Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.12.2023 otsuse nr 15.3-3.2/1011-3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (India Vabariigi kodanik, sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Fränk Valdmann Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marta Gromtsev
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.07.2024. Vastuapellatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.India Vabariigi kodanik X (edaspidi ka kaebaja või taotleja) esitas 21.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 2 ja § 150 lg 1 punkti 3 alusel sugulase juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa saamiseks.
2.PPA 28.12.2023 otsusega nr 15.3-3.2/1011-3 (edaspidi PPA otsus) jäeti Xi taotlus rahuldamata, kuna hooldusvajaduse puudumise tõttu ei vasta ta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.
3.X esitas 08.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA otsus elamisloa andmisest keeldumiseks on õigusvastane ja tuleb tühistada. Täidetud on kõik elamisloa andmise tingimused: kaebaja täisealine poeg elab Eestis; kaebaja vajab hooldust ja seda ei ole võimalik Indias saada; kaebaja pojal on püsiv legaalne sissetulek, mis tagab kaebaja ülalpidamise Eestis. Kaebaja hooldusvajadust tõendavad haldusmenetluses esitatud tõendid ning seda, et tütar ei saa kaebajat Indias hooldada, tütre antud kinnitus. Isegi kui möönda, et hooldusvajadus ei ole tõenditest tulenevalt otseselt nähtuv, siis oleks PPA pidanud sellele tähelepanu juhtima ning paluma kaebajal täiendavaid ja asjakohasemaid tõendeid esitada. Kuna PPA seda ei teinud, siis on selline käitumine vastuolus hea halduse tavaga ning pahauskne.
4.2.Kaebaja vajab abi igapäevastest toimingutes ja hakkamasaamisel. Et kaebaja haiguste diagnoosid ei tulnud ootamatult, ei välista hooldusvajadust ega tähenda, et kaebajal oleks olnud faktiliselt võimalik oma elu ümber korraldada selliselt, et ta ei vajaks oma poja poolset hooldust. Kaebaja ei taotlenud elamisluba põhjusel, et tema elukohariigis Indias on teised kombed, tavad ja tõekspidamised. Elamisloa taotlemise aluseks oli VMS ning põhjus, et kaebaja hooldusvajaduse rahuldamine on võimalik Eestis elava poja poolt. Elukohariigi tõekspidamiste tõttu ei ole kaebajal eluliselt võimalik saada hooldust oma tütrelt, ehkki tütar elab temaga samas riigis.
4.3.Küsimus ei ole, kas kaebajal oleks arsti hinnangul või teoreetiliselt võimalik saada ravi Indias. Küsimus on selles, kas kaebajal ka faktiliselt on võimalik Indias saada iseseisvalt hakkama. Teoorias võib see olla võimalik, kuid kaebajal ei ole eluliselt võimalik saada Indias iseseisvalt hakkama ning ainuke isik, kes faktiliselt saaks kaebaja eest hoolitseda, on tema Eestis elav Eesti kodanikust poeg. Kaebaja ei soovinud tulla Eestisse elama seetõttu, et siin on parem ravikvaliteet.
4.4.Tõele ei vasta vastustaja seisukoht, et kaebaja soovib endale elamisluba, kuna ta tunneb Indias üksindust ning tahab veeta vanaduspõlve pojaga Eestis. Ka depressioon ja sellest tulenevad enesetapumõtted on haigusseisund, mille eest hoolitsemisel vajab kaebaja poja tuge. Vastustaja ei ole pädev ütlema, kas kaebaja saab meeleoluhäiretega tulla ravimeid võttes ja teraapias osaledes iseseisvalt toime, või mitte. Ka ei ole vastustaja pädev hindama, kas pojaga telefoni teel suheldes on talle tagatud vajalik emotsionaalne tugi. Selline vastustaja seisukoht on paljasõnaline ja meelevaldne, millega kaebaja ei nõustu ning millele kaebaja vaidleb vastu. Praegusel juhul on kaebajale poja vahetu kohalolu ja abistamine ainsaks põhjendatud toeks, mis tagab kaebajale piisava hoolduse. Senine kaebaja ja poja vaheline suhtlus on olnud piisav üksnes nö ellujäämiseks, kuid see ei taga kaebajale inimväärikat elu koduriigis. Kaebaja tõi haldusmenetluses välja, milliste toimingutega ta igapäevaselt hakkama ei saa ning see, et kaebaja ei ole toonud sõnaselgelt välja, et tal on vaja abi toitumisel, riietumisel, hügieenitoimingutel jms, ei tähenda, et kaebajal selline abivajadus puuduks.
