EP hagi RN vastu 2 500 euro, intressi ja viivise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 12. augusti 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RN apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5 301, 15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): EP (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Priit Kala Kostja (apellant): RN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erkki Evart
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 12. augusti 2016 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja RN kanda. Rahuldada osaliselt hageja EP taotlus apellatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks. Mõista kostjalt RN (isikukood XXXXXXXXXXX) hageja EP (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja 432 eurot (sisaldab käibemaksu) ja sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.EP (hageja) esitas 6. septembril 2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse RN (kostja) vastu võla 2 500 euro väljamõistmiseks. Kuivõrd kostjale ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluse korras.
2.Hageja esitas 1. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 2 500 euro väljamõistmiseks. Menetluse ajal täiendas hageja hagiavaldust ja palus kostjalt välja mõista põhivõla 2 500 eurot, 1. detsembri 2015 seisuga intressi 61,15 eurot, samuti selle päeva seisuga viivise 915 eurot ja edasise viivise määraga 0,2% päevas põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda ja mõista talt välja ka viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgi. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: pooled sõlmisid 24. novembril 2014 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 2 500 eurot, tasudes selle lepingus kokkulepitud isiku kontole; kostja kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 1. juunil 2015, mida ta ei teinud; kostja kohustus maksma võlalt intressi 2,4% aastas ja viivist 0,2% päevas laenu tagasimaksmisega viivitamisel. Kostja pole ka neid kohustusi täitnud.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: pooled ei sõlminud laenulepingut, leping võib olla sõlmitud D Osaühingu (edaspidi „D“) ja hageja vahel; kostja on D juhatuse liige ja hageja tasutud 2 500 eurot oli mõeldud kapitali sissemakseks S OÜ-le. Hageja ja kostja vahel olid ärisuhted; kuna puudub laenuleping kostjaga, on alusetu nõuda viivist ja intressi selle lepingu järgi; kui kohus leiab, et tegemist oli laenuga ja kostja peab tagasi maksma 2 500 eurot, siis tuleb viivist vähendada seadusjärgse määrani VÕS § 113 lg 8 alusel, kuna lepingus kokkulepitud määr on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega. Menetluskulud palus kostja panna hageja kanda.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas 12. augusti 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 2 500 eurot, 1. detsembri 2015 seisuga intressi 61,15 eurot ja viivise 915 eurot ning alates 2. detsembrist 2015 viivise põhivõlalt 0,2% päevas kuni võla tasumiseni nii, et viivis kokku ei ületaks 2 500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks riigilõivu 425 eurot ja esindaja õigusabikulu 2 448 eurot (käibemaksuga) ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg I teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
5.Maakohus tuvastas, et laenulepingu alusel oli hageja kohustatud kostjale andma laenu 2 500 eurot, mis tuli üle kanda hiljemalt 25. novembril 2014 D arvelduskontole. Laen tuli kostjal tagasi maksta 1. juunil 2015, sellelt tuli maksta intressi 2,4% aastas ja viivist 0,2% 2 (6)
päevas võlalt. Lepingudokumendile on alla kirjutanud (digitaalselt) kostja. Seega on kostja sõnaselgelt avaldanud tahet saada ülalmärgitud tingimustel ja ulatuses hagejalt laenu VÕS § 11 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1 teise lause ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1, § 67 lg 1, lg 2 teise ja kolmanda lause ning sama seaduse § 68 lg 2 järgi. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ta kandis D-le 24. novembril 2014 üle 2 500 eurot. Seeläbi avaldas hageja oma teoga TsÜS § 68 lg 3 järgi tahet anda kostjale laenu samadel tingimustel, st summas 2 500 eurot, tähtajaga 1. juuni 2015, intressimääraga 2,4% aastas, viivisemääraga 0,2% päevas. Ainetud on kostja väited, et kuna hageja pole kirjalikult lepingule alla kirjutanud, ei ole ta avaldanud tahet laenu anda ja laenuleping on sõlmimata. Kuna hageja tõendas, et ta kandis D-le üle laenulepingus kokkulepitud laenu, on ta laenu andmise kohustuse täitnud vastavalt täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule kooskõlas VÕS § 76 lg-ga 3. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks lepingus kokkulepitud tähtajaks VÕS § 82 lg 1 järgi, st 1. juuniks 2015 laenusumma hagejale tagastanud. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta oleks saadud laenult tasunud intressi. Sellega on kostja rikkunud oma laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustusi VÕS § 100 mõttes. Kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1 alusel nõuda võlgnetava laenu tagastamist ja intressi.
