Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. oktoobril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-24-703
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas 1. juunil 2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 24-27).
2.PPA jättis 20. veebruari 2024. a otsusega nr 15.3-10/27-2 kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse nr 1054477107 VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, kuivõrd kaebaja puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis (dtl 7-8).
3.Kaebaja esitas 7. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 20. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks otsustada asi uuesti (dtl 3-6). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks VMS § 43 lg 3 osas, milles see ei võimalda vanglas viibivale ja elamisluba taotlevale välismaalasele anda elamisluba ega seda pikendada.
4.Tartu Halduskohus võttis 12. märtsi 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 11-12).
5.PPA esitas 12. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 19-23).
6.Kaebaja esitas 22. juulil 2024. a menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 7879).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja taotleb PPA 20. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamist ja kohustamist otsustada asi uuesti, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
7.1.PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu.
7.2.Elamisloa mitteandmine või pikendamata jätmine riivab õigust era- ja perekonnaelule. Nimetatu tekitab ebakindlust nii isiku enda kui pereelu silmas pidades. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-2-16 tehtud lahendi p-s 22 selgitanud, et tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (vangistusseaduse (VangS) § 75 lg 5). Seetõttu riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. VangS § 75 lg 5 kohaselt välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel kinnipidamiskeskusesse. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebajale elamisloa mitteandmise või pikendamata jätmisega tekkivat ebakindlust pidada kaebaja ebaoluliseks või vähetähtsaks huviks. Võib eeldada, et elamisloa alusel pikalt Eestis elanud välismaalasel on siin tekkinud nii majanduslikud, kultuurilised kui ka sotsiaalsed seosed.
3-24-703
7.3.Sätte põhiseaduspärasuse hindamise puhul on VMS 43 lg 3 asjassepuutuv säte, kuna on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st selle põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral.
7.4.Kohtuasjas nr 3-4-1-18-14 6. jaanuari 2015. a tehtud lahendi p-s 57 on leitud, et võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (PS § 12 lg 1). Käesoleval juhul on võrreldavad grupid esiteks isikud, kes viibivad vanglas ja teiseks isikud, kes on vabaduses. Ainuüksi seetõttu, et ühed isikud viibivad vanglas, ei anna alust neid gruppe pidada erinevateks.
7.5.Käesoleval juhul pole mõistliku õigustust sellele, miks isikud, kes ei viibi vanglas, saavad elamisluba taotleda ja need, kes viibivad vanglas, seda ei saa, ning miks tuleb neid kahte inimrühma kohelda elamisloa taotlemisel ebavõrdselt ning mis oleks sellise ebavõrdse kohtlemise õigustus.
7.6.Välismaalase õigus saada elamisluba koos oma perega Eestis elamiseks kuulub olemuslikult perekonnaõiguse (PS § 8) kaitsealasse. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Eelnevast tulenevalt pole arusaadav, millist eesmärkki teenib nimetatud erisus või piirang elamisloa taotlemisel ning miks see on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu.
7.7.Vastustaja otsuses on märgitud, et kaebajale on 26. jaanuaril 2024 kirjas antud võimalus taotluse läbivaatamata jätmise kohta oma arvamuse esitamiseks. Kaebaja avaldatu kohaselt ta sellist kirja saanud ei ole.
7.8.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab enne haldusakti andmist andma haldusorgan menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata on õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Eeltoodud puudujääk on oluliseks menetlusnormide rikkumiseks, mis sai mõjutada asja otsustamist.
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.
8.1.Kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav, kuna kaebajal on Eestis viibimisalus tulenevalt VMS § 43 lg-st 3.
8.2.PPA 15. jaanuari 2024. a kiri nr 15.3-10/27-1 ei ole tõepoolest jõudnud kaebajani. PPA poolt sai kiri asutusest välja saadetud paberkandjal, kuid vanglasse kaebajani see ei jõudnud. Kuna reeglina kirjad jõuavad adressaadini, siis ei osanud PPA kahtlustada, et kaebaja ei saanud kirja kätte. Kuigi kaebaja ei saanud menetluses esitada oma arvamust ja vastuväiteid, on PPA otsus lõpptulemuses sellegi poolest õige. Nimelt ei oleks kaebaja saanud oma arvamuse ja vastuväidetega mõjutada seda, et seaduse kohaselt ei ole kaebajal vanglas viibides tähtajalist elamisluba vaja ning PPA oleks kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata ka siis, kui kaebaja oleks sellele vastu vaielnud. Kaebaja puhul olnuks võimalik rakendada ka erandit ärakuulamispõhimõttest tulenevalt HMS § 40 lg 3 p-st 4, kuigi antud juhul PPA soovis anda kaebajale võimaluse olla ära kuulatud.