5.Vastustaja seisukoht
2 (9)
5.1.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei vaja hooldust, mida Indias saada pole võimalik. Haldusmenetluses esitatud tõenditest ei nähtu otseselt kaebaja hooldusvajadust ning neis ei ole täpsustatud, milles hooldusvajadus seisneb – kuidas kaebaja haigused (st artriit ja astma) tema tervist mõjutavad, millist abi igapäevaste toimingutega kaebaja vajab ning millist tuge saavad lähedased talle pakkuda. Hooldusvajaduse jaatamiseks ei ole piisav selgitusest, et kaebaja vajab hooldust. Kaebajale on kõikide haiguste raviks määratud ravikuur (nt artriidi raviks soovitas arst füsioteraapiat) ning kuna tegemist on arsti soovitusega, siis järelikult on vastav ravi ka Indias kättesaadav. Ehkki Indias on meditsiinitase Eesti omast madalam, ei anta tähtajalist elamisluba, et välismaalane saaks tulla Eestisse end ravima ja elukvaliteeti parandama. Elamisluba antakse kui inimene ei ole objektiivsetel põhjustel ise võimeline enda eest hoolitsema. Kaebaja taotleb elamisluba, kuna tunneb Indias abikaasa surma järgselt üksindust ning tahab veeta vanaduspõlve pojaga Eestis. Kuigi inimlikult on kaebajast võimalik aru saada, saab ta meeleoluhäiretega toime tulla ka iseseisvalt, osaledes teraapias ja võttes ravimeid. Kaebaja suhtleb pojaga telefonis.
5.2.On arusaamatu, milliste igapäevaste toimingutega kaebaja hakkama ei saa. Kaebaja selgitas, et tal on vaja abi voodist välja saamisel, kuid ta on võimeline seda ise tegema. Kaebaja ei väida, et tal on vaja abi toitumisel, riietumisel, hügieenitoimingute tegemisel jms või et ta oleks aastate jooksul kasutanud või kasutaks igapäevaste toimingutega hakkamasaamiseks kõrvalist abi. Kaebaja suudab endale ise süüa teha. On mõistetav, et vanusega ei muutu inimese tervislik seisund paremaks, kuid VMS § 150 lg 1 punkti 3 mõtteks ei ole võimaldada elamisluba kõikidele vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 punkti 3 mõttes hooldusvajadust. Kaebaja sai seni ja saab hetkel Indias iseseisvalt hakkama. Kaebaja tervisemured ei tekkinud ootamatult ning perel olnud aega kaebaja elu ümberkorraldamiseks ja lihtsamaks muutmiseks.
5.3.Elamisloa andmise otsustamisel ei pea arvestama teise riigi kultuuri ja tavadega. Seega väited, et kaebaja tütar ei saa kaebajale Indias hoolt pakkuda, ei ole asjakohased. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, mis objektiivselt takistab või välistab tema tütre võimet anda emale hoolt või abistada teda vähemalt mõnede olmeküsimuste korraldamisega. Vastustaja soovib välja tuua, et kui India tavade järgi peab vanemate eest hoolitsema just poeg, siis pidi poeg arvestama, et ema ei muutu ajaga nooremaks ja tervemaks ning talle tuleb korraldada vastav hooldus koduriigis. Välismaalasel ei ole põhiõigust elamisluba saada.