6.Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis ei ületa põhivõlga, ei ole ebamõistlikult suur, samas ei välista märgitu viivise vähendamist ka siis, kui võlausaldaja nõuab viivist samas ulatuses kui põhivõlg. Selline seisukoht ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tuleneva viivise vähendamise põhimõttega. Kostja avaldas tahet saada laenu ja tasuda tähtajaks tagastamata laenusummalt viivist 0,2% päevas. Kostja tõi esile, et laenu kasutati investeeringuks (sissemakse uue äriühingu asutamiseks). Seega on tegemist kokkuleppelise viivisega võlgnetavalt summalt. Viivise määr 0,2% päevas võlgnetavalt laenult, mida kasutati investeeringuks, ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes ja viivisemäära kokkulepe ei ole tühine tingimus TsÜS § 85 järgi. Kostja pole viivise arvestust (1. detsembri 2015 seisuga 915 eurot) vaidlustanud. Samuti ei ole hageja nõutav viivis põhinõuet ületav ega ülemäära suur, mistõttu puudub alus viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Küll aga tuleb lisanduvat viivist samade sätete alusel piirata kooskõlas kohtupraktikaga selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis (915 eurot) ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis kokku ei ületaks põhivõlga (2 500 eurot).
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus hageja esindajal menetlusdokumentide koostamiseks, läbirääkimisteks, kliendiga nõupidamiseks, info edastamiseks, kohtule dokumentide esitamiseks ja istungil osalemiseks kokku 20,05 t. Esindaja töö olemusse kuulub iseenesest istungi aja kooskõlatamine ning esindatava informeerimine istungil toimunust, samuti kliendiga menetlusdokumendi kooskõlastamise ja kliendi informeerimise aeg, kuid seda ajakulu ei pea teine pool hüvitama. Eeltoodu tõttu ei arvestanud maakohus hageja põhjendatud menetluskulude hulka nendeks toiminguteks kulunud aega 3 t 10 min. Kokku luges maakohus põhjendatud ajakuluks 17 t. Esindaja tasu 120 eurot/t ilma käibemaksuta vastab advokaadist esindaja puhul lubatavale määrale. Seega on hageja põhjendatud esindaja kulu kokku 2 448 eurot ( = 17 × 120 + käibemaks 20%), millele lisandub hagi esitamisel tasutud riigilõivu (425 eurot). Kokku on hüvitatavad menetluskulud 2 873 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 3 (6)
Apellatsioonkaebuse põhjendused kordavad sisuliselt kostja seisukohti hagivastuses. Täiendavalt leiab kostja esiteks, et maakohus ei arvestanud tema väidetega laenulepingu puudumise kohta hageja ja kostja vahel. Pelgalt oletuslik on maakohtu arusaam, et pooled võisid sõlmida lepingu ka selliselt, et kostja avaldas kirjalikult hagejale soovi saada hagejalt laenu, millele hageja vastas kostjale kaudse tahteavaldusega (teoga). Selline käsitlus ei põhine esitatud tõenditel ega poolte selgitustel. Maakohus ei pidanud vajalikuks pooltelt vande all seletuse võtmist ega muul viisil tõendite kogumist. Teiseks rõhutab kostja, et maakohus ei arvestanud ka kostja selgitust, et poolte vahel toimusid lepingueelsed läbirääkimised tehingu tegemiseks, milleks oli S OÜ asutamine. Muu hulgas arutati äriühingu asutamisega seotud kulude kandmist, sh osakapitali tasumist. Kuna läbirääkimiste käigus otsustati, et pooled osalevad äriühingu asutamises mitte füüsiliste isikutena, vaid äriühingute kaudu, siis ei olnud kostjal mõistlik hagejaga laenulepingut sõlmida, kuna kostja ei saanud isiklikult äriühingu osanikuks, vaid selleks sai D. See näitab, et laenulepingut ei sõlmitud praegu vaidlevate poolte vahel. Kolmas apellatsiooniväide käsitleb viivise määra. Maakohtu väljamõistetud viivis lähtub heade kommetega vastuolus olevast määrast, mis on tühine ja kahjustab kostjat ebamõistlikult. Viivisenõude osas tuleb kohaldada seadusjärgset viivise määra. Neljandaks käsitleb kostja temalt väljamõistetud menetluskulusid ja leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud 1 210 euro ulatuses (käibemaksuta), millele lisandub hageja tasutud riigilõiv. Suuremas