8.3.Haldusorganina lähtub PPA kehtivast seadusest ja seni kuni VMS-i kohaselt on vanglas viibival isikul seadusest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, siis ei vaja nad vanglas viibides tähtajalist elamisluba (VMS § 219 lg 1 p 6 koosmõjus § 43 lg 1 p 5 ja § 43 lg-ga 3). Ka Riigikohus on kinnitanud, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (5-23-35). Elamisluba on vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul siiski pärast vanglast vabanemist, mitte kinnipidamise ajal.
8.4.Vastustaja ei nõustu, et VMS § 43 lg 3 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda vanglas viibivale ja elamisluba taotlevale välismaalasele anda elamisluba ega seda pikendada. VMS § 43 lõige 3 ei reguleeri elamisloa andmata või pikendamata jätmist.
3-24-703 Iseenesest ei ole PPA-l keelatud anda vanglas viibivale välismaalasele tähtajalist elamisluba, kuid reeglina ei ole välismaalasel elamisluba vanglas viibides vajalik. Oluline on vahet teha selles, kas tähtajalise elamisloa andmise taotlus jäeti läbi vaatamata või keelduti tähtajalise elamisloa andmisest. Antud juhul ei ole PPA keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata, sest kaebaja viibib endiselt vanglas ning tal on seadusest tulenevalt olemas seaduslik alus riigis viibimiseks.
8.5.PPA otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata ei riiva mitte kuidagi kaebaja õigust era- ja perekonnaelule intensiivsemalt kui kaebaja viibimine vanglas. Elamisloa puudumine vanglas ei saa käesoleval hetkel tekitada ebakindlust kaebaja enda kui ka pereelu silmas pidades, sest PPA ei ole teinud otsust keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest Eestis elamiseks.
8.6.Asjakohatu on kaebaja viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-2-16. Antud kohtuasjas oli küsimuse all tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine, mitte taotluse läbi vaatamata jätmine. Kui kaebaja hakkab vanglas vabanema, siis on tal õigus taotleda uuesti tähtajalist elamisluba ning kui kaebaja vabaneb, siis ei ole PPA-l üldjuhul alust jätta tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatamata, vaid tuleb teha sisuline otsus. Seni, kuni PPA ei ole keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, puudub alust karta, et kaebajal ei ole võimalik vanglast vabanedes jätkata elamist Eestis.
8.7.Vanglas viibivatel välismaalastel ei ole takistatud taotleda tähtajalist elamisluba. Kaebaja on samuti saanud PPA-le taotluse esitada. Küsimus on hoopiski selles, kuidas on PPA kaebaja taotluse lahendanud. Seega on kaebaja eksinud väites, et vanglas viibivad isikud ei saa taotleda tähtajalist elamisluba.
8.8.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba põhjusel, et omab lapsi ja naist ning tal on olemas eluase ja töö. Eelnevalt välja toodu ei saanud tingida PPA poolt sisulise otsuse tegemist, kuivõrd kaebaja viibib vanglas ning see, et tal on Eestis abikaasa ja lapsed, ei tähenda et PPA peaks vanglas viibimise ajaks andma kaebajale tähtajalise elamisloa.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kaebaja nõuab PPA 20. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-10/27-2 tühistamist ja kohustamist otsustada asi uuesti. Vaidlustatud otsusega jättis PPA kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p 6 alusel, mis sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Käesolevas asjas on esmaseks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas vastustaja on jätnud õiguspäraselt läbi vaatamata kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse.
10.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub PPA seisukohtadega ega pea HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata.
11.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on välismaalasest kinnipeetav, kes viibis vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja viibib ka praegu Viru Vanglas. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus sama paragrahvi lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust.
3-24-703
12.Kohus nõustub vastustajaga, et õiguslik alus kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmiseks oli eelnevast nähtuvalt olemas, sest kehtiva õiguse kohaselt võib kaebaja Eestis viibida ka ilma tähtajalise elamisloa olemasoluta. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et kinnipidamisasutuses viibijal ei pea olema samal ajal elamisluba (Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2023. a määrus nr 3-22-1894, p 8 ja 1. detsembri 2023. a otsus nr 3-22-1929, p 11). Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida.