5.4.Kaebajal paluti esitada hooldusvajadust kinnitavaid tõendeid ning küsiti täpsustavaid küsimusi, kuid PPA ei saa anda suuniseid, milliseid tõendeid esitada. PPA-le ei ole teada, millised tervislikku seisundit kajastavad tõendid on kaebajal olemas. Esitatud dokumentidest ja selgitustest piisas, et teha kindlaks hooldusvajaduse puudumine. Tulenevalt VMS § 19 lg-st 1 on välismaalasel kohustus tõendada menetluses tähtsust omavaid asjaolusid. Kui kaebajal on olemas hooldusvajadust tõendavad dokumendid, siis jääb arusaamatuks, miks neid haldus- või kohtumenetluses ei esitatud. Kaebajale tagati arvamuste, vastuväidete ja tõendite esitamine.
5.5.Asjakohane on PPA seisukoht, et kaebaja võime lennata Indiast Eestisse ja tagasi tõendab hooldusvajaduse puudumist. Kaebaja väitel on tal eriti hommikuti liigesevalud ja tursed ning seetõttu on raske voodist välja saada. Samas suutis kaebaja võtta ette reisi, mis eeldab istumist pika aja jooksul. Väljalend Delhist toimus kl 07.40, st ajal millal kaebaja liigesevalud ja tursed on eriti tugevad. Kui kaebaja suutis sellise pika reisi välja kannatada, siis ei pea tal olema suuri raskusi igapäevaste toimingutega kodus.
KOHTU PÕHJENDUSED
3 (9)
6.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja hooldusvajadus ei ole tõendatud ning üksnes soovimatus Indias üksi elada ei ole elamisloa andmise aluseks. PPA otsus1 on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. PPA kohaldas kaebaja taotluse lahendamisel nõuetekohaselt seadusest tulenevat uurimispõhimõtet ning hindas põhjalikult kaebaja esitatud tõendeid. Samuti esitas PPA kaebajale hooldusvajadusega seonduvalt asjakohaseid küsimusi ning tagas õiguse olla enne lõpliku otsuse tegemist ärakuulatud2. Asjaolu, et PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata ning et kaebaja PPA otsuse järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et otsus oleks õigusvastane.
7.PPA-l on õigus asuda tähtajalise elamisloa andmise küsimust kaaluma, kui täidetud on VMS § 150 lg 1 punktis 3 sätestatud järgmised eeldused: 1) tegemist on vanema või vanavanemaga; 2) vanem või vanavanem soovib asuda elama Eestis elava täisealise lapse või lapselapse juurde; 3) täisealine laps või lapselaps peab elama Eestis ja olema Eesti kodanik või omama elamisluba; 4) vanem või vanavanem vajab hooldust; 5) hooldust ei ole võimalik saada teises riigis; ning 6) legaalne sissetulek võimaldab ülalpidamise Eestis. Kui eespool nimetatud üks eeldustest pole täidetud, ei ole PPA-l õigust asuda kaaluma seda, kas isikule tähtajaline elamisluba anda või jätta andmata (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589, punkt 11).
