X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.07.2024 otsuse nr 15.716/1042-4 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks tunnistama sissesõidukeeld kehtetuks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaadi abi Merili Laansoo Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 9.12.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei – ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.11.2022 otsusega nr 12204230065-1 X taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta; tegi isikule väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi: VF) vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning kohaldas isikule VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja esitas PPA otsuse peale Tallinna Halduskohtusse 27.12.2022 kaebuse. Tallinna
Halduskohus jättis 28.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata leides, et PPA otsus on õiguspärane ning sissesõidukeeld on proportsionaalne. Kaebaja lahkus peale kohtuotsuse jõustumist 21.11.2023 Schengeni alalt. Kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld alates 21.11.2023 kuni 21.11.2026.
2.X esitas PPA-le 18.06.2024 taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks. Taotluse kohaselt soovib kaebaja sissesõidukeelu tühistamist, kuna ta täitis lahkumisettekirjutuse ning temaga seotud asjaolud on muutunud. Kaebaja abiellus Eesti Vabariigis (edaspidi: Eesti) elava Eesti kodanikuga ning soovib elada Eestis koos abikaasaga.
3.PPA jättis 03.07.2024 otsusega nr 15.7-16/1042-4 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja ei esitanud taotluses sellist põhjendust, millele tuginedes oleks PPA-l alus jõuda seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud või esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei rääkinud abiellumise soovist või elukaaslasest PPA-le ega kohtutele haldusasja nr 3-22-2705 menetluses. Kaebaja toob oma taotluses välja, et alustas lähedast suhet praeguse abikaasaga 2022 aasta suvel. Samas ei maininud kaebaja 13.10.2022 toimunud vestlusel ega kohtumenetlustes, et tema abielu venelasest abikaasaga on lahutatud ja tal on Eestis tekkinud uus suhe. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja pole esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu lühendamiseks. Ainuüksi fakt, et kaebaja abiellus VF-s Eesti kodanikuga ajal, mil talle oli kohaldatud sissesõidukeeld, ei tingi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Vastupidi, isikud pidid olema teadlikud, et sissesõidukeelu tõttu on takistatud nende perekonnaelu elamine Eesti territooriumil ning nad pidid sellega arvestama. Kuna abielu on sõlmitud VF-s pärast sissesõidukeelu kohaldamist, saab järeldada, et kaebaja abikaasal on võimalik teda VF-s külastada. Taotlusest ei nähtu asjaolusid, mille kohaselt ei oleks kaebajal abikaasaga võimalik elada perekonnaelu väljaspool Eestit. PPA võtab arvesse asjaolu, et kaebaja lahkus Eestist peale lõpliku otsuse jõustumist, kuid see ei mõjuta sissesõidukeelu kehtivust, kuna isiku sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolud ei ole ära langenud. Samuti ei ole tema suhtes uusi humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise. Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja määramisel arvestas PPA kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega ning seetõttu kohaldas talle 3-aasta pikkuse sissesõidukeelu. PPA võttis arvesse kõik asjaolud, mida kaebaja avaldas, sissesõidukeelu kohaldamisel. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolud ei ole ära langenud, ning ei esine tema suhtes humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise. Sissesõidukeelu kehtivuse ajal abielu sõlmimisel pidi kaebaja möönma, et tal ei pruugi olla võimalik pereelu Eestis elada.
4.Kaebaja esitas 25.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.07.2024 otsuse nr 15.716/1042-4 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tunnistama sissesõidukeeld kehtetuks.
KAEBAJA SEISUKOHAD
5.Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning riivab kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt. PPA on VSS § 32 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlust lahendades kohustatud analoogselt VSS §-ga 74 teostama kaalutlusõigust ning otsustama, kas sissesõidukeelu kohaldamine on jätkuvalt vajalik ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Diskretsiooni kasutamata jätmine on kaalutlusviga. EL direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 kohustab põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sama tuleneb direktiivi põhjendava osa punktidest 6 ja 14. PPA pole nõuetekohaselt kaalutlust läbi viinud, sh pole PPA otsust piisavalt põhjendanud.
