Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2024 otsuse nr 12401050204-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja - X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Merili Laansoo Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK
Asja läbivaatamise viis
Kinnine kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Peatada esialgse õiguskaitse korras Politsei- ja Piirivalveameti 18.03.2024 otsuse nr 12401050204-1 kehtivus kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas asjas.
3.Jätta menetlusabiga seotud kulud riigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.08.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X saabus Türgist lennukiga 05.01.2024 viisa alusel Eestisse ja esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotlusest selgub, et ta palub kaitset tervislikel-, usulistel-, poliitilistel- ja majanduslike põhjustel. Tema eesmärk oli taotleda varjupaika ja rahvusvahelist kaitset ning siin üles ehitada oma karjäär.
2.09.02.2024 vestlusel Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) avaldas taotleja, et valitsev ringkond võtab Türgis vastu otsuseid ning rahval ei ole sõnaõigust. 2016. aastal oli Türgis riigipöördekatse ja seetõttu on endiselt keeruline elada ja rahvas ei saa vabalt elada. Lisaks tõi taotleja vestlusel välja, et töötamise tagajärjel on tal tekkinud tervisemured, kuid igapäevaselt ta oma haiguste tõttu abi ei vaja. Kui PPA uuris vestlusel taotlejalt, et keda ta Türgis kardab, siis vastas taotleja, et Türgis on palju võimalusi sattuda vägivallaohvriks. Türgis on erinevad liikumised ja parteid, põhjused on sügavad ja vägivallaohvriks võib sattuda erinevate kogukondade vaheliste- või poliitiliste vastuolude tõttu. Kui PPA uuris vestlusel taotlejalt, milliseid ohtlikke olukordi tal Türgis elades oli, vastas taotleja, et 2016. aastal oli riigipöördekatse ja 2019. aastal algas majanduslangus. Türgis võib toimuda terrorirünnakuid, kogu rahvas on ärevuses ning üle piiri tuleb illegaalseid inimesi. Türgis elades taotlejal endal Trügi ametivõimudega probleeme ei olnud. Ta elas vaikselt oma elu. Kuigi taotleja tõi vestlusel välja, et ta küsib rahvusvahelist kaitset poliitilistel- ja tervislikel põhjustel, siis selgus, et taotleja ise ühtegi parteisse ei kuulu ning tal ei ole seoseid poliitiliste liikumistega. Samuti selgus, et taotlejal puuduvad läbielamised oma rassi või rahvuse pärast ning religioonist tulenevalt tal probleeme ei olnud. Vestlusel selgus, et taotleja probleemid Türgis on seotud Türgi üldiste probleemidega ning see, mis on juhtunud kõikidel, on juhtunud ka taotlejal.
3.18.03.2024 otsusega nr 12401050204-1 luges PPA välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt X ́i taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA tegi taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, lg 11 ja lg 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Türki vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning kohaldas talle VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3-ks aastaks. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:
1.PPA hinnangul ei ole taotleja isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele ning tema taotlus tuleb VRKS § 20 alusel põhjendamatuks lugeda, kuna
olemasolevate tõendite põhjal on selge, et ta ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Kuna taotlus on põhjendamatu, tuleb tema taotlus VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata.
2.PPA hinnangul puuduvad taotleja ütlustes viited sellele, et tal oleks ühe või enama Genfi konventsioonis sätestatud aluse tõttu põhjust Türgis tagakiusu karta. Taotleja väljendas vestlusel kartust Türgi üldise olukorra ees, kuid tema ütlustes puuduvad viited sellele, et Türgi riigivõim oleks teda tagakiusanud või võiks seda tulevikus teha. Vestlusel selgus, et taotleja ei kuulu ühtegi parteisse, teda ei ole Türgis kinni peetud, teda ei ole Türgis karistatud, ta ei kuulu ühtegi liikumisse, ta ei ole Türgis tagaotsitav, talle väljastati Türgis pass, ta on saanud Türgist lahkuda ja sinna naasta ning ta nõustus vestlusel PPA väitega, et Türgi riigivõim teda taga ei kiusa. PPA järeldab, et taotlejal võib olla tekkinud ärevus, mille tõttu ta tajub Türgis esinevaid probleeme ja olukorda teistmoodi, kuid tema ütlused lubavad järeldada, et tegemist on tema enda tajuga, mitte sellega, et keegi oleks teda Türgis mingil põhjusel tagakiusanud. See tähendab, et taotleja on väljendanud kartust üldise Türgi olukorra ees, kuid tal puudub põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Samuti puudub tal otsene põhjus Türgi riigivõimu kartmiseks. Seega ei vasta taotleja VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele.
3.PPA hinnangul ei ole X selline rahvusvahelise kaitse taotleja, kes võiks Türgis oma isiklike asjaolude tõttu tagakiusuohus olla. Taotleja ütlused võimaliku ohu kohta on üldised ja PPA hinnangul ei ole ta isik, kes vastaks VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase mõiste määratlusele.
4.Taotleja ei vaja ka VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset. Taotleja on 30-aastane Türgi kodanik, kes ei ole Türgis tagaotsitav. Türgi ametivõimud väljastasid talle 20.04.2023 reisipassi, millest nähtub, et taotleja sai Venemaal käia ning seejärel Türki naasta ja seejärel 05.01.2024 Eestisse lahkuda. 09.02.2024 toimunud vestlusel selgus, et passi taotlemisel oli ainuke takistus passi kallis maksumus ning piiriületused olid taotleja jaoks probleemivabad, kuna ei olnud põhjust teda kinni pidada. PPA hinnangul on mõistlik järeldada, et taotleja ei ole isik, keda ohustab oma riigi ametivõimude poolt reaalne risk tõsisesse ohtu sattuda. Avalikest allikatest ei nähtu, et Türgi territooriumil toimuks sellist ja nii intensiivset sõjategevust, et iga Türgi territooriumil elava isiku elu ja tervis oleks ohus pelgalt territooriumil viibimise tõttu. PPA hinnangul puuduvad taotlejal ka muud indikatsioonid, mis lubaks arvata, et teda võidakse Türgis piinata või mõnel muul moel ebainimlikult kohelda. Kuna taotleja puhul ei ole alust eeldada, et tema tagasipöördumisel päritoluriiki langeks ta tagakiusamise või tõsise ohu ohvriks, on tema tagasipöördumine Türki võimalik. Päritoluriigiinfo kohaselt on Hollandi võimud 2023. aasta augustis ilmunud raportis kirjutanud, et raske on saada täit ülevaadet selle kohta millised raskused (ja kas üldse) saavad osaks kodumaale tagasipöörduvatele türklastele. Puuduvad organisatsioonid, kes nende olukorda ja probleeme jälgiks. Hollandi võimud ei tea juhtumitest, kus inimene oleks tagasi pöördudes vahistatud. Tagasipöördujad võidakse vahistada kui nende vastu on riigis pooleli kriminaalasi. Pelgalt Türgist ebaseaduslikult lahkumine ei too kaasa kriminaaluurimist. Kui selline inimene riiki tagasi pöördub, siis ootab teda tõenäoliselt ainult administratiivtrahv.