ulatuses ei ole hageja menetluskulud põhjendatud, sest kohtuasi ei ole mahukas ega keerukas, hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus tutvus tsiviilasja materjaliga ning leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse kesksetele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Maakohus tuvastas õigesti poolte vahel laenulepingu sõlmimise. Kostja tahe on avaldatud lepingudokumenti allkirjastades ja hageja tahe laenusummat vastavalt kostja juhisele üle kandes. Seadusest ei tulene, et lepingupooled peavad tahet laenulepingu sõlmimiseks avaldama samas vormis. Maakohus ei pidanud lepingu sõlmimise tuvastamiseks koguma muid tõendeid, sest pooled ei esitanud vastavaid taotlusi. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Neil kaalutlustel ei ole esimene apellatsiooniväide edukas.
12.Sisuliselt põhjendamatu on kostja teine väide, et maakohus pidanuks arvestama poolte muude suhetega. Laenuleping on iseseisev õigussuhe ja kostja ei toonud maakohtu ette asjaolusid, mis võimaldanuks lugeda seda osaks mingist üldisemast õigussuhtest. Samuti ei teinud kostja tasaarvestuse avaldust ega tuginenud muul viisil oma vastupidistele õigustele hageja suhtes, mis võinuks anda alust jätta hagi rahuldamata.
13.Apellatsioonkaebuse kolmandale väitele vastamiseks tuleb lahendada küsimus, millised piirangud kehtivad kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingu puhul viivise määrale.
14.Selleks analüüsib ringkonnakohus kõigepealt kostja kui võimaliku tarbija rolli. Seda peab kohus tegema sõltumata poolte väidetest, sest tegemist on õigusküsimusega. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija sama seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Poolte esile toodud 4 (6)
asjaoludel oli kostja selle sätte mõttes tarbija. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda laenatava summa kohene investeerimine kostja tegevust majandus- ega kutsetegevuseks, sest see ei anna tunnistust korrapärasest ja tulunduslikust tegevusest (vt sarnaselt kohtujuristi 4. juuli 2013 ettepanek Euroopa Kohtu asjas nr C-59/12, p 42, ECLI:EU:C:2013:450). Samas pole vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses, sest ka hageja ei tegutsenud majandus- ega kutsetegevuses. Tarbija kaitseks teatava lepinguliigi puhul kehtestatud normid ja nende tõlgendamisel kujunenud kohtupraktika on kohaldatavad üksnes sel juhul, kui kaitstav lepingupool osutub tarbijaks asjaomast liiki lepingute kohta sõnastatud eritingimuste järgi. Käesoleval juhul see nii ei ole, mistõttu ei tule kostjalt nõutavat viivist hinnata nende reeglite ja kriteeriumite põhjal, mis kohalduvad tarbijast laenusaajale.
15.Järgmiseks tuleb uurida, kas mõni üldine kaitsenorm – eelkõige võimalik vastuolu heade kommetega – tingib poolte kokku lepitud viivisemäära tühisuse. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 nägi ette, et kui sama paragrahvi teise lõike p-s 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldati, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Vastavalt p-s 14 märgitule ei ole eelmises lõigus viidatud TsÜS § 86 lg 3 teine lause käesoleval juhul kohaldatav. Seadust ei tule kõnealuses osas tõlgendada ka nii, et tarbijakrediidilepingu kohta sätestatud kaitse peaks laienema kõigile füüsilistele isikutele. Lisaks ei saa kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingu puhul pidada viivisemäära 0,2% päevas selliseks, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus kalduks ebamõistlikult tasakaalust välja. Raha laenaval füüsilisel isikul on vähemalt üldjuhul suurem huvi raha tagastamise kohustuse tähtaegse täitmise vastu kui seda võiks eeldada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandja puhul. Eelnevast tuleneb, et vaidlusalune viivisemäära kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Poolte laenuleping ei ole sõlmitud tüüptingimustel. Samuti ei tähelda ringkonnakohus muid viivisekokkuleppe tühisuse aluseid.
