda digibokse. Kuna kaebuse aluseks peab olema haldusorgani tegu, ei saanud kaebajal tekkida kaebusega nõutavat kahju enne 2019. a aprilli, kui saabus tema 06.03.2019. a taotluse lahendamise tähtaeg.
4.6.Praeguses asjas ei ole võimalik kaebuse aluseks oleva mittevaralise kahju tekkimise täpset aega kindlaks määrata. Küll aga on võimalik välja selgitada, millal kaebaja pidi mittevaralise kahju tekkimisest teada saama. Kaebaja on 15.01.2024. a kahju hüvitamise taotluses selgitanud, et vangla takistas tal alates 2019. a digiboksi saamast; seetõttu pidi ta kannatama ja pidevalt vanglale kirjutamine ajas teda hulluks. 20.08.2023. a pöördumises nr 2-3/1516-1 märkis ta, et vangla lülitas kanalid välja 2020. a novembris enne kaebaja sünnipäeva ning sünnipäeval telerita olemine viis kaebajat veelgi enam masendusse. Ka asjaolu, et kaebaja taotleb 2020. a novembrile eelnenud perioodi eest hüvitist 100 eurot iga päeva eest ning alates 2020. a novembrist 500 eurot iga telerita oldud päeva eest, osutab sellele, et kaebajal oli alates 2020. a novembrist digiboksi puudumist tunduvalt raskem taluda. Võttes lisaks eeltoodule arvesse ka kaebaja selgitusi, et teler on talle eluliselt tähtis ese – sisuliselt ainus asi, mis aitab tal psüühilisi, hingelisi ja vaimseid vaevusi leevendada, pidi kaebaja saama mittevaralise kahju tekkimisest teada hiljemalt 2020. a novembris. Kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal digiboksi soetamiseks vanglale korduvalt esitatud taotlustest nähtuvalt ebaselgust olla.
4.7.Kaebaja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude võib esitada 10 aasta jooksul, on ekslik. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada
saama, so hiljemalt 2023. a novembris. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vangale 15.01.2024, ei esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka hüvitamiskaebus HKMS § 47 lg 2 kohaselt tähtaegne.
4.8.Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepanek (HKMS § 120 lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1). Kohus ei pea praeguse juhtumi asjaolude põhjal kaebajale sellise ettepaneku tegemist menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt otstarbekaks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2023. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19). Kaebaja 20.08.2023. a pöördumisest nähtuvalt esitas ta nii 2020. a novembris kui ka 2021. a vanglale korduvalt digiboksiga seotud taotlusi. Samuti pöördus ta 2020. a detsembris digiboksi ja teleri saamiseks kohtusse (haldusasi nr 3-20-2461). Seega ei saanud kaebajal olla vanglale kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks takistust. Kuna kaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebajal kaebetähtaja ületamiseks mõjuvat põhjust, ei kuulu kaebetähtaeg ennistamisele. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse HKMS § 46 lg 4, § 47 lg-te 1 ja 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata.
4.9.Asjas menetluse lõpetamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata.
4.10.Kaebaja soovis, et halduskohus annaks talle advokaadi. Kohus tõlgendab, et kaebaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta, seega ei ole põhjendatud riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebus pole tähtaegne. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.11.Nii haldusasjas nr 3-24-1807 kui ka haldusasjas nr 3-24-2246 esitas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse seoses 2023. aastal tema kambrist digiboksi äravõtmisega. Seega ei kattu nimetatud kaebuste alus praeguse asja kaebuse alusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus haldusasjade liitmise taotluse HKMS § 48 lg 1 alusel rahuldamata.