8.VMS § 19 sätestab, et välismaalane ja muu asjassepuutuv isik (praegusel juhul kaebaja poeg) on kohustatud tõendama elamisloa taotlemisel tähtsust omavaid asjaolusid. Selline tõendamiskohustus hõlmab kirjalike ja suuliste seletuste andmise ning tõendite esitamise kohustust. Seega kas vanem vajab hoolt ja kas selle hoole saamine koduriigis on välistatud, tuleb PPA-l teha kindlaks elamisloa taotlusele lisatud tõendite alusel. Hooldusvajaduse väljaselgitamine on sisuliselt hindamisotsus ning hindamisel tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu 03.07.2012 otsuses nr 3-3-1-44-11 selgitatust. Nimetatud otsuses lähtuti küll VMS varasemast redaktsioonist, kuid selle § 123 lg 1 punkt 3 on praegu kehtiva VMS § 150 lg 1 punktiga 3 identne. Viidatud otsuses märkis Riigikohus järgmist: elamisloa taotluse läbivaatamisel arvestada põhiõigustega, sealhulgas põhiseaduse (edaspidi PS) § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõigusega. PS § 27 lg-st 5 ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Olukorras, kus abivajav pereliige ei ela Eestis, tuleb arvesse võtta ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit. VMS § 123 lg 1 punktis 3 seostatakse täisealise lapse juurde elama asumiseks vanemale 3 elamisloa andmine sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Selles sättes peetakse silmas välisriiki ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. VMS § 123 lg 1 punktiss 3 peetakse hoolduse all välisriigis silmas ka Eestis elavate laste osutatavat ülalpidamist välisriigis elavatele vanematele raha saatmise näol, et palgata välisriigis põetaja, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Kuid piirduda ei saa abstraktse tõdemusega, et hooldust on võimalik osutada erineval viisil. Vajalik on hinnata, kas hoolduseks raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine, välisriigilt sotsiaalteenuste taotlemine või hooldus lapse poolt on võimalik ning milline
oleks nende viiside prognoositav tulemus võrreldes kaebajatele hoolduse osutamisega Eestis nende ühiste laste poolt. PPA ei saa elamisloa taotluse üle otsustamisel lähtuda eeldusest, et kaebajatel on võimalik saada oma koduriigilt või hoolekandesüsteemilt igapäevaelus toimetulekuks vajalikku hooldust. Võib küll olla võimalik leida välisriigi seadusest sätte, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse. Pelgalt seaduse sätte põhjal pole siiski võimalik asuda seisukohale, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja soovis asuda Eestisse elama täisealise poja juurde (punkt 1), kes on Eestis kodanik ning kes elab Eestis (punkt 2). Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja pojal on olemas kaebaja ülalpidamiseks tarvilik legaalne sissetulek (punkt 6). Vaidluse all on küsimus, kas kaebaja vajab hooldust ning kui jah, siis kas selle saamine koduriigis on välistatud (punktid 4–5).
10.VMS § 150 lg 1 punkt 3 ei defineeri, mida mõeldakse vanema inimese hooldusvajaduse all. Kõige avaramas tähenduses on võimalik hooldamist mõista kui kellegi vajaduste arvestamist ja rahuldamist. Vanema inimese puhul on vajadused põhjustatud eeskätt vanusest (nt raskused liikumisel, tervisehädad jms). Normi mõtteks pole siiski võimaldada elamisluba kõikidele vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS § 150 lg 1 punkti 3 mõttes hooldusvajadust. On paratamatu, et vananedes muutub inimese liikumisvõime ja võime endaga iseseisvalt hakkama saada, samuti võivad ilmneda erinevad haigused (sh krooniliste haigustena tuntud artriit ja astma), ent kui isik saab siiski liikuda ning oma raviga ilma suuremate raskusteta iseseisvalt hakkama, siis ei saa pidada isikut abivajajaks. VMS § 150 lg 1 punkt 3 ei ole õiguskorda toodud selleks, et leevendada välisriigis elava vanema üksindust. VMS § 150 lg 1 punkti 3 mõtteks on esmajoones pakkuda kaitset nendele inimestele, kes ei ole objektiivsetel põhjustel ise võimelised enda eest hoolitsema ja vajavad seetõttu kõrvalist abi (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsus nr 3-21-589). Samuti ei ole selle normi mõtteks see, et võimaldada elamisloa kaudu välisriigi kodanikele Eestis Euroopa tasemel ravi.
11.Ehkki inimlikult on kaebaja ja tema poja soov kaebaja eest hoolitseda arusaadav, siis nõustub kohus PPA tehtud järeldusega, et kaebaja ei ole tõendanud hooldusvajadust viisil, et talle tuleks anda elamisluba. Sisuliselt möönab seda ka kaebaja ise, tuues kaebuses välja, et kui hooldusvajadus tõenditest ei nähtu, siis oleks PPA pidanud sellele tähelepanu juhtima ning paluma kaebajal täiendavaid ja asjakohasemaid tõendeid esitada. Kohus selle etteheite ja väitega ei nõustu. Seda, milliste tõenditega kaebaja hooldusvajadust tõendab, on kaebaja enda otsus (VMS § 19) ning PPA ei saa hakata pakkuma välja, milliseid erinevaid tõendeid või millises sõnastuses tõendeid võiks kaebaja elamisloa saamiseks esitada. Kohus nõustub PPA-ga, et haldusorganil ei saa olla teada, millised tervislikku seisundit kajastavad tõendid on kaebajal olemas. Kaebaja kinnitas ise kohtumenetluses, et Eestis ta arstide poole ei pöördunud, st ainsad hooldusvajadust kinnitavad tõendid saavad tulla Indiast. Seega ei saa ka PPA-le ette heita, et ta konkreetsete tõendite esitamist ei soovitanud.