16.Lõpuks tuleb kontrollida, kas maakohus jättis põhjendatult viivise VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendamata suuremas ulatuses kui piirates seda kokku põhivõla summaga. Viidatud sätted koosmõjus võimaldavad kohtul kohustatud isiku taotlusel viivist vähendada, kui nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Siinjuures tuleb mh hinnata poolte majanduslikku seisukorda ja sissenõudja õigustatud huve (Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 19 kolmas lõik ja selles viidatud varasem praktika). Füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepingu puhul tuleb eeldada, et poolte majanduslik seisukord on samaväärne ja sissenõudjal on õigustatud huvi aidata viivise kokkuleppega kaasa talle raha mõistliku aja jooksul tagastamisele. Siinjuures on pooltel lepingu sõlmimise ajal võimalik otsustada, kas nad soovivad seda teha lepingus märgitud tingimustel. Oleks laenuandja suhtes ebaõiglane, kui muidu samaväärses olukorras lepingupooltest hakata hilisema vaidluse korral laenusaajat eelistama seeläbi, et vabastada ta olulises osas kohustusest maksta algselt kokku lepitud viivist. Füüsiline isik hindab laenu andes muu hulgas mõistlikult seda, millised on riskid ja tagatised oma raha tagasisaamisel. Seetõttu tuleb VÕS § 162 lg 1 tõlgendada füüsiliste isikute vahelise viivisekokkuleppe puhul selliselt, et viivis määraga 0,2% päevas ei ole ebamõistlik. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei arvutanud välja viivist otsuse tegemise aja seisuga, kuigi oleks TsMS § 367 järgi pidanud seda tegema (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2010 otsus 5 (6)
tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud 15. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Sellele rikkumisele kostja apellatsioonkaebuses ei tugine. Samuti ei ole kostja vaidlustanud viivise arvestust. Kuna ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks ületaks lepingujärgse määraga arvutatud viivise summa põhinõude (2. juunist 2015 kuni
20.jaanuarini 2017 on 599 päeva, st viivis selle perioodi eest moodustab 119,8% põhivõlast), siis ei muuda kirjeldatud minetus otsuse resolutsiooni ebaselgeks. Kokkuvõtvalt ei ole kolmas apellatsiooniväide edukas ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks viivise väljamõistmise osas.
17.Kostja neljas väide käsitleb menetluskulude kindlaksmääramist ja seegi ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist ega tühistamist. Menetluskulude vähendamise põhjuseks ei ole üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusabikulu on liiga suur (Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Hageja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtus detailselt õigusabi sisu ja maht. Maakohus käsitles nimekirjas loetletud tööde sisu ja nimetatud töödele väidetavalt kulunud aega. Selle analüüsi tulemusel kujunes järeldus, et hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 17 t. Maakohus lähtus toimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
18.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. Nii sel kui ka TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad tema kanda apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab ringkonnakohus rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja taotluse järgi. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud kohtuotsusega tutvumisele ja kliendile selgituste jagamisele kokku 50 min; apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile ning kliendile selgituste edastamisele kokku 1 t 20 min; vastuse koostamisele 5 t 40 min; ringkonnakohtu kirjaga tutvumisele ja selles toodud ettepaneku arutamisele kliendiga 20 min; kompromissläbirääkimiste pidamisele 1 t 15 min. Kokku kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluses toimingutele aega 9 t 25 min. Arvestades viidatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kompromissläbirääkimiste vajalikkust, on tegemist osaliselt põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Maakohtu otsuse ja kaebusega tutvumise ning sellele vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku on 2 t. Ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks, selle kliendile tutvustamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks on piisav 1 t. Kokku on apellatsioonimenetluse kohane ajakulu 3 t. Hageja esindaja on advokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) saab vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohuslane, st tasule lisandub käibemaks. Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks 432 eurot ( = 3 × 120 + 20% käibemaks). Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing