X kaebus Vabariigi Valitsuse 06.04.2023 korralduse nr 104 “Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine” tühistamiseks ja vastava taotluse uuesti läbi vaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja Irina Kadõševitš; Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Siseministeeriumi kaudu), esindaja Piret Alamaa
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 13.05.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X taotlus Eesti kodakondsuse saamiseks kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel võeti Politsei- ja Piirivalveametis (edaspidi PPA) menetlusse 11.10.2022. X kodakondsus on määratlemata ning tal ei ole õigust sünnijärgsele Eesti kodakondsusele.
2.Vabariigi Valitsuse 06.04.2023 korraldusega nr 104 keelduti X’le kodakondsuse andmisest lähtudes KodS § 21 lõike 1 punktist 4 ning lõikest 11, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud.
X esitas 22.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 06.04.2023 korralduse nr 104 “Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine” tühistamiseks ja vastava taotluse uuesti läbi vaatamise kohustamise nõudes.
4.Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 määrusega võeti kaebus menetlusse. Vastustaja esitas oma seisukoha 30.06.2023.
5.Tallinna Halduskohtu 20.02.2024 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
6.Kaebaja esitas oma täiendavad seisukohad 25.03.2024 ja vastustaja esitas oma täiendava seisukoha 19.04.2024.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja ei nõustu Vabariigi Valitsuse korraldusega, kuna tema poolt toime pandud rikkumistest on möödunud palju aega. Kaebajal ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja tema karistatus on kustunud. KodS § 21 lg 1 p 4 alternatiivse korduva karistatuse korral tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. KodS § 21 lg 1 p 4 ei sisalda kaalutlusõigust, kuid tuvastamata on, kas muul ajal või muus kohas toimepandud tegu on ka praegu kehtiva KarS kohaselt karistatav. Tänasel päeval on mitmed teod, mis KrK kohaselt olid kuriteod, väärteod. Olukorras, kus tegu on dekriminaliseeritud langeb KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 koos või ka üksikuna kohaldades ära kuriteo korduvuse eeldus. Isegi siis, kui varavastaste tegude ohtlikkus ühiskonnas ei ole langenud, tuleb arvestada, et nende mõju ühiskonnas on siiski vähenenud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei kaalunud kaebajat puudutavaid asjaolusid kogumis. Vastustaja on küll möönnud, et tegemist on kergemate kuritegudega, kuid ei pööranud tähelepanu, et toime pandud kuriteod on praegusel hetkel kehtivas seaduses dekriminaliseeritud.
8.Täiendavas 25.03.2024 seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja on viidanud kodakondsuse erandinda andmise praktikale, mis on 14.06.2023 avaldatud Siseministeeriumi vastaval veebilehel. Seal on välja toodud erandite standard, kus on eraldi välja toodud millistel juhtudel ja milliste tunnustega kuritegude puhul üldjuhul keeldutakse kodakondsuse andmisest ja millised tingimused peavad olema täitunud erandi tegemiseks. Lähtudes erandite standardi loetelust, ei ole kaebuse esitaja puhul tegemist raskete kuritegudega, karistatuse andmed on karistusregistrist kustutatud ning kantud arhiivi rohkem kui 3 aastat enne taotluse esitamist. Otsusest ei nähtu, miks kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja on seisukohal, et Xle Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine oli otsuse tegemise hetkel proportsionaalne ja põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja mentluskulud kaebaja kanda.
10.KodS § 21 lg 1 punkti 4 ja lõike 11 kohaldamisel tuleb arvestada karistusregistri andmetega ning menetleja ei pea hakkama hindama, kas kuritegudena karistusregistrisse kantud teod on haldusakti andmise ajaks dekriminaliseeritud. KodS § 21 lg 1 p 4 on seega kohaldatav ka siis, kui üks või mitu kuritegu on kodakondsuse andmise otsustamise ajaks dekriminaliseeritud. Tänaseks dekriminaliseeritud tegude toimepanemise ajal oli ühiskonna hinnang neile kui kuritegudele rangem ning selliste tegude tahtlik toimepanemine on oluline indikaator, mis välistab isikule KodS § 21 lg 1 p 4 järgi kodakondsuse andmise. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus oma 21.04.2022 lahendi p-s 8 haldusasjas nr 3-21-508. Vabariigi Valitsus on võtnud arvesse, et X on
toime pannud neli kuritegu, mis kõik seisnesid vargustes, lisaks esitas ta ühel korral politseiametnikule oma isiku kohta valeandmeid. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud aastatel 1996, 2001, 2004 ja 2013. Fakt, et kaebajat on 17 aasta vältel kriminaalkorras karistatud neljal korral, näitab, et tegemist ei olnud juhuslike eksimustega ja isik ei võtnud varasemast karistusest õppust. Viimase kuriteo eest määratud karistuse kustumisest oli kodakondsuse taotluse esitamise ajaks möödunud ca kolm aastat. Kuigi kaebaja on tänaseks pöördunud õiguskuulekale teele, ei ole õigusvastane vastustaja soov veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul.
