XX kaebus mõista lisatoidust ilma jätmise ja tervise kahjustamise eest Tallinna Vanglalt välja hüvitis 2 000 000 eurot või alternatiivselt õiglane hüvitis kohtu äranägemisel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustajad – Tallinna Vangla
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a määruse haldusasjas nr 3-23-2748 resolutsiooni punkti 1 peale.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. juuli 2024. a määruse haldusasjas nr 3-23-2748 resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav XX esitas Tallinna Vanglale 21.09.2023 taotluse hüvitada temale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju summas 2 000 000 eurot. Väidetav kahju tekkis vangla poolt arsti määratud lisatoidu 06.09.2023–13.09.2023 andmata jätmisega.
2.Tallinna Vanglas toitlustamist korraldav Viru Vangla jättis 29.11.2023 vastusega nr 537/23/75-2 XXi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 01.12.2023 kaebuse mõista lisatoidust ilma jätmise (varaline kahju) ja tervise kahjustamise (mittevaraline kahju) eest Tallinna Vanglalt tema kasuks välja hüvitis 2 000 000 eurot või alternatiivselt kohtu määratud õiglases suuruses.
3-23-2748
4.Tallinna Halduskohus tagastas 14.03.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.04.2024 määrusega halduskohtu määruse, leides, et kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, siis ei ole täidetud üks HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldustest, ja saatis asja halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
5.Tallinna Halduskohus palus 16.05.2024 kohtunõudes kaebajal täpsustada, millist summat nõuab ta saamata jäänud toidu eest ja millist summat väidetava tervisekahjustuse eest. Kaebaja märkis 17.05.2024 vastuses, et soovib 1 000 000 eurot saamata jäänud toidu ja 1 000 000 eurot tervise kahjustamise eest.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2024 määrusega XXi menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale 1050 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 15-päevase tähtaja. HKMS § 104 lg 1 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda riigilõiv 1050 eurot. Kui tervisekahju ei ole ilmselgelt põhjendamatu, siis on selle eest hüvitise nõudmine RLS § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastus ei laiene saamata jäänud toidu eest hüvitise nõudmisele. K-Raha väljavõttest nähtuvalt puudus kaebajal 01.08.2023– 30.11.2023 sissetulek ja väljaminekud olid 10 eurot. Seega ei ole kaebaja võimeline nõutavat 1050 euro suurust riigilõivu tasuma. Menetlusabi andmisest tuleb siiski keelduda, sest kaebaja kohtumenetluses osalemist ei saa pidada edukaks (HKMS § 111 lg 1). Vastusest kahjunõudele ilmneb, et kaebajale oli määratud lisatoit 05.09.2023–05.10.2023 ehk üheks kuuks. Väidetavalt jäi kaebaja lisatoidust ilma 06.09.2023–13.09.2023 ehk 8 päeva vältel. Kaebajale oli 05.09.2023–05.10.2023 määratud sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 2 lg 3 kohane toidunorm R3 (2300–2700 kcal) + lisatoit ja alates 05.10.2023 määrati kaebajale toidunorm R4 (2700–3100 kcal). Toidunormide R3 ja R4 vahe on maksimaalselt 400 kcal ja eeldatavalt pidi 05.09.2023–05.10.2023 määratud lisatoit kompenseerima just seda vahet. Kaebuses on üldsõnaliselt väidetud lisatoidu saamata jäämise tõttu tervisekahju tekkimist (alakaal, maovalud), kuid selle tõestuseks ei ole esitatud ühtegi tõendit (sh puuduvad andmed, et kaebaja oleks pöördunud abi saamiseks meedikute poole). Kaebaja ei esitanud kohe toidujagamise ajal pretensioone ka vanglaametnikele, millest võib samuti järeldada, et ta kas sai lisatoidu või ei tekitanud lisatoidust ilma jätmine talle olulist tervisekahjustust. Kaebaja väitel puuduvad tõendid määratud toidu andmise kohta. Viru Vangla on 29.11.2023 vastuses nr 5-37/23/75-2 märkinud, et kuna kaebajale lisatoit määrati, siis pole alust kahelda, et see ka talle kätte jagati. Täiendavalt on selgitatud, et liinilehed, mille järgi kambritesse toitu jagatakse, hävitatakse vähemalt kord nädalas ja 2023. a septembri liinilehti ei ole enam alles. Neid oleks saanud kontrollida vahetult pärast toidujagamist, kuid kaebaja ei ole pretensioone esitanud. Kuna toidukoguse kontrollimine on tagantjärele raskendatud, siis võib kaebus jääda tõenäoliselt rahuldamata. Nõutava hüvitise suurus on lisaks selgelt ebamõistlik, arvestades praegust keskmist brutokuupalka ja ka miinimumpalka (vrd Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-18-562, p 12).