5.PPA kaalutlusel on põhjendatud X’le vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine olenemata põhjendamatust rahvusvahelise kaitse taotlusest. Isikule on tehtud tagasilükkav otsus VRKS § 20 lg 1 ja 2 alusel ning põhjendamatu taotlus on üks lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramata jätmise ja sundtäitmise alus. Kuna isik on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole takistanud menetluse efektiivset läbiviimist, siis sellest tulenevalt on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse tegemine. Isik selgitas 09.02.2024 toimunud vestlusel, et ta on nõus lahkuma vabatahtlikult, kuid mitte Türki.
Vajadusel otsib ta omale mõne viisavaba riigi. Seega hinnates isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis, on PPA seisukohal, et talle on proportsionaalne teha vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus, mida saab tähtaja saabudes sundtäita. PPA hinnangul ei esine isiku suhtes majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. X ei oma Eestiga mitte mingit seost, ta pole siin varem käinud ning tal pole siin lähedasi. Tal ei ole Eestis vara ning ta pole siin psühholoogilist abi vajanud. Seega arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole PPA arvates selliseid põhjuseid, mille tõttu ei saaks isik lahkuda. X on Türgi kodanik ja tal on kehtiv Türgi pass. Isik selgitas vestlusel, et Türki ta minna ei soovi ning vajadusel otsib ta omale mõne viisavaba riigi, kuid midagi enamat ta praegu planeerinud ei ole. Isik on terve elu elanud Türgis ja sihtriigi määramisel eelistatakse esmajärjekorras isiku kodakondsusjärgset riiki, milleks on Türgi. Seega on PPA hinnangul põhjendatud Türgi määramine lahkumise sihtriigiks (VSS § 17 lg 1 p 1). Kuna isiku osas ei ole kinnitust leidnud sellisel määral tagakius, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset Türgi eest, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda ebainimlikku või julma kohtlemist. Päritoluriigi informatsioonile toetudes on Türgis põhiseadusega tagatud õigus siseriiklikult ümberpaikneda, välismaale reisida, välismaale elama kolida ja välismaalt tagasi kodumaale elama asuda, kuid mingil määral võimud piiravad neid õigusi. Näiteks Türgi võimud piiravad teatud terrorismis süüdistatud või Güleni liikumisega või 2016. aasta riigipöördekatsega seotud inimeste võimalust välismaale reisida. Päritoluriigi andmete põhjal ei ole Türgis toimumas sellist relvakonflikti, mis on haaranud kogu riigi ja mis võiks isikut ohustada pelgalt seetõttu, et ta Türgis viibib. PPA on seisukohal, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmistähtaja möödumisel ei ole isiku väljasaatmine Türki vastuolus VSS § 171 nimetatud põhimõtetega. Hinnates kõiki isikuga seotud asjaolusid, on PPA seisukohal, et isikul on võimalik täita Eesti Vabariigist lahkumise kohustus 7-päevase lahkumistähtaja jooksul.
6.X on 30-aastane meesterahvas, kellel puuduvad sellised tervisehädad, mille tõttu ta igapäevast abi vajaks. PPA-le teadaolevalt ei ole isikul Eestis majanduslikku huve, mis võiks saada sissesõidukeelu kohaldamisel riivatud. Isik ei ole Eestis varasemalt viibinud ning tal puudub Eestiga igasugune side. Antud andmetest saab järeldada, et isikul ei ole lähemaid sidemeid Eesti ja Schengeniga, mis vääriksid kaitsmist. Isiku perekond elab Türgis ja seega on tal olemas side päritoluriigiga. Isik on rahvusvahelise kaitse menetluses teinud koostööd ja ta pole esitanud valeandmeid. Eeltoodule tuginedes ei esine isiku puhul VSS § 31 mõistes sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Seega VSS § 74 lg 4 annab küll võimaluse sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata, kuid käesolevas kaasuses ei ole PPA tuvastanud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks erandit rakendada. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmine ei ole käesoleval juhul põhjendatud ning VSS § 74 lg 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg (3 aastat) on proportsionaalne. Isiku puhul ei esine sissesõidukeelu kohaldamise kergendavaid asjaolusid, mistõttu oleks võimalik tema sissesõidukeelu kohaldamise tähtaega vähendada.
4.X esitas 26.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.03.2024 otsuse nr 124010502041 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohus võttis kaebuse 30.04.2024 menetlusse ja määras vastustajaks PPA.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebajat tuleb tunnustada pagulasena ning rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendatud ja oleks tulnud rahuldada. Isegi, kui jõuda järeldusele, et kaebaja ei kvalifitseeru
pagulasstaatusega olevaks isikuks, siis tuleb asuda alternatiivsele järeldusele, mille kohaselt vastab kaebaja täiendava kaitse andmise kriteeriumitele.
6.PPA on rikkunud uurimispõhimõtet ja ärakuulamiskohustust. Kaebaja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse 05.01.2024 ning 09.02.2024 viidi temaga läbi ainus vestlus ning juba esmase vestluse käigus andis PPA hinnangu, et taotlus jääb rahuldamata. Kaebaja hinnangul ei ole PPA sel viisil tegutsedes täitnud korrektselt uurimiskohustust, kuna on andnud hinnangu ilma asjaolusid hindamata ja uurimata. Samuti ei ole seetõttu kaebajale olnud sisuliselt tagatud ärakuulamine, kuna on ilmselge, et PPA on otsuse teinud juba enne kui on isiku ära kuulanud. HMS § 6 ja § 38 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebaja hinnangul viis PPA haldusmenetluse läbi pinnapealselt ning ei selgitanud kaebajale, milline info ja tõendid omavad asjas tähtsust. Kaebaja tõi vestlusel välja rahvusvahelise kaitse andmise seisukohalt olulised asjaolud, mida PPA ei täpsustanud ega uurinud. Näiteks on kaebaja öelnud, et taotleb rahvusvahelist kaitset ka poliitilistel põhjustel, kuna elanikele pole tagatud inimväärseks eluks vajalik, puudub sõnaõigus, võimalus teostada oma põhiõigusi. Samuti on taotleja selgitanud tervislikke probleeme, mida PPA pole põhjendustes vähimalgi määral käsitlenud. Kaebaja hinnangul ei ole PPA täitnud oma selgitamiskohustust (HMS § 36), kuna pole kaebajale selgitanud, milline info on asjakohane ja millist täpsusastet PPA selgituste juures vajas. Kaebaja soovib toonitada, et PPA on jätnud arvesse võtmata humaansed kaalutlused ning on tõlgendanud infot liialt kitsalt.