11.Siseministeeriumi hinnangul oleks uue kodakondsuse praktika valguses kaebaja poolt uue kodakondsuse saamise taotluse esitamise korral Siseministeeriumil olnud võimalik teha Vabariigi Valitsusele ettepanek isikule kodakondsuse andmiseks eeldusel, et ettepaneku tegemise hetkeks ei oleks kaebaja toime pannud uusi süütegusid. Kuna taotluse menetlus võtab PPA-s üldjuhul aega kuni kuus kuud, siis oleks kaebaja poolse uue taotluse Vabariigi Valitsusele otsustamiseks saatmise hetkeks karistuste kustumisest möödas olnud juba neli aastat, mis kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes oleks Siseministeeriumi hinnangul olnud piisav aeg, et veenduda isiku õiguskuulekuses. Sellest lähtuvalt pakkus vastustaja kaebajale võimalust lõpetada käesolev kohtuasi kompromissiga, mille kohaselt kaebaja oleks loobunud kaebuses toodud nõuetest ja esitanud uue taotluse kodakondsuse saamiseks ning Siseministeerium oleks teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku isikule kodakondsuse andmiseks eeldusel, et uusi süütegusid ei ole vahepeal toime pandud. Kaebaja pakutud kompromissettepanekuga ei nõustunud ja leidis, et isegi, kui kohtumenetlus haldusasjas 3-23-1124 ei osutu kaebaja jaoks edukaks, ei võta see kaebajalt ära võimalust esitada uuesti Eesti kodakondsuse saamise taotlust. Vastustaja nõustub eelnimetatuga. Uue taotluse esitamise õigus jääb kaebajale igal juhul alles.
12.Täiendavas 19.04.2023 seisukohas märgib vastustaja, et ei ole väitnud, et kaebajale ei saaks praegusel ajahetkel erandina kodakondsust anda. Vaidlustatavas otsuses oli antud hinnang otsuse tegemise hetkeseisuga. Kaebaja suhtes otsuse tegemise hetkel juhindus Vabariigi Valitsus varasemast praktikast, mille kohaselt üldjuhul sooviti kergemate süütegude korral veenduda isiku õiguskuulekuses vähemalt viis aastat pärast karistusandmete karistusregistri arhiivi kandmist. Kuigi kodakondsuse erandina andmise praktika on kodulehel avaldatud, ei tähenda see seda, et kergemate süütegude puhul tekib isikul automaatselt õigus kodakondsuse saamisele kolme aasta möödumisel karistusandmete arhiivi kandmisest. Tegemist on üldise erandina kodakondsuse andmise praktika kirjeldusega. Kaalutlemisel peab arvesse võtma nii kuritegude asjaolusid kui ka süüdlase isikut.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Vabariigi Valitsuse 06.04.2023 korraldusega nr 104 otsustati mitte anda Eesti kodakondsust Xle, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Vabariigi Valitsus on võtnud arvesse, et kaebaja on pannud toime neli kuritegu, mis kõik seisnesid vargustes, lisaks esitas ta ühel korral politseiametnikule oma isiku kohta valeandmeid. Vabariigi Valitsus on hinnanaud asjaolu, et X toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud ja ehkki kaebaja karistus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud ja kuriteod on toime pandud pikka aega tagasi, arvestas Vabariigi Valitsus erandi tegemise võimalikkuse hindamisel X süütegude korduvust ning karistatuse kustumisest möödunud aega. Kuigi X viimase kuriteo toimepanemisest oli möödunud üle üheksa aasta, on tema kriminaalkaristuse kustumisest möödunud vaid kolm aastat, mis süütegude korduvat toimepanemist arvestades ei ole olnud vastustaja hinnangul veel piisav aeg, et otsustada talle Eesti kodakondsuse andmine erandina. Vastustaja leidis kõiki aspekte kogumis hinnates, et kaebajale ei ole (ei olnud) võimalik Eesti kodakondsust vastavalt kodakondsuse seaduse § 21 lõike 1 punktile 4 ja § 21 lõikele 11 erandkorras anda, sest teda on
kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, mistõttu soovib Vabariigi Valitsus veenduda tema õiguskuulekuses pikema ajaperioodi jooksul.