12.Kaebajale pidi hiljemalt 19.10.2023 olema selge, et esitatud tõendid ei ole piisavad hooldusvajaduse tuvastamiseks. Nimelt saatis siis PPA kaebajale teavituse, et taotluse rahuldamiseks ei ole alust3, kuna tõendid ei kinnita hooldusvajadust. Samuti anti kaebajale võimalus esitada PPA tuvastatud asjaoludele ning nendest tehtud järeldustele vastuväiteid.
Dtl 37–39
5 (9)
Täiendavaid tõendeid kaebaja ei esitanud.4 Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et PPA oleks rikkunud uurimis- või selgitamiskohustust.
13.Taotluse ja haldusmenetluses esitatud materjalide pinnalt on kaebajal diagnoositud artriit, astma ning abikaasa surma järgselt depressioon. Kaebaja ei saa hommikuti voodist üles ning arstid on soovitanud kaebajale järelevalvet ja hoolt. Kaebaja poja sõnul seisneb hooldusvajadus selles, et kaebajal on tugev astma, mille tõttu on ta korduvalt kaotanud teadvuse ja vajanud haiglaravi, tal on põlvedes artriit, mille tõttu ei saa ta hommikuti voodist välja. Lisaks tõi poeg välja, et arstid on palunud, et kaebaja vajab järelevalvet ja hoolt5. Kaebaja ise selgitas 22.09.2023 e-kirjas6, et abikaasa surma järgselt on ta üksik, tal on depressioon ja enesetapumõtted ning ta ei soovi oma lastele valu valmistada. Poeg aitab meelde tuletada ravimite võtmist ja jälgib kaebaja tervist igapäevaselt. Artriidi tõttu on hommikuti jalad paistes ning põlved valusad, kaebaja sõnul vajab ta liikumisel abi ja massaaži. Vastupidiselt Eestile ei ole Indias pikaaegset raviplaani ning erihooldust. Võetavatel ravimitel on kõrvaltoimed, nt väsimus.7 Eeltoodud asjaolude ning enda hooldusvajaduse tõendamiseks esitas kaebaja jätmised dokumentaalsed tõendid: Ortopeedilise kirurgi 01.07.2023 tõend8, kus on märgitud, et kaebaja vajab meditsiinilist ja perekondlikku tuge; 14.09.2023 Vereproovitõend9; Ortopeedilise kirurgi 21.09.2023 tõend10, kus on märgitud, et vajad pidevat meditsiinilist abi, füsioteraapiat ning perekonna tuge; 21.06.2023 pulmonoloogi tõend11; 08.12.2021 psühhiaatri tõend12; 15.09.2023 psühhiaatri tõend13. Lisaks esitas PPA kaebajale ka korduvalt e-kirjade teel küsimusi14, andes kaebajale võimaluse oma sõnadega selgitada hooldusvajaduse olemasolu.
14.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja antud ütlused ning esitatud tõendid reaalset hooldusvajadust ei kinnita. Kohus nõustub PPA otsuse punktides 22–24 toodud seisukohtadega, ega pea vajalikuks neid siinkohal koguulatuses korrata (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 165 lg 2). Kaebaja haldusmenetluses esitatud tõendid näitavad küll seda, et arstide hinnangul võiks kaebaja saada enam perekonna tuge, kuid see ei ole samastatav hooldusvajadusega. PPA-le ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajale on soovitatud füsioteraapiat ning konsulteerida reumatoloogiga, kuid ühestki esitatud tõendist ei nähtu, millist hooldust kaebaja täpsemalt vajab ning kuidas saaksid tema lähedased talle seda pakkuda. Vaidlust ei saa olla, et füsioteraapias ning reumatoloogi juures on kaebajal võimalik käia ka Indias elades.