6.Kaebajale jääb arusaamatuks PPA etteheide, et isikul oli võimalus esitada enda muutunud asjaolusid varasemalt kohtumenetluses, kuid ei teinud seda. Täpsemalt jääb arusaamatuks, kas PPA
leiab, et abielu sõlmimine ei ole käsitletav asjaolude muutumisena või ei ole abielu sõlmimine asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamise ära langemise. 1.06.2024 abielu sõlmimine on uus asjaolu, millega sissesõidukeelu kohaldamisel 22.11.2022 ei arvestatud ning seega on asjaolud muutunud. Esineb põhjus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kuivõrd abielu A või abielu puudumine Eesti kodanikuga polnud sissesõidukeelu seadmise aluseks, siis ei saa selles asjaolus toimunud muutusi tõlgendada kui sissesõidukeelu kohaldamise aluse ära langemist.
7.Väär on PPA väide, et kaebaja tõi sissesõidukeelu vaidlustamisel ainsa asjaoluna välja tervislikud põhjused (vaimne tervis). Kaebaja on kaebuses ja läbivalt kogu haldusasja nr 3-22-2705 kohtumenetluse raames põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel põhjustel ka seetõttu, et esinevad tugevad sõprussidemed B. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust hinnatakse ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). PPA tegi 22.11.2022 sissesõidukeelu otsuse nr 12204230065-1. Sel ajal oli kaebaja abielus A. Abielu lahutati 27.07.2023. Seega polnud sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel võimalik arvestada abielu lahutamist ega kaebaja ja B vahel 1.06.2024 sõlmitud abielu ja sellest tulenevalt riivet pereelule.
8.Kaebaja ei toonud haldusasja nr 3-22-2705 kohtumenetluses expressis verbis välja, millist laadi täpsemalt on tugevad sõprussidemed tema ja B vahel, kuna see ei omanud asja lahendamisel toonases kontekstis tähtsust. Seda kinnitas ka halduskohus oma otsuses, öeldes, et sõprussidemed ei oma sissesõidukeelu vaatenurgast tähtsust. Mitte igasugune lähedane suhe ei oma õiguslikult tähendust ega ole põhiseadusega kaitstud põhiõigus. Elulised asjaolud muutusid hetkel, kui kaebajal ja B tekkis selline suhe, mis õiguslikus mõttes saab tähendust omada. Kui kaebaja ja B sõlmisid 1.06.2024 abielu, muutusid elulised asjaolud, mis olid sissesõidu kohaldamise aluseks. Kuivõrd PPA pole seda arvestanud, siis pole PPA otsust tehes lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Vastustaja ei kaalunud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist VSS § 32 lg 12 alusel.
9.Kaebajale kohaldati sissesõidukeeld VSS § 74 lg 1 alusel, kuna tema suhtes tehti lahkumisettekirjutus. Olukorras, kus kaebaja on täitnud lahkumisettekirjutuse ja lahkunud Eestist vabatahtlikult vabatahtliku täitmisaja jooksul, on sissesõidukeelu kohaldamise alus ära langenud. PPA pole otsuses sisustanud, millistel alustel sissesõidukeeld seati ning kas vastavad asjaolud on ära langenud.
10.Tulenevalt VSS § 32 lg-st 1 tuleks PPA-l olukorras, kus ta leiab, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud pole muutunud või ära langenud, kaaluda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist humaansetel põhjustel kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. PPA ei ole välja toonud, et kaebaja ohustaks Eesti julgeolekut või avalikku korda. Sellist olukorda ka ei esine. Arvestades, et kaebaja viibis rahvusvahelise kaitse menetluse ajal Eestis kokku 1 aasta ja 8 kuud, ei ole tegemist ka prognoosiga, vaid seda saab kaebaja käitumisest selgelt järeldada.
