X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. märtsi 2024. a otsuse nr 1052277236 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eve Kikkas
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. oktoobril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) koostas Peruu Vabariigi kodanikule X 4. märtsil 2024 ettekirjutuse nr 1052277236 Eesti Vabariigist lahkumiseks seitsme päeva jooksul ja kohaldas kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl-d) 69-71).
2.Kaebaja esitas 14. märtsil 2024 hiljem täiendatud kaebuse PPA 4. märtsi 2024. a kiirmenetluse otsuse nr 10220162957162 tühistamiseks ja PPA 4. märtsi 2024. a otsuse nr 1052277236 tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu (dtl-d 1-3, 21).
3.Tartu Halduskohus tagastas 18. märtsi 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis PPA 4. märtsi 2024. a kiirmenetluse otsuse nr 10220162957162 tühistamist, võttis menetlusse kaebaja kaebuse PPA 4. märtsi 2024. a otsuse nr 1052277236 osaliseks tühistamiseks, tunnistas vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 24-26).
4.PPA esitas 19. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl-d 48-50).
5.Kaebaja esitas 26. aprillil 2024 täiendavad seisukohad (dtl-d 58-59).
6.Tartu Halduskohus otsustas 18. juuli 2024. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele õiguse esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 9. augustil 2024 ja neile vastuväiteid hiljemalt 26. augustil 2024 ning teatas otsuse avalikult teatavakstegemise aja (dtl-d 77-78).
7.PPA esitas 26. augustil 2024 täiendavad seisukohad (dtl-d 84-86).
8.Kaebaja esitas 8. augustil (registreeritud 2. septembril) ja 30. augustil 2024 täiendavad seisukohad ja dokumendid (dtl-d 87-104).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja vaidlustab PPA poolt 4. märtsil 2024 kaebaja suhtes kohaldatud kolmeaastast sissesõidukeeldu, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja ostis lennupileti Riiga ning Riiast sõitis kaebaja bussiga Eestisse, et Euroopa Liidust (EL) lahkuda Venemaale. Kaebaja proovis nõutud 90-päevase perioodi jooksul EL-st lahkuda, kuid kaebaja sattus enne seda äärmiselt ebameeldivatesse olukordadesse (kaebajat rööviti 12. oktoobril 2023 Prahas, kaebaja haigestus, kaebajal puudusid piisavad rahalised vahendid, kaebaja unustas mobiiltelefoni restorani, mis tingis kaebaja lennult mahajäämise). 2) Kaebajal ei ole varem seadusega probleeme olnud. Kaebaja on alati austanud EL-s ettenähtud viibimise tähtaegu ega ole rikkunud seadust. Kaebaja viibimine EL-s seadusliku aluseta ei olnud tahtlik. Kaebaja viibis Eestis alla 24 tunni. 3) Ettekirjutuse koostamisel ei selgitanud PPA kaebajale kaebaja õigusi ega valikuid. PPA dokumendid olid eestikeelsed ning inglisekeelne suhtlus oli kehv. Kaebajat ei teavitatud õigusest jääda seitsmeks päevaks Eestisse ja ka kaebeõigusest.
3-24-775
4) Schengeni tsooni sanktsioonide reeglite kohaselt ei tohiks 3 kuni 90 päeva sissesõidukeelu sanktsioon olla pikem kui üks aasta.