15.Täiesti tõendamata on poja haldusmenetluses esitatud väide, et astmahoogude tõttu on kaebaja korduvalt vajanud haiglaravi. Kui kaebaja oleks korduvalt kaotanud astmahoogude tõttu teadvuse ja vajanud haiglaravi, siis oleks see ka dokumenteeritud ning Indias viibides oleks kaebaja saanud need tõendid ka esitada. Teisalt tekitab aga poja väide küsimuse, et kui üksi elav kaebaja kaotas astmahoo tagajärjel teadvuse, siis kuidas kutsuti kaebajale kiirabi. Väidetavalt ei
Dtl 93–95 Dtl 61–62
Dtl 77–78
Sama kirjeldab PPA otsuse punktis 6
Dtl 72
Dtl 82
Dtl 83
Dtl 89
Dtl 90
Dtl 92
Dtl 77–81; 93–96; 99–102
6 (9)
ela kaebaja tütrega koos ning viimane talle abikaasa perest tingitult hooldust pakkuda ei saa. Kui see aga juhtus ajal, mil kaebaja abikaasa veel elas, siis on ilmne, et abikaasa surma järgselt on kaebaja astmahood oluliselt paremini kontrollitavad.
16.Kohus nõustub vastustajaga, et haldusmenetluse materjalid viitavad sellele, et kaebaja saab igapäevatoimetustega ise hakkama ning ehkki pojaga koos elades võib kaebaja elu olla lihtsam, siis ei ole see elamisloa andmise aluseks. Võttes aluseks kaebaja väited, siis elab ta üksi alates abikaasa surmast15. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kui kaebaja tervis oleks kahe aasta jooksul oluliselt halvenenud, et sellisel juhul on tal sellest ajast tõendina esitada üksnes mõni üksik tõend. Kaebaja sõnul ei ole Indias pikaaegset raviplaani, mistõttu peaks kaebaja siiski regulaarselt arste külastama ning sellised käigud peaksid olema ka dokumenteeritud. Kaebaja väitel on tal depressioon ja suitsiidile kalduvad mõtted, kuid sellega seonduvalt külastas ta psühhiaatrit 08.12.2021 ning seejärel alles 15.09.2023. Mõlemal korral on epikriisi märgitud, et suheldud on patsiendi ja tütrega. Seega väide, et tütar Indias kaebajale hoolitsust pakkuda ei saa, ei ole eluliselt usutav.
17.Kohus ei välista, et artriidist tingitult võib kaebaja vajada abi hommikul voodist tõusmisel, kuid kaebaja ei ole ümber lükanud PPA väiteid, et ta liigub iseseisvalt ilma kõrvaliste abivahenditeta. Samuti ei kinnita kaebaja esitatud tõendid, et tema tervislik seisund oleks sedavõrd halb, et ta ei suudaks iseseisvalt liikuda ja toime tulla. PPA võttis põhjendatult arvesse asjaolu, et kaebajal oli võimalik külastada viisa alusel ajavahemikul 06.07.2023–31.07.2023 Eestis elavat poega ning kaebaja tervislik seisund ei takistanud reisimist. Asjaolu, et kaebaja reisis koos poja sõpradega, ei muuda seda.
