5.Jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
6.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.03.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning
3-22-1752
apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 9.08.2022 ettekirjutusega nr 105225895 tuvastati, et Venemaa Föderatsiooni kodanik D. S saabus viimati Eestisse 24.07.2022 ja viibis Eestis Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi nr 764453093 kehtivusega 26.04.2021 kuni 26.04.2031 ja Eesti D-liiki mitmekordse viisa EST 100167837 kehtivusega 13.12.2021 kuni 31.07.2022 viibimisajaga 231 päeva töötamise eesmärgil. Viibides viisa alusel Eestis esitas D. S PPA-le pikaajalise viisa väljastamise taotluse töötamiseks. Seni D. S Eestist ei lahkunud, kuna ootas viisa väljastamise otsust. Viisa väljastamisest keelduva otsuse nr 2022/730/372 sai D. S kätte 9.08.2022. Samal ajal selgus, et välismaalane viibib Schengeni territooriumil ilma seadusliku aluseta 9 päeva, kuna tema D-liiki viisa lõppes 31.07.2022. Sellest tulenevalt ja juhindudes kaalutlusõiguse põhimõttest otsustas 9.08.2022 PPA teha D. S lahkumisettekirjutuse, määrates talle vabatahtliku lahkumise aja ja kohaldada D. S suhtes sissesõidukeeldu kaheks aastaks kogu Schengeni territooriumile.
2.Tartu Halduskohtusse laekus 17.08.2022 D. S volitatud esindaja poolt esitatud kaebus ja 23.09.2022 kaebuse täiendus, mille kohaselt palus kaebaja kohtul tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 9.08.2022 ettekirjutus.
3.Tartu Halduskohus võttis 25.10.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
4.Vastustaja vastas kaebusele 2.12.2022. Vastustaja palus kohtul lõpetada haldusasja menetlus, kuna kaebaja on lahkumisettekirjutuse täitnud 17.08.2022 ja vastustaja nõustus kaebajale uue viisa väljastamisega. Ühtlasi kinnitas vastustaja, et kaebajal on võimalus taotleda Siseministeeriumilt ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist.
5.Kohus esitas 2.12.2022 kaebajale kohtunõude ja palus kaebajal esitada kohtule seisukoht vastustaja taotluse osas hiljemalt 14.12.2022.
6.Kaebaja seisukoht laekus kohtusse 12.12.2022. Kaebaja leidis, et tal on endiselt õigus taotleda 9.08.2022 ettekirjutuse nr 105225895 tühistamist, kuna Eestist lahkumise tõttu ei saa kaebaja külastada PPA Jõhvi osakonna esindust ja saada endale uut viisat. 9.08.2022 ettekirjutusega tehtud sissesõidukeeld on kehtiv.
7.Tartu Halduskohus otsustas 14.03.2023 määrusega määrata haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja otsustas, et kohtuotsuse avalikustamine käesolevas haldusasjas toimub 21.02.2024.
8.Kaebaja esitas 31.07.2023 kohtumenetluse kiirendamise taotluse.
9.Tartu Halduskohus jättis 8.08.2023 määrusega taotluse rahuldamata. Määrus jõustus 22.09.2023.
3-22-1752
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja leiab, et vaidlusalune ettekirjutus on ebaseaduslik, kuna kaebaja ei ole viibinud Eestis ilma seadusliku aluseta. Kaebaja elas ja viibis Eestis 4 aastat. Selle aja jooksul on kaebaja näidanud ennast seaduskuuleka ja lojaalse inimesena, kes on oma tööga toonud kasu sealhulgas ka Eesti riigile ja tema uus tööandja on 8 aastat tegutsenud väikeettevõte, kelle suhtes pole pretensioone olnud ei maksu- ja tolliametil, vastustajal ega ühegi teisel Eesti valitsusüksusel. Kaebaja esitas 25.07.2022 vastustajale taotluse Schengeni viisa saamiseks. Samal päeval tasus ta riigilõivu. Kaebajalt võeti ära pass ja öeldi, et tema pass jääb menetluse ajaks vastustajale. Viisa kohta otsuse väljastamise ajaks määrati 9.08.2022. Kaebaja sai viisa väljastamisest keelduva otsuse kätte 9.08.2022 ja samal päeval tehti lahkumisettekirjutus ja väljastati sissesõidukeeld (9.08.2022 ettekirjutus nr 105225895). Kaebaja ei ole rikkunud seadust, kuna ta täitis vastustaja korraldust. Samas ei saanud kaebaja ilma passita legaalselt ületada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiri. Kaebaja märkis, et 12.07.2022 registreeris vastustaja kaebaja lühiajalise töötamise ajavahemikul 1.08.2022-13.12.2022. Kaebaja arvates lõi vastustaja ametnike kooskõlastamata tegevus vaidlusalase otsuse. Ühtlasi teavitas kaebaja, et esitas 9.08.2022 vastustajale avalduse pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse tühistamiseks. Vastustaja väljastas 22.08.2022 uue otsuse, millega otsustas kaebajale anda viisa, sellega tunnistas ta, et kaebaja viibis Eestis 7 päeva jooksul seaduslikult. Sellest hoolimata ei ole vastustaja vaidlusalust ettekirjutust kehtetuks tunnistanud.