10.PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtumenetluses märkis vastustaja järgmist. 1) Ettekirjutuse koostamisel on asjaolusid uuritud põhjalikult ning selleks on kaebajaga läbi viidud küsitlus. Küsitluses selgus, et kaebajal puuduvad sidemed Schengeni liikmesriikides. Kaebaja saabus viimati 14. novembril 2023 Itaalia lennujaama kaudu Schengeni liikmesriikide territooriumile Peruu kodaniku passiga, viisavabadusega. Suurema osa Schengeni alal viibitud ajast viibis kaebaja Tšehhi Vabariigis. Kaebaja saabus 3. märtsil 2024 Eestisse, et minna edasi Venemaale Peterburgi sõprade külastamise eesmärgil. 2) PPA tuvastas menetluse käigus ja selgitas kaebajale, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta alates 6. detsembrist 2023 kokku 90 kalendripäeva. Kaebaja selgitas, et tal oli probleeme oma isiklike asjade korraldamisega ning ta soovis esimesel võimalusel lahkuda Eestist Venemaale. Kaebaja sai menetlustoimingute kestel aru, et on rikkunud seadust ja leidis, et kui karistuseks peab olema sissesõidukeeld kolmeks aastaks, siis on ta sellega nõus. 3) Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole karistus, vaid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. 4) Kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed. Kaebajal Euroopas elavate sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks kaebajale sissesõidukeelu lühendamise. Kaebajal on kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimise aega. Kaebajal oli võimalus erandlike asjaolude ilmnemisel esitada viibimisaja pikendamise taotlus, mida ta aga ei teinud. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu. 5) PPA ei nõustu kaebaja väitega, et menetluse ajal talle ei selgitatud tema õigusi ja kohustusi. Küsitluse protokollis on muuhulgas märgitud kaebaja kohustused inglise keeles, mille kaebaja allkirjastas. Küsitluse lõppedes kinnitas kaebaja omakäeliselt protokollis „Kirjapandud ja õigesti, minule tõlgitud inglise keelde.“ Samuti on kaebaja allkirjastanud isikuandmete ankeedi, mis on täidetud tema ütluste alusel. Kinnitus andmete õigsuse kohta on ankeedil märgitud ka inglise keeles. 6) Ettekirjutusega määrati kaebajale seitsmepäevane vabatahtlik lahkumise tähtaeg, mis ei anna kaebajale seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Kaebajal puudus õigus seitsme päeva jooksul Eestis viibida. Kaebeõigust on kaebaja kasutanud tähtaegselt.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Esmalt märgib kohus, et Tartu Halduskohtu 18. juuli 2024. a määruse resolutsiooni p-dest 3 ja 4 tulenevalt oli menetlusosalistel õigus esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente (sh menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid) hiljemalt 9. augustil 2024 ja teise
3-24-775 menetlusosalise poolt esitatud täiendavatele menetlusdokumentidele võis vastuväiteid esitada hiljemalt 26. augustil 2024. Et vastustaja esitas 26. augustil 2024 kohtule täiendavad seisukohad kaebaja varasematele 26. aprilli 2024. a seisukohtadele, on vastustaja sellega pöördunud kohtusse hilinenult. Täiendavate menetlusdokumentidena, millele sai vastuväiteid esitada, on mõeldud vastaspoole poolt esitatud dokumente, mille esitamise õiguse nägi kohus ette 18. juuli 2024. a määruse resolutsiooni p-s 3. Ka kaebaja on esitanud dokumente hilinenult, esitades need 30. augustil 2024.
12.HKMS § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna kohtu hinnangul ei põhjusta menetlusosaliste dokumentide esitamine menetluse viibimist, võtab kohus hilinenult esitatud dokumendid arvesse.
13.Praeguses asjas on kaebaja esitanud kaebuse PPA 4. märtsi 2024. a otsuse nr 1052277236 tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu. PPA kohaldas vaidlusaluse ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 1.
14.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Tartu Ringkonnakohus selgitas 20. veebruari 2024. a otsuses asjas 3-22-1320 p-s 16, et eeltoodud kahest sättest koosmõjus nähtub selgelt, et kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. VSS § 74 lõike 1 puhul kasutas Eesti seadusandja samas direktiivis lubatud võimalust, kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seletuskirja kohaselt tugineb restriktiivsem poliitika rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 teine lause annab liikmesriikidele õiguse lisada sisenemiskeeld tagasisaatmisotsustele ka muudel juhtudel kui need, mil tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Seega ei saa Eesti seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada. Põhjendatud ei ole seega ka kaebaja väide, et sissesõidukeeldu oleks saanud kohaldada ainult üheks aastaks.
