Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

2-16-14681

ASJAOLUD

Harju Maakohtu menetluses on Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu hagi XXXX OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku (nõuete kaitsmise koosoleku) 21.09.2016 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Hageja on kohtule esitanud avalduse hagist loobumiseks. Kostja ei ole vastu hageja loobumisele ning on esitanud oma menetluskulude nimekirja. Hageja on esitanud vastuväite kostja menetluskulude suurusele.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja on esitanud kohtule avalduse hagist loobumise kohta. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mistõttu tuleb hagist loobumine vastu võtta ja käesoleva tsiviilasja menetlus lõpetada. Vastavalt TsMS §-le 432 juhul, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Pooled ei ole kohtule avaldanud, et hagist loobumine põhineks asjaolul, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, mistõttu tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud 2(4)

2-16-14681 menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad kostja menetluskulud õigusabikuludest summas 624 eurot, mis tuleneb ajakulust 4 tundi, tunnitasuga 156 eurot/tund (käibemaksuga). Kostja kinnitab, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ta ei saa tasutud käibemaksu tagasi (TsMS § 174 lg 10). Hageja on kostja menetluskulude suurusele vastu vaielnud leides, et Riigikohtu poolt sedastatud keskmisest suurema tunnihinna arvestamine ei ole põhjendatud ja et õigusabi osutamise ajakulu on ülepaisutatud ning osaliselt põhjendamatu. Hageja leiab, et tegemist ei olnud keeruka õigusliku kaasusega, millele oli kostja esindajal vaja vastus koostada ning et hagi, millega oli kostja esindajal vaja tutvuda, ei olnud mahukas. Hagi lisad pärinesid seejuures pankrotimenetlusest, st nendega oli kostja esindaja juba kursis. Samuti on menetluskulude nimekirjas viidatud Riigikohtu praktikaga tutvumisele kui vajalikule menetluskulule, kuid hageja leiab, et Riigikohtu praktikaga enese kurssi viimine toimub juristide puhul jooksvalt ning selles vallas enese täiendamist ei saa käsitada põhjendatud ja vajaliku hüvitamisele kuuluva menetluskuluna. Seega, kaasuse keerukust ja kostja esindaja 27.10.2016 vastuse mahtu ning sisukust silmas pidades leiab hageja, et põhjendatud ajakuluks on ca 1-1,5 tundi keskmise tunnihinnaga 120 eurot. Menetluskuludelt viivise välja mõistmise osas on hageja seisukohal, et viivist tuleks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada nullini. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb hagejal kostjale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Küll aga hindab kohus sisuliselt nii õigusabi osutamisel arvestatud tunnitasu määra kui ka õigusabi osutamisele kulutatud aja põhjendatust ning vajalikkust. Kohus leiab, et kostja esindaja töö tunnihind on kõrgem Riigikohtu poolt tavapäraseks sedastatust. Riigikohtu poolt sedastatust kõrgemat (või ka madalamat) tunnimäära võib aktsepteerida ja/või kohaldada vastavalt konkreetse tsiviilasja asjaoludele (raskus, keerukus, eripära jne.). Kuivõrd antud juhul on tegemist keskmisest kõrgema tunnimääraga, oleks see õigustatud üksnes juhul, kui käesoleva tsiviilasja puhul oleks tegemist keskmisest keerukama õigusvaidlusega. Riigikohus on küll pidanud põhjendatuks tunnitasu kuni 153 eurot ilma 3(4)

2-16-14681 käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-115-14, p 14) - kuid viidatud lahendis on Riigikohus jäänud oma lahendis 3-2-1-92-13 toodud seisukohale, et keskmiseks põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasuks on 120 eurot koos käibemaksuga ja 120 eurot ilma käibemaksuta, leides, et tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 on tegemist olnud keskmisest keerukama kohtuvaidlusega, mistõttu on keskmiseks suurem tunnihind ka põhjendatud olnud. Kohus leiab, et antud tsiviilasja puhul ei olnud tegemist keskmisest keerukama kohtuvaidlusega, mistõttu ei leia kohus olevat põhjendatud arvestada keskmisest suuremat tunnihinda. Kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel seega tunnihinnana 120 eurot (sh käibemaks) ja vähendab taotletut vastavalt. Õigusabile kulunud ajaks on märgitud kokku 4 tundi. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas sisalduv õigusabiteenuste ajaline kestus ei ole ülepaisutatud ning on mõistlikus suuruses. Hagiga tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks 4 töötunni kulutamine on vajalik ja aktsepteeritav ajakulu. Kuivõrd kohtu hinnangul on kostja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud põhjendatud ajakulu 4 tundi ja õigusabi tunnihind 120 eurot (sh käibemaks), tuleb määrata hageja poolt hüvitamisele kuuluvate õigusabikulude suuruseks 480 eurot (4x120). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hüvitatavate menetluskulude suuruseks 480 eurot (sh käibemaks). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastava avaldus on kohtule esitatud, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on seisukohal, et viivist tuleks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada nullini. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks ei ole alust, kuivõrd seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur. Lisaks eeltoodule ei oleks viivise vähendamiseks põhjust ka arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.