7.XX palub 13.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.07.2024 määruse resolutsiooni p 1 ja uue määrusega vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest või saata menetlusabi taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks. Halduskohus tuvastas, et kaebaja majanduslik seisund ei võimalda riigilõivu tasuda. Menetluses osalemise eeldatavat edukust on hinnatud juba Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2024 määruses (p-d 7–8). HKMS § 115 kohaselt ei pea menetlusabi taotlusele lisama tõendeid, mis kinnitavad kaebuses toodud asjaolusid, vaid piisab asjaolude üldisest kirjeldamisest. Halduskohus peab enne kaebuse menetlusse võtmise otsustamist eeldama kaebuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust (HKMS § 50 lg 2) ning 2(4)
3-23-2748 HKMS § 59 rakendub alles asja sisulisel läbivaatamisel. Menetluses osalemist saab pidada tõenäoliseks, kui asjaolude kirjelduses kajastatu vastab õigusnormi eeldustele, millele tuginedes nõue esitatakse. Kaebaja esitas menetlusabi taotluses kõik HKMS § 115 lg-s 1 nõutud andmed. Kaebajale tekkis kahju, sest Tallinna Vangla ametnik andis toidujagajast kinnipeetavale 06.– 13.09.2023 korralduse anda XXi kambrisse toit R3 toidunormi (ilma lisatoiduta) alusel. Selle tagajärjel jäi kaebaja ilma ettenähtud lisatoidust, mis tekitas temal näljatunde ja maovalu. Kaebaja pöördus lisatoidu saamiseks aluste kindlaks tegemiseks 05.09.2023 arsti vastuvõtule ning arst tegi kindlaks, et tema kehamassiindeks oli alla 18,5 kg/m2. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 § 4 lg 2 alusel määras arst 05.09.2023 kaebajale lisatoidu kuni 05.09.2024. Arsti ettekirjutusele vaatamata anti kaebajale jätkuvalt varasemaga võrreldes sama kogus toitu, kuni XX esitas Tallinna Vanglale 13.09.2023 kirjaliku pöördumise, paludes selgitada, milles lisatoit seisneb, kuna tema toidukogused ei ole varasemaga võrreldes muutunud. Kontaktisik selgitas 13.09.2023 suuliselt, et lisatoit tähendab hommikuti 200 gr rohkem putru. Pudrukoguse suurenemine oli kaebajale äratuntav alates 14.09.2023 hommikust ja edaspidi selgitas kaebaja valvuritele süsteemselt, et peab saama lisatoitu. Kuna Tallinna Vangla ei andnud 06.09.2023– 13.09.2023 kaebajale lisatoitu, siis jäi kaebaja ilma lisatoidust (varaline kahju) ja see põhjustas kaebajale näljatunde, millega kaasnes maovalu (eraldi küsimus on alakaalulisuse teke). Vaidlus faktiliste asjaolude üle ei tähenda veel, et menetluses osalemine ei oleks ilmselt edukas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab piisaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
9.Kaebaja on nii Tallinna Vanglale esitatud 22.09.2023 kahju hüvitamise taotluses kui ka halduskohtule esitatud 01.12.2023 kaebuses taotlenud hüvitist nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest. Vastuseks 16.05.2024 kohtunõudele on kaebaja 17.05.2024 täpsustanud, et taotleb hüvitist varalise kahju eest 1 000 000 eurot ja mittevaralise kahju eest samuti 1 000 000 eurot. Kuna terviskahjuga seonduva hüvitamiskaebuse esitamine on RLS § 22 lg 2 p 12 kohaselt riigilõivuvaba, siis ei ole halduskohtu 12.07.2024 määruses sisalduv arutlus, kas kaebajale võis asjaoludest tulenevalt tervisekahju üldse tekkida või kas tervisekahju tekkimine on tõendatud, ringkonnakohtu hinnangul asjassepuutuv. Riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise taotluse lahendamine olukorras, kus esitatud nõudega halduskohtusse pöördumisel riigilõivu ei nõutagi, oleks ilmselgelt ainetu. Kui hüvitist nõutakse tervise kahjustamise eest, on kaebus lõivuvaba, sõltumata sellest, kas tervisekahju tekkimine on tuvastatav või tõendatud. Küsimus sellest, kas kaebajale tervisekahju tekkimine on usutav või mitte, saaks olla asjakohane siis, kui kohus oleks kaebuse tagastanud näiteks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest vastustaja väidetava õigusvastase tegevusega ei saa kaebajale üldse mõistlikult olla põhjustatud tervisekahju. Kuna vaidlusaluse määrusega lahendas halduskohus siiski üksnes menetlusabi taotluse, lähtub ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel sellest, et 12.07.2024 määrusega on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus vabastada ta 1 000 000 suuruse varalise kahju hüvitamise nõudelt ettenähtud 1050 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
