X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.12.2023 otsuse nr 12307070086-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - X, esindajad JK ja SP-B Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet, RL
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kohtuistung 11.06.2024
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Avaldada otsus kaebaja identifitseerimist välistavalt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 12.08.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 12.12.2023 otsusega nr 12307070086-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Kaebaja ei eristu oma profiili poolest teistest Valgevene kodanikest. Valgevenes elab üle 9 miljoni inimese, mistõttu on vähetõenäoline, et kaebaja võiks Valgevene võimudele huvi äratada. Kaebaja ei soovi Valgevenes elada, kuna ta on seal üksi. Kaebaja soovib elada oma täiskasvanud pojaga, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
2.Kaebaja esitas 15.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.12.2023 (kaebuses ekslikult 04.01.2024) otsuse nr 12307070086-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus.
KAEBAJA SEISUKOHAD
3.PPA on otsuse tegemisel rikkunud nii põhjendamiskohustust (haldusmenetluse seaduse - HMS § 56 lg 1) ja uurimiskohustust (HMS § 6). Vastavalt ÜRO juhendile „Rahvusvahelise kaitse juhispõhimõtted. Kuulumine sotsiaalsesse rühma" 1951. aasta konventsiooni artikli 1 järgi kui isik andis petitsioonidele ja opositsioonikandidaatidele toetusallkirju, saab see asjaolu olla sotsiaalse grupi tunnuseks. PPA otsuses puudub vastav analüüs. Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused, et sellist sotsiaalset gruppi ei eksisteeri ning miks kaebaja ei kuulu sellisse gruppi.
4.Kaebaja põhjendas piisavalt, miks ta tunneb hirmu Valgevenesse naasmise ees (vt haldusasi nr 318-388 ja 3-18-248). Kaebaja selgitas, et Valgevenesse naastes ei saaks ta varjata oma veendumusi. Asjaolud, et Valgevene võimud ei ole takistanud kaebajal kodumaalt lahkumist ega ole otsinud kaebajat välisriigis taga, ei tähenda, et kodumaale naastes ei asu võimud kaebajat taga kiusama.
5.PPA ei andnud kaebajale võimalust lisatõendite esitamiseks. Ebapiisav tõendite hulk on toonud kaasa väära otsuse.
6.Inimõiguste tagamise olukord Valgevenes on väga halb ja Valgevene on totalitaarne riik, kus iga valitsusevastane arvamus mõistetakse hukka ja karistatakse. Kaebaja on avaldanud Valgevenes oma arvamust allkirjade andmisega. Kaebaja seisukohad ei ühti valitsuse arvamusega. Asjaolu, et inimõiguste olukord Valgevenes on katastroofiline, on märkinud ka ÜRO eriraportöör Anaïs Marin.
7.Oht kaebaja elule ja tervisele on tegelik, reaalne ning tajutav. Iga poliitiline repressioon ning tagakiusamine on suunatud sisuliselt inimese hävitamisele. Repsessiooni eesmärk on vähendada inimeste eneseväljendust ning tekitada teistes inimestes hirmutunnet. Kaebaja on eakas inimene, kelle enesetunne ja võime tulla toime stressiga on madal.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on täitnud uurimiskohustust ja põhjendamiskohustust. Kaebaja kuulub sotsiaalgruppi tulenevalt oma poliitilise meelsusest.
9.PPA-l ei ole võimalik kaebaja tulevikku ette näha, kuid seda on võimalik prognoosida. Prognoosotsust tehes tuleb eristada prognoosi ilmselgelt tühipaljast oletustest. Erinevalt hüpoteetilistest oletustest põhineb prognoos mingile kindlale eeldusele. On teada, et inimesed kipuvad oma käitumismustreid kordama. Sellest tulenevalt saab kaebaja käitumist tulevikus prognoosida tema senise käitumise alusel. Seda ongi vastustaja teinud. Hinnates, kas välismaalasel on põhjendatud tagakiusamishirm poliitiliste vaadete tõttu, ei piisa ainuüksi teatud vaadete jaatamisest, vaid tuleb ka analüüsida kas selle väljendamine on vältimatu ja fundamentaalselt oluline konkreetse välismaalase jaoks.
10.Kaitsevajaduse jaatamiseks ei piisa üksnes valitseva režiimi suhtes opositsiooniliste vaadete omamisest. Riigikohus leidis 11.12.2023 lahendis nr 3-22-2509, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Olukorras, kus prominentsed opositsionäärid ei varjagi oma soovi Valgevenes valitseva režiimi mahakukutamiseks, ei ole eluliselt usutav, et kogu opositsiooniliikumisest oleks Valgevene represseerimisorganitel sihiks just nö passiivselt opositsiooni toetavad isikud.