11.Vastustaja leidis, et vaidlusalune ettekirjutus oli selle koostamise momendil õiguspärane. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 sätestab, et ettekirjutus kehtib selle teatavakstegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Kaebaja täitis talle ettekirjutusega pandud kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist 17.08.2022. Seega oli lahkumisettekirjutus kaebaja poolt täidetud ja haldusasjas 3-22-1752 puudub vaidluse ese. Vastustaja on kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS norme. Vastustaja on vaidlusaluse haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ja langetanud õiguspärase otsuse. Kaebaja võis D-liiki viisa alusel viibida Eestis kuni 31.07.2022. Viibides viisa alusel Eestis esitas kaebaja 25.07.2022 vastustajale pikaajalise viisa taotluse. 9.08.2022 sai kaebaja viisa andmisest keelduva otsuse nr 2022/730/372. Kaebajale viisa andmisest keelduva otsuse väljastamisel selgus, et ta viibib Schengeni territooriumil ilma seadusliku aluseta, kuna tema eelmine D-liiki viisa lõppes 31.07.2022. Välismaalase seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 1 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema välismaalasel seaduslik alus (kehtiv viisa). Kaebajale selgitati, et alates 1.08.2022 viibis ta nii Eesti Vabariigi territooriumil kui ka Schengenis ebaseaduslikult. Lahkumisettekirjutuse koostamisel leidis vastustaja, et kaebaja puhul ei esine lahkumiskohustuse sundtäitmiseks pööramiseks aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu PPA otsustas koostada vabatahtliku lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks tähtajaga 7 päeva. VSS kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeelu määramisel leidis vastustaja, et kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebajale anti võimalus esitada oma vastuväited lahkumistähtaja ja sissesõidukeelu osas. Sissesõidukeelu määramisel leidis vastustaja, et kaebaja suhtes on ebaproportsionaalne kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu ning arvestades kõiki menetluse käigus kogutud asjaolusid määrati kaebajale sissesõidukeeld kaheks aastaks. Kaebajal oli võimalus pöörduda
3-22-1752
vastustaja poole, et saada tagasi pass ning lahkuda Eestist enne viisa kehtivuse lõppu, ehk õigeaegselt. Kaebaja seda ei teinud. Kaebajal on tulenevalt VSS § 32 lg-st 12 võimalus pöörduda Siseministeeriumi poole ja taotleda tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Sellest tulenevalt palus vastustaja lõpetada haldusasja menetlus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohus selgitab, et esmalt kontrollib kohus veel kord kaebuse lubatavust ja vaatab läbi vastustaja taotluse haldusasja menetluse lõpetamiseks (I), seejärel lubatud kaebuse osas otsustab selle põhjendatavuse üle (II), viimasena jagab kohus poolte menetluskulud (III). I
13.HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 152 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Kohtupraktika kohaselt kontrollib kohus kaebeõigust kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive. Juhul, kui halduskohtumenetluse käigus selgub kaebeõiguse puudumine on võimalik jätta kaebus rahuldamata.1
13.1.Haldusasja materjalide kohaselt taotleb kaebaja kohtult vastustaja 9.08.2022 ettekirjutuse nr 105225895 tervikuna tühistamist. Vaidlusaluse haldusaktiga tehti kaebajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sissesõidukeeld kaheks aastaks, mis hakkab kehtima lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Tühistamiskaebus laekus kohtusse 17.08.2022. Samas tuleneb haldusasja materjalidest, et kaebaja lahkus Eestist ka 17.08.2022. Järelikult, kaebuse esitamise päeval oli lahkumisettekirjutus kaebaja poolt täidetud. Vastustaja on õigustatult viidanud VSS § 13 lg-le 1, mille kohaselt kehtib ettekirjutus ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni ettekirjutuses välismaalasele pandud kohustuse täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni. Kaebaja Eestist lahkumisel 17.08.2022 kaotas kehtivuse lahkumisettekirjutus ning lõppes mõju kaebaja õigustele. Sellest tulenevalt lõppes 17.08.2022 seisuga vastustaja poolt 9.08.2022 tehtud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks negatiivne mõju kaebaja õigustele.
13.2.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse 9.08.2022 ettekirjutuse nr 105225895 (lahkumisettekirjutuse tegemise tühistamise nõude osas) rahuldamata.
