Võlaõigus › Töövõtulepingud

Leping ei vasta käsunduslepingu tunnustele, kuna hageja kontrollis, kuidas teenust osutati, mitte ei olnud tegu käsundussuhtele iseloomuliku käsundisaaja iseseisva lõpptulemusele suunatud tegevusega. Hageja nõuded XXXXile asutada äriühing ja sõlmida käsundusleping on esitatud tegeliku töösuhte varjamiseks, et optimeerida maksudega ning seada ühepoolseid ja muidu tühiseid tüüptingimusi ning vabaneda nõuetest töölepingu lõpetamisel. Mõistliku tasu maksmine on töölepinguseaduse järgi üheks konkurentsipiirangu kehtivuse eelduseks. Kuna XXXXile tasu ei makstud, siis konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehti ja on tühine. Tegu on tüüptingimusega, mis on ebamõistlik, hea usu põhimõttega vastuolus ja ilmselgelt kostjat kahjustav. Ka käsunduslepingu olemasolu korral puuduks hagejal kostja vastu nõue. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja ei ole midagi teinud kõnealuste klientide meelitamiseks või ülevõtmiseks. Kõnealused kliendid pöördusid ise XXXXi poole, kes neile teatas, et ta ei tegutse enam hageja juures ning palus neil seni aetud asjades ühendust võtta hagejaga. Kliendid siiski soovisid jätkata asjade ajamist just XXXXiga, sõltumata sellest, kas XXXX tegutseb hageja juures või kuskil mujal. Kuna XXXX töötas kõnealusel ajal XXXX OÜ juures, siis oleks jätkuv keeldumine klientide teenindamisest olnud lisaks ebamõistlikkusele ka otseselt lepingu järgsete kohustuste rikkumine. Seega ei ole XXXX (ega ka kostja) teinud midagi, mida võiks mõistlikult lugeda lepingu rikkumiseks. Kui kohus leiab, et kostja on lepingut rikkunud, taotleb kostja leppetrahvi vähendamist. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja ja kostja vahel sõlmitud 11.02.2016 käsundusleping ei ole näilik tehing vaid vastab selle sõlminud poolte (hageja ja kostja) vabale tahtele. Hageja ja XXXXi vahel ei olnud töösuhet. Mingit tähtsust ei oma asjaolud, et hageja on avaldanud XXXX OÜ portaalis kuulutusi või et XXXX on kandideerinud ja töövestlusel käinud. Hageja ei nõudnud, et XXXX asutaks äriühingu, pealegi on kostja asutatud alles 14.05.2015 st 5 kuud pärast XXXXi väidetavat töövestlust hagejaga. 11.02.2016 sõlmitud lepingus ei olnud kinnisvaramaakleri teenuse osutamine seostatud XXXXi isikuga. Kostjal oli vaba voli otsustada, keda määrata teenuse osutamisega tegelema. Juriidilise isiku tegutsemist füüsilise isiku kaudu ei saa pidada töölepinguliseks õigussuhteks. Hageja ei ole kunagi soovinud sõlmida lepingut XXXXiga ning ei ole võimalik sundida hagejale peale teist lepingupartnerit ega sisustada lepingut teisiti, kui see sõlmiti hageja ja kostja vahel. Samuti ei olnuks hagejal võimalik XXXXile esitada nõudmisi äriühingu asutamiseks või sundida kedagi endaga lepingusse astuma. 14.05.2015-11.02.2016 osutas kostja hagejale teenust käsunduslepingu alusel ja alates 11.02.2016 uue (käesoleva vaidluse aluseks oleva) käsunduslepingu alusel. Hageja täitis kõiki temale lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja võimaldas kostjal kõigi lepingus kokkulepitud õiguste kasutamist, mida kostja ka tegi. Käsundiandja vara kasutamise eest oli ette nähtud tasu maksmise kohustus, mis ei ole kuidagi töölepingulise suhte tunnuseks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on segatüüpi leping, sest sellel on käsunduslepingule, osaliselt agendilepingule ja osaliselt frantsiisilepingule omased tunnused. Eelmainitud segatüübi vorm ei ole rakendatav töölepingulises suhtes. Töölepingu seadus seab töölepingu sõlmimise ja täitmise eelduseks „töö“ eksisteerimise – hageja ei taganud ega pidanud tagama kostjale objekte/kliente, seega ei ole hageja kostjale „tööd“ kindlustanud vaid vastupidi, kostja pidi ise objekte ja kliente otsima ning võtma sellega seotud kogu riisiko enda kanda. Kostja tasu sõltus lepingu kohaselt iga kinnisvaraobjekti tehingu edukast lõpuleviimisest ning õigus tasule oli kostjal

