Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

palub välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 II lause järgi, palub jätta kostja kanda. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping ja selle alusel andis hageja kostjale laenu 2500 €, mille tasus lepingus kokkulepitud isiku kontole. Kostja kohustus tasuma laenatud summa 2500 € tagasi 01.06.15, mida pole kostja teinud. Lisaks kohustus kostja maksma laenult aastas intressi 2,4% ja viivist võlalt 0,2% päevas laenu tagasimaksmisega viivitamisel. Kostja pole kohustusi täitnud ning võlgneb laenu 2500 €, hagi esitamise aja seisuga 01.12.15 intressi 61,15 € ja viivist sama päeva seisuga 915 €. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et poolte vahel pole laenulepingut, on tegemist VÕS § 30 järgi võlatunnistusega. Tõendid: laenuleping (lk 84), pangakonto väljavõte (lk 31). Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut, hagi on esitatud vale isiku vastu, laenuleping võib olla sõlmitud XXXX OÜ ja hageja vahel. Kostja on XXXXOÜ juhatuse liige, tasutud 2500 € on mõeldud kapitali sissemakseks XXXXOÜ-le, mis on tehtud. Hageja ja kostja vahel olid ärisuhted. Kuna puudub laenuleping kostjaga, on alusetu nõuda viivist ja intressi selle lepingu järgi. Kui kohus peaks leidma, et tegemist oli laenuga ja kostja peab tagasi maksma 2500 €, siis tuleb viivist vähendada seadusjärgse määrani VÕS § 113 lg 8 alusel, kuna määr on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega. Tõendid: XXXXOÜ ja XXXXOÜ registri väljavõte, maksekorraldus 25.11.14 (lk 49-53). Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see o täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas, viisil. VÕS §100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, mille kohaselt kohustub üks pool teisele andma laenu rahas või asendatav asja, laenusaaja kohustub laenu või samas koguses asju tagastama. VÕS § 397 lg 1 II lause järgi tuleb laenult maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. Seadus ei ole sätestatud laenulepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 järgi vaid isikud sõlmida lepingu mistahes vormis, kui seaduses pole sätestatud kohustuslikku vormi. TsÜS § 77 lg 1 alusel võib tehingu sõlmida mistahes vormis, kui seaduses pole sätestatud kohustuslikku vormi. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus ning lg 2 II ja III lause järgi on mitmepoolse tehingu ehk lepingu tegemiseks vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. TSÜS § 68 lg lg 1 sätestab, et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti, lg 2 järgi on otsene tahteavaldus selline tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning lg 3 sätestab, et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik 2 (6)

tagajärg. Kuna VÕS § 396 lg 1 järgi ei ole sätestatud füüsiliste isikute vahelise laenulepingu kohustuslikku lepingu vormi, siis võisid hageja ja kostja vahetada tahteavaldusi laenu andmiseks ja laenu saamiseks mistahes vormis ja viisil VÕS § 11 lg 1, TsÜS § 77 lg 1, § 67 lg 1, lg 2 II ja III lause ning § 68 lg 1- 3 järgi. Seega võisid pooled sõlmida lepingu ka selliselt, et üks lepingu pool ehk kostja avaldas hagejale soovi saada hagejalt laenu kirjalikult ja millele teine pool ehk hageja vastas kostjale kaudse tahteavaldusega ehk teoga et olla kostjaga õiguslikult seotud laenu andmisel ning kandis soovitud laenusumma kostja poolt näidatud isikule üle. Kohtule hageja esitatud laenudokumendist nähtuvalt on laenaja XXXX kohustatud laenusaajale XXXX andma laenu 2500 €, mis tuli üle kanda hiljemalt 25.11.2014 XXXXOÜ arvelduskontole EEXXXXXXXXXXXX. Lisaks nähtub, et laen tuli kostjal tagasi maksta 01.06.15, sellelt tuli maksta intressi 2,4% aastas ning viivist 0,2 % päevas võlalt. Sellele dokumendile on alla kirjutanud (digitaalselt) XXXX ehk kostja (lk 82-84). Seega on kostja sõnaselgelt avaldanud tahet saada ülalmärgitud tingimustel ja ulatuses hagejalt laenu TsÜS § 11 lg 1, 396 lg 1, 397 lg 1 II lause, TsÜ § 77 lg 1, 67 lg 1, 2 II ja III lause ning § 68 lg 2 järgi. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõttega (lk 31), et tema on kandud XXXXOÜ-le üle 24.11.2014 2500 € kontole EEXXXXXXXXXXXX ehk lepingu dokumendis märgitud täitmise vastuvõtmiseks isikule, vastavale kontole vastaval tähtajal VÕS § 76 lg 3 järgi. Sellega on kohtu arvates hageja avaldanud oma teoga TsÜS § 68 lg 3 järgi tahet anda kostjale laenu 2500 € tähtajaga 01.06.16, intressimääraga 2,4% aastas, viivisemääraga 0,2% päevas. Arvestades ülaltoodut, leiab kohus, et pooled vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi VÕS § 11 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1 II lause, TsÜS § 67 lg 2 II ja III lause ja § 68 lg 1, 2, 3 järgi laenulepingu sõlmimiseks ja laenuleping on nende vahel sõlmitud järgmistel tingimustel: hageja annab kostjale laenu 2500 € tähtajaga 01.06.2015 intressimääraga laenult 2,4% aastas ja viivise määraga päevas 0,2% võlalt ja et hageja kannab kostjale laenatud summa lepingus näidatud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule XXXXOÜ-le ja et kostja kohustub laenu tagasi maksma 01.06.2015, tasuma intressi 2,4 % aasta ja viivist 0,2% võlalt päevas. Ülaltoodu alusel on ainetud kostja väited, et kuna hageja pole kirjalikult lepingule alla kirjutanud, ei ole ta avaldanud tahet laenu anda ning laenuleping on sõlmimata. Kostja väide, et märgitud raha tasuti kolmanda isiku arvele ja asutati uus äriühing, ei tähenda, et hageja ja kostja vahel poleks sõlmitud ülalviidatud laenulepingut. Nimetatud kaalutlustel ei pea kohus andma hinnangut kostja poolt kohtule esitatud XXXXOÜ maksekorraldusele kapitali sissemakseks ja XXXXOÜ ja XXXX OÜ registriandmetele (lk 49-53). Kuna kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping, ei anna kohus hinnangut poolte väidetele, kas poolte vahel võiks olla tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 järgi. VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 76 lg 1- 3 alusel tuleb lepingut täita selles kokkulepitud tingimustel. Kuna hageja on tõendanud, et ta kandis XXXXOÜ-le üle laepingus kokkulepitud laenusumma 2500 €, on ta lepingust tuleneva laenu andmise kohustuse täitnud vastavalt täitmise vastuvõtmiseks isikule kooskõlas VÕS § 76 lg 3 järgi. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks lepingus kokkulepitud tähtajaks VÕS § 82 lg 1 (kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud) järgi 01.06.2015 laenusumma 2500 € hagejale tagasi maksnud ega tasunud lepingus kokkulepitud intressi. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta oleks saadud laenult tasunud intressi. Sellega on kostja rikkunud oma laenu tagastamise ja laenu intressi maksmise kohustust VÕS § 100 mõttes (kohustuse täitmata jätmine). Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal ehk hagejal õigus VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 3 (6)

§ 108 lg 1, § 396 lg 1 alusel nõuda võlgnetava laenu tagastamist 2500 € ehk kohustuse täitmist ning intressi. Intressi perioodi ja arvestust kui sellist ei ole kostja sisuliselt vaidlustanud, mistõttu Kostja kohustuse täitmist pole tõendanud, siis on hageja nõue laenu tagastamiseks 2500 € ja intressi saamiseks 01.12.2015 intressi 61,15 € tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista laenu 2500 € ja intressi 61,15 €. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis ei ületa põhivõlga, ei ole ebamõistlikult suur, samas ei välista märgitu viivise vähendamist ka siis, kui võlausaldaja nõuab viivist samas ulatuses kui põhivõlg. Selline seisukoht ei ole vastuolus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 tuleneva viivise vähendamise põhimõttega. Käesoleva lepingu puhul on viivise määraks 0,2% päevas võlgnetavalt summalt. Kostja on ise sõnaselgelt, nagu kohus ülalpool tuvastas, avaldanud tahet saada laenu ja avaldanud tahet tasuda laenult viivist 0,2% päevas. Kostja on ise esile toonud, et saadud laenu kasutati investeeringuks (sissemakset kasutati uue äriühingu asutamiseks). Seega on tegemist kokkuleppelise viivisega võlgnetavalt summalt. Kohus leiab, et viivise määr 0,2% päevas võlgnetavalt laenult, mida kasutati investeeringuks, ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes ning viivise määra kokkulepe ei ole tühine tingimus TsÜS § 85 (ühe osa tühisus) järgi. Kostja pole viivise arvestust (01.12.2015 seisuga 915 €) iseenesest vaidlustanud. Käesoleval juhul ei ole hageja poolt nõutav viivis 915,00 põhinõuet ületav ega ole ülemäära suur, mistõttu puudub selle viivise vähendamiseks alus VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 järgi. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Küll aga leiab kohus, et viivist selle väljamõistmisel edaspidiselt protsendina võlalt (0,2% võlalt) TsMS § 367 järgi tuleb VÕS § 162 lg 1, § 113 lg 8 alusel piirata kooskõlas kohtupraktikaga selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis 915 € ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis kokku ei ületaks põhivõlga 2500 €. Eeltoodu alusel kuulub hageja viivisenõue osalisele rahuldamisele VÕS § 76 lg 1, 2, § 113 lg 8, § 162 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivist seisuga 01.12.2015 915 € ja alates 02.12.2015 0,2% päevas laenuvõlalt kuni selle tasumiseni kuid selliselt ühekordselt väljamõistetav viivis (915 €) ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis kokku ei ületaks põhivõlga 2500 €. Menetluskulude jaotus, tähtaja ennistamise taotlus, kostja menetluskulude nimekirja menetlemine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ehkki kohus piiras viivist põhivõlaga (edaspidiselt), on sisuliselt hagi kuulunud täies ulatuses rahuldamisele. Eeltoodu tõttu jäävad hageja ja kostja menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. 4 (6)

Kohus määras poolte nõusolekul kirjaliku menetluse 30.05.2016 (lk 121) ja andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks 02.08.2016 ja määras otsuse avaldamise aja 12.08.2016. Kostja esitas menetluskulud ühe päevase hilinemisega 03.08.2016 ja palus tähtaja ennistada. TsMS § 67 lg 1 tulenevalt saab ennistada vaid seaduses tulenevat tähtaega, kohtu antud tähtaega ei ole seadusest tulenev tähtaeg, mida saaks ennistada. Seega jääb ennistamise menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Hageja palus kostja menetluskulude nimekirja mitte menetleda või vastasel korral määrata kindlaks mõistlikud menetluskulud. Kohus leiab, et kostja poolt menetluskulude nimekirja esitamine üks päev pärast tähtaega ei oma mõju menetlusele, mistõttu leiab kohus, et märgitud menetlusdokumenti tuleb menetleda TsMS § 331 lg 1 järgi. Kostja menetluskulud on esindaja kulud, kokku 540 €. Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike kuludega ja seega tuleb TsMS § 175 lg 1, 138 lg 1, 2, § 144 p 1 järgi määrata kostja põhjendatud menetluskuludeks 540 €. Küll aga jäävad need kulud kostja enda kanda. Hageja palus välja mõista kostjalt menetluskulud 3400,52 € koos viivisega. Menetluskuludeks on lõiv 425 € ja esindaja kulud 2975,52 €, sh käibemaks 495,92 €, hageja käibemaksu tagasi ei saa. Kostja arvates on menetluskulud liiga suured, tunnihinne võiks olla mitte 120 €/h + käibemaks, vaid 120 €/h. Hageja menetluskulud on põhjendatud 1210 €. Kostja arvates o ei ole põhjendatud kulud, mida tegi esindaja siis, kui ta algul tutvus materjalidega 1,25 h, piisab 1 h, o kompromissi läbirääkimine ei kestnud 40 min, vaid 20 min, o kirjavahtuse pidamine ja e-toimikusse ligipääs ei saa võtta aega 2 h, esindusõiguse taotlemine ei võta enam kui 5 min, o esindaja on korduvalt arvestanud sisse materjalidega tutvumise aega, samuti kliendi informeerimist kulude hüvitamisest, o 15.02.16 dokumendi koostamise aeg on ebamõistlikult pikk 6 h ja 20 min, piisab 3,5 h, o tegevus 25.02.-26.04.15 on põhjendatud 30 min, o 11.05.2016 dokumendi koostamine on põhjendatud 2 h ulatuses, o 01.-02.06 tegevusest 50 minutist põhjendatud on 30 min, o 06.06.16 kordas hageja oma seisukohti, milleks piisab 1 h. Nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud menetlusdokumentide koostamiseks, läbirääkimisteks, kliendiga nõupidamiseks, info edastamiseks, kohtule dokumentide esitamiseks ja korra istungil osalemiseks kokku 20:05 h. See teeb kokku ca 2,5 päeva 8- tunnise tööpäeva puhul, Tunnitasu määr on 120 €/h ilma käibemaksuta. Esindaja töö olemusse ehk käsundisse kuulub iseenesest istungi aja kooskõlatamine ning esindaja informeerimine istungil toimunust, samuti kuulub sellesse kliendiga menetlusdokumendi kooskõlastamise, kliendi informeerimise aeg, mis ei kuulu kohtu hinnangul teise poole poolt hüvitamisel. Eeltoodu tõttu ei arvesta kohus hageja põhjendatud menetluskulude hulka nendeks toiminguteks kulunud aega kokku 11.02.15 ja 27.04.15 (istung oli 30 min) eest 25 min, st 0,5 h, 15.02.2016 1 h ,11.05.15 1 h, 01.06.16-02.06.16 20 min ning 06.06.2016 20 min. Kokkuvõtvalt peab kohus põhjendamatuks aega 3 h 10 min. Kuna läbirääkimised on oluline osa menetluses ning kannab TsMS § 4 tuleneva asja kompromissiga lahendamise eesmärki, on kohtu hinnangul kõik läbirääkimisele kulunu, sh kliendiga vahetu töö ilma teise pooleta, oluline töö. Seega on kompromissi arutamisele kulunud 5 (6)

aeg põhjendatud. Ka elektroonilise toimikuga tutvumise aeg on põhjendatud ning õige pole kostja seisukoht, et sellega tutvumiseks ja esindusõiguse taotlemiseks kokku 1 h perioodil 11.02.1615.02.2015 oleks alusetu. Kohus ei saa jätta märkimata, et veel enne kohtuotsuse avaldamist on kostja ise palunud saata endale dokumente (mis saadeti talle e-toimiku kaudu) e-postiga, kuna nende kättesaamine on olnud raskendatud e-toimiku kaudu. Seega on lubamatud etteheited hagejale (esindajale), et kõigi materjalidega tutvumine e-toimikus ei ole aeganõudev ja aega tuleks piirata. Kohus peab vajalikuks märkida, et menetlusdokumendile kulunud aja väärtuseks pole niivõrd menetludokumendid pikkus, kui sellele koostamiseks eelneva läbitöötamine, mis eeldab läbimõtlemis, kaalumist ja menetlustaktiga valikut, dokumendi koostamist, redigeerimist ja ka selle digitaalset allakirjutamist, kõik see eeldab kohtu hinnangul aega. Seega on ülejäänud tööle kulunud aeg kohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 16 h ja 55 min ehk ca 17 h (20:05 -3 h ja 10 min) ehk praktiliselt 2 tööpäeva (8- tunnise tööpäeva puhul) ja lisaks 1 h. Esindaja tasu 120 €/h ilma käibemaksuta vastab advokaadist esindaja puhul lubatavale määrale. Seega on hageja põhjendatud esindaja kulud kokku 2040 €. Sellele lisandub käibemaks 20% ehk kokku 2448 € TsMS § 175 lg 1 järgi. Kokku on hageja menetluskulud TsMS § 175 lg 1, 138 lg 1, 2, § 144 p 1 järgi 425 € +2448 €= 2873 €. Märgitud summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista ning TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjalt välja mõista hagejale võlgnetavatelt menetluskuludelt alates kulude kindlakstegemis lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (digitaalne allkiri) Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.