Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 22.04.2024, Jõhvi 3-22-2565
Haldusasi
Y. P , A. P , A. K ,
O. K ja D. K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9.11.2022 sisenemisekeelu otsusega nr 2101220010759 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebajad: Y. P (kaebaja I, laste ema), A. P (kaebaja II, laps), A. K (kaebaja III, laps), O. K (kaebaja IV, laps), D. K (kaebaja V, laps) esindajad: Uljana Ponomarjova ja Kert Tuuling Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja: Anton Gontšarov
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi vastustaja või PPA) väljastas Narva piiripunkti saabunud Ukraina kodanik Y. P 9.11.2022 kell 13.28 sisenemisekeelu nr 2101220010759 riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel. Piiril väljastatud sisenemiskeelu märkuste lahtris olid märgitud ka Y. P kaasas olnud alaealiste laste A. P , A. K , O. K ja D. K nimed. Riiki lubamisest keeldumise põhjusetena märgiti: 1) puuduv kehtiv reisidokument ja 2) puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustasid reisi eesmärki ja tingimusi. Samal päeval oli kaebajatel piiriületus lubataud ning nad sisenesid Eestisse läbi Narva-1 piiripunkti 9.11.2022 kell 16.33. Järgmisel päeval said eelpoolnimetatud isikud ajutise kaitse.
2.Tartu Halduskohtusse laekus 2.12.2022 kaebus Y. P, A. P , A. K , O. K ja D. K (edaspidi kaebajad) poolt esitatud kaebus PPA 9.11.2022 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220010759 tühistamiseks ning kaebajate kasuks mittevaralise kahju summas 1000 eurot väljamõistmiseks.
3.Tartu Halduskohus 17.01.2023 määrusega tagastas kaebuse PPA 9.11.2022 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220010759 tühistamisnõude osas (määruse resolutsiooni punkti 1), võttis menetlusse kaebuse kahjunõude osas (määruse resolutsiooni punkt 2) tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele (resolutsiooni punkt 3). Määrus kaebuse tagastamise osas jõustus 2.02.2023.
4.Vastus kaebusele laekus kohtusse 17.04.2023. Kaebajad esitasid 2.06.2023 kohtule täiendavad seisukohad vastustaja vastuse osas.
5.Tartu Halduskohus määras 19.06.2023 määrusega haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja teatas menetlusosalistele kohtuotsuse avalikustamise ajast.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebajad leiavad, et PPA 9.11.2022 piiril väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010759 on õigusvastane, sellega on rikutud kaebajate õigusi ja tekitatud mittevaraline kahju. Euroopa Nõukogu 4.03.2022 rakendusotsusega EL 2022/382 on määratud kindlaks, et Ukraina põgenike massilise sissevoolu puhul lähtutakse direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähendusest ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine. Nõukogu otsusega on selle kohaldamisalasse kuuluvatele inimestele grupipõhiselt juba antud automaatselt ajutine kaitse. Riigisisese menetlusega lihtsalt tuvastatakse, kas inimene kuulub soodustatud isikute hulka ja kas esineb ajutise kaitse andmist välistavaid asjaolusid. Nõukogu rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 8.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse andmine“, millega on reguleeritud sama küsimus. Korraldus jõustus 9.03.2022. Vabariigi Valitsuse korralduses on sätestatud: kohaldada ajutist kaitset järgmistele isikutele, kes lahkusid sõjalise konflikti tõttu Ukrainast alates 24.02.2022 ja on saabunud Eestisse (enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud, kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022 ja
3-22-2565
eelpoolnimetatud isikute pereliikmed). Kaebaja elas ja viibis 24.02.2024 seisuga Ukrainas koos alaealiste lastega. Otsustades kaebajate Eestisse saabumist takistada, lähtus PPA RipS §-ist 91, mille kohaselt isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud, samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 282 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52), toodud vormi (edaspidi sisenemiskeelu otsus). PPA on kaebajate suhtes sellise vormi täitnud. VSS § 282 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab aga sisenemiskeelu otsuse tegemisel haldusorgan arvestama käesoleva seaduse §-s 171 sätestatuga. VSS §-s 171 lg 1 kohaselt välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Sama sätte lg 2 alusel välismaalase väljasaatmine peab olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos
31.jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga) arte-ga 32 ja 33.
6.1.Kaebaja (laste ema) andis PPA-le mõista, et ta elas Ukrainas ja põgeneb sõja eest. Kaebaja andis mõista, et tema ja tema lapsed soovivad saada ajutist kaitset koos ning nad on selleks õigustatud isikud. Sellest lähtuvalt pidi PPA kohaldama kaebajate suhtes mitte RipS-is sätestatud sätteid, vaid VSS-ist lähtuvalt VRKS-i sätteid, mis reguleerivad rahvusvahelise kaitse ja ka ajutise kaitse andmise aluseid. Välismaale reisimiseks mõeldud Ukraina biomeetrilise passide omanikud võivad siseneda EL-i liikmesriikide territooriumile ilma viisata kui nad vastavad Schengeni piirieeskirjade nõuetele. Juhul, kui neil on Schengeni piirieeskirja art-s 6 loetletud dokumendid ja kui nad suudavad vajaduse korral põhjendada viibimise tingimusi ja eesmärki, võib neile keelata riiki sisenemist järgmistel põhjustel: a) nende kohta on Schengeni infosüsteemis sisestatud hoiatusteade sisenemise keelamiseks; neid peetakse ohuks mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele, eelkõige juhul, kui liikmesriikide riiklikes andmebaasides ei ole esitatud hoiatusteadet, mille eesmärk on keelata riiki sisenemine samadel põhjustel; b) kooskõlas tõhususe1 ja õiguskindluse põhimõtetega,2 peaksid liikmesriigid kohaldama ajutist kaitset käsitlevat ELi õigust viisil, mis tagab selle tõhususe ja ajutise kaitse eesmärkidega kooskõlas oleva tulemuse. Sellised tulemused peaksid muu hulgas olema selged, täpsed ja
Tagada, et kõnealune ELi õigus oleks täielikult tõhus ja et sellega saavutataks selle eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Kohtuasi C-213/89: Factortame [1990] EU:C:1990:257, punkt 21; kohtuasi C-46/93: Brasserie du pêcheur. [1996] EU:C:1996:79, punktid 20, 39, 52 ja 72; kohtuasi C-69/10, Samba Diouf [2011] EU:C:2011:524, para. 60
See põhimõte eeldab, et õigusnormid on tuntud, selged, täpsed, püsivad, kindlad ja prognoositavad. Vt, kohtuotsus - 26/03/2020 - Réexamen Simpson vs. nõukogu, kohtuasi C-542/18 RX-II (liidetud kohtuasjad C542/18 RX-II, C-543/18 RX-II), arvamus (C-542/18), ECLI:EU:C:2019:977.