13.3.Vastustaja taotles kohtult haldusasja menetluse lõpetamist tervikuna põhjendades seda sellega, et kaebaja on ettekirjutuse täitnud 17.08.2022 ja tal on võimalus taotleda kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist Siseministeeriumilt. Kohus märgib, et vaatamata ettekirjutuse negatiivse mõju lõppemisele kaebuse esitamise päeval, omab praeguse aja seisuga ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeeld endiselt negatiivset mõju kaebaja õigustele. Kohaldatud sissesõidukeelu tühistamine on halduskohtu pädevuses. Eelpoolkirjeldatud põhjendustel jätab kohus vastustaja taotluse haldusasja menetluse tervikuna lõpetamiseks rahuldamata. II
RKHKm 3-3-1-52-15, p 10.
3-22-1752
14.Kohus on seisukohal, et kaebus 9.08.2022 ettekirjutuse nr 105225895 (sissesõidukeelu kehtestamise osas) tühistamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
14.1.Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt lõppes kaebajal 31.07.2022 D-liiki viisa, mistõttu viibis ta alates 1.08.2022 kuni 9.08.2022 Eestis ebaseaduslikult. Sel põhjusel otsustas vastustaja VMS § 43 lg 1 ja VSS § 7 lg 2 § 74 lg 1 ning lg 3 alusel kohaldada kaebaja suhtes kaheaastast sissesõidukeeldu. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt on usutav, et kaebajal ei olnud võimalust lahkuda Eestist ilma kehtiva reisidokumendita. Samuti arvestati sellega, et kaebaja on varasemalt viibinud Eestis seaduslikul alusel ning on aegsasti püüdnud oma viibimist pikendada. Sellest järeldas vastustaja, et kaebaja ei olnud huvitatud viibimisest Eestis ilma seadusliku aluseta.
14.2.Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtupraktikas on leitud, et kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud olulised.2
14.3.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et sissesõidukeelu kehtestamisel oli vastustajal võimalus kaaluda selle kehtestamist või kehtimata jätmist ning seda, millises ulatuses sissesõidukeeld kehtestada. Sissesõidukeelu kehtestamise üle otsustamisel kasutatakse haldusorgani poolt otsustamis- ja valikudiskretsiooni. Kohtupraktikas on samuti leitud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. HMS § 2 lg 4 kohaselt tuleb diskretsioon teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
14.4.Haldusasja materjalide kohaselt lõppes kaebajal 31.07.2022 D-liiki viisa kehtivus ja ühtlasi ka seaduslik alus Eestis ja Schengeni territooriumil viibimiseks. Haldusasja materjalidest tuleneb, et kaebaja esitas 25.07.2022 vastustajale taotluse uue viisa saamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et uue viisa taotlemisel andis kaebaja vastustajale vastustaja nõudel üle enda reisidokumendi (passi), mistõttu 1.08.2022 seisuga puudus tal reisidokument ning ühtlasi ka võimalus lahkuda Eestist (ületada nii Eesti kui ka Venemaa riigipiiri). Puudub ka vaidlus selle üle, et kaebaja oli seaduskuulekas välismaalane, kellel puudus tahe viibida ebaseaduslikult Eesti ja Schengeni territooriumil.
14.4.Kohus on seisukohal, et eelnevat arvestades omistas vastustaja eelpoolkirjeldatud asjaoludele, mis kõnelevad kaebaja kasuks, liiga tagasihoidliku kaalu. Lisaks ei arvestanud vastustaja sellega, et uue viisa väljastamise menetluse alustamise ajal ei selgitanud ta kaebajale
RKHKo 3-16-2088, p 18; RKHKo 3-18-1891, p 18.
3-22-1752
passi tagasisaamise võimalust jne, selleks, et uue viisa andmise viibimisel saaks kaebaja Eestist lahkuda. Vastustaja on ise märkinud halduskohtumenetluses, et uue viisa väljastamise menetluses on ta vajanud kaebaja kehtivat reisidokumenti (passi). Uue viisa väljastamise menetlus lõppes 9.08.2022 taotluse rahuldamata jätmise otsusega. Haldusasja materjalidest ei ole näha, et vastustaja oleks selgitanud kaebajale tema passi äravõtmisel, et peale 31.07.2022 on tal vaatamata alustatud uue viisa väljastamise menetlusele ja reisidokumendi puudumisele võimalus pöörduda vastustaja poole passi tagasisaamiseks, et lahkuda Eestist.