14.Vaidlustatud haldusakti andmisel on viidatud kodakondsuse seaduse § 20 lõikele 1, mille kohaselt otsustab Eesti kodakondsuse andmise või taastamise Vabariigi Valitsus, välja arvatud juhul kui Eesti kodakondsus saadakse sama seaduse paragrahvi 13 (kodakondsuse saamine alaealisena) neljanda lõike alusel. Samuti on tuginetud sama seaduse § 21 lõike 1 punktile 4 ja § 21 1õikele 11.
15.Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 ei võimalda anda ega taastada Eesti kodakondsust isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Seejuures arvestatakse nimelt karistusregistri andmetega, kusjuures kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 4 on kohaldatav ka siis kui mõni kuritegu on asja otsustamise ajaks dekriminaliseeritud, kuid seda saab (mingil määral) arvestada erandi tegemise üle otsustamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2022 lahendi p 8 haldusasjas 3-21-508). Selles, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral (aastatel 1996, 2001, 2004 ja 2013), antud juhul vaidlust ei ole. Seega oli küsimus kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 11 sätestatud erandi kohaldamises.
16.Tulenevalt kodakondsuse seaduse § 21 lõikest 11 võidakse Eesti kodakondsus anda või taastada erandina isikule, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Arvestades asjaolu, et antud juhul oli ka karistatus kustunud, taandub kogu vaidlusalune küsimus sisuliselt sellele, et kas ja kuidas on vastustaja hinnanud kuritegude toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut.
17.Kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule erandkorras on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Vabariigi Valitsus on küsimust kaalunud. Kuritegude toimepanemise asjaolusid ning taotleja isiku hilisemat käitumist on arvestatud. Vabariigi Valitsus on erandi tegemise võimalikkuse hindamisel arvestanud kaebaja süütegusid kogumis ning karistuste kustumisest möödunud aega. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punktile 1 on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus sama seaduse § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes (s.h. kodakondsuse seaduses) sätestatud menetluste läbiviimisel. Kokkuvõtvalt on Vabariigi Valitsus asunud seisukohale, et 06.04.2023 seisuga ei olnud võimalik veel kodakondsust erandina anda. Vastavalt kodakondsuse seaduse § 20 lõikele 1 on sellise küsimuse lahendamine Vabariigi Valitsuse pädevuses. See tähendab ühtlasi ka seda, et kohus Vabariigi Valitsuse asemel kaalutlusõigust ei teosta ning taoliste otsustuste puhul on kohtulik kontroll üldse teataval määral piiratud. Kohtul tuleb hinnata ja kontrollida peamiselt seda kas vaidlustatud haldusakti andmisel lähtuti kehtivast õigusest, kas tegemist oli asjakohaste kaalutlustega ja kas seejuures ei ole olulisi või ilmselgeid vigu tehtud. Vastustaja on arvestanud karistatuse kustumisest möödunud aega, kuritegude iseloomu ja kaebaja isikut ning pidanud vajalikuks kaebaja õiguskuulekuses mõnevõrra pikema perioodi kestel siiski veel täiendavalt veenduda. Õiguskuulekuses on peetud vajalikus täiendavalt veenduda ilmselt veel ka seetõttu, et erinevaid rikkumisi on olnud varasematel aegadel siiski suhteliselt palju ja et tegemist oli tahtlike kuritegudega, kusjuures taoliste tegude ohtlikkust ja mõju ei saa ka praegusel ajal alatähtsustada. Vaidlustatud haldusakti leheküljel 1 on need eraldi välja toodud, mida kohus siinkohal üle ei korda ning milles nähtuvalt haldusasja materjalist vaidlust ka ei ole. Seega ei saa vastustaja soovi veenduda (vähemalt haldusakti andmise ajahetke seisuga) kaebaja õiguskuulekuses pikema perioodi jooksul põhjendamatuks pidada. See jääb samuti vastustaja kaalutlusruumi piiridesse ning ilmselget viga sellega seonduvalt täheldada ei saa. Seega ei ole vaidlustatud korralduse tühistamiseks alust.
18.Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt osutus õiguspäraseks, ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvat ning vastava taotluse uuele läbivaatamisele suunatud
kohustamisnõuet. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Samas ei tähenda see seda, et kaebajal ei oleks võimalust kodakondsuse saamise taotlus uuesti esitada. Vastustaja on seda ka selgitanud ning sellega nõustunud.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal ei ole menetluskulusid olnud või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.