3-22-2565
prognoositavad; c) kooskõlas tõhususe3 ja õiguskindluse põhimõtetega,4 peaksid liikmesriigid kohaldama ajutist kaitset käsitlevat ELi õigust viisil, mis tagab selle tõhususe ja ajutise kaitse eesmärkidega kooskõlas oleva tulemuse. Sellised tulemused peaksid muu hulgas olema selged, täpsed ja prognoositavad; d) Neid põhimõtteid kohaldades on Ukrainast 24. veebruaril 2022 või pärast seda ümberasustatud Ukraina kodanikul õigus taotleda ajutist kaitset vastavalt nõukogu asjakohase otsuse kohaselt rakendatud ajutise kaitse direktiivile. Kõnealusel isikul on õigus ajutisele kaitsele tingimusel, et: ta on Ukrainas ümberasustatud 24. veebruaril 2022 või pärast seda või mõne muu liikmesriigi poolt ette nähtud ajavahemiku jooksul, kus ta kaitset taotleb; e) Ta elas eespool nimetatud ajavahemiku jooksul Ukrainas; f) Ta ei vasta Ajutise kaitse direktiivis sätestatud välistamiskriteeriumidele; g) Muud abikõlblikkuse alused on olemas vastavalt ajutise kaitse direktiivile ja nõukogu otsusele. Nende põhjuste hindamisel tuleb arvesse võtta järgmisi kriteeriume ‘Ukrainas’ - tähendab ELi liikmesriikide poolt tunnustatud Ukraina territoorium, sealhulgas Ukraina annekteeritud ja okupeeritud territooriumid; o) ‘resident’ - tähendab isikut, kes elab Ukrainas mitte ajutiselt ja katkendlikult ning kellel on tegelik seos Ukrainaga;5 j) väljaarvamine - tähendab individuaalset otsust, mis põhineb EL-i ja rahvusvahelise õiguse alusel tõlgendatud artikkel 18 ajutise kaitse direktiivi kriteeriumidel. Seda kinnitab ka EÜ tegevusjuhend ajutise kaitse direktiivi kriteeriumide kohta, milles on sätestatud järgmist: Nõukogu otsusega kehtestati artikli 2 lg-tetes 1 ja 2 loetletud isikute kategooriate suhtes viivitamatu ajutine kaitse. Ajutise kaitse või piisava kaitse taotlemise menetlus siseriikliku õiguse alusel puudub. Seega peab asjaomane isik, kui ta esitab end ametiasutustele ajutise kaitse või piisava kaitsega seotud õiguste kasutamiseks, tõendama üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelise kaitse või samaväärse kaitse staatust, elamist Ukrainas või vajaduse korral perekondlikke sidemeid. Õigus ajutisele kaitsele on vahetu. [...] Üks ajutise kaitse eesmärk on tagada kiire menetlus, vähendades formaalsusi miinimumini. Nagu nõukogu otsuse põhjenduses 12 mainitud, peaksid kaitset taotlevad isikud olema võimelised tõendama, et neil on õigus ajutisele kaitsele või piisavale kaitsele siseriikliku õiguse alusel, esitades asjaomastele liikmesriigi pädevatele asutustele asjakohased dokumendid. [...]
6.2.Kaebajal I oli dokumendina kaasas tema Ukraina ID-kaart ning kaebajatel II-V sünnitunnistused, millega nad suutsid ära tõendada oma Ukraina kodakondsused. Ajutise kaitse hõlmatud isikute soovituslikus dokumentide loetelus on välja toodud riiklik isikutunnistus, mida antud juhul Ukraina ID-kaart on ning laste sünnitunnistustel on märgitud nende Ukraina kodakondsus.6 Vastavalt PPA peadirektori 24.02.2022 korraldusele nr 1.1-4.1/8, mida muudeti 02.03.2022 korraldusega nr 1.1-4-1/9 ja 16.03.2022 korraldusega nr 1.1-4/137 p-de 2 ja 3 oli siiski võimalik kaebajatel siseneda kaitse taotlemiseks ilma biomeetriliste passideta. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1 kohaselt võib piirata isiku põhiõigusi ja vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel ning HMS § 2 lg 2 kohaselt peab õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Sõja eest põgenevale nelja alaealise lapsega emale Eestisse sisenemiskeelu väljastamine oli eelpool välja toodust kõike vastupidist. VSS § 67 on sätestatud, et menetlust läbiviiv haldusorgan on Tagada, et kõnealune ELi õigus oleks täielikult tõhus ja et sellega saavutataks selle eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Kohtuasi C-213/89: Factortame [1990] EU:C:1990:257, punkt 21; kohtuasi C-46/93: Brasserie du pêcheur. [1996] EU:C:1996:79, punktid 20, 39, 52 ja 72; kohtuasi C-69/10, Samba Diouf [2011] EU:C:2011:524, para. 60
See põhimõte eeldab, et õigusnormid on tuntud, selged, täpsed, püsivad, kindlad ja prognoositavad. Vt, kohtuotsus - 26/03/2020 - Réexamen Simpson vs. nõukogu, kohtuasi C-542/18 RX-II (liidetud kohtuasjad C542/18 RX-II, C-543/18 RX-II), arvamus (C-542/18), ECLI:EU:C:2019:977.