7.PPA on valesti kohaldanud materiaalõigust. VRKS § 1 lg 2 alusel antakse rahvusvaheline kaitse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse. Kaebaja nõustub, et ajutise kaitse andmine pole käesolevalt asjakohane ning vajalik on analüüsida pagulasseisundi esinemist ja täiendava kaitse vajadust. Kaebaja on põhjendanud oma rahvusvahelise kaitse taotlust sellega, et Türgi riik ei taga talle inimväärset ja põhiõigustele vastavat keskkonda nii turvalisuse kui hädavajaliku toimetuleku mõttes, jättes tagamata elementaarsed ja minimaalsed põhiõigused (õigus elule luues turvalise keskkonna, tagades arstiabi, võimaluse end ülal pidada jne). Türgi riigi tegevusetus on seda enam raske, kuna kaebaja näol on tegemist eriliselt haavatava isikuga – tal esineb raske tervisekahjustus. PPA on otsuses leidnud, et kaebajat ei kiusata päritoluriigis taga ning kaebaja väljatoodud põhjused pole seotud konkreetselt tema suhtes toime pandud tegudega, kaebaja olukorra taju on subjektiivne ning objektiivselt pole võimalik tagakiusu jaatada. Kaebaja sellega ei nõustu ning leiab, et esiteks on ta vestlusel selgelt kinnitanud, et on kogenud omal nahal riigi ja terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgi ning teiseks pole Türgis tagatud olulised inimõigused minimaalsel määral ning seega on rahvusvahelise kaitse humaansetel kaalutlustel põhjendatud.
8.PPA kitsas tõlgendus tagakiusu n-ö õiguse tuuma kindlakstegemisel ei ole kooskõlas seaduse tõlgenduse ja kohtupraktikaga. Kaebaja hinnangul on kõiki asjaolusid kogumis arvestades Türgi riigivõimu tegutsemine ja tegevusetus sedavõrd raske, et kaebaja inimõiguste teostamine Türgis on muutunud võimatuks. Kaebajale ei ole Türgis tagatud inimväärne elu, kuna talle ei ole tagatud minimaalne elatustase, sh ei saa kaebaja Türgis töötada ning teenida endale elamiseks vajalikku sissetulekut. Elamiseks vajaliku sissetuleku teenimine on välistatud erinevate asjaolude koostoimes: riigis toimuvad relvastatud rünnakud ning kogukonna hirm, riigis vohav korruptsioon ning diskrimineerimine, kaebaja puue ja terviseprobleemid, riigi tahtmatus kaitsta elanikke vägivalla eest (nii terroristide kui ka peresisese vägivalla eest). Kaebaja leiab, et kui tema toodud põhjendusi ei saa käsitleda kui tagakiusu, kuna need on
üldisemat laadi ega ole suunatud konkreetselt tema isiku vastu ja pagulasseisundit seetõttu ei tuvastata, tuleb ta siiski tunnistada täiendava kaitse saajaks.
9.VRKS § 4 lg 3 kohane loetelu on avatud ja neid aluseid tuleb PPA-l igal üksikjuhul eraldi hinnata. Kaebaja leiab, et kui PPA asub järeldusele, et kaebaja suhtes konkreetselt pole tagakiusamist võimalik tuvastada, siis asjaolusid kogumis arvestades on täiendava kaitse andmise eeldused siiski täidetud. Kaebaja leiab, et eeltoodud põhjendustel on täidetud täiendava kaitse andmise eeldused: kaebaja on kolmanda riigi kodanik, kellele ei ole Türgi riigi poolt tagatud olulised inimõigused (õigus elule ja inimväärsele kohtlemisele). Kaebaja ei hakka kordama juba eelpool väljatoodud aluseid seoses ebainimliku kohtlemisega, kuid täiendab neid tervislike probleemidega.
10.Kaebaja leiab, et rahvusvahelise kaitse andmine on põhjendatud tema tervisliku seisundi tõttu. Euroopa Kohus on käsitlenud meditsiinilise abi vajadust kui põhjust, miks isikut ei saa riigist välja saata ning mis seega annaks aluse täiendava kaitse andmiseks. 22.11.2022 lahendi C69/21 p-s 63 ütleb kohus, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et EIÕK artikliga 3 on vastuolus, kui välja saadetakse raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht või kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et vaatamata sellele, et peatse surma ohtu ei ole, ähvardab teda sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või seetõttu, et ravi pole seal kättesaadav, reaalne oht terviseseisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks, mis toob kaasa tugevad valud või oodatava eluea olulise lühenemise (viidates kohtuotsusele Paposhvili, punktid 178 ja 183, ning 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele MP, C-353/16, EU:C:2018:276, punkt 40). Kohtuotsuse p-dest 66 ja 71 nähtub, et kaitse alla kuuluvad isikud, kelle puhul on alust arvata, et sobiva ravi puudumisel tekib reaalne oht oodatava eluea oluliseks lühenemiseks või terviseseisundi kiireks, tõsiseks ja pöördumatuks halvenemiseks, samuti siis kui ravi puudumisel tekib sedavõrd tugev valu, mis võib põhjustada olulisi ja pöördumatuid psüühikahäireid või isegi viia ta enesetapuni. Kaebaja terviseprobleemid on sedavõrd tõsised, et tema välja saatmine oleks ebainimlik. Kaebaja märgib, et tegeleb terviseprobleemidega seotud tõendite kogumisega ning esitab need kohtule esimesel võimalusel. Kaebajal on diagnoositud erinevad terviseprobleemid, mis on püsivad ja millele Türgis puudub ravi.
11.Kaebaja ei nõustu PPA-ga, et olukord Türgis poleks ohtlik. Kaebaja leiab, et üldist ohtlikkust Türgis tuleb hinnata koosmõjus Türgi soovi ja võimekusega pakkuda kaebajale vajalikku kaitset. Türgi pinnal on toimunud mitmeid relvastatud konflikte, mida kinnitab ka PPA. Kaebajale teadaolevalt lahkuvad Türgist miljonid inimesed seoses ebainimlike tingimustega nii julgeoleku kui muude eluks vajalike tingimuste puudumise tõttu. Ka EUAA statistika näitab, et Türgi päritoluga isikute poolt tehtud taotluste arv on hüppeliselt kasvanud ning Türgit edastavad vaid Afganistan ja Süüria.
12.Ka ei nõustu isik PPA-ga, et põhjendatud on tema välja saatmine just Türki. VSS § 17 lg 1 p 3 kohaselt võib saata isiku ka kolmandasse riiki kui isik seda soovib ja isik seal vastu võetakse. Kaebaja on avaldanud soovi minna Norra või Jaapanisse, kuid PPA pole seda kaalunud.