11.Schengeni alale sisenemise keeld riivab intensiivselt kaebaja põhiseaduse (PS) §-des 26 ja 27 sätestatud perekonnapõhiõigust. Kaebaja ei saa sissesõidukeelu tõttu elada koos oma abikaasaga, olla temaga lähedastes ja füüsilistes suhetes, hoolitseda abikaasa eest jne. Riive on sedavõrd oluline, et tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks (vt Riigikohtu otsus nr 5-23-6, p 54). Kuigi PS § 26 kohaselt saab perekonnapõhiõigust piirata teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks, siis PPA ei ole välja toonud, mis oleks see muu õigusväärtus või hüve, mis õigustaks kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet. PPA pole õigusväärtusi tegelikkuses kaalunud. Otsuses väljatoodud põhjendused ei saa õigustada väga intensiivset riivet, mida sissesõidukeeld omab kaebaja perekonnapõhiõigusele. PPA otsus ei ole kooskõlas riigi kohustusega tegutseda positiivselt põhiõiguse tagamisel.
12.Kaebaja ei nõustu PPA käsitlusega, et kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et kui abielluvad ajal, mil kaebajale on kohaldatud sissesõidukeeld, ei saa nad elada perekonnaelu Eestis.
PPA selline käsitlus muudab VSS § 32 lg 1 sisutühjaks ja kohaldamise võimatuks. Sätte kohaldamise üks eeldus on asjaolude muutumine. Seega pole võimalik taotluse esitamine ennetavalt. Kui lähtuda PPA eeldusest, et kuivõrd sissesõidukeelu olemasolu oli teada ja seega tuli selle tagajärgedega arvestada, siis ei saa peale sissesõidukeelu kohaldamist aset leidnud muutus tingida taotluse põhjendatust. See on vastuolus sätte mõtte ja eesmärgiga. Ka rikub selline tõlgendusviis võrdsuspõhiõigust, kuna tagab neile välismaalastele suurema põhiõiguste kaitse, kes viibivad Eestis kui neile, kes viibivad mujal ja kelle suhe on alguse saanud peale sissesõidukeelu kohaldamist.
13.Olukorras, kus kaebaja päritoluriigiks on VF, on Eesti riik andnud soovituse VF-i reisimist täielikult vältida ning on palunud VF-s ajutiselt viibivatel Eesti kodanikel võimalusel Eestisse tagasi pöörduda, on äärmiselt ebamõistlik sundida Eesti kodanikku sinna reisima. Selline soovitus riivab ka kaebaja abikaasa turvalisust. Kaebaja abikaasa B on Eesti Kaitseväe tegevväelane, kes on olnud mitu aastat tegevteenistustes Scoutspataljonis ja kelle sõjaaja ametikoht on meditsiinirühmas. Arvestades kaebaja abikaasa tausta ning seotust kaitseväega, on kaebaja abikaasa igal VF-i külastamise korral ka reaalses ohus. VF on Ukraina sõjas strateegiliselt otsustanud just rünnata toetavaid üksusi, sh meditsiiniüksusi. Kaebaja abikaasa on Eesti patrioot, mistõttu abiellumiseks VF-i reisimine ei olnud abikaasa jaoks meeldiv. Samuti pidi kaebaja abikaasa läbima mitmed turvameetmed. Kaebaja abikaasal on kogu olukorrast (mure kaebaja pärast, lahusolek, ebameeldivused Venemaaga seoses) tulenevalt 2024. a juulis diagnoositud meeleoluhäired.
14.Kaebaja nõustub PPA-ga selles, et sissesõidukeeldu kohaldati vaid seetõttu, et Eestis viibimise periood lõppes. PPA ei saa samastada ja laiendada erinevaid viibimisaluseid. Kaebajal ei ole uut alust Eestis viibimiseks, kuna sissesõidukeeld ei võimalda seda taotleda. Vahepealsel ajal on muutunud kogu õiguslik käsitlus VF-i kodaniku Eestis viibimise osas. 2022. a kaebajal olnud viibimisalus ammendas end, konkreetse ajaperioodi jooksul Eestis viibimise päevade arv täitus, kuid praegusel ajal mõjutavad kaebaja viibimisõigust hoopis muud asjaolud. Ka haldusasjas nr 322-2705 on kohus selgitanud, et kui tekib vajadus taotleda uut viibimisalust, siis saab sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist nõuda.