18.Kui vaadata kaebaja väiteid tervikuna, siis üldiselt toonitab kaebaja enda hooldusvajadust just läbi artriidi ning sellega kaasnevate liikumisraskuste. Ometi võttis kaebaja Eestisse pojale külla tulles kaasa üksnes astma ravimid. Artriidiravimeid ja depressiooniravimeid, kui need kaebajale üldse välja kirjutatud olid, kaebaja Eestis olles ei võtnud. Vaadates kaebaja esitaud tõendeid ja PPA küsimustele antud vastuseid, siis tõusetub küsimus, kas kaebajale enne Eestisse saabumist üldse artriidi- ja depressiooniravimeid kirjutatud oli, kuna kaebaja sõnul võttis ta igapäevaselt üksnes astmaga seotud ravimeid16. Kohus nõustub PPA otsuse punktis 24 tehtud järeldusega, et kui kaebajale on määratud diagnoositud haiguste leevendamiseks ravimid, kuid ta tahtlikult ei täida kõiki arstide ettekirjutatud soovitusi, ei saa PPA-le ette heita, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tema elukvaliteet oluliselt halveneks, kuivõrd kaebaja ise ei ole enda heaolu jaoks täitnud kõiki arstide soovitusi. Lisaks märgib kohus, et hooldusvajaduse välistab ka see, kui kaebaja ei ole abi saamiseks arstide poole pöördunud. Seega pigem kinnitavad tõendid, et kaebaja artriidist tulenevad vaevused ei saanud olla kuigivõrd tõsised, kuna kaebaja sellega seonduvalt ravimite võtmist vajalikuks ei pidanud. Vaevused, mis võisid kaebajat Eestis olles tabada ning mille tarbeks kaebaja poeg pidi jalgu masseerima, võisid olla tingitud ravimite võtmata jätmisest või sellest, et kaebaja ei olnud ravi saamiseks arstide poole pöördunud. Seega ei ole välistatud, et kui kaebaja võtaks korrapäraselt ravimeid, täidaks arstide juhiseid (sh käiks Indias füsioteraapias), siis oleks ka kaebaja liikumine lihtsam.
19.Ehkki kaebaja on esitanud vastuväite PPA seisukohale, et haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebaja vajaks igapäeva toimingute tegemisel abi, siis ka kohtumenetluses ei täpsusta kaebaja, milliste igapäevaste toimingute tegemisel kaebaja abi vajaks. Kaebaja tõi välja küll voodist välja saamise, ent ometi on kaebaja aastaid suutnud seda iseseisvalt teha ning suudab seda ka täna. Seda kinnitab kaebaja 20.12.2023 vastus, kus ta toob välja, et ta teeb süüa. Süüa ei
Abikaasa suri xx xx xxxx. Dtl 78
7 (9)
saa teha voodis lamades. Samuti ei saa teha kaebaja 20.12.2023 e-kirjast17 järeldust, et kaebaja igapäevategevustega hakkama ei saa. PPA otsuse punktis 15 kirjeldatakse kaebaja vastust PPA küsimusele: „[---] millist igapäevast hooldust saite Te ajavahemikul 06.07.2023–31.07.2023, kui viibisite Eestis poja juures. Vastasite, et ei leidnud sobivat vaba aega arstiga kohtumiseks. Milles seisnes aga teie poja poolne pakutav hooldus/hoolitsus, peale tema lähedaloleku?“. Kaebaja selgitas, et Eestis poja juures olles ajavahemikul 06.07.2023–31.07.2023 aitas poeg tal igapäevaselt vajalikke ravimeid võtta ja tervist jälgida; hommikuti liikuma saada, sh masseeris liigeseid; igapäevastes n-ö olme asjaajamistes, mis muutis taotleja elu võrreldes praeguse eluga Indias palju inimväärsemaks ja lihtsamaks. Arvestades asjaolu, et kaebaja enda sõnul tal artriidi ravimeid Eestis kaasas ei olnud, siis ei saa välistada, et poja abi oligi vajalik just sel põhjusel. Ravimite võtmata jätmisest tingitud abivajadus ei ole VMS § 150 lg 1 punktis 3 sätestatud elamisloa andmise aluseks. Samast 20.12.20213 kirjast nähtub, et kaebaja masseerib end ise ning selle tulemusel on tal võimalik ka liikuda. Seega väide, et kaebaja ei saa voodist välja ja liikuma, on ümber lükatav kaebaja enda väidetega.