13.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 6. novembri 2023. a otsuses asjas nr 5-23-35 p-des 30 ja 31 selgitanud, et välismaalaste (v.a Euroopa Liidu elanikud ja nende perekonnaliikmed) Eestisse saabumise, siin viibimise, elamise ja töötamise aluseid reguleerib üldseadusena välismaalaste seadus, mis loetleb Eestis ajutise viibimise (VMS § 43) ja püsiva elamise alused. VangS § 181 kohaselt on vanglas kinnipidamise õiend kinnipeetava isikut tõendav dokument (lg 1) ning sellega saab kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust (lg 3). Kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata (VMS § 219 lg 1 p 6).
14.Kaebaja osas on tehtud üksnes tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsus. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks tehtud lahkumisettekirjutus. Lahkumisettekirjutuse tegemisele või kaebaja Eestist lahkumise kohustusele ei ole ka PPA oma 20. veebruari 2024. a otsuses nr 15.3-10/27-2 viidanud. Lahkumisettekirjutuse eelduseks on, et on olemas muu riik peale Eesti, mis on nõus või kohustatud kaebaja vastu võtma; st ettekirjutus peab olema täidetav ka PPA enda poolt. Ennekõike on riigid kohustatud vastu võtma enda kodanikke, samas ka elamisloaga isikuid. Kaebaja on aga määratlemata kodakondsuseta (dtl 7, 47). Seetõttu puudub eelduslikult riik, kes sooviks või oleks kohustatud kaebajat vastu võtma ning kuhu PPA saaks kaebaja välja saata. Ka juhul, kui kaebaja suhtes lahkumisettekirjutus antakse, on kaebajal võimalik see kohtus vaidlustada.
15.Tartu Ringkonnakohus leidis 31. augusti 2023. a otsuse asja nr 3-22-1330 p-s 25, et välismaalasest kinnipeetava puhul võib esineda olukord, kus on ettenähtav, et VMS § 43 l-st 3 ja lg 1 p-st 5 tulenev alus Eestis viibimiseks langeb ära. Selline on olukord kinnipeetavale määratud vangistuse tähtaja saabumisel, kui välismaalane vabaneb kinnipidamisasutusest karistuse ärakandmise tõttu. Vangistuse tähtaeg on ette teada. Seega on ette teada seegi, millal lõpeb välismaalase seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus viibida Eestis. VMS § 224 lg 1 p 1 alusel antud siseministri 12. jaanuari 2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtajaks 2 kuud nõuetekohase taotluse esitamisest arvates. Elamisloa tähtaja möödumisel on VMS §-s 130 koostoimes VMS § 43 lg-tega 4 ja 5 ette nähtud välismaalase Eestis viibimise ajutine alusest tähtajalise elamisloa menetluse ajal. Sarnast Eestis viibimise ajutist alust tähtajalise elamisloa taotlemise ajaks ei ole kehtestatud aga vangistusest vabanevale välismaalasele. Ringkonnakohus järeldab kirjeldatud regulatsioonist, et seadusandja on pidanud vajalikuks, et vangistusest vabanevale välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise küsimus lahendataks hiljemalt välismaalase vangistusest vabanemise ajaks. Vastavalt on seadusandja VMS § 214 kaudu loonud võimaluse selleks, et välismaalasest kinnipeetav saaks esitada tähtajalise elamisloa taotlus vangistuses viibimise ajal.
3-24-703
16.Kaebaja väidab, et elamisloa mitteandmine riivab tema õigust era- ja perekonnaelule. Nimetatu tekitab ebakindlust nii isiku enda kui pereelu silmas pidades. Samuti väidab kaebaja, et VMS § 43 lg 3 on põhiseadusega vastuolus. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu
13.aprilli 2016. a otsusele asjas nr 3-3-1-2-16. Kohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et PPA vaidlusalune otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus läbi vaatamata, ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelule intensiivsemalt kui kaebaja viibimine vanglas. Isiku era- ja perekonnaelu riivaks rohkem tema väljasaatmine, millega aga praegusel juhul tegemist ei ole.