15.Ka VSS § 6 lg-t 1 ja § 7 lg-t 2 tuleb seetõttu kohaldada seadusandja tahtega kooskõlaliselt. VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend (mitte karistus nagu kaebaja arvab), mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased
3-24-775 (nt ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla.
16.Nõustuda saab vastustajaga, et ettekirjutusega määrati kaebajale seitsmepäevane vabatahtlik lahkumise tähtaeg, mis ei anna kaebajale seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Kaebajal puudus õigus seitsme päeva jooksul Eestis viibida. Kohus märgib täiendavalt, et VSS § 32 lg 12 kohaselt võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seejuures on välismaalase ülesanne oma taotluses põhjendada ja põhistada asjaolusid, mis õigustaksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või lühendamist.
17.Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33-34; 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16). Kuivõrd sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja kaalutlusotsus, siis on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud, kusjuures selle õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu
1.oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 18). Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta ka haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
18.Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt 4. märtsi 2024. a küsitluse protokoll, dtl 40-43) ja asjaoludest tulenevalt pidas PPA proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. PPA küsitluse protokollist nähtuvad PPA selgitused kaebajale, et seadusliku aluseta viibivale välismaalasele, kellele vormistatakse Eestist vabatahtliku lahkumise ettekirjutus, kohaldatakse koos vabatahtliku lahkumise ettekirjutusega sissesõidukeeld kolmeks aastaks. Kaebaja on olnud seisukohal, et ta saab aru, et on rikkunud seadust ja kui karistuseks peab olema sissesõidukeeld kolmeks aastaks, siis ta on sellega nõus. Kohtu hinnangul selgitas vastustaja menetlustoimingutel õigesti, et sissesõidukeelu pikkus on kolm aastat.
19.Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalumisel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud mh asjaoluga, et kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Ettekirjutuses on märgitud, et kaebaja on nõus sissesõidukeelu kohaldamisega kolmeks aastaks. Sissesõidukeelu määramisel leidis PPA, et kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud sidemed. Kaebajal Euroopas elavate sõprade olemasolu ei saa pidada niivõrd kaalukaks asjaoluks, mis tingiks kaebajale sissesõidukeelu lühendamise. PPA arvestas kaebajale sissesõidukeelu määramisel, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebajal on kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimisaega, sest seadusega on see kohustus pandud välismaalasele endale. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu.
3-24-775
20.Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, nagu oleks PPA ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud. VSS § 7 4 lg-st 4 tulenevalt võib sissesõidukeelu kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel. PPA ettekirjutusest ei nähtu, et esineksid humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Humaansete kaalutlustena tuleksid kõne alla kaebaja enda või lähedase haigus, haiglas viibimine või operatsioonijärgne ravi, samuti perekonnaliikmega seotud tõsine ja ootamatu õnnetus (vt seaduseelnõu seletuskiri). Käesoleval juhul kaebaja PPA-le selliste asjaolude esinemist ei väitnud.
21.Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et menetluse ajal talle ei selgitatud tema õigusi ja kohustusi. 4. märtsi 2024. a küsitluse protokollis on muuhulgas märgitud kaebaja kohustused inglise keeles, mille kaebaja allkirjastas. Küsitluse lõppedes kinnitas kaebaja omakäeliselt protokollis „Kirjapandud ja õigesti, minule tõlgitud inglise keelde.“ Samuti on kaebaja allkirjastanud isikuandmete ankeedi, mis on täidetud tema ütluste alusel (dtl 36-39). Kinnitus andmete õigsuse kohta on ankeedil märgitud ka inglise keeles.
22.Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 4. märtsi 2024. a otsuse nr 1052277236 osaliseks tühistamiseks.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
24.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.