vaid siis kui objekti müük/üür on edukalt lõpule viidud ning vastav vahendustasu on kliendilt hagejale laekunud. Seega ei olnud tagatud kostjale tasu maksmine nii nagu seda näeksid ette töölepingu seadusest tulenevad normid. Lepingu kehtivuse aja jooksul ei ole kostja ja/või XXXX kordagi avaldanud seisukohta, et leping oleks näilik ja/või et hageja ja XXXXi vahel olnuks tööõiguslik suhe. Leping ei sisalda tüüptingimusi. Lepingu punkt 6.4. vajalik hageja vara kaitseks ega piira vähimalgi määral kostja edasist tegutsemist kinnisvaravahenduse valdkonnas pärast lepingu lõppemist. Punkt keelab mõistetavalt vaid „hageja klientide edasise teenindamise“. Põhjendamata ning alusetu on kostja taotlus leppetrahvi vähendamiseks. Hagiavalduse esitamisel hageja juba vähendas tema poolt kostjale 22.04.2016 kohtuväliselt esitatud leppetrahvinõuet. Kuigi hagejal on õigus nõuda kostjalt iga rikkumise eest leppetrahvi summas 5 000 eurot, siis vaatamata korduvatele rikkumistele nõuab hageja kostjalt vaid ühekordset leppetrahvi summas 5 000 eurot. Puudub alus leppetrahvi vähendamiseks, sest leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Hageja võimaldas kostjale oma vara kasutamist ja ligipääsu olulistele andmetele. Justnimelt kliendid ja kliendibaas on hageja peamine vara ja väärtus. Kohtu põhjendused 13.12.2016 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude ning kostja oma vastuväidete juurde. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Pooled on allkirjastanud 11.02.2016 kuupäeva kandva dokumendi nimega „Käsundusleping“ (t lk 7-14) ning 13.04.2016 dokumendi nimega „Käsunduslepingu lõpetamine (t lk 15)“. Enne vaidlusalust 11.02.2016 lepingut kehtis poolte vahel 14.05.2015-11.02.2016 teine käsundusleping (t lk 125). Kostja saatis hagejale pooleliolevate objektide/klientide nimekirja (t lk 16-17). 18.04.2016 laeti hageja müügiobjektide müügiinfo üles kinnisvaraportaalidesse XXXX OÜ kaudu (t lk 18), vahendajana on kuulutustes nimetatud XXXX. 22.04.2016 edastas hageja kostjale leppetrahvinõude ja kohustuse täitmise nõude (t lk 20-24). Kostja esitas 27.04.2016 nõudele vastuväite (t lk 25-27). Kostja ei ole leppetrahvi tasunud ega nõustunud sõlmima kohtuvälist kokkulepet (t lk 28-31). Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas poolte vahel sõlmitud leping on kehtiv. Kostja hinnangul on pooltevaheline leping näilik tehing, sest tegelikult oli hageja ja kostja juhatuse liikme vahel töösuhe, mida hageja soovis varjata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalune leping oleks näilik. Näilikkus eeldab poolte kokkulepet selle kohta, et sõlmitakse näilik tehing. Antud juhul on kostja väitnud, et kostja ei saanud aru, et tegu on näiliku tehinguga. See väide juba iseenesest välistab selle, et käsunduslepingut saaks pidada näilikuks. Kuna poolte ühine tahe ei olnud suunatud sellele, et varjata võimalikku töölepingut hageja ja XXXXi vahel, ei käsitle kohus pikemalt kostja väiteid väidetava töösuhte iseloomu kohta (tööaeg, töökoht jne). Kohus lisab siinkohal, et hagejal ja XXXXil võis olla kokkulepe, et koostöö tegemise eelduseks on XXXXi poolt äriühingu loomine, sest leping oli sõlmitud kostja kui juriidilise isikuga. See ei tähenda aga, et leping oleks kehtetu. Samuti ei tähenda see seda, et pooltevahelist lepingut tuleks hoopis pidada töölepinguks. Hageja ja kostja vahel 11.02.2016 sõlmitud leping ei ole näilik ning puuduvad ka muud alused pidada lepingut tühiseks. Hageja on käsitlenud lepingut käsunduslepinguna, nii on leping ka pealkirjastatud. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele

isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooltevahelise lepingu punkt 2.1 sätestab: „Käesoleva Lepingu alusel osutab Käsundisaaja Käsundiandjale Teenuseid ja Käsundiandja maksab Teenuste osutamise eest Käsundisaajale tasu vastavalt lepingu punktile 5”. Tasu sõltub punkt 5.1 kohaselt kinnisvaraobjekti tehingu edukast lõpuleviimisest. Teenusena on lepingus (punkt 1.1 v) märgitud maakleriteenus, mille käigus kostja kohustus mh tutvustama hageja klientidele hageja teenuseid, otsima hageja nimel müüki kinnisvara, sõlmima käsundiandja nimel maaklerilepinguid jne. Kohtu hinnangul on pooltevahelise lepingu näol tegu maaklerilepinguga. VÕS § 658 lg 1 sätestab, et maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). VÕS § 658 lg 2 kohaselt kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 664 lg 1 kohaselt on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Eeltoodule tuginedes on poolte vahel sõlmitud lepingu näol tegu maaklerilepinguga. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuetega seonduvat. Hageja on esitanud kahel alusel leppetrahvinõuded ning kahju hüvitamise nõude. Esimene leppetrahvinõue summas 5 000 tuleneb lepingu punktist 9.2, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi punktis 3.2.7-3.2.10 ja punktides 4.1 ja 4.6 nimetatud kohustuste rikkumise eest summas 5 000 eurot iga rikkumise kohta. Hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud punkti 3.2.8, mille kohaselt oli kostjal keelatud kasutada hageja kliendiandmebaasist saadud andmeid pärast lepingu lõppemist. Teine leppetrahvinõue tuleneb lepingu punktist 9.3 mille kohaselt lepingu punktis 6 nimetatud konfidentsiaalsuskohustuse ja/või konkurentsipiirangu rikkumisel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. Hageja heidab kostjale ette, et viimane tegeles hageja klientide/objektidega pärast lepingu lõppemist - punkt 6.4 kohaselt lepingu lõppemise korral ei ole kostjal õigust edasi tegeleda hageja klientidega, kellega kostja on kontakteerunud hagejale teenuse osutamisel. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et kostja on pooltevahelist lepingut rikkunud mõlemas hageja poolt etteheidetavas küsimuses. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et ta kasutas pärast lepingu lõppemist kliendiandmebaasi. Kostja tunnistas, et osad hageja kliendid pöördusid XXXXi poole ja soovisid jätkata asjaajamist XXXXiga. Seda ei oleks kostja aga lepingu järgi teha tohtinud. Rikkumised on võimalikuks teinud ja vahetult seotud kostja ja hageja vahelise õigussuhtega – XXXXil ei oleks olemata kostja seaduslik esindaja olnud ligipääsu hageja kliendiandmebaasile. Seadusliku esindaja käitumine omistatakse aga juriidilisele isikule, s.o kostjale TsÜS § 132 alusel. Klientide soov töötada XXXXiga ei vabasta kostjat sõlmitud lepingu täitmisest. Kostja on sellise konkurentsipiiranguga nõus olnud ja pidi arvestama piiranguga ning rikkumisest tulenevate tagajärgedega. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on rikkunud lepingu punkte 3.2.8 ja 6.4. Kostja on esitanud ka väite, et leping on sõlmitud tüüptingimustel, lepingutingimused on hageja kostjale peale sundinud jõupositsioonilt, tingimused ei olnud läbiräägitavad ning lepingu punkt 6.4 on kostjat kahjustav ja seega tühine. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et „tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.“ Punkt 6.4 on lepingus järgnevas sõnastuses: „Võttes arvesse Käsundiandja Vara