15.Kaebaja ei ole jätnud infot avaldamata pahatahtlikult või teadlikult. Kui kaebaja oleks teadnud, et see saaks omada tähtsust, siis kaebaja oleks info edastanud. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse menetluses ja praeguses menetluses olnud avameelne ja koostöövalmis, vastanud kõigile küsimustele ja pole infot varjanud. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise menetluses ei oma tähtsust, et ta haldusasja nr 3-22-2705 menetluses ei toonud täpselt välja, milline on tema suhe B. PPA möönab seda. Kaebajal polnud võimalik Eestis viibides abielu sõlmida ega kooselu registreerida, kuna ta oli juba abielus. Seega ei mõjutanud PPA otsust kaebaja tegevus ning PPA etteheited kaebajale on sisutühjad. Kaebaja möönab, et ühes menetluses kogutud materjali saab kasutada tõendina teises menetluses, kuid teise menetluse selgitused ei saa sisustada järgmist menetlust.
16.Väär on PPA käsitlus, mille kohaselt saaks eraldiseisvalt hinnata abielu ja abielu, mis on sõlmitud sissesõidukeelu ajal. Kuivõrd PPA-le ei tulene seadusest sellist vahetegemise õigust, siis sissesõidukeelu ajal sõlmitud abielu ei ole asjaolu, mida saab käsitleda kui humaanset kaalutlust. Kohtupraktikas on korduvalt jaatatud, et VSS § 7 4 lg 4 alusel on esmajoones silmas peetud olukordi, kus sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni alale riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsus nr 3-23-840 p 31 ja seal viidatu).
17.Kaebaja on haldusmenetluses esitanud tunnistajate seletused ning tõendid, mis kinnitavad, et kaebaja ja B suhe vastab VMS § 138 lg 1 tingimustele. Kaebaja ja abikaasa on igapäevases sõnumivahetuses.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
18.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
19.PPA otsus ei riiva kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt, kuna kaebaja on abiellunud ajal, mil tal oli kehtiv sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi. PPA on otsust tehes kaalunud taotluses esitatud asjaolusid ning põhjendanud otsuses oma seisukohta. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu PPA kaalutluste ja põhjendustega, ei tähenda, et neid otsuses ei oleks.
20.Vastustaja möönab, et otsuses on ebaõnnestunud sõnastus seoses kaebaja abieluga ning muutunud asjaoludega. Samas on PPA otsuses selgitanud, et sisuliselt ei ole abielu sõlmimine sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul selline asjaolu, mida saaks pidada muutunud asjaoluks. Kaebaja ei maininud kohtumenetluses nr 3-22-2705 oma suhteid praeguse abikaasaga, kuigi taotlusest saab järeldada, et suhted olid siis juba olemas.
21.Eelduslikult pidas kaebaja lahkumiskorralduse saamisena silmas seda, kui Riigikohus keeldus 14.11.2023 tema kassatsioonkaebust haldusasjas nr 3-22-2705 menetlusse võtmast. Sellest järeldub, et kaebaja oli väidetavas suhtes Eesti kodanikuga juba novembris 2022.a. Haldusasja nr 3-22-2705 menetluses, so sissesõidukeelu arutamisel, oleks kaebajal olnud võimalus välja tuua suhtega seotud asjaolud.
22.Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu, kuna tema viibimisalus Eestis lõppes ja tal oli kohustus Eestist lahkuda. Kuna kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, ning see asjaolu ei langenud ära ka VF-s abielu sõlmimisega, on PPA õiguspäraselt leidnud, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Kaebajale kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld on läbinud kohtuliku kontrolli ning tunnistatud õiguspäraseks.