kohustatud arvestama nii alaealiste, alaealiste lastega üksikvanemate kui ka psühholoogilise ja füüsilise vägivalla ohvriks langenud isikute erivajadusi. PPA poolt ei olnud kohane väljastamaks sisenemiskeeldu haavatavatele isikutele ilma, et oleks hinnatud ajutise kaitse saamise vajadus. PPA rikkus sisenemiskeelu andmisel ka HMS § 4 sätetstatud kaalutlusõigust, HMS § 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõtet ja HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Efektiivseks menetluseks ei saa pidada olukorda, kus inimene peab piiril käima n-ö proovimas, kas ta saab riiki sisse või mitte. Aktsepteeritav ei ole, et inimesed lubatakse riiki alles siis, kui nad peale sisenemiskeelu saamist võtavad ühendust juristiga, kes neid nõustab. Haldusmenetlust peab läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sõja eest põgenevaid isikuid ei ole kohane tagasi saata agressorriiki kui neil on õigus siseneda turvalisse riiki. Vähemoluline pole, et PPA näitas 10.11.22 ajutise kaitse väljastamisega, et isikutel oli algusest peale õigus riiki siseneda ning välistavad asjaolud puuduvad. Juhul, kui kaebajatel on kehtiv Ukraina kodakondsust tõendav dokument ja nad suudavad tõendada, et elasid Ukrainas, sealhulgas annekteeritud või okupeeritud territooriumidel, liikmesriigi poolt ajutise kaitse eesmärgil aktsepteeritud aja jooksul, on sellised isikud prima facie õigustatud ajutisele kaitsele. Ainult pärast hoolikat ja individuaalset menetlust, millele on lisatud individuaalne ja piisavalt põhjendatud kirjalik otsus, millele on lisatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, võib sellised isikud olla tunnistatud ajutise kaitse saamise tingimustele mittevastavaks. ELi ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks keeldumisega peaks kaasnema mittetagasisaatmiskohustuste (non refoulement) hindamine. Ülaltoodust lähtuvalt leiavad kaebajad, et sellest hetkest alates kui kaebajad suuliselt andsid PPA-le teada, et nad on ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikud (AKJ on rahvusvahelise kaitse vorm), on PPA kohustatud nende suhtes kohaldama VRKS-is sätestatut.
6.3.Laste õiguste konventsiooni art-li 22 kohaselt peavad osalisriigid tarvitusele võtma abinõud, et tagada põgeniku staatust taotlevale või põgenikuks peetavale lapsele kooskõlas kehtiva rahvusvahelise või siseriikliku õiguse ja protseduuriga, olenemata sellest, kas temaga on või ei ole kaasas tema vanemad või mõni muu isik, vastav kaitse ja humanitaarabi kehtivate õiguste kohaselt. PPA analüüsis antud olukorras üksnes kaebaja ehk laste ema õigust saada ajutist kaitset, aga ei ole läbi vaadanud laste taotlusi eraldiseisvatena. Jättes läbi vaatamata laste taotlused, pani PPA ohtu lasteelud, saates nad tagasi agressorriiki. Lapse jaoks on oluline viibida tema harjumuspärases elukeskkonnas. Antud olukorras, kus laps on sunnitud oma elukohast sõjategevuse tõttu lahkuma, on iseenesest mõistetav, et laps jõuaks võimalikult kiiresti ja turvaliselt ohtusse keskkonda ning saaks endale n-ö „uue harjumuspärase elukeskkonna“. PPA ei ole ära kuulanud lapsi ja arvestanud nende seisukohtadega. Vähemalt kolm last olid juba sellises vanuses, et neid oleks pidanud PPA ära kuulama.
6.4.LasteKS pk 6 lg 2 on sätestatud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused peavad vastavalt võimalustele arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate probleemide vähendamiseks. Meetmed peavad lähtuma lapse vajadustest, toetama lapse ja teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad, õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga. Kui PPA teeb meelevaldselt lastega perele riigipiiril keelduva otsuse, siis kindlasti ei ole lähtutud lapse vajadustest. Vaimselt mõjus piiril toimuv kõigile kaebajatele raskelt. Lapsed põgenesid koos emaga sõja eest ning olles pealt näinud sõjakoledusi, mis on toime pandud VF-i poolt, ei ole kindlasti aktsepteeritav kui lapsi soovitakse tagasi saata agressorriiki. Avaliku võimu kandja vastutab nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka nn organisatsioonilise süü korral. Kaebajad üritasid üle Eesti piiri saada ajutise kaitse saamise eesmärgil, kuid alguses edutult. Kusjuures lapsed ei olnud sellel hetkel üldse ära kuulatud ning nende huvidega pole PPA
3-22-2565
kordagi arvestanud. Oluline on ka märkida, et ajutise kaitse taotluste mitte vastuvõtmine ning ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikute üle piiri mittelubamine on PPA teadlik valik. PPA on teadlik, et nendel on kohustus üle piiri lasta ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuid, kuid PPA on seda kohustust järjepidevalt eiranud8, rääkimata korduvatest õiguskantsleri selgitustest.
6.5.Kaebajad on Ukraina kodanikud, kes põgenesid sõja eest. Ukrainat, ehk kaebajate koduriiki, ründas Venemaa Föderatsioon. Kaebajad üritasid põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja koos alaealiste lastega leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui nad oleksid algselt pidanud seda tegema. Sellest hetkest alates, kui PPA keeldas kaebajatel Eesti territooriumile siseneda kannatasid kaebajad hingeliselt, ehk neil oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes, kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et filtratsioonilaagrisse. Ükski inimene ei sooviks jääda lõksu riiki, mis üritab su kodu hävitada. PPA teadlik käitumine tekitas kaebajalel hingelist valu ja kannatusi, mida on raske rahaliste numbritega määratleda. Ülaltoodust lähtuvalt paluvad kaebajad RVastS § 9 lg 1 ja lg 2 alusel tuvastada õiguserikkumise raskus ning arvestades süü vormi ja raskust nõuda PPA-lt välja mittevaraline kahju 1000 euro ulatuses.
7.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles selelle vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja arvates näeb RVastS § 9 lg 1 ette mittevaralise kahju hüvitamise vaid kõige olulisemate põhiõiguste rikkumiste esinemisel. Riiki sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu nimetatud põhiõiguste riivete hulka. Lisaks sellele ei saa vastustaja arvates antud juhul rakendada RVastS § 7 sätteid, kuna piiriületuse lubamisega olid taastatud kaebajate õigused. Kaebajate piiriületus oli tõkestatud põhjustel, et nad ei suutnud põhjendada piirikontrolli teostavale politseiametnikule reisi eesmärki ja tingimusi. Lisaks sellele puudusid kaebajatel kehtivad residokumendid. Euroopa Liidu liikmesriikide poolt tunnistatud Ukraina reisidokumentideks on: Ukraina kodaniku pass, diplomaatiline pass, teenistuspass, lapse reisidokument, pagulase reisidokument, tagasipöördumistunnistus, laivapere meeskonnaliikme sertifikaat, meremehe isikutunnistus, meremehe teenistusraamat. Vastustaja on seisukohal, et riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist väljasaatamist. Rahvusvahelisest õigusest ega Euroopa Liidu õigusest ei tulene kolmanda riigi kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.
7.1.Vastustaja on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohelnud VSS ja 9.03.2016 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 2016/399 tulenevaid norme. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 2016/399 art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute katekooriasse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. Seega ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist.
7.2.Peale telefonivestlust juristidega suutsid kaebajad õigustada oma reisieesmärki ajutise kaitse taotlemisega Eesti Vabariigis ja piiriületus oli kaebajatele lubatud, seega realiseerus nende eesmärk, milleks oli sisenemine Eesti Vabariiki ja varasemalt koostatud sisenemiskeeld on oma mõju kaotanud ning ei too kaebajatele endaga kaasa mingeid tagajärgi. Väär on kaebuse esitaja väide, et kaebaja ei saanud õigusvastaselt üle Eesti piiri kaks korda järjest ning oli sunnitud sisenema EL-i läbi Soome. Piiriületuse süsteemi ”PIKO” andmetel oli piiriületus kaebajatele lubatud ning nad sisenesid Eestisse läbi Narva-1 piiripunkti 9.11.2022 kell 16.33.
8.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
8.1.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
8.2.Kohus märgib esmalt, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 9.11.2022 kella 13.28 paiku proovis kaebaja I siseneda Eesti Vabariigi territooriumile kehtiva ID-kaardi alusel ja tema lapsed (kaebajad (II-V) sünnitunnistuste alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud dokumentide esitamine oli piisav Eesti Vabariigi territooriumile sisenemiseks ja kas 9.11.2022 vastustaja poolt kehtestatud sisenemiskeeld nr 2101220010759 on õigusvastane ning kas on rikutud kaebajate õigusi ja tekitatud neile mittevaralist kahju. Faktiliste asjaolude kohaselt väljastas vastustaja Narva piiripunkti saabunud kaebajale I ja kaebajatele II-V 9.11.2022 kell 13.28 sisenemisekeelu nr 2101220010759 riigipiiri seaduse RiPS § 91 alusel. Piiril väljastatud sisenemiskeelu märkuste lahtris olid märgitud ka kaebaja I kaasas olnud alaliste laste kaebajate II-V nimed. Riiki lubamisest keeldumise põhjusetena märgiti: 1) puuduv kehtiv reisidokument ja 2) puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustasid reisi eesmärki ja tingimusi. Samal päeval oli kaebajatel piiriületus lubatud ning nad sisenesid Eestisse läbi Narva-1 piiripunkti 9.11.2022 kell 16.33. Järgmisel päeval said kaebajad I-V vastustajalt ajutise kaitse.
8.3.RiPS § 91 lg 1 sätestab, et isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud, samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi.
8.4.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 2016/399 (edaspidi määrus nr 2016/399) art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile artikli 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu artikli 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist. Määruse 2016/399 art 6 lg 1 punkt a i) sätestab, et kuni 90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, mis tähendab igale viibimispäevale eelneva 180päevase ajavahemiku arvestamist, kehtivad kolmandate riikide kodanikele järgmised territooriumile sisenemise tingimused: a) neil on kehtiv reisidokument, mis annab kasutajale õiguse piiri ületada ning vastab järgmistele kriteeriumidele: i) see kehtib vähemalt kolm kuud
3-22-2565
pärast liikmesriikide territooriumilt lahkumise kavandatavat kuupäeva. Põhjendatud erakorralisel juhul võib sellest nõudest siiski loobuda. Määruse 2016/399 art 6 p 5 lg c sätestab, et erandina lg-st 1 kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut lg-s 1 sätestatud tingimust, võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu.
8.5.Vabariigi Valitsuse poolt 08.03.2022 vastu võetud korralduse nr 66 (edaspidi korraldus nr 66) „Ajutise kaitse kohaldamine“ välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 52 lg 3 alusel ja arvestades Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi 2022. a rakendusotsust (EL) nr 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ art 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse sätestab, et tuleb kohaldada ajutist kaitset järgmistele isikutele, kes lahkusid sõjalise konflikti tõttu Ukrainast alates 24. veebruarist 2022. a ja on saabunud Eestisse: 1) enne 24. veebruari 2022. a Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; 2) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24. veebruari 2022. a; 3) alapunktides 1 ja 2 nimetatud isikute pereliikmed.
