Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-23-302 23. august 2024 Maria Lõbus Olga Mitrokhina kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 6. veebruari 2023. a ettekirjutuse nr 1052264533 osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas Kaebaja – Olga Mitrokhina Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eve Kikkas Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Olga Mitrokhina kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23. september 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 6. veebruaril 2023 Valgevene Vabariigi kodanikule Olga Mitrokhinale (edaspidi kaebaja) ettekirjutuse nr 1052264533. Ettekirjutusega kohustati kaebajat Eesti Vabariigist lahkuma seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 13. veebruaril 2023, ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast arvates. Ettekirjutuse kohaselt oli ettekirjutus sundtäidetav 14. veebruarist 2023. Kui kaebaja pole selleks kuupäevaks lahkumisettekirjutust täitnud, saadetakse ta Eesti Vabariigist välja Valgevene Vabariiki. Ettekirjutuses on märgitud, et kaebaja saabus Eestisse
29.augustil 2022 ja lahkus Eestist 12. oktoobril 2022 (viibimise aeg 45 päeva). Seejärel saabus kaebaja uuesti Eestisse 9. detsembril 2022 ja viibis Eestis ikka veel 6. veebruari 2023. a seisuga (viibimise aeg 60 päeva). Seega oli kaebaja 180-päevase ajavahemiku jooksul (29. august 2022 kuni 6. veebruar 2023) viibinud Eestis kokku 105 päeva. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lõike 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 44 lõike 3 alusel võib välismaalane Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisloa alusel Eestis viibida kuni 90 kalendripäeva 180 päeva jooksul. Seega viibib kaebaja Eestis seadusliku aluseta alates 23. jaanuarist 2023 kuni 6. veebruarini 2023, s.o 15 kalendripäeva. PPA ametnik selgitas 6. veebruaril 2023 kaebajale, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult ning talle tehakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kaebaja selgitas, et ta ei lahkunud Eestist õigeaegselt, sest ta ei teadnud, et tohib Poola D-liiki viisaga viibida Schengeni alal 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul. Kaebaja selgitas, et tal elab Eestis elukaaslane, kelle juurde ta soovib tulla varem kui kolme aasta pärast. Samuti selgitas kaebaja, et ta käis Eestis töövestlusel ning soovib taotleda D-liiki viisat Eestis töötamiseks. Vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebaja vaidles 6. veebruaril 2023 läbi viidud küsitluse käigus vastu kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisele ning soovis, et PPA määraks sissesõidukeelu lühemaks ajaks. PPA poolt kogutud tõendist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. VSS § 74 lõikest 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA võtab sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse kaebajaga seotud korduvaid lähisuhtevägivalla väljakutseid, millesse pidid sekkuma politseiametnikud. PPA leiab, et kaebaja suhtes on proportsionaalne kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu. Ettekirjutuse õiguslike alustena on täiendavalt viidatud VSS § 2 lõikele 1, § 7 lõikele 1, § 72 lõigetele 11 ja 4, § 73 lõikele 1, § 74 lõikele 1 ja § 11 lõikele 1.
2.Kaebaja esitas 13. veebruaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
6.veebruari 2023. a ettekirjutuse nr 1052264533 osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja on seisukohal, et talle kohaldatud sissesõidukeeld on äärmiselt ebaõiglane. Kaebajale selgitati viisa väljastamisel, et ta ei või viibida Schengeni ala riigis üle 90 päeva 180-päevaste ajavahemike jooksul ehk perioodidel alates 1. jaanuarist kuni 30. juunini ja
1.juulist kuni 31. detsembrini. 180-päevase perioodi jooksul alates 1. juulist 2022 kuni
31.detsembrini 2022 viibis kaebaja Eestis vähem kui 90 päeva. Samuti ajavahemikul
3-23-302
1.jaanuarist 2023 kuni 30. juunini 2023 viibis kaebaja Eestis vähem kui 90 päeva. Kaebaja on seaduskuulekas kodanik ja tal ei olnud kavatsust seadust rikkuda. Eestis viibimise teise ajavahemiku jooksul õnnestus kaebajal leida tööd ning ta soovib edaspidi Eestis tööle asuda. Tööandja on kohtule kinnitanud, et suudab kaebajale pakkuda tööd ja vajab tõesti tema tööd. Peale selle, kaebaja oli Eestis külas oma tulevasel abikaasal S. Kitamil, kellega ta kavatses lähiajal sõlmida abielu. Sissesõidukeeluga jäetakse kaebaja ilma võimalusest töötada Eestis ja teistes Schengeni ala riikides ning sõlmida abielu oma armastatud inimesega. Kaebaja tulevane abikaasa ei saa tulla Valgevenesse abielu sõlmima, sest tal on võlgade tõttu Eestist lahkumise keeld.