11.Valgevenes valitsev diktaatorlik režiim püsib muutumatuna üle 30 aasta ning vaatamata oma opositsiooniliste vaadetele ei pidanud kaebaja vajalikuks varasemalt rahvusvahelist kaitset taotleda. Vastustajale ei nähtu, et kaebaja viibimine oma koduriigis oleks väljakannatamatu. Arvestades kaebaja profiili ja tema tegevust, sh poliitilise meelsuse avaldamist, Valgevenes ning asjaolu, et 2(5)
kaebaja ei ole kunagi olnud Valgevene politsei ja julgeolekuteenistustega probleeme, siis ei ole kaebaja isik, keda Valgevene ametivõimud soovivad tagakiusata.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA on õigesti järeldanud, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ega täiendavat kaitset. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus analüüsib kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama vaidlustatud otsuse põhjendusi, kuna otsuses tehtud järeldused on seotud tõenditega, otsus on hästi struktureeritud ja loetav ning otsuse järeldused tuvastatud asjaoludega seostatavad.
13.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lgs 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5).
14.Kaebaja sõnul kardab Valgevenesse naasta, kuna ta ei nõustu Valgevene riigivõimu poliitikaga, so A. Lukašenka režiimiga. Kaebaja loeb internetis ekstremistlikuks kuulutatud väljaandeid, on osalenud erinevatel meeleavaldustel ning allkirjastanud petitsioone. Kohtuistungil kaebaja esindajad täpsustasid, et Valgevenes ega Eestis kaebaja ei tegelenud poliitikaga, ei teinud annetusi ekstremistlikeks tunnistatud fondidesse ning ei osalenud 2020.a miitingutel. Sellegipoolest on kaebaja Lukašenka režiimi vastane. Seega ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et kaebaja ei ole tegelenud aktiivselt poliitikaga ega avaldanud avalikult oma poliitilist meelsust.
15.Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12.12.2023 kohtuotsuse p-s 18.8, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Kohtu hinnangul on PPA olemasolevaid tõendeid ja kaebaja väiteid hinnates õigesti lugenud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks. Kaebaja selgitas 14.09.2023 PPA-le, et Eestis elab kaebaja poeg juba 10 aastat, samas Valgevenes elas kaebaja üksi. Eestisse tulles hakkas kaebaja otsima võimalusi Eestis elamise seadustamiseks (protokolli p 6, dtl 49). Haldusmenetluse materjalide ja kaebaja selgituste põhjal on PPA järeldanud õigesti, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse seetõttu, et ta ei soovi üksi Valgevenes elada, mitte seetõttu, et ta vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigis teda ohustava tagakiusu tõttu.
3(5)
16.PPA on täitnud uurimiskohustust ja põhjendamiskohustust. Põhjendamata on kaebaja vastuväited osas, et kaebaja ei kuulu sotsiaalsesse gruppi. PPA on otsuses välja toonud, et kaebaja kuulub sotsiaalsesse gruppi tulenevalt oma poliitilise meelsusest (otsuse p 5.2).
17.Kaebaja selgitas PPA-le, et Valgevenesse naastes ei saaks ta varjata oma veendumusi. Samas on teda Valgevenes maal elades ähvardanud naabrid („kurjad naised“), kes tapsid kaebaja arvates ka tema kassi. Kaebaja ei ole ise politsei poole pöördunud (vt protokolli p 14, dtl 51). Muul moel kaebajat poliitilise meelsuse tõttu tagakiusatud ei ole (protokolli p 22, dtl 52). Kaebaja kardab Valgevenesse naasta, kuna kardab seal surra (protokolli p 33, dtl 53). Eelnevad põhjused on aga subjektiivsed ega ei anna alust rahvusvahelise kaitse saamiseks, kuivõrd kaebajal ei ole objektiivselt põhjust arvata, et riik ei paku talle kaitset naabrite võimalike rünnete eest. Kuivõrd kaebaja on eakas ega oli ise naabritega tüli otsinud, ei ole naabritepoolsed ründed tulevikus ka usutavad. Naabritevahelised sõnelused ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kohased ei ole ka kaebaja viited haldusasjadele nr 3-18-388 ja nr 3-18-248, kuivõrd nimetatud kohtuasjades väljendasid kaebajad kartust riigivõimu esindajate poolt usulisel alusel (Jehhoova tunnistajad) tagakiusamise eest, Jehoova tunnistajad olid tunnistatud riigis ekstemistlikuks rühmituseks ning kaebajaid oli reaalselt riigivõimu poolt ähvardatud.