5.X.X. sai halduskohtu 19.11.2024. a määruse kätte 20.11.2024.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.X.X. esitas 05.12.2024 halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja soovib, et talle antakse advokaat, kuna terviseprobleemide tõttu on tal kohtule nõuetekohaste kaebuste esitamine raskendatud. Samuti taotleb ta enda vabastamist riigilõivust. Kaebaja leiab, et halduskohus lõpetas asja menetluse alusetult, kuna kolme aasta pikkune tähtaeg ei ole seotud kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega. Kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju tekitava toimingu lõppemisest, so antud juhul digiboksi kättesaamisest 06.05.2021. Seega oli tal aega taotlust esitada 2024. a maikuuni. Määruskaebusele on lisatud kaks lisa – 20.08.2023. a pöördumine (nr 2-3/1516-1) ja 15.01.2024. a kahjunõue vanglale (nr 1-13/24/20-1).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse esitajale esmalt määruskaebuse lisad 1 ja 2, kuna X.X.-i 20.08.2023. a pöördumine (nr 2-3/1516-1) ja 15.01.2024. a kahjunõue vanglale (nr 1-13/24/20-1), on asja materjalide juures juba olemas ja puudub vajadus neid korduvate tõenditena uuesti asja juurde võtta.
8.X.X. taotleb määruskaebuses, et ta vabastataks riigilõivust. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest riigilõivu. Seega on määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta.
9.Ringkonnakohus käsitleb kaebaja määruskaebuses esitatud taotlust anda talle advokaat taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka käesolevas haldusasjas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule ja määruskaebuse ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
10.HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes ning lähtudes kaebaja määruskaebuses märgitud põhjendustest leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb määruskaebuses üksnes Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni p-i 2 tühistamist, millega halduskohus lõpetas asja menetluse.
11.Halduskohus lõpetas vaidlusaluse määruse resolutsiooni p-ga 2 asja menetluse kaebust menetlusse võtmata, võttes aluseks HKMS §-d 46 lg 4, 47 lg-d 1 ja 2, 152 lg 1 p 2 ja 152 lg 3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole 05.12.2024. a määruskaebuses välja toonud selliseid põhjendusi, mis annaksid alust asuda halduskohtu seisukohast erinevale seisukohale. Halduskohus on oma 19.11.2024. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks ta ei pidanud kohtule esitatud hüvitamiskaebust lubatavaks ja vanglale 15.01.2024 esitatud kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt esitatuks. Sellest tingituna halduskohus õigustatult lõpetas asja menetluse ning HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 kohaldamise eeldused olid samuti täidetud.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral ning üksnes ühel korral ja käesoleval juhul on vangla tekitanud kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (digiboksi soetamise mittevõimaldamine). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses õigesti, et HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks
kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti ja eeltoodust tulenevalt on kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, so kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt – 3 aasta jooksul arvates päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Arvestades käesoleva asja asjaolusid, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja pidi talle digiboksi soetamise mittevõimaldamisega alates 06.03.2019 tekkinud mittevaralisest kahjust teada saama hiljemalt 2020. a novembris ning ka kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal mingit segadust tekkida. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja seega esitama vanglale kahju hüvitamise taotluse hiljemalt 2023. a novembris. Esitades selle vanglale alles 15.01.2024, ei esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka halduskohtule esitatud hüvitamiskaebus HKMS § 47 kohaselt lubatav. Sellele, et halduskohtule esitatud kaebus on HKMS § 47 mõistes lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud selle esitamisele eelnenud kohustusliku kohtueelse korra nõuetekohaselt (sh esitades haldusorganile vaide või kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt), viitab ka Riigikohus oma lahendites asjades nr 3-3-1-20-15 ja 3-3-1-78-13.
13.Kaebaja väide, et hüvitamistaotluse kolme aasta pikkune tähtaeg ei ole seotud kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega ja see hakkab kulgema kahju tekitava toimingu lõppemisest, so antud juhul digiboksi kättesaamisest 06.05.2021, ei ole põhjendatud. Juba viidatud 15.06.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-20-15 p-s 11 asus Riigikohus seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt peab kaebaja esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama ning eeltoodud säte ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, kas tegemist on ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Sama lahendi p-des 12 ja 13 ütleb Riigikohus ka seda, et isegi jätkuva toiminguga tekitatud kahju puhul hakkab kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming.
14.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni p-i 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.