13.Samuti ei nõustu kaebaja vabatahtliku lahkumisaja pikkusega. VSS § 72 lg 4 kohaselt määratakse lahkumisettekirjutusega lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva. PPA on määranud kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks minimaalse vabatahtliku täitmise tähtaja, kuid sisuliselt ei too välja ühtegi põhjust, mis on need kaalutlused, miks kaebaja võimalikult kiire lahkumine on vajalik ning kuidas tähtaja pikkus on asjaoludega proportsioonis. Kaebaja ei nõustu, et tal oleks võimalik 7-päeva jooksul lahkuda. Kaebaja nõol on tegemist puudega isikuga, kes vajab pikemat aega lahkumiskohustuse täitmiseks.
14.PPA sissesõidukeeld ei ole põhjendatud ega vajalik. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS § 7 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu vaid vajaduse korral. Riigikohus on rõhutanud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (RKHKo nr 3-17-1545 p-s 34). PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel valesti tõlgendanud materiaalõigust. PPA leiab oma otsustes, et kuivõrd nende hinnangul ei esine kergendavaid või humaanseid kaalutlusi, puudub alus sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ja kohaldab sissesõidukeeldu maksimaalseks ajaks. Selline käsitlus aga ei ole seadusega kooskõlas. PPA ei pea lähtuma mitte eeldusest sissesõidukeeld seada, vaid peab põhjendama sissesõidukeelu seadmist, st näitama ära asjaolud, mis tingivad vajaduse sissesõidukeelu seadmiseks. Imperatiivne sissesõidukeeld kohaldub vaid sellisel juhul kui isikule ei anta lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtaega (VSS § 74 lg 2). Kuivõrd käesolevalt on kaebajale vabatahtlik lahkumise tähtaeg antud, oleks PPA pidanud kaaluma, kas esineb asjaolusid, miks üldse sissesõidukeeldu kohaldada. PPA seda teinud ei ole. PPA on ise välja toonud, et kaebaja on olnud koostöövalmis, pole esitanud valeinfot vm, mistõttu jääb arusaamatuks, millisel põhjusel on sissesõidukeelu seadmine vajalik. PPA on lähtunud eeldusest justkui sissesõidukeelu saaks kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). Kaebaja hinnangul pole see kooskülas VSS § 7 lg 2. Samuti leiab kaebaja, et esinevad sellised humaansed kaalutlused ja PPA oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kohaldamata ka humaansetele kaalutlustel. Kaebajal on tõsised terviseprobleemis, mis kaebajale teadaolevalt võivad vajada ravi, mis on kättesaadav ELs (kaebaja veel tegeleb sellekohaste tõendite kogumisega). Vastustaja seisukohad
15.PPA 18.03.2024 otsus nr 12401050204-1 on seaduspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
16.Kuigi kaebaja viitab õigesti, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel, ei tähenda see, et kogu tõendamiskoormus tuleb asetada asja menetlevale haldusorganile. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid, varjupaigataotleja kaasaaitamiskohustus tuleneb ka VRKS § 11 lg-st 2. Tõsi, ei pruugi varjupaigataotleja alati ise teada, milline tema valduses olev informatsioon või dokumendid võivad omada asjas tähtsust. Kaebajale on temaga 09.02.2024 peetud vestlusel antud võimalus selgitada oma sõnadega kõik põhjused, miks ta varjupaika on taotlenud. Tulenevalt kaebaja selgitustest, on PPA esitanud kaebajale täiendavaid küsimusi. Kaebaja selgitustest vestlusel nähtub läbivalt, et kaebaja on küll toonud välja üldiseid probleeme enda koduriigis, kuid nendest selgitustest ei nähtu, et kaebaja oleks ühe või enama VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusel päritoluriigis tagakiusuohus. Kuivõrd kaebaja poolt välja toodud põhjustel puudub alus tema pagulasena tunnistamiseks, ei oleks ka kaebaja poolt mis iganes täpsem informatsioon või lisanduvad tõendid kaebaja asjaolusid, ja seega ka PPA lõppjäreldusi, muutnud.
17..Seoses ärakuulamisõigusega märgib vastustaja, et HMS §-st 40 tulenevalt peab ärakuulamine küll toimuma enne haldusakti andmist, kuid sättest ei tulene, et ärakuulamine tuleb ilmtingimata läbi viia eraldi vestlusena. Haldusorganil ei ole keelatud kujundada mingit seisukohta enne isiku ärakuulamist, vaid vastupidi, on see ärakuulamisõiguse tagamise vaates olulisel kohal. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et oleks ilmselge, et PPA on otsuse teinud juba enne kui on isiku ära kuulanud. PPA selgitustest vestlusel nähtub, et PPA on vaid viidanud võimalusele, milline otsus võib kaebaja varjupaigataotlusele tulla. Seega ei ole õige väita, et PPA oleks juba oma otsuse teinud, vaid PPA andis kaebajale vestlusel mõista, et tema
taotluse suhtes võib tulla ka negatiivne otsus. Vastustaja leiab, et ka juhul, kui leida, et sellisel viisil läbi viidud ärakuulamine ei ole korrektne, puudub alus PPA otsuse tühistamiseks. Kaebaja etteheited on paljasõnalised, kuivõrd kaebaja ei ole välja toonud veenvaid sisulisi argumente ega tõendeid, mis võiks mõjutada PPA otsuse lõppjäreldusi.
18.Kaebaja märgib, et ta on vestlusel selgelt kinnitanud, et on kogenud omal nahal riigi ja terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgi. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja kirjeldus tagajärgede kogemisest omal nahal on äärmiselt üldsõnaline. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole pakkuda laiaulatuslikku sisserändeõigust kõikidele isikutele, kelle päritoluriigi sotsiaalmajanduslik tase ning vastavus demokraatliku õigusriigi printsiipidele on madalam riigist, millelt isik varjupaika taotleb. Kaebaja eesmärkide – teise riiki ümberasumine ning enda karjääri ülesehitamine – saavutamiseks on olemas muud võimalused. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta on taolistest võimalustest teadlik.
19.Kaebaja väide, et tema puhul on rahvusvaheline kaitse humaansetel kaalutlustel põhjendatud, jääb vastustajale arusaamatuks.
20.Kaebaja leiab, et talle ei ole Türgis tagatud inimväärne elu, kuna talle ei ole tagatud minimaalne elatustase, sh kaebaja ei saa Türgis töötada ja teenida endale elamiseks vajalikku sissetulekut. Taolisel kaebaja väitel puuduvad igasugused pidepunktid. Kaebaja on küll vestlusel viidanud üldsõnaliselt, et ta ei saa Türgis elada ja rahulikult oma elu planeerida, samuti toonud näiteid sellest, kuidas tema eluplaanid ei ole õnnestunud, kuid need kirjeldused ei viita, et kaebajale poleks Türgis tagatud minimaalne elatustase. Kaebaja selgitustest nähtuvalt on ta soovinud külastada Kreekat (kuid tema viisataotlus jäeti rahuldamata), samuti on kaebaja käinud 2023. aasta mais Venemaal. Eeltoodu ei anna mitte mingit alust arvata, et kaebajale poleks Türgis tagatud minimaalset elatustaset. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kaebaja asjade läbivaatamisel avastatud rahasummad ning seadmed (telefonid, kõrvaklapid, GoPro kaamera jms) ei viita, et tegemist oleks isikuga, kellel puudus Türgis elades igasugune võimalus teenida endale elamiseks vajalikku sissetulekut.
21.Kaebaja leiab, et kui tema üldist laadi välja toodud asjaolude tõttu pagulasseisundit ei tuvastata, tuleks teda tunnistada täiendava kaitse saajaks. Täiendava kaitse osas kaebaja viitab kaebuses varasemalt välja toodud ebainimlikule kohtlemisele, kuid vastustaja hinnangul pole kaebaja esitanud veenvaid argumente tõendamaks kaebaja ebainimlikku kohtlemist, mis küündiks tagakiusamisena käsitletava kohtlemiseni.
22.Lisaks leiab kaebaja, et täiendava kaitse andmine võiks olla põhjendatud tema tervisliku seisundi tõttu. Kuigi kaebaja on viidanud erinevatele terviseprobleemidele, siis samas nähtub tema selgitustest, et ta on enda päritoluriigis vajalikku arstiabi ka saanud. Kaebaja viitab, et tegeleb terviseprobleemidega seotud tõendite kogumisega ning esitab need esimesel võimalusel. Vastustajale jääb arusaamatuks, et kui kaebajal on sedavõrd tõsised probleemid tervisega, et tema hinnangul tuleb teda nende terviseprobleemide tõttu tunnistada täiendava kaitse saajaks, siis miks ei ole kaebaja esitanud vastavaid dokumente juba varjupaigamenetluses. Kaebuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust, millised takistused olid kaebajal dokumentide esitamiseks varjupaigamenetluses .Kaebaja on PPA-le esitanud Cigli riikliku haigla epikriisi, seega ei saa kaebaja väita, et ta ei olnud teadlik, et terviseprobleemide tõendamiseks tuleb esitada vastavaid dokumente. Samuti ei saa kaebaja PPA-le ette heita selgitamiskohustuse täitmata jätmist, kuivõrd eelmainitud epikriisi esitas kaebaja omal algatusel, st kaebaja oli niigi juba teadlik, et terviseprobleeme tõendavad dokumendid võivad olla asjakohased. Kaebuses esitatud väide, et tal on diagnoositud erinevad terviseprobleemid, mis on püsivad ja millele Türgis puudub ravi, on diametraalselt vastupidine kaebaja
selgitustele 09.02.2024 vestlusel, kus kaebaja väitis, et vajalikud raviteenused olid talle kättesaadavad.
23.Lahkumisettekirjutuse osas heidab kaebaja PPA-le ette kaebaja Norrasse või Jaapanisse väljasaatmise kaalumata jätmist viidates kaebaja avaldatud soovile minna nendesse riikidesse ning tuginedes VSS § 17 lg 1 p-le 3. Nimetatud sättes on toodud kaks tingimust, mis peavad olema täidetud selleks, et isikut saaks välja saata kolmandasse riiki: 1) välismaalane soovib sinna lahkuda ja 2) ta seal vastu võetakse. Vaidlust ei ole, et kaebaja on väljendanud soovi lahkuda kas Norrasse või Jaapanisse, ehk kaebaja poolt on täidetud VSS § 17 lg 1 p 3 esimene tingimus. Samas ei anna kaebaja selgitused alust arvata, et täidetud oleks ka VSS § 17 lg 1 p 3 teine tingimus. Pelgalt kaebaja väiteid, et temale teadaolevalt Norras pakutakse maale jäämist inimlikel põhjustel või, et Jaapan on tema jaoks viisavaba riik, ei saa vastustaja hinnangul tõlgendada selliselt, et kaebajat nendes riikides vastu võetakse. Võimalus reisida viisavabalt mingisugusesse riiki ei tähenda, et isikule on garanteeritud õigus sellesse riiki siseneda. Riigi nõusolek isiku vastuvõtmiseks eeldab selle riigi konkreetset nõusolekut, et riik võtab isiku vastu. See aga eeldab isikul konkreetse side olemasolu kolmanda riigiga, mis võiks kõne alla tulla eelkõige olukordades, kus isikul on kehtiv kolmanda riigi elamisluba või selles kolmandas riigis elavad pereliikmed. Kaebaja puhul taolised indikatsioonid puuduvad ning seetõttu tema kodakondsusjärgse riigi määramine lahkumise sihtriigiks on igati põhjendatud.
24.Kaebaja vaidleb vastu ka lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise kohustuse tähtajale. Kaebaja etteheited, et PPA ei ole toonud välja ühtegi põhjust, mis on need kaalutlused, mille tõttu on 7-päevane lahkumistähtaeg asjaoludega proportsioonis, on alusetud. Vastustajale ei nähtu, et kaebajal esineks selliseid asjaolusid, mille tõttu ta vajaks enda Eestist lahkumise korraldamiseks pikemat aega, kui 7 päeva. Kaebajal puuduvad igasugused seosed Eestiga, kaebaja elab varjupaigataotlejate majutuskeskuses ning vastustajale ei nähtu, et kaebajal oleks vaja täiendavat aega näiteks üürikorteri tagastamiseks või muude riigist lahkumiseks ettevalmistuste tegemiseks, mis nõuavad täiendavat aega. Kiire internetiotsing näitab, et lähima kahe kuu jooksul on toimumas igapäevased lennureisid Tallinnast Istanbuli, seega ei ole tegemist ka sellise sihtriigiga, kuhu reisimise korraldamine vajaks täiendavat aega transpordivõimaluste piiratuse tõttu. Kaebaja väide, et tema näol on tegemist puudega isikuga, kes vajab pikemat aega lahkumiskohustuse täitmiseks, on põhistamata. Kaebaja pelgalt viitab puude olemasolule, põhjendamata seejuures, kuidas tema väidetav puue takistab Eestist lahkumist 7 päeva jooksul. Kaebaja sõnul esineb tal teatavaid terviseprobleeme, kaebaja on nendele korduvalt viidanud 09.02.2024 vestlusel ning ka haavatavuse hindamise aktist nähtuvalt on kaebajal liikumispuue. Siiski ei saa tähelepanuta jätta kaebaja poolt 09.02.2024 vestlusel antud selgitusi, mille kohaselt tal ei ole igapäevases elus enda terviseprobleemidega seoses abi vaja, samuti kaebaja isikuandmete ankeedis kajastuvaid andmeid turvamehena töötamisest.