8.6.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajatel ei olnud 9.11.2022 piiri ületamisel kell 13.28 kaasas nõuetekohaseid reisidokumente, kuna ID-kaart ja laste sünnitunistused ei kuulu reisidokumentide hulka. Samas ei ole eluliselt usutav, et kaebaja I ei saanud teavitada vastustajat sellest, et ta on koos perekonnaliikmetega Ukrainast tulnud sõjapõgenik, kes vajab ajutist varjupaika Eestis. Kohus on seisukohal, et sellisel juhul on vastustajal tõendamiskohustus näidata, et kaebajat I on vastavalt küsitletud ja on esitatud talle asjakohased küsimused selleks, et aru saada, kas kaebaja I ja tema perekonnaliikmed vajaksid korralduse nr 66 alusel ajutist kaitset ja kas selle ajutine kaitse võimaldamise eeldused on täidetud, sh mis on tegelik kaebaja tahe riigipiiri ületamisel (HKMS § 59 lg 1). Vaidlusalusest otsusest ja muudest halduskohtumenetluse käigus vastustaja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et vastustaja on selgitanud kaebajale korralduses nr 66 sätestatud õigusi ja on saanud temalt vastused, mille alusel ja muude dokumentide abil oleks kontrollinud, kas kaebajal I ja koos temaga olnud lastel on õigus siseneda Eesti Vabariigi territooriumile, et saada kohapeal ajutist kaitset vastavalt korraldusele nr 66. Seega ei ole vastustaja tõendanud, et tema oleks nõuetekohaselt täitnud HMS §-s 6 sätestatud põhimõtet, mis hõlmab muu hulgas ka selgitamiskohustust. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on eiranud menetlusreegleid. Kohus märgib, et vastustaja ei ole väitnud, et kaebajatel kaasas olnud dokumendid ei võimaldanud tal kontrollida ajutise kaitse saamise nõuetele vastavust. Kohus leiab, et vastustaja poolt uurimispõhimõtte eiramine tõi endaga kaasa 9.11.2022 kell 13.28 kohaldatud sisenemisekeelu nr 2101220010759 õigusvastasuse materiaalses mõttes ehk sisuliselt, kuna kohtu hinnangul ei ole antud juhul võimalik tõsikindlalt väita, et kaebajatele õiguste selgitamisel vastustaja ametnike poolt ei oleks kaebajad avaldanud soovi saada ajutist kaitsest. Kaebajad on seda teinud peale seda, kui said juristilt nõu.
8.7.Järgmisena hindab kohus, kas 9.11.2022 kehtestatud materiaalselt õigusvastane sisenemisekeeld nr 2101220010759 rikub RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaebajate subjektiivseid õigusi. Kaebuse kohaselt kannatasid kaebajad sellest hetkest alates kui vastustaja keelas neil Eesti territooriumile sisenemast, hingeliselt, ehk neil oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes, kartus jääda agressorriigi territooriumine ja võimalik, et neid ootas filtratsiooni laagrisse saatmine. Vastustaja teadlik käitumine tekitas kaebajatele hingelist valu ja kannatusi, mida on raske rahaliste numbritega määratleda. Võttes arvesse eelpoolnimetatut on kohus seisukohal, et kaebajate eesmärgiks on 9.11.2022 kell 13.28 vastustaja poolt väljastatud sisenemiskeelu
3-22-2565
otsusega nr 2101220010759 RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguse inimväärikale kohtlemisele rikkumise heastamine mittevaralise kahju hüvitamise näol. Seda kinnitasid kaebajad 2.06.2023 kohtule esitatud dokumendis (kaebajate täiendavad seisukohad).
8.8.Kõigipealt märgib kohus, et ei saa nõustuda vastustaja arvamusega, et riiki sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste riivete hulka. RVastS § 9 lg 1 näeb sõnaselgelt ette ka võimaluse nõuda tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 18 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Tegemist on igaühe õigusega. Ka kaebajad on õigustatult viidanud VSS § 282 lgs 2 sätestatule, mille kohaselt peab sisenemiskeelu otsuse tegemisel haldusorgan arvestama käesoleva seaduse §-s 171 sätestatuga. VSS §-s 171 lg 1 kohaselt välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Sama sätte lg 2 alusel välismaalase väljasaatmine peab olema kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (koos 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga) arte-ga 32 ja 33. Eelnevast nähtub, et riiki sisenemiskeeld on inimväärikuse alandamise keelu kui õiguse kaitsealas.