23.Vastustaja möönab, et PPA on otsuses välja toonud, et kaebaja tugines sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses vaid tervislikele põhjustele. Selline PPA väljendus otsuses ei vasta tõele, kuid otsuses on PPA läbivalt selgitanud, et sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul sõlmitud abielu ei ole selline asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise. PPA on taotluse menetluses arvestanud ka 1.06.2024 sõlmitud abieluga. Haldusasja nr 3-22-2705 menetluses ei tuginenud kaebaja oma suhetele B. Sõprussidemed B ei ole humaansed kaalutlused, mis võimaldaksid jätta sissesõidukeelu kohaldamata.
24.Kuigi kaebaja ei olnud 22.11.2022 veel B abielus, on ta 18.06.2024 taotluses kinnitanud, et tal oli lahkumiskorralduse saamisel juba üle aasta olnud suhe Eesti kodanikuga (eelduslikult B). Tõele ei vasta kaebaja väide, justkui oleks halduskohus otsuses sedastanud, et sõprussidemed ei oma sissesõidukeelu vaatenurgast tähtsust. Halduskohus ei ole otsuses sõprussuhete osas seisukohta võtnud, kuna kaebaja ei ole halduskohtumenetluses sellistele sõprussidemetele tuginenud.
25.Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus. Seega ei olnud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks abielu A ega mitteabielu B, vaid asjaolu, et kaebaja Eestis viibimise alus lõppes. Seega ei ole sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud.
26.Vastustaja möönab, et VSS § 32 lg 1 kohaselt peab sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks olema täidetud kaks eeldust, peavad esinema humaansed kaalutlused ja välismaalane ei tohi kujutada ohtu riigi julgeolekule ega avalikule korrale. Kuna ei esinenud humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, ei pidanud PPA hindama, kas sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine oleks võimalik, kuna kaebaja ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale.
27.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA otsuse põhjendused on napid. PPA on otsuses välja toonud, et abielu, mis on sõlmitud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul, ei ole asjaolu, mida saaks lugeda humaanseks põhjuseks ning sel põhjusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada. PPA on otsuses ka õigesti välja toonud, et sellises olukorras abielu sõlmimisel pidid nii kaebaja kui ka tema tulevane abikaasa möönma, et neil ei ole võimalik sissesõidukeelu tõttu elada pereelu Eestis. Kaebaja pidi arvestama asjaoluga, et kaebaja abielu on sõlmitud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul, mistõttu tal ei pruugi olla võimalik elada pereelu Eestis. Kaebaja põhiõiguste riive ei ole niivõrd intensiivne, et tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.
28.Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega VSS § 32 lg 1 sisutühjuse osas. Olukorras, kus välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld ja ta sõlmib nt Eesti kodanikuga abielu, tekitab ta endale teadlikult olukorra, kus võiks jaatada asjaolude muutumist. Selline olukord ei ole seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. Seadusandja tahe ei ole selles, et igal välismaalasel, kes sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul sõlmib mõne Euroopa Liidu kodanikuga abielu, tühistatakse sissesõidukeeld. Selliseks muutunud asjaoluks, mis toob kaasa sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, saab olla asjaolu, mis ei sõltu välismaalase enda tegevusest. Vastasel juhul kaotaks sissesõidukeelu kohaldamine mõtte, kui selle kehtetuks tunnistamiseks piisaks vaid Euroopa Liidu kodanikuga abiellumisest sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Kaebaja ei ole enne 18.06.2024 PPA-le esitatud taotlust kordagi maininud oma suhteid Eesti kodanikuga, kahe aasta ning kahe ja poole kuu jooksul. Seega on vastustajal põhjendatud kahtlus kaebaja ja B abielu eesmärgis.
29.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega seoses abikaasa VF-s käimise võimatusega. Välisministeerium karmistas soovitust VF-i mitte reisida juba 30.11.2023. Kaebaja abikaasa käis VF-s 2024. a. Seega ei ole kaebaja abikaasa VF-s käimine olnud takistatud. Kaebuses ei ole välja toodud, milles seisneb väidetav reaalne oht, kui kaebaja abikaasa VF-s käib. Kaitseväekohustuslase registri väljavõttest nähtub, et kaebaja abikaasa on reservi määratud, mitte ei ole tegevteenistuses. Lisaks nähtub, et tema ametikoht sõjaajal on meditsiinirühma parameedik. Eestis ei ole praegu sõjaaeg, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja abikaasa on igal VF-i piiriületusel ohus.
30.Kaebaja seisukoht abikaasa tervisetõendi osas on asjakohatu. Tõendist nähtub, et B terviseseisund ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele, kuid ei nähtu, milline on abikaasa toimetulek ja tegelik tervislik seisund.
31.Vastustaja möönab, et välismaalasel, kellele on kohaldatud sissesõidukeeld, on õigus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kuid taotluse esitamine ei tähenda automaatselt taotluse rahuldamist. PPA otsuse põhjendustest on nähtav, et PPA on otsuse tegemisel arvestanud abielu sõlmimisega. Pelgalt ebaõnnestunud sõnavalik PPA otsuses ei saa olla PPA otsuse õigusvastaseks tunnistamise ega tühistamise alus.
32.Abielu fakt ei võrdsustu pereeluga. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA otsust ei mõjutanud kaebaja tegevus haldusasja nr 3-22-2705 menetluses. Kuna kaebaja avaldas, et tal oli suhe B juba rohkem kui aasta enne lahkumiskorralduse saamist, oli tal võimalik ka varasemates menetlustes seda asjaolu selgitada. Kuna kaebaja seda teinud ei ole, ei ole usutavad kaebaja väited ja selgitused oma pereelu osas.
33.Kaebaja esitas koos sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlusega ka tõendeid, mida PPA on otsuse tegemisel hinnanud ning lisatõendite või selgituste esitamisega ei oleks kaebaja suutnud humaansete kaalutluste olemasolu põhjendada. Seega on vastustaja uurimiskohustust täitnud. Kaebaja esitatud Y kaaskiri ei tõenda kuidagi, et kaebaja ja tema abikaasa vahel oleks tegelik perekonnaelu, mida saaks pidada humaanseks põhjuseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Lisafotod ei kinnita humaansete põhjuste olemasolu ega PPA otsuse õigusvastasust. Artikkel Soome hoiatuste kohta ei ole puutumuses praeguse vaidluse asjaoludega.
KOHTU PÕHJENDUSED
34.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA leidis, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud ja kohtule ei nähtu olulisi kaalutlusvigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. HKMS § 158 lg 3 kohaselt on kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piiratud ning kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust.
35.Kaebaja saabus Schengeni viisaruumi 29.03.2022 Eesti Narva piiripunkti kaudu Venemaa kodaniku passi nr XXXXXX kehtivusega 22.07.2019 kuni 22.07.2024 ja seal oleva C-liiki viisa alusel. PPA kohaldas 22.11.2022 otsusega nr 12204230065-1 kaebajale VSS 7 4 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3-aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld alates 21.11.2023 kuni 21.11.2026. Kaebaja esitas PPA-le 18.06.2024 taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks (dtl 23), kuna kaebaja abiellus 1.06.2024 Eestis elava Eesti kodaniku B (dtl 22) ning soovib elada Eestis koos abikaasaga. PPA ei sea kahtluse alla, et tegemist oleks fiktiivse abieluga.
36.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja ei rikkunud Eestist lahkumise tähtaega ning kaebajal puudub praegusel ajal õiguslik alus Eestisse sisenemiseks, kuivõrd kaebajale antud C-liiki viisa kehtivus lõppes 22.07.2024. PPA ei vaidlusta, et kaebaja ei kujuta ohtu Eesti Vabariigile. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli abielus kuni 26.07.2023 A (dtl 44) ega selles, et kaebaja ei kinnitanud haldusasja nr 3-22-2705 menetluses oma lähedast suhet B. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas VF-s sõlmitud abielu kaebaja ja B vahel on aluseks kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.
37.Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses tugines kaebaja sellele, et sissesõidukeeld rikub tema õigust perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja abikaasa elab Eestis ning ka kaebaja soovib Eestis elada. VF-s ei ole pereelu elamine võimalik, kuna kaebaja ja tema abikaasa on VF-i poliitika ning seal valitsevate väärtuste vastu. Lahusolek on kaebajale ning tema abikaasale raske (dtl 23-27).
38.PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata VSS § 32 lg 1 alusel, mis sätestab, et Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seega võib isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Nimetatud sätte seletuskiri täpsustab, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamise regulatsioon põhineb tagasisaatmisdirektiivil. Tagasisaatmisdirektiivi kohaselt peavad liikmesriigid kohustama kolmanda riigi kodanikku lahkuma oma päritolu- või transiidiriiki ja kohaldama lahkumiskohustuse täitmata jätmise korral tema suhtes sissesõidukeeldu.
39.Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 7 4 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38). Kaebajale kohaldati sissesõidukeeld VSS 74 lg 1 alusel, kuna kaebajal puudusid Eestis majanduslikud huvid, ta ei saavutanud eesti keeles ametlikku taset. Kaebaja ei ole Eestis töötanud ning tal puudub Eestis vara. Kaebajal ei ole Euroopa Liidu riikides lähisugulasi. Seega puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestis. Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuses haldusasjas nr 3-22-2705, p-s 15, et humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks
ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. PPA leidis ning kohtud nõustusid, et kaebaja ei toonud menetluses välja selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu lühendamiseks.
40.VSS ei täpsusta, millised on taotluse põhjendatuse kriteeriumid või milliseid asjaolusid haldusorgan taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kaaluma peab. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ artikkel 11 lg 3 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi sisenemiskeelu kehtetuks tunnistamisel, sh jätab vabaduse arvestada lisaks humanitaarkaalutlustele ka muid kaalutlusi (vt ka Euroopa Kohtu 15.09.2022 otsus asjas C-420/20 – HN, p 64). Ringkonnakohus tõi 21.04.2022 otsuse nr 3-19-2070, p-s 16 välja, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse puhul tuleb hinnata eelkõige asjaolude muutumist pärast sissesõidukeelu kohaldamist, kuid see ei tähenda, et igasugune asjaolude muutumine peaks tooma kaasa ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või selle kehtivusaja lühendamise. Muutunud asjaolusid tuleb kõrvutada nende põhjustega, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise.
41.Nagu kohus eelnevalt välja tõi, ei ole vaidlust, et kaebaja abiellus 1.06.2024 Eesti kodanikuga ning seega on asjaolud muutunud võrreldes sissesõidukeelu aja olukorraga. Järgnevalt tuleb hinnata, kas asjaolude muutumine on selline, millest tulenevalt on vajalik tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks.
42.PPA heidab kaebajale ette, et ta ei andnud rahvusvahelise kaitse menetluses teada oma intiimsetest suhetest B. Samas on kaebaja esitanud asja juurde tõendid, millelt nähtuvalt oli kaebajal ja B lähedased suhted juba alates 2022.a (dtl 131-136). Kohtu hinnangul on PPA etteheide mõistetav. Kui kaebaja oleks vastava asjaolu eelnevas menetluses välja toonud, oleks saanud seda hinnata juba sissesõidukeelu kohaldamisel. Hüpoteetiline on kaebaja väide, et selle asjaolu väljatoomine oli tarbetu, kuna ta oli abielus A. Haldusorganil ning kohtutel oli kohustus kaebaja puhul hinnata igasuguse sideme olemasolu Eestis. Alusetud on kaebaja etteheited võrdsuspõhiõiguse rikkumise kohta, kuivõrd kaebaja ei toonud ametnikele välja oma suhte staatust enne sissesõidukeelu kohaldamist.