10.Halduskohus ei ole kahelnud, et kaebaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline nõutavat riigilõivu tasuma ja ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu määruse põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Halduskohus on lisaks õigesti viidanud, et kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ja menetluskulude riigi kanda jätmine peab 3(4)
3-23-2748 alati olema põhjendatud. Sellest tulenevalt näevad HKMS § 111 lg-d 1–3 ette, et menetlusabi mh riigilõivu tasumiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1) ei anta, kui kaebusel puuduvad arvestatavad eduväljavaated. Halduskohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata, sest kaebuse rahuldamise tõenäosus on väike.
11.Haldusasjas seni esitatud dokumentidest ja selgitustest nähtub, et vangla arst tuvastas 05.09.2023 vastuvõtul, et XXi kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2 ning määras sellest tulenevalt temale lisatoidu alates 06.09.2023, kuid kaebaja hinnangul hakati temale lisatoitu tegelikult andma alles alates 14.09.2023 ehk pärast seda, kui ta oli esitanud Tallinna Vanglale 13.09.2024 pöördumise, milles palus selgitada, milles lisatoit seisneb, kuna tema toidukogused ei ole suurenenud. Sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 § 4 lg 2 kohaselt peavad mh kinnipeetavad, kelle kehamassiindeks on alla 18,5 kg/m2, saama lisaks tabelis 1 esitatud normikohasele toiduenergiavajadusele toitu, mis katab toiduenergia lisavajaduse 1260 kJ ehk 300 kcal. Määruskaebuse kohaselt selgitas kontaktisik, et lisatoit tähendab hommikuti 200 gr rohkem putru. Kaebaja ongi varalise kahjuna käsitanud seda, et ta jäi kaheksal hommikul ilma täiendavast pudrust kui varalise väärtusega hüvest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lisatoidust ilmajäämine käsitatav kinnipeetavale varalise kahju tekitamisena, sest kinnipeetavad on riigi ülalpidamisel ja ei tasu oma toidu eest ise, samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks lisatoidu mittesaamise tõttu pidanud soetama vangla kauplusest enda raha eest toiduaineid. Ka juhul, kui pidada võimalikuks, et saamata jäänud toit võiks olla käsitatav rahalise väärtusega vara saamata jäämisena (saamata jäänud tuluna), ei saaks 8 hommikul 200 gr pudru saamata jäämisega olla kaebajale tekitatud varalist kahju 1 000 000 eurot, vaid see oleks ilmselgelt oluliselt väiksem. Kuigi kohtul puuduvad täpsemad andmed kinnipeetavate toidukordade maksumuse kohta, võib viidata, et ka näiteks Tallinna kesklinna kohvikutes on hommikupudru maksumus ca 4–5 eurot, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja oleks saanud jääda pudrust kui varaliselt hinnatavast hüvest ilma suuremas summas kui 40 eurot (8 × 5 eurot). Seega on tema õiguste riive väheintensiivne (vrd HKMS § 133 lg 1).
12.Kokkuvõttes ei saa varalise kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks menetlusabi andmist pidada põhjendatuks, sest kaebaja menetluses osalemine oleks ebamõistlik (HKMS § 111 lg 3). Isegi kui möönda kaebajale varalise kahju tekkimist, oleks temale asjast tulenev võimalik kasu ebamõistlikult väike, võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega. Pole alust arvata, et ilma menetlusabita võiksid kaebaja olulised õigused jääda kaitseta. Seetõttu on halduskohus jätnud menetlusabi taotluse lõppastmes õiguspäraselt rahuldamata.
13.Eelneva põhjal jääb XXi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.