4.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. PPA menetlusinfosüsteemis MIS on 29. augustil 2022 registreeritud kaebajaga seotud esimene juhtum, peale mida kontrollis PPA 30. augustil 2022 aadressil Outokumpu 5-59, Kohtla-Järve kaebaja Eestis viibimise seaduslikku alust. Selgus, et kaebaja viibis Eestis Valgevene kodaniku kehtiva passi ja Poola Vabariigi kehtiva viisa kehtivusega 22. juuli 2022 kuni 21. juuli 2023 alusel. Kaebajale selgitati, et Poola Vabariigi viisa alusel võib ta teiste Schengeni liikmesriikide territooriumil tagasiulatuva 180-päevase perioodi jooksul viibida 90 päeva. Kaebaja sai selgitusest aru. Seega oli kaebaja teadlik, kui kaua ja millise perioodi jooksul võib ta Poola Vabariigi viisa alusel Eestis viibida. Viibides Eestis Poola Vabariigi viisa alusel seaduslikult alates 29. augustist 2022 kuni 12. oktoobrini 2022 ja alates 9. detsembrist 2022 kuni 22. jaanuarini 2023, oli kaebajal piisavalt aega, et sõlmida Eestis abielu, leida Eestis tööandja, kes vormistab talle PPA-s lühiajalise töötamise registreerimise, või esitada PPA-le tähtajalise elamisloa taotlus Eestis töötamiseks. Viibides Poola Vabariigi viisa alusel Eestis, puudus kaebajal Eestis töötamiseks seaduslik alus. PPA menetlusinfosüsteemis MIS on kaebajaga seoses perioodil 29. august 2022 kuni 1. veebruar 2023 registreeritud korduvad lähisuhtevägivalla juhtumid, millesse pidid sekkuma politseiametnikud. PPA-l puuduvad andmed, et S. Kitami suhtes oleks kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Seega on kaebajal ja tema tulevasel abikaasal võimalik abielu registreerida mõnes teises riigis. PPA võttis sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse asjaolu, et PPA selgitas 30. augustil 2022 kaebajale Poola Vabariigi viisaga Eestis viibimise korda ning veendus, et kaebaja sai sellest aru. Samuti arvestas PPA kaebaja Eesti Vabariigis seadusliku aluseta viibimise kestust ja seadusliku aluseta viibimisega seotud asjaolusid, kaebajaga seotud juhtumeid Eestis, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning leidis, et kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne. Asjaolusid kohaldamaks lühemat sissesõidukeelu tähtaega või humaanseid asjaolusid kaebajale sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks PPA ei tuvastanud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtuvaidluse esemeks on PPA koostatud lahkumisettekirjutuses kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasus. Vaidlus ei hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud lahkumisettekirjutus oli õiguspärane.
6.VSS § 7 lõige 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lõike 1 järgi
3-23-302 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lõige 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lõige 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. VSS § 74 lõige 41 näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. VSS § 74 lõigetest 1, 3 ja 4 saab järeldada, et kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lõige 4) või sissesõidukeelu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lõige 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.
7.VSS § 7 lõige 2 ning § 74 lõiked 3 ja 4 näevad ette kaalumiskohustuse. Haldusorganil tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 34; 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, punkt 13;
1.oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 16.)
8.HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Sissesõidukeelu kehtestamine on PPA, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda PPA asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas PPA kaalutlusotsus on õiguspärane. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lõige 2).
9.Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud napilt, ei nähtu sellest, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata. Ettekirjutuse põhjendustest järeldub, et vastustaja on kaebaja poolt 6. veebruari 2023. a küsitlusel esile toodud asjaoludega (kaebaja väidetav teadmatus Eestis viibimise aja piirangute osas, kaebajal on Eestis elukaaslane ja kaebaja soovib Eestis töötada) arvestanud, kuid vastustaja on leidnud, et need ei ole käsitatavad humaansete asjaoludena, mis peaksid tingima sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Viitest VSS § 74 lõikele 3 saab järeldada, et vastustaja kaalus, kas kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades võiks kolmeaastane sissesõidukeeld olla ebaproportsionaalne ning kas esineb vajadus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Ettekirjutusest järeldub, et vastustaja ei pidanud kaebaja poolt 6. veebruari 2023. a küsitlusel esile toodud asjaolusid sellisteks, mis peaksid tingima lühema sissesõidukeelu kohaldamise. Vastustaja on märkinud, et arvestab sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud korduvaid lähisuhtevägivalla väljakutseid, millesse pidid sekkuma politseiametnikud. Sellest saab järeldada, et vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja ja tema elukaaslase suhted sellised, mida pidanuks tingimata kaitsma lühema sissesõidukeelu kohaldamise kaudu.