25.Sissesõidukeeldu puudutavas osas leiab kaebaja, et PPA oleks pidanud kaaluma, kas esineb asjaolusid, miks kaebajale üldse sissesõidukeeld kohaldada. Tallinna Halduskohus on oma 05.04.2023 otsuses asjas nr 3-23-188 (p 28) märkinud, et analüüsimine, kas esineb asjaolusid, mis võiksid muuta seaduses kehtestatud 3-aastast sissesõidukeeldu, mitte aga seda, milline sissesõidukeeld oleks asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne, ei ole õigusvastane. PPA on vaidlusaluses otsuses (lk-d 8-9) selgelt väljendanud, et on kaalunud nii sissesõidukeelu kohaldamata jätmist kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja vähendamist. Eelnevalt viidatud haldusasjas nr 3-23-188 on Tallinna Ringkonnakohus oma 30.06.2023 otsuses (p 12) põhjalikult selgitanud, et riigist vabatahtliku lahkumise korral võib sissesõidukeelu kehtetuks
tunnistada (VSS § 32 lg 12 ) ning muude, isiku kasuks rääkivate, sh humaansete asjaolude korral võib keelu kestust lühendada (VSS § 32 lg 1). Selleks tuleb esitada pädevale asutusele taotlus pärast lahkumiskohustuse täitmist. Seega pole 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine tingimata lõplik, vaid selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest käitumisest.
KOHTU PÕHJENDUSED
26.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
27.PPA 02.02.2024 otsus nr 12310080001-1 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, kooskõlas siseriikliku õigusega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/95/EL ja Genfi pagulaskonventsiooniga, mistõttu puudub kohtul alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub nimetatud PPA otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies ulatuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohus märgib täiendavalt järgmist.
28.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).
29.VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.
30.Kaebaja on rahvusvahelise kaitset taotlenud tervislikel-, usulistel-, poliitilistel- ja majanduslike põhjustel. Vestlusel tugines kaebaja poliitilistele ja tervislikele põhjustele ning tõi esile ka humaansed põhjused. Kaebaja on vestluse käigus ka selgitanud, et temal isiklikult probleeme rassi või rahvuse pärast või usu pärast pole olnud. Kaebaja tõi esile üldise keerulise poliitilise olukorra riigis (vastuolud kurdidega), majanduslanguse ja sellest tingitud ärevuse aga ka hirmu sattuda vägivalla ohvriks seoses terrorirünnakutega. Samuti tõi kaebaja esile terviseprobleemid, mille tõttu on tal takistatud raskuste tõstmine ja pikalt kõndimine. Täpsemalt nimetas kaebaja teda vaevavate terviseprobleemidena kõhredega seotud
probleemid (nimetades seda reumaatiliseks haiguseks) ning veenilaiendid. Kokkuvõtvalt lisas kaebaja haldusmenetluses, et tema eesmärk on elu stabiilselt ja rahulikult üles ehitada ning seetõttu ta Eestisse tuligi. Vaidlust pole seejuures selles, et kaebaja ei ole ühegi poliitilise partei ega liikumise liige, ta pole riigis tagaotsitav ning teda pole kunagi riigivõimu poolt karistatud ning ta on saanud vabalt Türgist lahkuda ja sinna naasta. Ühtlasi pole vaidlust, et kaebaja ei vaja igapäevaelus tema terviseprobleemidest tulenevalt abi ning arstiabi on kaebajale Türgis olnud kättesaadav.
31.Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja taotluses ja antud ütlustes puuduvad viited sellele, et tal oleks põhjus karta Türgis tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast või muul alusel. Pelk vastumeelsus riigi üldise poliitilise olukorra ja vastuolulise olustiku suhtes ning soov teha karjääri ja viia läbi äritegevust Türgist teistsuguses poliitilises ja majanduslikus keskkonnas ei anna alust rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja esitatud põhjused rahvusvahelise kaitse taotlemiseks on üldised ja kohaldatavad igale Türgis elavale inimesele. Kohus juhib tähelepanu, et rahvusvahelise kaitse menetlus eeldab individuaalset hindamist, st kas isikut kiusatakse mõnel VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusel taga. Riigi üldine poliitiline ja majanduslik olukord ja riigis esinevad konfliktisituatsioonid ei ole kaitse andmise eelduseks ega viita kaebaja tagakiusamisele. Seejuures ei nähtu pärioluriigiinfost, et üldine olukord Türgis oleks selline, mis võiks iseenesest olla rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja ei ole haldusmenetluses üldist olustikku ja esile toodud probleeme muus osas vahetu kogemusega seostanud, kui sellega, et tema äritegevus on olnud takistatud tekkinud majanduslike probleemide tõttu. Kaebuses väidab kaebaja, et on vestlusel avaldanud terrorirühmituste kokkupõrgete tagajärgede omal nahal kogemist. Samas ei ole kaebaja ei vestlusel täiendavalt esitatud küsimuse peale seda kogemust täpsustanud ega ka kaebuses seda kogemust täpsemalt selgitanud.
32.Kaebaja hinnangul viitavad kõik asjaolud kogumis, et tema inimõiguste teostamine on Türgis muutunud võimatuks ja talle pole tagatud minimaalne elatustase, sh ei saa kaebaja Türgis töötada ega teenida elamiseks vajalikku sissetulekut seoses relvastatud rünnakute ja kogukonna hirmuga, riigis vohava korruptsiooni ning diskrimineerimisega, aga ka kaeba puude ja terviseprobleemide tõttu. Samas ei too kaebaja välja, milliseid õiguseid ei ole ta saanud oma päritoluriigis teostada ning elatustaseme osas ei ole kaebaja esile toonud muid probleeme kui äritegevuses esile kerkinud majanduslikud raskused (võlad, mis tuli tagasi maksta). Kohus osundab, et majanduslikud raskused võivad esile kerkida igas riigis ning selliste raksuste tekkimine ei anna alust rahvusvahelise kaitse andmiseks. Kaebaja ei ole haldusmenetluses väitnud, et tema äritegevus oleks olnud takistatud terviseprobleemide tõttu, vaid konkreetselt majanduslikel põhjustel. Vastustaja märgib korrektselt, et varjupaigaõiguse eesmärk ei ole pakkuda laiaulatuslikku sisserändeõigust kõikidele isikutele, kelle päritoluriigi sotsiaalmajanduslik tase ning vastavus demokraatliku õigusriigi printsiipidele on madalam riigist, millelt isik varjupaika taotleb. Kaebaja üksnes lisas, et ta ei saa tundide viisi teha kokatööd. Lisaks nähtub vestluse protokollist ja kaebaja isikuandmete ankeedist, et kaebaja on Türgis töötanud turvamehena ning ta esitas projektitaotlusi oma töö arendamiseks ja tegeles majandustegevusega. Ka on kaebaja haldusmenetluses avaldanud, et soovib ka Eestis majandustegevusega jätkata, märkides, et ta on mõelnud toiduainete, turisminduse, kosmeetikavahendite, aga ka reisivarustusega seotud äritegevuse ja taaskasutus pakenditega seotud tegevuse peale. Kaebaja sõnul on ta võimeline kirjutama ja kujundama vastavaid projekte ning Eestis on ta sellega ka tegelenud. Juhul, kui kaebaja ei saa Eestisse jääda, siis on ta mõelnud ka Norra või Jaapanisse lahkumisele, et avada restoran. Vestlusel ei ole kaebaja väitnud, et töö tegemine ja sissetuleku teenimine samades valdkondades oleks Türgis
võimatu. Miski ei viita sellele, et kaebajale polnuks Türgis tagatud vähemalt minimaalne elatustase. Seetõttu ei ole kaebuses esitatud väited minimaalse elatustaseme tagamata jätmisest põhjendatud.