17.Kohtu hinnangul ei tulene Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-2-16, et VMS § 43 lg 3 on põhiseadusevastane. Pealegi olid viidatud kohtuasja asjaolud praeguse asja asjaoludest erinevad. Riigikohus lahendas vaidlust, kus PPA oli tunnistanud kinnipeetava pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsusega. Erinevad on nii haldusakti õiguslikud kui faktilised alused. Seejuures selgitas Riigikohus, et ohtu kujutava kinnipeetava perekonnaelule on pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju kaudne ja piiratud (p 18).
18.Nõustuda saab vastustajaga, et VMS § 43 lg 3 ei reguleeri elamisloa andmata jätmist. Iseenesest ei ole PPA-l keelatud anda vanglas viibivale välismaalasele tähtajalist elamisluba, kuid reeglina ei ole välismaalasel elamisluba vanglas viibides vajalik. Oluline on vahet teha selles, kas tähtajalise elamisloa andmise taotlus jäetakse läbi vaatamata või keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest. Nagu kohus eelnevalt selgitas ei ole praegusel juhul PPA keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata. Kui kaebaja hakkab vanglast vabanema, siis on tal õigus taotleda uuesti tähtajalist elamisluba. Kui isik kinnipidamisasutusest vabaneb, siis ei ole PPA-l üldjuhul alust jätta tema tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatamata, vaid tuleb teha sisuline otsus. Seni, kuni PPA ei ole keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, puudub alust karta, et kaebajal ei ole võimalik vanglast vabanedes jätkata elamist Eestis.
19.VMS § 219 lg 1 p 6 kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Nagu eespool märgitud, on kaebaja puhul tegemist kinnipeetavaga, kellel on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida. Seeläbi on talle tagatud karistuse kandmise ajal ka Eestis viibimise seaduslik alus, mistõttu on PPA põhjendatult tuginenud VMS § 219 lg 1 p-le 6 (välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ja jätnud kaebaja taotluse läbi vaatamata.
20.Tartu Ringkonnakohus selgitas 30. mai 2024. a otsuses asjas nr 3-22-810 p-s 17, et kehtivast kohtupraktikast tulenevalt tuleb eelkõige VMS § 219 lg 1 p 6 koostoimes VMS § 220 lg-ga 1 pidada normiks, mis ei anna haldusorganile tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel võimalust teostada kaalutlusõigust ja kohaldada teistsugust tagajärge, kui see, mis on normis selgelt välja toodud (Riigikohtu otsus asjas nr 5-23-35, p 31; Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1929, p 11; Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2023. a otsus asjas nr 3-22-1330, p 22). Kui lähtuda VMS § 219 lg 1 p 6 sõnastusest, siis ka sellest nähtub, et normi õiguslik tagajärg on normis nimetatud eelduse esinemisega seotud selliselt, et eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõni muu tagajärg. Normis on loetletud eeldused ning nimetatud üks õiguslik tagajärg, mida eelduse tuvastamise korral kohaldada. Seega ei olnud PPA-l
3-24-703 vaidlusaluses otsuses normi kohaldamisel võimalust hinnata normis nimetamata asjaolusid ning neile toetudes jätta sättes nimetatud tagajärg kaalutlusõiguse alusel kohaldamata.
21.PPA möönab, et PPA 15. jaanuari 2024. a kiri nr 15.3-10/27-1 (dtl 55-56) ei ole jõudnud kaebajani. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi kaebaja ei saanud menetluses esitada oma arvamust ja vastuväiteid, on PPA otsus lõpptulemuses sellegi poolest õige. Kaebaja ei oleks saanud oma vastuväidetega mõjutada seda, et seaduse kohaselt ei ole kaebajal vanglas viibides tähtajalist elamisluba vaja. PPA oleks kaebaja taotluse jätnud läbi vaatamata ka siis, kui kaebaja oleks sellele vastu vaielnud. Antud eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist ning ärakuulamise tulemusel ei oleks PPA jõudnud teistsugusele otsusele, kui vaidlustatud otsuses jõuti.
22.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatamata jättes käitunud õiguspäraselt. Taotlus on jäetud läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p-st 6 tuleneval õiguslikul alusel. Taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse põhjendustest nähtub, et vastustaja on kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid hinnanud. Kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, siis ei saa rahuldada ka kohustamisnõuet. Põhjendatud ei ole ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks VMS § 43 lg 3 suhtes.
23.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
24.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kohtuotsus sisaldab kaebaja identifitseerimist võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS § 175 lg 3 alusel, asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.