14.5.Seega, kohtu hinnangul ei saanud kaebaja lahkuda Eestist objektiivsel põhjusel, kuid tegi seda selle objektiivse põhjuse äralangemisel esimesel võimalusel. Kuna kaebaja ei pruukinud olla teadlik, et ta peab menetluse kestel küsima temalt äravõetud passi vastustajalt tagasi, et lahkuda Eestist, on see kaalukas asjaolu, mis koostoimes muude asjaoludega (kaebaja seaduslik viibimine Eestis) omab märkimisväärset kaalu. Kohtu hinnangul jättis vastustaja eelpool tooduga sisuliselt arvestamata ning omistas kaebaja passiivsusele liiga suure kaalu.
14.6.Riigikohus on leidnud, et kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab aga HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri.3
14.7.Halduskohtumenetluse käigus on kaebaja juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et 22.08.2022 otsusega nr 15.5.-4/488-2 rahuldas vastustaja tema taotluse ja tunnistas viisa andmisest keeldumise 16.08.2022 otsuse nr 2022/730/372 kehtetuks ja sellest hoolimata, et kaebaja suhtes kehtis vaidlusaluse ettekirjutusega pandud sissesõidukeeld. Vastustaja ei ole selgitanud, mis põhjusel on ta otsustanud tunnistada viisa väljastamisest keelduva otsuse kehtetuks, kuid halduskohtumenetluse käigus andis muu hulgas teada, et 22.08.2022 otsuse nr 15.5-4/488-2 alusel saab kaebaja pöörduda viisa kättesaamiseks Eesti Vabariigi saatkonda Venemaal. Ühtlasi selgitas vastustaja kaebajale, et kehtestatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks on tal õigus pöörduda Siseministeeriumi poole, kuna vastustajal sellist pädevust ei ole.
14.8.Kohus märgib, et alates vaidlusaluse ettekirjutuse väljastamisest kuni 22.08.2022 positiivse otsuse väljastamiseni ei muutunud faktilised asjaolud, millele tuginedes keeldus vastustaja varasemalt kaebajale uue D-liiki viisa väljastamisest, tegi talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu. Järelikult, juba 9.08.2022 seisuga ei esinenud alust kaebajale uue D-liiki viisa andmisest keeldumiseks. Sellel põhjusel puudus ka alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks.
14.9.Seda kõike arvestades on kohus seisukohal, et vaidlusaluse ettekirjutusega kaebajale kehtestatud kaheaastane sissesõidukeeld Schengeni territooriumile on ebaproportsionaalne. Samas, otsuse langetamisel tegi vastustaja diskretsioonivigu, mistõttu ei vasta ettekirjutus vastavas osas HMS §-s 54 kehtestatud õiguspärase haldusakti nõuetele.
14.10.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus selles osas kaebuse ja tühistab vastustaja 9.08.2022 ettekirjutuse sissesõidukeelu kehtestamise osas. III
RKHKo 3-18-1891, p 19.
3-22-1752
15.HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 11 sätestab, et käesoleva seadustiku § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus.
15.1.Asja materjalidest nähtuvalt esitas 16.01.2024 (postitatud 15.01.2024) kaebaja kohtule menetluskulude nimekirja summas 480 eurot ja palus jätta need menetluskulud vastustaja kanda. Ühtegi muud õigusabikuludega seonduvat dokumenti, s.h kuludokumenti (õigusbüroo arvet või muu menetluskulude kandmise tõendit) kaebaja halduskohtule ei esitanud. Lisaks on kaebaja ületanud kohtumääruses kindlaksmääratud menetluskulude esitamise aega. Kohtupraktikast tulenevalt loetakse menetluskulud HKMS § 109 lg 11 järgi väljamõistetavad, kui menetluskulude esitaja esitab kohtule vähemalt dokumendid, mis tõendavad nende tekkimise alust (õigus- või advokaadibüroo arved). Need dokumendid jättis kaebaja kohtule esitamata. Kohtupraktika kohaselt menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista siiski tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt.4
15.2.HKMS § 108 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi vastustaja 9.08.2022 ettekirjutus nr 105225895 koosneb nii lahkumisettekirjutusest kui ka kohaldatud sissesõidukeeldust, vaidlustas kaebaja ettekirjutust tervikuna. Kohus on seisukohal, kui haldusakt on pooleks jagatav ja kohus tühistab vaid osa sellest pooleks jagatavast haldusaktist ehk rahuldab sisuliselt kaebuse osaliselt oleks põhjendatud vähendada väljamõistetavaid menetluskulusid ka 50% võrra. Juhul, kui kaebaja oleks vaidlustanud 9.08.2022 ettekirjutust nr 105225895 vaid sissesõidukeelu osas, siis oleks ta niikuinii tasunud riigilõivu summas 20 eurot. Võttes arvesse eelpoolnimetatut peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot (riigilõiv). 15.3 Kohus märgib, et vastustaja ei ole esitanud kohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ega taotlenud halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt jätab kohus ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
16.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
4 RKHKm 3-3-1-75-13, p 13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.