kasutamist ja selle Lepingus sätestatud eesmärki ning arvestades sellest tulenevat Käsundiandja erilist huvi on Pooled kokku leppinud, et nii Lepingu kehtivuse ajal kui Lepingu mistahes alusel lõppemise või ülesütlemise korral on kõik kliendid, kellega Käsundisaaja Lepingu alusel Teenuse osutamisel kontakteerub kinnisvara müügi/üüri vms pakkumiseks, kellele ja kelle kaudu objekte müüb/vahendab, loetavad Käsundiandja klientideks ja Käsundisaajal ei ole õigust vastavate Käsundiandja klientidega pärast Lepingu mistahes alusel lõppemist või ülesütlemist edasi tegeleda ja/või selles osas Käsundiandjaga konkureerida. Eeltoodu all mõistavad Pooled muuhulgas seda, et pärast Lepingu lõppemist või mistahes alusel ülesütlemist Käsundisaaja i) ei kasuta Käsundiandja infokogumit, kliendilepinguid, pooleliolevaid projekte/objekte, ii) ei suhte aktiivselt Käsundiandja klientidega iii) ei tee pakkumisi eesmärgiga Käsundiandja kliendi üle võtmiseks /enda juurde meelitamiseks iv) ei tee muul viisil aktiivset müüki Käsundiandja klientide suhtes. Käsundiandja kliendi pöördumisel Käsundisaaja poole pärast seda, kui Leping on lõppenud, kohustub Käsundisaaja paluma kliendil ühendust võtta Käsundiandja esindajaga. Käesolevas punktis nimetatud mittekonkureerimise kohustus kehtib Lepingu kehtivuse ajal ja pärast Lepingu lõppemist tähtajatult.“ Punkti 6.4 sõnastus on üldine ja sobilik kasutamiseks erinevate isikutega sõlmitud lepingutes. Ainuüksi see ei anna aga alust pidada seda tüüptingimuseks. On mõistlik, et samasuguses sõnastuses tingimust kasutatakse erinevate isikutega sõlmitud lepingutes, mitte ei hakata igas lepingus tingimust erinevalt sõnastama. Praegusel juhul puuduvad igasugused selgitused või tõendid selle kohta, et kostja oleks soovinud tingimuste osas enne lepingu sõlmimist läbirääkimisi pidada või tingimusi muuta; pärast lepingu lõppemist väita tingimuse mõjutamise võimatust on kohtul raske pidada heas usus käitumiseks. Kostja ei ole tarbija, mistõttu tema vastutus ja hoolsus kohustuste võtmisel ja täitmisel on suurem. Viited hageja poolt jõupositsiooni kasutamisele on paljasõnalised ning argumendid hageja ja kostja äriühingute suuruse, vanuse või muude parameetrite erinevuse kohta on asjakohatud. Samuti ei oma tähtsust see, et mõni klient oli XXXXi tuttav. Lepingu punkti 6.4 kohta tõlgendusi andes on kostja valinud osalise fraasi, mille kohaselt kostjal ei ole lubatud peale lepingu lõppemist hageja klientidega „edasi tegeleda“; asunud ennustama, kuidas ja kui laialt võiks hageja seda fraasi tõlgendada; pakkunud välja, mida lepingupooled tõenäoliselt kokkulepet sõlmides silmas pidasid ning lõpuks pidanud tingimust laia tõlgenduse korral tühiseks tüüptingimuseks. Isegi kui tegu on tüüptingimusega, leiab kohus, et tingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav, ebaselge ega tühine – tingimusest on näha, et kostja ei tohi nende klientide osas hagejaga konkureerida, lisaks on toodud mitteammendav loetelu näiteid sellest, kuidas käituda ei tohi. Keskmisele majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule peaks olema tervet lepingu punkti (mitte poolt lauset) lugedes arusaadav, milliste klientidega ei tohi tegeleda seoses kinnisvaratehingute tegemisega, olenemata sellest, kas kostja pöördub klientide või kliendid kostja poole – konkureerimine toimub mõlemal juhul. Sellised kokkulepped on äritegevuses tavapärased ning ka antud juhul ei kahjusta ega piira tingimus kostjat ülemäära ei sisult ega ajaliselt kestuselt. Kostjale ei ole pandud üldist keeldu sellel tegevusalal tegutsemiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et lepingu punkt ei ole ebamõistlikult kahjustav tühine tingimus. Tingimus kohaldub. Kostja palub vähendada leppetrahvi nulli euroni juhul, kui kohus leiab, et kostja on lepingut rikkunud, sest kostja ei saanud lepingutingimusi mõjutada, kostja allus hagejale, kliendid ei soovinud hagejalt edaspidi teenust osta, kliendid on andmed usaldanud XXXX OÜ-le ning kostja ei osuta XXXX OÜ-le mingisuguseid teenuseid. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et „kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.“ Kohtu hinnangul ei ole alust leppetrahvi vähendada. Kuigi leppetrahvi väljamõistmine ei eelda trahvi nõudjal reaalse kahju tekkimist, võib eeldada, et kostja tegevus põhjustas kahju (nt kaotatud klientidelt saadavad vahendustasud). Leppetrahvi suurus ei ole ülemäära suur ning hageja on trahvi ka ise vähendanud. Asjas esitatud dokumentidele tuginedes ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja ei saanud lepingutingimusi mõjutada. See, et kliendid ei tahtnud hagejaga koostööd teha, ei oma tähtsust lepingurikkumise hindamisel ega ka leppetrahvi vähendamise küsimuse lahendamisel.

Kliendid võisid küll olla (või on siiani) XXXX OÜ klientideks, kuid see toimus läbi kostja. Isegi kui kostja või XXXX enam XXXX OÜ-ga seotud ei ole, ei muuda see rikkumist tagantjärgi olematuks. Kohus leiab, et taotlus leppetrahvi vähendamiseks ei ole põhjendatud ning see taotlus jääb rahuldamata. Kohus rahuldab eelnevale tuginedes hageja leppetrahvinõude summas 10 000 eurot. Kolmas nõue on kahju hüvitamise nõue summas 473 eurot, mis seisneb õigusabikuludes, mida hageja kandis seoses leppetrahvi nõudmisega. Hageja on esitanud õigusabikulude arved 2016.a aprilli ja mai eest (t lk 32-35), s.o periood mil hageja ja kostja vahetasid nõudekirju ja seisukohti enne kohtumenetlust. Arveid on kokku summas 473 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohus on leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-14, p 24). VÕS § 115 lg 1 sätestab: „Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.“ VÕS § 128 lg 3 kohaselt „otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.“ Õigusabi kasutamise vajadus on hagejal olnud otseses seoses kostjapoolsete rikkumistega ning selle kahju hüvitamine on põhjendatud. Kohus rahuldab kahju hüvitamise nõude summas 473 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 10 473 eurot. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud kokku 5 084 eurot. Kostja ei pea õigusabikulusid põhjendatuks – kostjal on kulunud vaidluses kolm korda vähem aega, tegu ei ole keerulise ega pika vaidlusega, hageja on dokumentides korranud oma varasemaid seisukohti või venitanud muul moel dokumendi mahtu. Kostja ei pea põhjendatuks 10 tunnist ajakulu õigusliku analüüsi koostamiseks ja hagejat esindava büroo liikmete omavaheliseks nõupidamiseks, kuna hageja esindaja on veidi enne hagi esitamist esitanud kostjale nõude – põhjendatud kulu hagi koostamisele oleks 2 tundi; lisade komplekteerimine ja menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine on põhjendamatu kulu; kostja vastusega tutvumise ja sellele vastamise põhjendatud kulu oleks 3-4 tundi; menetluskulude nimekirjade osas seisukoha kujundamine ei ole põhjendatud õigusabikulu; 31.10.2016 istungiks ettevalmistamise ja osalemise põhjendatud ajakulu oleks 1,5 tundi; kulu protokolliga seonduvalt on 0,5 tundi, mis on põhjendamatu; hageja 02.11.2016 menetlusdokumendiga seonduvalt on ajakulu 17,1 tundi ilmselge liialdus. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hagihinnaks on 10 473 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 600 eurot. Hageja tasus nõutava riigilõivu. Riigilõivukulu on põhjendatud.

TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Hageja õigusabi arvel on kajastatud kirje registripäring 2 eurot. Registri väljavõte on kohtule esitatud ning tegu on põhjendatud kuluga tõendi saamiseks. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus ei pea täies ulatuses hageja õigusabile kulunud aega või toiminguid põhjendatuks. Hagiavalduse koostamist ja esitamist kajastavad arved nr XXXX ja XXXX ning see ajakulu on kokku 10 tundi. Sellel arvel on õigusteenuse osutajana märgitud mh XXXX, kes analüüsis hagi ja pidas nõu XXXX (0,5 tundi) – see kulu ei ole põhjendatud, kuna XXXX ei ole osalenud menetluses esindajana ning tema tegevusele kulunud aega ei pea vastaspool hüvitama. Kohus peab hagi koostamise põhjendatud ajakuluks kokku 8 tundi. See on mõistlik aeg dokumendi koostamiseks, õigusliku analüüsi läbiviimiseks ja tõendite kogumiseks. Kohus küll nõustub kostjaga, et vaidlusalused teemad ei olnud hagejale teadmata, kuna hageja esindaja esitas ka enne menetlust kostjale nõude, kuid sellele vaatamata võib esmase menetlusdokumendi koostamine võtta mõnevõrra kauem aega. Arve nr XXXX hõlmab ka menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise kulu (0,5 tundi), kuid see kulu ei ole tulenevalt kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-21-4-15) põhjendatud. Arvest nr XXXX nähtuvat kostja vastuse analüüsile kulunud aega 1,1 tundi peab kohus põhjendatuks. Arve nr XXXX kohaselt on hageja seisukoha koostamise ja edastamisega seonduvate toimingute ajakuluks 11,7 tundi, kohus peab põhjendatuks ajakulu 8 tundi. Hagejale oli enne menetluse algust teada, et kostja hinnangul on lepinguline suhe hoopis hageja ja XXXXi vahel. Samas aga on hageja välja toonud põhjalikud seisukohad kostja argumentidele ning taotlustele. Kohus ei pea siinkohal silmas dokumendi pikkust vaid sisulist poolt. Mis puutub menetluskulude osas seisukohtade esitamist, siis selles osas on kulu põhjendatud, sest kohus on andnud tähtaja menetluskulude osas seisukoha esitamiseks. 31.10.2016 istungi ettevalmistamise kuluks on arve nr XXXX järgi 2,3 tundi, kohtu arvates on põhjendatud aeg selleks 1 tund – tegu oli eelistungiga, ei olnud plaanitud tunnistajate ülekuulamist, viimase hageja menetlusdokumendi ja istungi vahele jäi vähem kui kaks nädalat ning menetlus ei olnud istungi toimumise ajaks eriliselt mahukas seisukohtade või tõendite rohkuse tõttu. Arves nr XXXX kajastatud istungil osalemise ja protokolli läbivaatamise ajakulu kokku 0,8 tundi on põhjendatud; protokolli parandamise taotlus ja selle osas kostja vastuse läbivaatamise kulu kokku 0,4 tundi ei ole põhjendatud, sest taotlus jäi rahuldamata (TsMS § 169 lg 3); kostja 18.11.2016 seisukoha läbivaatamise ja hageja seisukoha koostamisele kulunud aeg 18,1 tundi on kohtu arvates liialdatud, põhjendatud ajakulu on 6 tundi, kuna seisukohas peamiselt kinnitati juba eelnevalt esitatud seisukohti. Arve nr XXXX järgi on kohtuistungiks ettevalmistamise aeg ning istungil osalemise aeg kokku 1,8 tundi, mis on põhjendatud kulu. Kokku peab kohus seega hageja õigusabi põhjendatud ajakuluks 26,7 tundi. Tunnitasu 110 eurot peab kohus põhjendatuks ja need vastavad turuhinnale. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks riigilõivu 600 eurot, asja läbivaatamise kulu 2 eurot ja õigusabikulud 2 937 eurot, kokku 3 539 eurot. Need summad mõistab kohus kostjalt välja. Ülejäänud osas jääb hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.