18.Kaebaja kinnitas vestlusel PPA-le, et tal ei olnud mingeid probleeme Valgevenest lahkumisel (protokolli p 41, dtl 54). Eelnevaid kaebaja väiteid arvestades ei ole tõendatud ega põhjendatud kaebaja väited osas, et Valgevenesse naastes, hakatakse teda taga kiusama. Esiteks puuduvad kaebajal igasugused kokkupuuted riigivõimu esindajatega, mille tõttu seda arvama peaks, ja kaebaja ei ole pöördunud vajadusel riigivõimu poole abi saamiseks.
19.Kaebaja heidab vastustajale ette, et PPA ei andnud kaebajale võimalust lisatõendite esitamiseks. VRKS § 11 lg 2 p 3 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotleja on kohustatud igakülgselt kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolude selgitamisele, sealhulgas esitama kõik andmed ja enda valduses olevad dokumendid ning muud tõendid, millel on tähtsust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel. Kaebaja kinnitas oma allkirjaga, et talle on eelnevat selgitatud (dtl 42, dtl 48, dtl 49). Kaebaja ei esitanud ka kohtusse pöördumisel 15.01.2024 soovitud tõendeid. Seega on kaebaja etteheited alusetud.
20.Kaebaja esitas 30.04.2024 täiendavad tõendid Valgevenes toimuva kohta (kolmandate isikute selgitused). Nimetatud tõendid sisaldavad Valgevenes elavate inimeste selgitusi selle kohta, et neil ei ole võimalik avaldada vabalt oma arvamust, kuna arvamuse avaldamisele võivad järgneda sanktsioonid (dtl 106-11). Samas ei ole kaebaja profiil tõendites kajastatud inimeste omadega sarnane. Kaebaja on eakas, praeguseks hetkeks raskelt haige pensionär, kes ei ole poliitiliselt aktiivne. Seega ei ole põhjust arvata, et Valgevene võimude esindajad peaksid kaebajat ohtlikuks ja asuksid taga kiusama. Üksnes üks isikut mittetuvastatav allkiri petitsioonil ei ole selline asjaolu, millepärast võiks kaebaja sattuda Valgevenesse naasmisel ohtu.
21.PPA analüüsis vaidlustatud otsuses Valgevene kohta käivat teavet, millest nähtub, et Valgevenes toimuvad poliitilised repressioonid, seadusandlust on karmistatud ning valitseva riigikorralduse vastu poliitilise vastumeelsuse avaldamine on karistatav.1 Samuti on PPA nõustunud, et Valgevenes võivad tagakiusuohus olla kõrgema profiiliga avaliku elu tegelased, aktivistid, tavakodanikud, kes kritiseerivad avalikult sotisaalmeedias võime, jagavad ekstremistliku sisuga postitusi ja teevad ekstremistlikuks kuulutatud organisatsioonidele annetusi. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja profiil ei vasta ühelegi nimetatule. Kaebaja ei kasuta sotsiaalmeediat, kaebaja ei ole avaliku elu tegelane, kaebajat ei ole kinni peetud ega karistatud mh meeleavaldusel osalemise eest. Kaebaja andis väidetavalt oma allkirja Valgevene seadustega ning 2020. a valimistulemustega
mittenõustumise eest.2 Õige on PPA seisukoht, et nimetatud lehel tuleb küll kirjutada oma nimi ja eposti aadress, kuid märkida saab nii, et petitsiooni toetaja nime ei avaldata. Seega ei ole tõenäoline, Valgevene riigivõimu esindajad võiks kaebajat soovi korral eelnevaga seostada. Lisaks on andnud nimetatud petitsioonile allkirja tuhanded inimesed ning ei ole põhjust arvata, et kaebaja eaka inimesena nende hulgast riigivõimule erilist huvi pakuks isegi siis, kui kaebaja isik petitsiooniga seoses tuvastataks. Eeltoodud põhjustel kaebaja rahvusvahelist kaitset ei vaja.
22.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
23.Kaebajal puudub Valgevenesse tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Valgevenes nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse.
24.Kaebajale ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ega kohaldatud sissesõidukeeldu. Seetõttu ei pea kohus antud juhul analüüsima tagasipöördumise reaalset mõju kaebaja tervisele, kuna tagasipöördumise vajadus ei ole hetkel veel tõusetunud. Kaebaja kinnitusel on ta esitanud paralleelselt PPA-le elamisloa taotluse ning taotlus on kohtuotsuse tegemise seisuga PPA menetluses.
25.Eeltoodud põhjustel on PPA otsus õiguspärane ja kaebus jääb rahuldamata.
26.Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3).
27.Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)