43.Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuses haldusasjas nr 3-22-2705, p-s 15, et sissesõidukeeld ei välista võimalust taotleda enne kolme aasta möödumist uuesti rahvusvahelist kaitset. Kui kaebajale peaks VF-s osaks saama tagakiusamine või ilmneks muul põhjusel oht nende elule, mis vastab VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 tingimustele, on tal Eestisse pagemisel ja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist vastavalt VSS § 32 lgle 1. Seega on väärad kaebaja väited osas, et kohtu kinnitusel sissesõidukeeld tunnistatakse vajadusel, sh abiellumisel Euroopa Liidu kodanikuga, kehtetuks. Ringkonnakohus viitas üksnes sellele, et kehtetuks tunnistamine on võimalik tulevikus tekkiva (sõjalise vms) ohu tõttu. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole selles mõttes ohus.
44.Õige on kaebaja seisukoht, et Eesti ei soovita VF-i praegusel ajal reisida. Samas ei ole vaidlust, et kaebaja abikaasa reisis VF-i kaebajaga abielluma. Kaebaja toob välja, et abikaasa reis VF-i oli ebameeldiv mh taustakontrolli tegemise tõttu. Kohtu hinnangul on Eesti ning VF-i vahelise halva suhte tõttu reisija taustakontrolli tegemine tavapärane. Kaebaja ei toonud kaebuses välja, et riigipiiri ületamisel oleks tekkinud häireid. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kaebaja abikaasa oleks teenistusliku mineviku tõttu riigipiiri ületamisel ohus, kuivõrd B ei ole tegevteenistuses (dtl 45) ning vastasel juhul oleks tal juba see probleem tekkinud. Õige on ka see, et VF-i väed ründavad Ukrainas meditsiinilisi objekte, kuid eelneval puudub seos kaebaja või tema abikaasaga, kuivõrd Eesti ega tema kodanikud ei ole sõjas osalised.
45.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ja tema abikaasa pidid olema teadlikud ja arvestama, et sissesõidukeelu tõttu on takistatud nende perekonnaelu elamine Eestis. Kaebaja abikaasal on võimalik kaebajat VF-s külastada ning kaebusest ei nähtu asjaolusid, mille kohaselt neil ei oleks
võimalik elada perekonnaelu väljaspool Eestit. Asjaolu, et kaebaja abikaasa on kaebaja väidetel Eesti patrioot, ole sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise alus.
46.Kuivõrd PPA leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ei esine, ei pidanud PPA eraldi hindama võimalikku kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Seadus sätestab isikust avalikule korrale tuleneva ohu hindamise eelduseks asjaolude, mis humaansetel kaalutlustel tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, olemasolu. Alles siis, kui sellised asjaolud esinevad, tuleb kaaluda ega humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ohusta riigi julgeolekut või avalikku korda. Kui humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks puuduvad, ei saa sissesõidukeeldu riigi julgeolekule või avalikule korrale ohu puudumise tõttu siiski kehtetuks tunnistada.
47.Kohus möönab, et vaidlustatud haldusakti sõnastus on kohati mitmeti tõlgendatav ja ebaõnnestunud sõnavalikuga, kuid vastustaja täpsustas kohtumenetluses haldusakti põhjendusi, millest juhinduti juba haldusakti andmise ajal (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-20-1214, p 11). PPA hindas vaidlustatud haldusaktis kaebaja Eesti kodanikuga sõlmitud abieluga seotud asjaolusid ning leidis, et abielu sõlmimine ei ole selline asjaolu, mis tingib vältimatult sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.
48.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaebaja taotluse lahendamisel kaalutlusvigu ja jättis kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu õigesti kehtetuks tunnistamata. PPA on kaebaja taotluse lahendamisel kohaselt kaalunud riivet kaebaja pereelule, sh kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud.
49.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.