8.9.Kohtupraktikas on leitud, et kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud.9 Kohus peab põhjendatuks alustada kahjunõude rahuldamise eelduste kontrolli sellest, kas vastustaja 9.11.2022 poolt kehtestatud Eesti Vabariigi territooriumile kehtestatud sisenemisekeelu otsusega võinuks kaebajatel tekkida hingelised kannatused ja valu (pidev stress, teadmatus oma tuleviku suhtes, kartus jääda agressorriigi territooriumile).
8.10.Eelnevast tulenevalt on võimalik nõustuda vastustaja arvamusega, et väär on kaebajate väide, et nad ei saanud õigusvastaselt üle Eesti piiri kaks korda järjest ning olid sunnitud sisenema EL-i läbi Soome. Vastustaja versioon selle kohta, et selline väide on kaebusesse ekslikult pandud mingist teisest kaebusest kopeerituna pidades silmas kaebuse punkti I Faktilised asjaolud (p-s 8) väidetust usutav. Järelikult lähtub kohus sellest, et tuvastatud faktiliste asjaolude järgi kehtestas vastustaja alguses kaebajatele 9.11.2022 kella 13.28 paiku Eesti Vabariigi territooriumile sisenemisekeeldu. Samas kehtis selline keeld vaid kuni 9.11.2022 kella 16.33-ni, kuna sel ajal said kaebajad vastustajalt loa Eesti territooriumile sisenemiseks. Seega kehtis kaebajate suhtes 9.11.2022 kell 13.28 kehtestatud Eestisse sisenemise keeld 3 tundi ja 5 minutit.
8.11.Kohtupraktikas on leitud, et sellisest ebakindlusest tingitud üleelamiste käsitamine kahjuna eeldab seetõttu teatud lävendi ületamist.10 Kaebajatel kohtumenetluses esitatud väidetest tuleneb, et neil tekkinud mittevaralise kahjuna tuleb käsitada hingelisi üleelamisi, mida neile tekitas Eestisse sisenemise keeld ja seetõttu tekkinud teadmatus, kas nemad saavad siseneda Eestisse või peavad jääma agressorriigi territooriumile. Kohtu arvates ei saanud kaebajatel antud juhul tekkida niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks esiteks lugeda nende inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja teiseks hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Kohus rõhutab, et riiki sisenemiskeeld kehtis kaebajate jaoks vaid 3 tundi ja 5 minut. Selline aeg on põhimõtteliselt võrdväärne tavapärase ooteajaga ja vajalike dokumentide
RKHKo 3-16-2267, p 17. RKHKo 3-16-1903, p 26.
3-22-2565
kontrollimisega piiri ületamisel. Kaebajatel võis küll tekkida kehtestatud sisenemiskeelust negatiivseid emotsioone, kuid selle kestvusega arvestades ei saanud need emotsioonid ületada sellist künnist, mida loetakse inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Sisenemiskeelu kehtestamise ajal viibisid kaebajad Narva-1 piiripunkti territooriumil ning nende elu ja tervist ei ohustanud midagi.
8.12.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja poolt 9.11.2022 kehtestatud Eesti Vabariigi territooriumile sisenemiskeeluga, mis kestis alates 13.28 kuni 16.33, ei ole sekkutud kaebajate õigustesse nii intensiivselt, et nende inimväärikust oleks alandatud ja tekitatud hingelised üleelamised vajaksid rahalist hüvitamist. Seega pole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused – RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud inimväärikuse alandamine. Sellisel juhul ei pea kohus vajalikuks hakata analüüsima, kas teised mittevaralise kahju eeldused on täidetud.
8.13.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
9.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda.
10.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.