10.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusõiguse teostamisel kaalutlusreegleid rikkunud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaksid sissesõidukeelu kohaldamise humaansetel kaalutlustel või tingiksid sissesõidukeelu kestuse lühendamise.
3-23-302 Humaanseteks kaalutlusteks sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks VSS § 74 lõike 4 alusel on esmajoones peetud olukordi, kus sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni alale riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2024. a otsuse nr 3-23-840 punkt 31 ja seal viidatu). Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud ohtu oma elule või tervisele. Samuti ei ole kaebaja toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et sissesõidukeelu kehtestamine riivaks intensiivselt kaebaja perekonna- või eraelu. Asjaolu, et kaebaja soovib oma Eestis elava elukaaslasega abielluda, ei ole käsitatav humaanse asjaoluna, mis peaks tingima sissesõidukeelu kohaldamata jätmise või selle kestuse lühendamise. Kaebaja ja tema elukaaslane ei pea tingimata abielluma Eestis, vaid nad saavad seda teha mõnes muus riigis, kus mõlemad saavad seaduslikul alusel viibida. Samal põhimõttel saab võimalikuks kooseluks valida endale sobiva riigi. Kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et tema elukaaslasel on võlgade tõttu keelatud Eestist lahkuda, kuid vastustaja teatas kohtule, et tal puuduvad andmed, et kaebaja elukaaslase suhtes kehtiks elukohast lahkumise keeld. Kaebaja ei ole kohtumenetluses oma väite kinnituseks tõendeid esitanud, mistõttu ei pea kohus võimalikuks kaebaja paljasõnalisele väitele tugineda. Kaebaja soov töötada Eestis ei ole samuti käsitatav humaanse asjaoluna, mis peaks tingima sissesõidukeelu kohaldamata jätmise või selle kestuse lühendamise. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, miks tal on tingimata vaja töötada just Eestis või mõnes muus Schengeni ala riigis ning miks ta ei saaks töötada Valgevenes või mõnes muus riigis, kus viibimiseks on tal seaduslik alus. Kaebaja väited seoses tema teadlikkusega Eestis viibimise ajale kehtinud piirangutest on olnud vastuolulised. 6. veebruaril 2023 toimunud küsitluse käigus on kaebaja väitnud, et ei teadnud, et ta võis Poola D-liiki viisa alusel Eestis viibida kuni 90 päeva 180 päeva jooksul. Kohtumenetluses on aga kaebaja asunud väitma, et talle selgitati viisa väljastamisel, et ta ei või viibida Schengeni ala riigis üle 90 päeva 180-päevaste ajavahemike jooksul ehk perioodidel alates 1. jaanuarist kuni 30. juunini ja 1. juulist kuni 31. detsembrini. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et Poola D-liiki viisa väljastamisel oleks kaebajale taoline ekslik selgitus antud, sest migratsiooniametnikele on nende tööülesannetest tulenevalt hästi teada, et 180-päevast perioodi ei arvestata perioodide 1. jaanuar kuni 30. juuni ja 1. juuli kuni 31. detsember kaupa, vaid 90-päevast lubatud viibimisaega ei tohi ületada ükskõik millise 180-päevase järjestikuse perioodi jooksul, st 180-päevast perioodi ei ole kuidagi konkreetsete kuupäevadega paika pandud. Lisaks on vastustaja kohtule esitanud PPA piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse järelevalveametniku 3. septembri 2022. a ettekande, kust nähtub, et 30. augustil 2022 kontrolliti kaebajal Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu ning selgitati talle, et ta võib Poola D-liiki viisa alusel Eestis viibida tagasiulatuva 180 päeva jooksul 90 päeva. Ettekandest nähtuvalt sai kaebaja selgitustest aru. Seega on selle ettekandega tõendatud, et kaebaja oli teadlik Eestis viibimise ajale kehtivatest piirangutest, kuid rikkus neid sellest hoolimata ning viibis Eestis ilma seadusliku aluseta 15 päeva (perioodil 23. jaanuar 2023 kuni 6. veebruar 2023). Kaebaja selline käitumine ei anna alust tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks või lühemaks ajaks kohaldamiseks.
11.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad alused kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja
3-23-302 kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.