33.Kohus nõustub ka sellega, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. PPA toob põhjendatult välja, et riigisisene kord ja olukord Türgis ei ole selline, et ainuüksi riiki naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis ei toimu sellist intensiivset sõjategevust ning iga riigi territooriumil elava isiku elu ja tervis ei ole ohus. Hüpoteetiline oht ei ole täiendava kaitse andmise aluseks. Kaebuses on kaebaja väitnud, et ta on eriliselt haavatav isik oma terviseprobleemide tõttu ning Türgi riik on kaebaja suhtes olnud selles osas tegevusetu. Kaebaja hinnangul on rahvusvahelise kaitse andmine põhjendatud kaebaja terviseprobleemide tõttu ning põhjusel, et need on püsivad ja Türgis puudub selleks vajalik ravi. Kaebaja viitab Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt on täiendava kaitse andmise aluseks terviseseisund juhul, kui isik, kellel esineb peatse surma oht või kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et vaatamata sellele, et peatse surma ohtu ei ole, ähvardab teda sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või seetõttu, et ravi pole seal kättesaadav, reaalne oht terviseseisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks, mis toob kaasa tugevad valud või oodatava eluea olulise lühenemise. Samas ei ole kaebaja oma sellekohaseid väiteid tõendanud ning need on täielikult vastuolus haldusmenetluses esitatud selgitustega. Kaebaja on haldusmenetluses selgesõnaliselt selgitanud, et arstiabiteenused olid Türgis talle kättesaadavad ning ta tervisemured on arstide poolt fikseeritud ja ta on käinud uuringutel, samuti, et kaebaja ei vaja igapäevases elus enda terviseprobleemidega seoses abi. Seejuures on kaebaja väitnud, et tema haigusele polegi ravi kogu maailmas, mitte üksnes Türgis. Kaebuses on kaebaja küll väitnud, et tegeleb tervisega seotud tõendite kogumisega ning esitab need kohtule esimesel võimalusel, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Seejuures on vastustaja põhjendatult märkinud, et miski ei takistanud kaebajal sellekohaseid tõendeid esitada varjupaigamenetluses, arvestades, et kaebaja on PPAle esitanud Cigli riikliku haigla epikriisi ja oli seega tõendamiskohustusest teadlik. Cigli riikliku haigla epikriis omakorda kinnitab, et raviteenused on kaebajale Türgis olnud kättesaadavad. Asjaolu, et haigus on ravimatu ja progresseeruv, ei tähenda, et kaebajale tuleks anda täiendav kaitse. Iga terviseprobleem ei tähenda automaatselt seda, et isikut ei saa tagasi saata. Isiku tervislik olukord välistab riigist lahkuma kohustamise üksnes väga erandlikel juhtudel (vrd RKHKo nr 3-20-1115/147, p-d 33-35.8). Kaebaja ei ole tõendanud, et talle Türgis sobivat ravi ja tervisehoiuteenuseid ei võimaldata või et Eestis pakutav ravi pikendaks oluliselt kaebaja eluiga või et esineks kaebaja peatne surmaoht.
34.Kohus nõustub vastustajaga selles, et lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning kaebaja kodakondsusjärgse riigi sihtriigiks määramine on põhjendatud. Kaebaja hinnangul pidanuks PPA kaaluma kaebaja soove lahkuda Norrasse või Jaapanisse. PPA viitab põhjendatult, et isiku väljasaatmiseks kolmandasse riiki peab lisaks kaebaja sellekohasele soovile olema täidetud ka tingimus, et isik seal vastu võetakse. Olukorras, kus kaebaja selgitused ei viita veenvalt sellele, et ta soovitud kolmandates riikides vastu võetakse, ei saa kaebajat ka neisse riikidesse saata. Kohus nõustub, et pelgalt kaebaja väiteid, et temale teadaolevalt Norras pakutakse maale jäämist inimlikel põhjustel või, et Jaapan on tema jaoks viisavaba riik, ei saa järeldada, et kaebajat nendes riikides vastu võetakse. Kaebaja puhul puuduvad indikatsioonid sellele, et tal oleks mainitud riikides perekonnaliikmeid või õigus neis riikides elada või muu piisav seotus nimetatud riikidega. Ka ei ole põhjendatud kaebaja etteheited 7-päevase lahkumistähtaja kohaldamisele. Vastustaja märgib põhjendatult, et kaebaja ei ole toonud esile, kuidas tema tervislik seisund takistab lahkumiskohustuse täitmist 7 päeva jooksul, arvestades muuhulgas, et kaebaja elab
varjupaigataotlejate majutuskeskses, kuskohast lahkumine ei nõua pikemat ettevalmistamist ning kaebaja on võimeline liikuma ja elab tavapärast igapäevaelu ega vaja igapäevases elus abi terviseprobleemidega seoses. Ka ei ole kaebaja esile toonud ühtegi muud veenvat põhjust, miks peaks temale olema määratud pikem lahkumiskohustuse täitmise tähtaeg. Ehkki kaebajal on terviseprobleemid, ei viita nende kohta esitatud selgitused ja asjaolud, et kaebaja ei oleks suuteline terviseprobleemide tõttu lahkuma 7-päevase lahkumistähtaja jooksul. Lisaks on PPA ka asjakohaselt esile toonud, et lennureisid Tallinnast Istanbuli toimuvad igapäevaselt, mistõttu ei saa tekkida ka logistilisi takistusi.