20.Kaebaja ja tema poja selgituste kohaselt põeb kaebaja juba aastaid astmat ja artriiti, seega ei ole tulnud need diagnoosid ootamatult. Kaebajal ning tema pereliikmetel on olnud aega, et korraldada enda elu ümber ning otsida hooldust koduriigis. Kaebaja ei väida, et Indiasse naasmise järel oleks perekond korraldanud talle igapäevase hoolduse. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kui kaebaja lahkus 2023. aasta juulis tagasi Indiasse, et ta oleks poja poolt abita jäetud. Seega ei ole kaebaja hooldusvajadus selline, et ta vajaks igapäevaselt abi.
21.Seoses tütre esitatud kinnituskirjaga, siis selle kohaselt ei ole tütrel võimalik ema enda juurde elama võtta. Sellest ei saa aga järeldada, et kaebaja tütar ei võiks käia emal külas või koos emaga arstil. Hoolitsemine ei pea tähendama enese juurde elama võtmist. Hoolitsemine saab toimuda ka seeläbi, et suheldakse teineteisega telefonis ja käiakse külas. Lisaks tuleb märkida, et ehkki kahtluse alla ei ole seatud kaebaja väidetud India tavasid ja kombeid perekonnaliikmete eest hoolitsemisel, siis väärib tähelepanu asjaolu, et tütre võimalus ema eest Indias hoolitseda on olnud ajas muutuv. Kui algselt tõi kaebaja välja, et poeg peaks tema eest hoolitsema ning kuna tütre perekond elab teises linnas, siis ei jõua nad kiire abivajaduse korral temani kiiremini kui 7 tunniga18. Kohtumenetluses esitatud tütre kiri on aga oluliselt resoluutsem ning selles öeldakse, et abikaasa ja tema perekond ei luba tütrel kaebaja eest hoolt kanda. Ometi nähtub aga 15.09.2023 visiidist psühhiaatri juurde, et visiidi käigus suheldi ka tütrega. Järelikult pidi psühhiaatriga suhtlemiseks tütar visiidil osalema.
22.Nõustuda saab PPA-ga, et VMS § 150 lg 1 punkti 3 kohaldamisel ei saa pidada määravaks teise kultuuriruumi tavasid ja kombeid ning vaidlust ei saa olla, et ka India sotsiaalsüsteem tegeleb pensionäridega. Lisaks tuleb märkida, et kaebaja elas pärast abikaasa surma Indias enam kui 2 aastat ning kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud sel ajal hooldusvajadus, mida tütar või ühiskond pakkuda ei suuda. On tähelepanuväärne, et kaebaja hooldusvajadus ilmnes alles siis, kui kaebaja saabus Eestisse19 ning sisuliselt lõppes Eestist lahkumisega. Kui kaebaja poeg otsustas tulla Eestisse elama, siis pidi perekond paratamatult mõtlema ka sellele, kuidas sättida enda elu siis, kui üks vanematest sureb ning teine jääb Indiasse üksi elama. Kaebaja ei saanud eeldada, et tal on võimalik Eestisse elama asuda.
23.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väide, et tal ei ole faktiliselt võimalik iseseisvalt Indias hakkama saada ei ole tõendatud. Kaebaja elas enne Eestisse tulekut Indias iseseisvalt ning sai seal oma eluga hakkama, seejuures sai kaebaja abikaasa surma järgselt meditsiinilist abi ning
Dtl 101 Dtl 114
Kaebaja saabus Eestisse 06.07.2023 ning viibis siin kuni 31.07.2023. Tähtajalise elamisloa esitas 21.07.2023
8 (9)
suutis oma elu korraldada. Samuti on ülepaisutatud kaebaja väide, et ainult poeg oleks võimeline teda hooldama. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et enne Eestisse tulemist ja Eestis viibides oleks tema tervis halvenenud määral, et kui ta enne Eestisse tulekut sai hakkama, siis pärast Eestist lahkumist ta hakkama ei saa. Kohtu hinnangul on ülepaisutatud kaebaja väide, et suhtlus pojaga on olnud üksnes piisav ellujäämiseks.
24.Kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ning muud menetluslikud küsimused
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
26.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.