35.Kohtule ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamisel eksinud. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Seoses sissesõidukeelu kehtestamisega on kohtupraktikas selgitatud, et riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ja kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju. /.../ Põhjendatud on sissesõidukeelu kohaldamine heidutamaks isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte kuritarvitama. Ei ole vaidlust, et kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kohus ei nõustu, et sissesõidukeelu määramiseks peaksid olema kaalukad põhjused või et kaebaja peaks olema teinud midagi negatiivset, olema ohtlik vms. PPA hindas kaebajaga seotud asjaolusid ja kuna tal puuduvad erilised sidemed Eestiga või Schengeniga, siis polnud alust kohaldada lühemat kui 3-aastast sissesõidukeeldu. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest lähtuvalt pidanuks vastustaja kaaluma sissesõidukeelu kohaldamist lühema tähtajaga või üldse kohaldamata jätma. Kaebaja väited, et temale vajalik ravi on tagatud vaid ELs ei ole aga tõendatud. Kohtule ei nähtu, et PPA oleks sissesõidukeelu kohaldamisel kaalutlusõiguse teostamisel eksinud.
36.Kohtupraktika kohaselt tuleb sissesõidukeelu määramise proportsionaalsuse hindamisel arvestada ka sellega, et riigist vabatahtliku lahkumise korral võib sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada (VSS § 32 lg 12) ning muude, isiku kasuks rääkivate, sh humaansete asjaolude korral, võib keelu kestust lühendada (VSS § 32 lg 1) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188). Selleks tuleb esitada pädevale asutusele taotlus pärast lahkumiskohustuse täitmist. Seega ei ole antud juhul ka kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld tingimata lõplik, vaid selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest käitumisest.
37.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja etteheited uurimispõhimõtte, ärakuulamiskohustuse ja ka selgitamiskohustuse rikkumise osas põhjendatud. Vaidlust pole selles, et kaebaja on menetluses saanud esitada oma selgitused 09.02.2024 toimunud vestluse käigus. Kaebaja väidab, et vastustaja kujundas oma seisukoha taotluse suhtes juba enne vestluse toimumist ning temaga viidi läbi vaid üks ainus vestlus. Esmalt osundab kohus, et vastustajal ei ole
kohustust viia läbi mitu vestlust või võimaldada kaebaja ärakuulamine mitmel korral, liiatigi olukorras, kus peale vestluse toimumist ei ilmne vajadust täiendavateks selgitusteks ning kui kaebajat on informeeritud tehtava otsuse eeldatavast resolutsioonist. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks juba enne kaebajaga toimunud vestlust otsustanud kaebaja taotluse rahuldamata jätmise. Asjaolu, et vestluse käigus ja tulemusel selgitati kaebajale, et tema taotlus võib kaebaja esitatud asjaoludel jääda rahuldamata, ei tähenda kuidagi, et vastustaja oleks seisukoha kujundanud juba enne vestlust. Vastupidiselt on vastustaja lähtunud vestluse käigus esitatud teabest ja sellest lähtuvalt täitnud vastava selgituse andmisega selgitamiskohustust ja teinud teatavaks, et kaebaja esile toodud asjaolud pigem ei viita sellele, et teda ohustaks pärioluriigis tagakiusamine. Vestluse protokollist nähtub, et kaebajale on antud võimalus kirjeldada kõiki põhjuseid, miks ta varjupaika on taotlenud ning saadud vastuste alusel on kaebajale esitatud täiendavaid küsimusi, sh on palutud kirjeldada isiklikke kokkupuuteid ohtlike olukordadega Türgis, küsitud isiklike probleemide kohta rassi ja nahavärvi ja usu pärast või rahvuse pärast. Kaebaja antud selgitustest lähtuvalt on vastustaja kujundanud ka oma algse seisukoha ja seda kaebajale selgitanud. Riigikohus on rõhutanud, et ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis ning isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (vt Riigikohtu 28.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13; p 34). Kohus lisab, et pagulasseisundi või täiendava kaitse vajalikkust peab ennekõike põhjendama ja võimaluste piires tõendama varjupaigataotleja ise. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eelnev ei kõrvalda küll haldusorgani kohustust arvestada menetluse läbiviimisel HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega, ent kaitse taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad asjaolud peab esmajoones esitama taotleja ise. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on kaebajat põhjalikult küsitlenud, analüüsinud kaebaja esitatud väiteid ning analüüsinud päritoluriigiinfot ning kõrvutanud seda taotluse asjaoludega. Seega on PPA selgitanud välja kõik otsuse tegemisel tähtsust omavad asjaolud. Kaebuse kohaselt ei ole PPA piisavalt täpsustanud ega uurinud kaebaja väiteid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks tervislikel ja poliitilistel põhjustel ning on jätnud arvesse võtmata humaansed kaalutlused. Kohtule nähtub vestluse protokollist, et kaebaja on saanud selgitada oma sõnadega nii poliitilisi kui tervislikke põhjuseid ning lähtuvalt saadud vastustest on kaebajalt küsitud ka täiendavaid küsimusi. Olukorras kus kaebaja ise kirjeldab üldist keerulist poliitilist olukorda riigis (riigipöördekatse 2016, parteide vahelised vastuolud, Covid pandeemia, hindade tõus, terrorirünnakud, oht sattuda vägivalla ohvriks), ent ei seosta ka peale täpsustavate küsimuste esitamist kirjeldatud üldist olukorda vahetult enda isikuga ja isiklike kogemustega (va takistused äritegevuse elluviimisel), ei saa vastustajale ette heite millegi uurimata või välja selgitamata jätmist. Kaebajal on küsitud korduvaid selgitusi nii poliitiliste kui tervislike põhjuste kohta ning kaebaja on saanud vastata ja anda oma selgitused. Ka kaebuses ei ole kaebaja esitanud asjaolusid või tõendeid, mis võimaldaksid teha vaidlustatud otsuses toodust teistsugused järeldused. Seega on PPA piisavalt täitnud uurimiskohustust kui selgitamiskohustust ning vastustajale pole põhjust ette heita ka ärakuulamiskohustuse rikkumist.
38.VRKS § 10 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 1 mõttes ei ole lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi lõike 2 kohaselt halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus
ei pea olema jõustunud) (vt RKHKm 02.03.2017, nr 3-3-1-54-16, p 16). VRKS § 31 lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest ja sellega lõpevad ka varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse kestel aga Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmine ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi (HKMS § 249 lg 3). Seega rahuldab kohus kaebaja istungil esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ja peatab PPA 18.03.2024 rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse nr 12401050204-1 kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Esialgne õiguskaitse kohaldub viivitamatult (HKMS § 252 lg 3). Esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, mistõttu on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2).
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetlusosaliste võimalikud kulud nende enda kanda. Kaebaja sai menetlusabi ning HKMS § 118 lg 2 alusel jäävad menetlusabiga seotud kulud riigi kanda.
40.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks ja tema õiguste kaitseks tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Andreas Paukštys Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.